Alasti ehedus ei paista alati ilus, kuid ta võib olla väga valus

Ma seisan mere kaldal ja imetlen tema mäslevat palet – meri oma tormavas raevus on veetlev ja kuidagi vabastav. Meri ka oma tuhande esimese moega on kütkestavalt ilus. Taas tulen ma mere juurde ja saan osa tema võlust. Meri uputab laevu ja maid üle ujutab, kuid ma mitte kunagi ei ütle ega mõtle, et meri iseendana olles on kole või inetu.

Ma seisan lagedal väljal keset tormavat tuult, olen habras ja kaitsetu, kuid tuule tuhin ja vihisev hääl köidavad mind temaga ühte. Ma naudin tuule puhanguid ja metsikuid iile, kui ta kiiresti vuhiseb mööda, mind lükkab teelt ja riideid sasib. Tuul murrab puid ja katuseid lennutab, kuid ma mitte kunagi ei ütle ega mõtle, et tuul oma eheduses on kole või inetu.

Mina, inimlapsena, võtan ühe sõõmu tunnetekaevust ja olen ehe, kui tundel lasen voolata. Täna ühe tunde endasse võtsin, nüüd siis tunnen ja olen. Ma ei meeldi enesele, sest mina olen inetu oma tunnete väes. Mina ei imetle oma enese raevu või viha jõudu, kadeduse rohelist sood ega solvumistest võsunud vimma, sest see kõik tundub koledamast koledam ja ma ei köida vaid eemale peletan. Sein ehitatakse minu ja Maailma vahele kui pilk keeratakse kõrvale, mind noomitakse või saadetakse minema. Ma pean õppima, kuidas ennast kontrollida, kuidas minu sees olemas olevat peita või varjata, kuid see on tõeliselt raske ülesanne ja sellepärast ma seisangi tuule piitsutavas raevus ning mere möirgavas laines, sest nemad on vabad oma eheduses. Mitte keegi ei seisa tuule ega mere teele ette öeldes – kontrolli ennast, sest Sina pole ilus, kui oled alasti iseenda eheduses!

Mul on halb enese sees, sest ma tahan seda, mida ma ei saa ning ma ei taha seda, mida ma sain – olemise tegelikkuse sees. Ma ei taha seista hetkes, mida mina muuta ei saa. Minu tahtmine on kõige olulisem ja sellepärast ei lase ma oma tundest lahti, sest see on Minu oma. Minu tahtmine on mulle kõige olulisem, sest see on Minu kontroll Maailma üle. Ma olen abitult õnnetu, sest ebaõnnestumine on valus – tundega käsikäes ühes olles olen must ja määritud, mina pole puhas ega ilus, vaid tuhmilt ja ilutult inetu.

Enese tunnete käes või teise tunnete ees pole kunagi kerge seista, sest tunne tuleb ja püüab puudutades endasse haarata. Tunne tahab mind paigast liigutada, otsides kohta, mille vastu murduda, et siis lahenedes rahuneda. Tunne on jõud, mis energiat kasvatab ja nii mind määrides mustab või puhtana särades ilusana näitab – see kõik olen mina ausas eheduses. See, millega maadlen tunde kasvades on uskumine, et mina pole ilus oma tunnete väes ning nii ma piinlen ja vaevlengi oma tunnete käes, sest ma ei meeldi enesele kui tunne läheb käest ja ta võrsub minu seest välja kasvades suuremaks kui mina.

Seda jõudu, mida ma kasutan tundele vastuseismiseks kasutan ma tegelikult tunde kasvatamiseks. Öeldes endale – mina ei taha oma tunnet – ütlen tegelikult – ma tahan tundele lahendust. Mina ei taha! ja Mina tahan! Kui tunne on suurem kui mina, siis ma ei saa enam temast mööda vaadata ja ma tuleb vaadata oma tundesse sisse, et teda vastu võtta. Tunde käes vangis olles mõistan, et minu õppetükk jätkub, sest eksam on veel sooritamata. Tunde ees seista on valus, sest see on minu enese halvavalt hammustav hirm, mis minul tuleb taltsutada.

Marianne

30.01.2019.a