teisipäev, 15. jaanuar 2019

Hinge kasvamise teekond – meditatiivne rännak vol 38





Üks laps eksleb üksinda Maailmas, ta üle lageda välja ja küntud maa kõnnib sihitult ringi, metsas puude vahel põikleb ja oksarägus komistab. Lapse nägu on pisarajälgedest kriim ja ninas löriseb tatt, kui ta nuuksudes edasi astub – ta on nii üksi ja õnnetu.

Laps mäletab aega, mis oli siis, kui ta oli veel teisel pool seda aega, kui ta oli seal, kus on valgus. Laps on terve Maailma peale solvunud, sest ta sai siia aega sündides haiget. Laps ei mõista, miks tema, kes ta tuli armastusega valgusest ei ole siin Maailmas soojusega vastuvõetud ega hoitud. Tema külmetav keha ja üksik hing ei taha veel kuulda sellest, et temal on siin Maailmas oma ülesanded ja tee käia.

Laps ei tahtnud tulla siia kogema, talle tundub, et ta haarati lihtsalt kaasa ja viidi ära sealt, kus tal oli hea olla – viidi ära kohast, kuhu ta kuulus. Laps on kui nupp suures mängus, kus tal on oma osa täita, et süsteem saaks korrastuda. Laps saab aru eesmärgist, kuid ta ei saa aru, miks see peab läbi tema valu ja üksinduse tulema. Kui ta täidab ülesande ja seisab oma kohal, kuhu siis jääb armastuse soojus ja valgus, miks tema seda ei näe ega tunne – ta mäletab, et enne oli see tal olemas.

Lapsel tuleb olla suurem ja tugevam, kui on tema keha ja hetk. Tal on kanda vastutus, mis on koorem tema õlgadel. Laps näeb oma teed ja teab, kuhu tal tuleb jõuda ning, mida ta peab kogema ja seda, et kogu see teekond tuleb tal samm sammu haaval läbi astuda. Laps näeb, kuidas ja millal tal on valus või raske. Ta teab, et tal tuleb teele minna, kuid ta hoiab oma solvumisest kinni ja loodab, et kusagil saadakse eksitusest aru ja midagi muutub või muudetakse nii, et ta võib tagasi minna või saab teise teekonna.

Laps ei saa aru, kuidas ta saab vabatahtlikult käia oma teel, kui kõik on ette teada ja paigas, kuidas valikuid valides on teada, mis kogemus ja tunne tema osaks saavad. Ta ei tea, kuidas hoida armastust endas ja valgust oma teel. Laps on ju ainult üks pisike kübe Maailmas. Ta on küll seest suurem kui väljast, aga ta ei saa võtta end peopesale pihkude varju, vaid tal tuleb uskuda, et inimene suudab astuda ja uuesti püsti tõusta ning, et tema Mina kasvab tugevaks ja jaksab ning oskab ülesandeid lahendada.

Ühel raskel ja pimedal segaduse hetkel saabub selgus ja laps saab aru, et ta on Hing, kes on suurem kui laps, kuid ta oli ennast samastanud keha ja ajaga. Mõistmine lõpetab solvumise, ta kasvab suuremaks ning täidab inimese keha, milles ta asub, nii ei jäta ta enam ruumi tühjusele, mis oli tema ümber, kui ta ennast väiksena hoidis. Hing oli läbi oma tunnete arvanud, et ka tema ise on väeti ja abitu, kuid nüüd sai ta aru, et ta on väikses kehas, kus tema ise on tugevus, kes hoiab ning armastus, kes soojendab ning valgus, kes näitab teed. Hinge ülesanne on olla hetkes, mitte varjude metsas ekselda. Hing on see, kes teab ja mõistab, sest tema osa on olla teadmine, kes viib edasi. Jah, ta teab, mis tuleb ja talle osaks saab, ta teab valu ja üksinduse suurust, kuid ta teab, et see teekond on ajaline ja ükskord saab see läbi ning ta jõuab taas Aegade Ruumi.

Hing mõistab, et ta ei näe ega tea veel kõike, sest valikute hetkedel on tal võimalus valida. Ta teab, et tal on ülesanded täita, kuid see, kuidas ta need lahendab on tema enese valik. Hing mõistab, et ta näeb pilte eelnenud aegadest ja ta näeb seda, kus tema valikud viisid kordusteni. Hing saab aru, et siin ja praegu on tal võimalus uutele lehekülgedele, sest uued lood saavad sündida siis, kui vanad lood leiavad lahenduse. Tema enese solvumine oli see, mis teda seni kinni oli hoidnud ega lasknud täielikult hetkes kohal olla – seal, kus on võimalus muuta mustreid ja leida lahendus. Ka solvumine oli tunne, mida Hingel tuli kogeda, et mõista aja kulgu, kogedes, et tema ei saa kõike kõikjal muuta ega kontrollida.

Hing on üks osa suurest ja tal on oma osa selles loos ning see on see koht, mida ainult tema saab täita. Ta on küll väike kübe, kuid ta on suuremast suurem ja tugevamast tugevam kohas, kus tema tee on kõige olulisem lüli, et süsteem saaks olla tervik ja liiguks ennast parandades edasi - Hing ravib ja parandab iseennast.

Hing peatas solvudes aja, kui küsis:” Miks Mina, kui ma ei taha valu tunda ega üksindust kogeda. Miks Mina pean?” Selles kohas ei ole ega saa olla kedagi teist, on ainult Hing inimese sees ja tema teekond, mis tuleb käia parimal võimalikul moel. See on kasvamise teekond, mil Hing ongi üksinda, sest ta iseendaga iseenda sees ning mitte keegi ei käi ega läbi seda tema eest. Ta teab, et ta ei jõuaks sinna, kuhu tal tuleb ise, hetk hetke järel, läbides jõuda, kui ta ei astuks reaalselt oma teel ega kogeks kõike seda, mis tema osaks saab. Jah, sellel teel on valu, pisarad, väsimus, üksindus ja tunded, kuid seal on nii palju helgust, rõõmu, naeru, hoidmist ja armastust – see kõik on tema elu ja värvid sellel teel – see on valgus, mis kasvab ja kahaneb tema sees, sest Hing ise on valgus ja armastus, mis põleb just sellise leegiga, millisena ta iseennast iseendas hoiab. Hing kuuleb, kogeb ja tunneb seda, mida ta ise endale endas ütleb ja teeb – see on see, kuidas ta iseennast hoiab ja armastab – see ongi see, mida ta siia Maailma õppima tuli – Kuidas ennast hoida ja armastada?


Kui Hing oli veel laps, siis ta tundis, et Maailm oli temale võlgu selle eest, et ta pidi olema seal, kus ta olla ei tahtnud ja pidi tegema seda, mida ta teha ei tahtnud. Sel ajal uskus ta, et oli kingituseks kõigile teistele, sest just nende pärast pidi ta Maailma sündima, siin olema ja kõike kogema. Ta ei saanud seni aru, et siia aega tulek oli võimalus ja kingitus temale endale, et tema saaks õppida ennast armastama ja hoidma. Alles siis, kui ta mõistis, et ennast austades ja hoides on ta kingituseks iseendale, sest see on tema võimalus olla olemas värvidena, sai ta aru, et on kingituseks Maailmale, sest ta ei ole enam koormaks vaid on kergusena olemas.


Marianne

15.01.2019



Kommentaare ei ole: