Müstiline muutumine, mis muudab Sinu elu

See müstiline muutumine, mida tuleb oma elu muutmiseks teha on hirmutav, sest kardame, et me ei õnnestu, sest ei oska muutuda, et muutusi ellu viia, kuid tegelikult on muutumine elamise julgus teha samm kohta, mida me ei kontrolli.

Ometi meile tundub, et me ju astume kogu aeg, sest me ei seisa paigal, kuid tegelikult püüame või vähemalt proovime astuda sellisel moel või siis sinna kohta, kus tulemus on ette teada – see on meie enesekaitse, et hoida ennast turvalises paigas, kuid see on vaid näiline liikumine – nii liigume me füüsiliselt, kuid iseennast hoiame tagasi, sest ei soovi kartusest tunnete ees uut ja teistmoodi elu kogeda. Jah, me kogeme uusimaitseid ja kohti, inimesi ja hetki, kuid teatud piirides, ikka ja jälle kontrolli haarates. Me astume ja siis vaatame ringi, mida ja kuidas muudaksime, sest me ju teame, kuidas on paremine ja ilusamini, kuid tegelikult on see taas meie kontroll püüda muuta Maailma, et ise muutumatuna selle sees olla.

Me ju tõesti liigume edasi, kuid me tahame minna sinna, kuhu ise soovime, iseenda poolt valitud ajal iseenda poolt valitud kohta – see on meie valiku vabadus. Kuid siis on meie ümber ja meie teel sündmused või takistused, mis tõukavad meid teisale – sinna, kus on tundmatu ja kaardistamata ala. Me seisame vastu, protesteerime ja kurdame, räägime raskustest ja elu poolsest kiusamisest – meid sunnitakse tegema seda, mida me ei taha – astuma sammu, mis võrdub teadmatusega, sest selles kohas saab meie kontrollitav Maailm otsa – meie Maailm lõppeb selle piiri taga.

Meie kontrolli all olev territoorium on kui puur, kus kõnnime ringiratast. Tuul tuleb ja lükkab ukse lahti ning siis ta kõigutab meie jalgealust, et pudeneksime välja tegelikku vabadusse – sinna, kust läheb meie tee edasi. Haarame varbadest kinni, keerame selja ja sulgeme silmad, sest meis on hirm olla vaba. Meie elu peab oleme meie poolt kontrollitav, sest me soovime ja tahame kõike võimalikku, mis meile meeldib. Me tahame seda, mida me juba teame. Me oskame tahta seda, mida me juba teame. Me ei oska tahta seda, mida me veel ei tea. Me ei tea veel seda, mida me pole avastades kogenud – elu puurist väljaspool.

Tõeline elamise julgus on astuda just nii, et me ei tea, kuhu ja kuidas, mis saab edasi – lahti lastes kontrollist ja avades turvarihma teha hüpe tundmatusse – just see ongi oma elu muutmine, sest seal, selles tundmatus Maailmas, oleme me juba muutunud ...

Marianne

26.01.2019.a