Suhe on koht, milles ollakse Meie. Meie on sama nagu peenar, põld või kasvuhoone – täpselt nii palju, mida ja kuidas panustatakse, seda omatakse ja vastu ka saadakse. See, mille nimel tehakse tööd, kasvab ja kannab vilja. See tähendab ka seda, et kui üks külvab ja rohib, kuid teine ei kasta ega varjuta päikese eest, siis saak jääb kesiseks. Või siis, kui mõlemad vaatavad teisale ja panustavad kusagil mujal, siis ühes olemine on piiratud ja selles sisalduv miinimum. Selleks, et oleks ja õitseks, on mõlema panus oluline – mõlema tähelepanu sellele, mida ja kuidas luuakse ühes.
Meie tähendab kahte või enamat osapoolt – mõlemad on teadlikult paigas ja nähtavalt seotud. Meie ei kasva ega ole tasakaalus, kui üks näeb ja peab ennast ülal kasvuhoone taimekesena, kes kaob suhtest siis, kui teine teda õigesti ja tingimuste kohaselt ei hoolda. Vastutus suhte tervise ja kestmise eest olgu aednikul, kuid ei taimel – too istutab end ise järgmisesse sobivasse kohta. Meie ei ole koht kõigile, kui seda teist, kes samas, nähakse umbrohuna, sest too kõrvetab või torgib või laiutab ja võimalust kasutades või tunnetes ülekeedes, rohitakse too välja – tõstetakse väljapoole ühendust.
Mõtestamine ja enese sisse vaatamine - kelle vastutada on tulemus ja kas kõlavad süüdistused st kellele vastutus tahetakse panna või tehakse koostööd. Kelle rollides kokku saadi – läbi kelle ja miks ühendus sündis – mis on, selle Meie, eesmärk – mis on ühendava rolli eesmärk.
Ühine tähendab ühes olemist, kuid ei kõiges ühena olemist – igal ühel on omad piirid – oma Mina piirid ka Meie sees. Igal inimesel on vastutus öelda enese piirid välja ja tegeleda enese sees toimuvaga – anda, vajaduse ja olulise teadmise ilmnedes, võimalikult kiiresti, täpset, eakohaselt mõistetavat ja tunnetest vaba infot ning samas, võtta vastu ka teis(t)e poolt antav teave ja aktsepteerida seda – tunnustada õigust öelda ennast välja. Öelda välja, kuid ilma, et lõhutaks ja vähendataks. Oluline on, et kui teave on edastatud, siis sellega tegeletakse ja selle peal hoitakse tähelepanu selleks, et jõuda mõlemaid osapooli toetava lahenduseni.
Inimesed tahavad ja nad järgivad enese tahtmisi. Inimesed peavad ja nad sunnivad ennast tegema seda, mida peavad ning olema seal, kus ja milles nad peavad. Kui inimene tahab saada – kogeda tunnet, olemist, saamist, siis ta ei tea kunagi täpselt ette, kuidas on siis, kui ta saab ega ka seda, kuidas on siis, kui ta on saanud või kui ta ei saagi. Alles siis selgub hind, mis temal tuleb maksta ja ka see, kas ta on ka tegelikult selleks, mida ta veel peab, valmis.
Inimese tahtmise teeb keeruliseks see, et tavaliselt on selle tahtmise sisse haaratud ka teised ja seega saavad ka teised kogeda seda, mida keegi teine tahtis ja mida nemad ise ei oleks endale valinud. Suguvõsad ja perekonnad – enese algus on kellegi teise kätes ja seega ei olda kunagi kõiges esimesed ega ka ainsad – iga samm, otsus ja valik, mis tehakse selle jaoks, et Meie püsiks või katkeks, mõjutab tegelikkuses kõiki. Suguvõsa ega perekonna liikmetel ei ole õigust lõhkuda seda, mida nemad ise ei ole loonud ega ehitanud – on vastutus hoida ja anda edasi.
Inimesed jätkavad oma kannatuste kandmist, sest nad tunnevad enesel lasuvat kohustust – teha seda, mida peab, olema seal, kus peab, olema nendega ühes, kellega peab. Kohustus, mis tuleneb sõnast PEAB!, võtab vabaduse – tehakse, kellegi teise pärast ja jaoks – endale jääb vähem, sest ollakse vahendid.
Kohtustuse kandmises ja vastutuse võtmises on erinevus – kohustus on, millegi, kui MINA PEAN! täitmine - ei tahaks, kuid peab ja siis ei valiks, kui ei peaks. Vastutus on teadmine – see on minu ülesanne, sest mina olen olemas – kedagi teist ei ole ega tule minu kohale seisma - ise tean oma ressursse ja piire ning vastutan selle eest, et saaks olema, et kestaks ja saab kõik selle, mis on minule antud ja olemas, anda edasi – parimal võimalikul moel. Kohustus on justkui palgata töö tegemine - enese arvelt tasumine – see vähendab, sest puudub vabadus. Vastutuses on kasutada kõik olemas olev – on vabadus luua parim – et saaks olema enam ja kõigile.
Maailm on täis loojaid, kes ei vastuta selle eest, mida nemad on loonud. Nad ei vastuta, sest nemad tahtsid ühte, kuid said teise – nemad ise on solvunud lapsed ja nende pärast on Maailmas olemas solvunud lapsed, kes ei lahenda, vaid seisavad ja jonnivad, kuigi elavad, päevast päeva, edasi oma toimetusi tehes ja kohustusi kandes. Nad tahaksid mängu ära vahetada ja mängukaaslased välja vahetada, kuid nad ei saa seda teha. Nad näevad ja tunnevad ennast valesse kasvuhoonesse istutatutena – see Meie ei sobi neile – selle sees ei ole neile õigeid tingimusi loodud ega neid õigesti hoitud. Vale keskkond ja valed inimesed – kus on omad – need, kes puudutavad hinge, toetavad teed ja kõnnivad rahus kõrval?
Laps istub maha ja jonnib, kui ta ei saa oma tahtmist - ta lööb mängukaardid laualt, virutab nukud nurka, lööb jalaga autod uppi ja lammutab liivalossi ning peidab ennast ära. Ta karjub ja mossitab. Ta läheb lööb teist ja vigastab ennast. Ta vaikib ja valetab. Tema ei taha seda, milles ta osaline on. Palun minule teisiti – nõuan endale teisiti!!!! Järgi jääb väsinud keha, nutust punased silmad, kähe hääl, katkised ja kadunud lelud – midagi ei muutunud – Maailm teiseks ei vahetunud. Kohustust, selles kohas ja nendega ühes elada ja olla, ära ei saanud anda – jäi vastutus enese eest kanda.
Selles kohas, kus tahtmise tagajärg kannab vilju – ühes olemine ei ole hea olemine – laps tahab/ vajab kohest vahetust, kohest, õiget, reageeringut – tunde teadmise muutust. Lapsed jäävad sageli üksinda – jäävad nii enese, kui ka teiste tunnete ja tegude tagajärgedega üksinda – ise tuleb toime tulla ja lahendada - vastutada. Laps tahaks ju, et teda toetataks ja näidataks hoolimist ka selles kohas, kus on raske ja halb - ka enese pärast paha – lapse soov on, et on olemas see teine, kes vähendaks tema koormat – istuks kõrvale ja ütleks – kõik see ei ole Sinu kanda.
Kuid kõik lapsed, kes sel moel tunnevad ja soovivad, ei ole enam lapsed – nemad on ise oma elu selliseks loonud – nad ei mängi enam nukkudega, vaid elavad ja toimetavad täiskasvanute Maailmas - sealsete võimalustega. Suured inimesed, kes on katkised, sest enese aja jäljed püsivad mälus ja on tunnetena tunda - kogu vastutus on jäänud enese kanda.
Lapsel on olemas see keegi, kes on suurem ja temast üle. See suur teeb otsuseid ja neil on tagajärjed. Lapse kõrval elavad teised, kes jagavad suure tähelepanu, kui piiratud ressurssi – ka nemad tahavad ja neile antakse – isegi siis ja samal hetkel, kui laps seda ise vajaks. Lapsed, kellele ei jätku ja kellest ei hoolita isiksuste/ inimestena, valavad ennast välja nende peale, kelle vastu saavad – ei ema ega isa peale, vaid õdede/ vendade või ka kusagil mujal, kellegi teise pihta.
Selliste vangerduste ja lahenduste käigus kogetakse ühte ja teist, tehakse ise ja kogetakse ülekohut ning tehakse ise ja saadakse haiget. Sellisest teekonnast jäävad mälestused – läbitöötamata tunded ja mõtestamata kogemused. Just selletõttu lapse katkine hing ei mõista – miks tema koormat ei kergendata - kuidas saadi temaga sel moel käituda – tema vastu nii teha – miks keegi ei kahetse ega vabanda. Laps ootab lahendust väljast – teine saab selle talle anda – see on mälestus ajast, kuid ei olevikust.
Selleks, et hoida ennast paigal ja anda enesele tegevust, valib laps tunda solvumist ja sellega toime tulemiseks viha - kuid need ei ole head olemised, mida nautida ja milles avaneda – need sulgevad, piiravad enesena olemist ja väljendumist ning takistavad teed. Need on selle lapse valikud, kes paneb vastutuse selle eest, et tema peab ja temal on kohustus kanda, kellegi teise õlgadele. Tolle teise peale ta ju solvus ja tolle teise peale on ta vihane – teine peab loo korda tegema.
Lapse viha ja solvumine süvenevad ajas – teine ei tule tagasi või kui elu viibki tõesti kokku, siis ei mäleta too olnut või ei ole tulnud selleks, et öelda vabandust. Teisel on oma elu ja versioon toimunust ja teised vajadused ning eesmärgid – võib olla ta mäletab ja teab, kuid vaikib ja peidab või pole uks avatud või mis iganes põhjusel too ei vali teha seda, mida laps ootab ja vajab. Ära olnud aeg tähendab, et kohtutakse teises ajas - ei seal, kuhu laps ootama jäi - saab minna edasi selle aja teadlikkuse ja infoga, mis on olevas olemas.
Rahu ei saabu siis, kui ollakse loo teise osalise, nn kuriteo paigale, tagasi kutsunud, vaid siis kui inimene ise on vastu võtnud teadmise – see, mis oli ja see, mis on – on minu elu. Mina ei ole enam laps – minu elu on minu enese vastutus. Need, kes elavad ja kõnnivad kõrval, on elukoolis käijad - kaasteelised – neid ei saa omada ega ole nad isiklikud õppevahendid, vaid samal moel enese teel kõndijad.
Koos olijad on koos, elavad ja toimetavad ühes, kuid nad kõnnivad eri teid mööda – neil on erinevad klassid, milles õpitakse ja neil on ka erinevad eluülesanded, mida täidetakse/ läbitakse. Perekondades ja suguvõsades on koos Hinged, kes erinevate vanuste ja eelmiste elude jälgedega ning inimesed erineva vanuse ja Tundemina suurustega.
Ja sellest tulenebki tõsiasi, et üsna sageli ei ole, inimestel, täpselt sellist ema, isa, õde, venda, sugulasi ega perekondi nagu oleks pidanud olema/ saanud olemas olla – tahtmiste, vajaduste, unistuste ja pealtnähtu järgi. Ega inimene isegi ole olnud selline laps ega ka täpselt selline ema, isa, õde või vend, kui ta oleks võinud ja saanud nii iseenda, kuid ka teiste meelest olla. Täpselt see, mis ja kuidas on ja on olnud, sellisena on ja on olnud oldud. Teisiti ei ole.
Inimene ei saa ära muuta olnut – tema saab, mõtestades minevikku, muuta oma olevikku – minevik oli see, mis ta oli – rahu teinud inimene ei sõdi enam selle vastu – ta on võtnud selle teadmise vastu. Ta asetab enese seljataha oma vanemad – seotus muutub nähtavaks – inimene, rollikandjana, muutub nähtavaks. Inimene seisab oma mehe, naise, õe, venna kõrvale ja nende seotus muutub nähtvaks. Inimene seisab oma laste seljataha ja seotus nendega muutub nähtavaks. Kõik on kohal ja kohtadel - kõik on nähtaval – kõik on olulised ja kõik on vajalikud täpselt sellena, kes nad suguvõsas ja perekonnas on - vastu on võetud vastutus iseenda ja enese osa eest ühises.
....
Laps istus ja ootas, sest temas oli vajadus – temal oli tunde vajadus. Tema vajas teist tunnet, kui see, mis oli, kohates teise sammu, ärganud tema sees. Kui selgus, et teist ei tulnud ega olnud vajalikul moel, siis jäi alles teadmine – olen mina - mina olen. Vaatenurga valik – olemine ohvrina või olemine iseendana. Ohver ootab teist tagasi - ise olemine tähendab, et kõnnitakse edasi.
Kui on teema, mis vajab lahendust ja kedagi teist ei ole ega tule – ei tule ega ole, sest ollakse ise olemas. Jõuab kohale teadmine, et iseendal on vaja edasi astuda – selleks, et enese osa eest vastutus võtta, tuleb vaadata enese lugu lähemalt – jah, seal oli enese osa, miks ja kuidas sai olema - see kõik oli ära. Kuid seal oli veel – oli enese julgus, vabadus, oskused, teadmised – ise olemine - kõik see on olemas ka tänases päevas. Täis kasvav inimene mõistis, et tema oli olnud tähelepanust saadava tunde sõltlane ...
Marianne
05.12.2023.a
Savist seinaplaat - Anna Kristiina Salinen
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar