pühapäev, 31. detsember 2023

Oma hambad pesen mina ise

 


Vana aja lood – arvatavasti on kõigil olemas mälestus sellest, kuidas kellelegi, millegi, andeks andmine, tõi kaasa samasuguste valusate, ebamugavate ja ülekohtuste kogemuste korduste jada. On ju üsna tavaline, et laste vaheliste tülide ja erimeelsuste lahendamiste mudel nägi ette, et keegi pidi vabandust paluma ja keegi pidi andeks andma. See tegevus lõpetas välises toimunu ära – oli signaaliks, et sel moel peab tüli lahendatuks ja lõppenuks saama lugeda ning edasi ega enam ei tehta.

Kuid oi, kuidas tehti – see, kes vabandas, tegi uuesti ja ehk ka kordades kõvemini. Tegi, sest tema sees puudus teistsugune lahendus. Tegi ehk salaja ja ka kaude, et ei jääks enam vahele. Tegi ka nimme, et näidata enese võimu ja üleolekut. Tegi tahtlikult, et maksta kätte enese alanduse eest – tema oli see, kes kõigile nähtavalt kaotas - iseenda.

Võttes lahti eneseabiõpikud või kuulates hingetohtrite nõuandeid, kostub neist mantrana – Anna andeks ja Sulle antakse andeks! Mõte sellest, et - annan andeks - toob kaasa alateadliku hirmu – on teadmine, et see ei tööta, sest see ei kaitse ega lõpeta. Tagajärjed saavad olema hirmsamad ja pidevamad, sest lastes kaitsetel langeda ja olles teisega nii nagu enne – naiivselt uskudes, et enam mitte kunagi, kuna teine mõistis oma teo tagajärge ja on seepärast ohutu, saadakse haiget. Teise jaoks oli tagajärg allajäämine ja enesekaotus – tema lugu jäi seal pooleli, sest see, kes teeb edasi, ei ole mõistnud teise kannatusi ega võtnud vastu vastutust enese osa eest loos.

Annan andeks – tähendab enese vahetute kogemuste teel, et tehakse uuesti, jätkatakse edasi – samal moel kordub taas, sest teine ei ole muutunud, saadud infot. Kasutud tantsusammud – vabandatakse, sest siis lõpetatakse vale – süüdistav - tähelepanu – antakse andeks, sest siis lõpetatakse vale – tunnetega toime tulemist ootav – tähelepanu. 

Täiskasvanute lahendus tähendab, et tunnetega kimpus olijatele esitatakse nõudmine, et koheselt leitakse eneses tasakaal ja ollakse enesest teadlikud - miks ja kuidas oli, mida ja miks tunti, mida ja miks ning kellelt vajati ja vajatakse - justkui järgneks sellele infole reaalses tegelikkuses sündivad reaalsed lahendused, et aidata ning toetada mõlemat loo osapoolt. Seda ei juhtu ega seda tehta, sest selle jaoks ei ole vabandamise/ andeks andmise lahendus mõeldud ja sellepärast see ka ei lahenda loo algust, vaid annab põhjuse korduseks.

Traumaatilise jäljega lapse jaoks ei luba enese alalhoiuinstinkt teist ohutuks tunnistada. Teisele andeks andmine tähendaks enese kaitsetuks jätmist – turvaline täiskasvanu läheb peale seda, sõnapaari, ära ega hoia enam turvalist ruumi. Teine saab, segamatult, teha seda, mida ja kuidas valib tahta teha. Kui tegijaks on see ainus täiskasvanu, kes peaks olema lapse poolt ja turvaline, siis ei ole kedagi, kellega koos olemine tähendaks, baastasandil, turvas olemist - siis on andeks andmine välistatud, sest see tähendab, et vabatahtlikult seataks oma elu ohtu.

Stop – tänases ollakse täiskasvanu, kelle jaoks on selge, et vabandust palumine ja andeks andmine – ei ole lugu lahendav lahendus. Lahendus on olemas oleva info vastu võtmine – see tähendab, et tegelikkuses ei jätkata vanal moel. Piiride panemine ja nende hoidmine on enese ülesanne – enese selgus ja enese teadlikkus. Väärtustatakse ise ennast – kogutakse infot, töödeldakse kogu olemas olevat infot ja toimub teadlik arvestamine sellega, mil moel ja kuidas teine on valinud läheduse ja enesest panustamise suhtesse. Sellest tulenevalt mõtestatakse oma, kahte ühendav, roll ja selle võimalused selles suhtes, samuti valitakse, millise prioriteediga suhe jääb olema, teineteise lähedus ja enese panustamine sellesse suhtesse.

Lisaks sellele, et andeks andmine ei toonud kaasa oodatud rahu, on lool on olnud ka teine pool – tuli paluda vabandust ja võtta vastu karistus teo eest, mida mina ei olnud teinud, milles mina ei tunnistanud ennast süüdi – teine oli vastutav või oli mõlemal oma osa, kuid teine vaikis, sest ootas enda ees vabandamist/ tema jaoks valele karistust. Tema sai olla õige – tema jäi õigeks. Oluline täiskasvanu, kes lahendas lugu ja mõistis kohut, oli ebaõiglane – temal oli oma lemmik, väljakujunenud vaatenurk süüdlase osas ja tunded, mis vajasid seda, kelle pihta sai ennast välja valada.

Tänases mina ei ole enam väike – olen vastutav enese eest – minul on olemas tänase aja teadlikus, ressursid, oskused ja võimalused - minu vastutus on kasutada neid ja töödelda olemas olevat infot ilma vajatud vajaduste võimalikkust tõotavate prillideta. Enam ma ei eelda, et teis(t)el on samasugused põhimõtted ja aukoodeks, kui minul. Enam ma ei oleta, et teis(t)e otsused/ valikud tehakse ka minu või minuga seotute heaolu silmas pidades. Enam ma ei anna otsustust, kuidas minuga saab olema - kellena mina saan olema, teise kätte – varem oli nii, et teine valis omale rolli ja sundis/ seadis, oma käitumise ja tekstiga, mind fakti ette – Sina mängid selle rolli vastas rollis ja sellistes piirides, milles osaks saab Sulle see - kuid, kui ei järgi ja eirad, siis saab osaks see ja too.

Reageerides, vastu, ma nõustusin selliste tingimuste ja osaga, kui iseendaga – sel moel kaotasin eneseteadlikkuse ja -selguse. Mängisin kaasa, samal ajal ootasin ja lootsin või protestisin vastu ja tõestasin enese teistsugusena olemist, et teine saaks, teaks ja peaks mind vabastama rollist, mida mina kanda ei tahtnud – see ei olnud mina – see ei olnud kogu minu mina olemine.

Kuid, miks teine oleks pidanud muutma oma rolli, kui talle oli seda vaja või see meeldis talle või oli mugav võimalus lahendada oma tundeid – tema sai olla, kui mina olin ja sellepärast pidin mina olema. Just selle põhimõtte pärast ei ole tahtnud ma tolle teisega koos olla ega ka nö small talki arendada või sõbraliku naeratusega esitatud rolliga kõrvu olla.

On teadmine, et vabanduse ootamine ja andeks andmine ei lahenda teemat, vaid jätab, enese kaotuse ees hirmu tundes, rollilõksu ning annab jõu ja võimu teisele – too oli see, kes, oluliseks nimetatud suhte omanikuna,  vajutas nuppu ja käivitas loo. Pikaajalise ja ka šokina kogetud ootamatu enesekaotus käis minuga kaasas – kontrollisin ja pidasin ennast ülal nii nagu see teine oleks olnud kõrval ja samas – olnud koguaeg või siis olulises. Kontrollisin enese vastavust ja õigsust, et teine näeks enese ekslikust ja mõistaks ning vabastaks mind, minu jaoks, valest rollist ja võtaks mind vastu sellena, kes olen – selle iseendana, keda mina näen ja tunnen.

Enesekaotus – teis(t)ele allajäämine – tema sai olla see, kellena ta valis olla – tõi kaasa solvumise. Olin solvunud, et mäletada ebaõiglasi hetki, inimesi, valikuid, kohustusi ja tegusid. Olin solvunud, sest enesest ei olnud piisanud – mina võisin olla, kuid teine ei muutunud ega muutnud ennast, et mina saaksin, aktsepteeritult ja tunnustatult, temaga ühes iseendana olla. Olin solvunud, sest oli olemas võimalus, kuid mina ei saanud ennast selles hea ja paremana realiseerida – igavene valena olemine takistas - olin olnud teise tunnetele prügikast.

Sel sügisel kogesin ennast kordades solvununa, sest tunnistasin tõeseks info, et õde, tädi ja vend on tänaseni valinud ja valiksid võimaluse korral ka edasi, minu kolme lapse seast välja need kaks, kellega nad sai suhelda ilma minuga kontaktis olemata. Tädile, kui meist kõige vanemale, asjast rääkimine oli asjatu – tema vaatnurk määras ohvriks õe ja tegelikkuses oli ta juba jätnud seljataha suhte minu noorema poja ja ka minuga. Tema, täiskasvanuna, ei hoidnud kõigi nende ümber, kes minu Meie-sse kuulusid, turvalist ruumi ega lahendanud nn laste erimeelsusi.

Selle teadmise vastuvõtmisele järgnes minus protestide laine – kuidas nii saab teha, mis õigusega, see on ju ülekohus – minu jaoks tähendas see info, et olin kõikide silmis halb ja vale – hea ja õigega sel moel ei valitaks ju käituda. Enesekaitse tähendas teiste süüdistamist ebaõigluses ning nõudmist, et nemad arvestataksid kõigiga – ka minuga. Samuti vale teo eest karistuse soovimist – valedele tegudele peab järgnema karistus – eesmärgipäraselt ja teadlikult ühes paigas paigal seismine – et saaks toimuda vabandamine ja andeks andmine – ohutuna olemise lubamine ja ohutuks tunnistamine - vabastamine ja vabanemine. Seda ei toimunud.

Tänases on selge – sugulastel jätkub ressurssi ja tahtmist kahele. Meile see variant ei sobi – meie oleme tervik – hoolime omadest – sellistel tingimustel, et on kusagil need, kes jagavad meid ühtedeks, kellesse on suhtutud austavalt ja hoidvalt ning teisteks, kellesse on suhtutud ebaviisakalt, seljataga kohut mõistes ning naeruvääristavalt ühisest välja jättes ning lükates, eraldamine ja vahe tegemine ei ole meile vastu võetav.

See ei ole etteheide, vabanduse ega paranduse ootamine. Sugulaste poolt tehtud valik on info – meie oleme selle info vastu võtnud ja seda töödelnud. Oleme tegelenud meie põhimõtete ja soovide teadvustamise ning sõnastamisega - meie valik on teatavaks tehtud – vabastasime sugulased kohustusest olla olemas kõigi jaoks ja need, kellele tähelepanu seni osutati, ei vali seda enam vastu võtta.

See reaalne ja jõus olev otsus ei ole tehtud sugulaste karistamiseks, vaid meie eneseteadlikkusest tulenevalt – kes ja kus, kellena ja kelle jaoks olemas oleme – kuhu ja millesse panustame – mida ja kuidas soovime enese jaoks alles hoida ja kasvatada. Meie Meie on see koht, kus meil kõigil on võimalus kasvada – inimesena ja eilsest paremana - me anname selle võimaluse kõigile, kes on selle Meie sees ja meie omadega seotud ega taha lõhkuda või vähendada seda, mis ja kes on Meie-na ja meie jaoks ning pärast olemas.


Marianne

31.12.2023.a

Head vana aja lõppu

ja

head,

enese selgust 

ja enesest teadlikuna olemise,

aega!





Kommentaare ei ole: