Inimesed
ei seisa
enam
oma piirides,
kui
päev on möödas
ja
hiline õhtu käes.
Kohalik
Ravintola
naervaid
nägusid
on
pilgeni täis.
Sumin
ja jutuvada
kostab
valjult
üle
muusika.
Ilmed
on rõõmsad,
jutud
naljakad,
sest
võimsat naeru
ruum
äärest ääreni on täis.
Vaesed
kehad
väsima
hakkavad,
lonti
põlved vajuvad,
trajektoorilt
kalduvad,
sammud
takerduvad -
tasapisi
kaob kontroll,
aga
naeratus ei kao
ja
melu ei vaiki.
See,
mis kindlalt püsti püsib
on
täis või poolik klaas
kramplike
sõrmede vahel.
Ühest
ei piisa,
ka
kahest on vähe,
rohkem
on vaja,
et
ennast lõdvestada.
Muusika
saalis hõljub,
kui
bänd mängib,
laulud
on tuttavad,
sõnad
nii omad,
et
tunded elustuvad
ja
inimesi muudavad.
Algusest
alates
tuleb
õppida arvestama,
teisi
nägema
ja
sõbrana naeratama,
jätma
kohta
ja
ruumi andma,
siis
nüüd, siin
seda
teha ei taha.
Inimesed
ei seisa
enam
oma piirides,
tantsuplatsil
või
mööda kulgedes
nad
iseendas elavad.
Nad
tahavad põrkuda,
teist
eemale lükata.
Igale
ühele
on
oluline,
mida
tema teeb,
enam
ei loe see,
et
teine on ka inime,
kontroll
kaob,
kuid
naeratus jääb -
see
on kasvanud külge.
Inimene
päeval piire
asutab,
teab ja peab,
öösel
välja neist astub -
enam
ei hooli.
Varjudes
kasvanud tunded,
kehad
ei lõdvestu,
pinge
kasvab,
see
pääsu otsib
ja
lahendust vajab,
füüsilist
tõuget,
väljaelamist
nõuab.
Ise
ei suuda,
vist
ei oska,
sest
seda ei õpetata.
Kõike
silutakse
mõistmise
ja
naeratusega,
kuid
tunnetele,
mis
inimeses kasvavad
vaba
voli ja luba ei anta,
enne
kui enam ei seista
oma
piirides.
Kuidas
olla nii hea,
et
tundeid ei ärata,
kuidas
olla nii vaba,
et
tundeid ei ärata,
kuidas
olla,
kui
tunded ärkavad,
suuremaks
kasvavad
ja
piirid enam ei pea?
Öö
on tavaline,
nii
igapäevane,
sõber
naeratus,
järgmine
klaas,
tants
ja muusika,
haigutav
kuristik enese sees ...
Marianne
27.01.2019.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar