Ei devalveerumine

 

Ei ja Jaa – näivad kõige kindlamalt püsivate maamärkidena, kuid inimeste kogemused ütlevad, et need jäävad harva püsima. Pole midagi ebakindlamat, kui jõuga öeldud Ei ja veendunult öeldud Jaa. Mina enam EI tee! - mõeldakse küll, kuid ikkagi tehakse kordi veel. Jah, olen nõus – heas ja halvas seisma kõrval ja kandma vastutust! - kuid tegelikkuses mõeldakse ümber, kui halb osutus liiga halvaks või selgus, et hea leidub kusagil mujal.

Enese lapsepõlves avastame, et Ei ja Jaa, muutuvad ning vahetuvad ega pea. Õpime ka seda, et neid sõnu ei võeta tõestena – neid ei kuulata ega kuulda ning on üsna tavaline, et ühte kuuldes tahetakse vastas vastust. Soovitakse, oodatakse, nõutakse, et Ei asemel saaks olema Jaa või vähemalt vaikiv nõusolek ning Jaa asemel tahetakse kuulda Ei-d või vastu protestimist.

Üsna eneste alguses saab selgeks, et Ei sõna on see, mida ei austata – isiklikud piirid ei pea. Isiklike kogemuste tagajärjel tuleb välja, et lapse Ei on tühine ja kuuldamatu. Ajas saab olema ka nii, et lapsel kaob julgus öelda Ei, sest selle sõna tagajärjed on kurvad ja valusad, kuigi ka kogemus ise, millele Ei öeldakse, on valus ja kurb. Sellest jääb traumaatiline jälg mällu – Ei, ei peatatud ega lõpetatud – Ei, ei aidatud ega toetatud.

Kui laps esitab oma Ei – Mina ei taha! Mina ei tee! - siis vanema jaoks tähendab see probleemi, sest, kuna tema tahab seda, mida tema tahab, siis tema peab – kuid, siis peab ka laps tahtma või kuulekalt alludes, iseenda soovidest ja vajadustest, vaikima. Vanem peab, sest tema on see, kes peab vastutama lapse eest – tema kanda on lapsega seonduv ja ka kõik neist rollidest tulenev, mida laps ise ei oska/ saa hallata. Kodu ja perekond. Lasteaed ja kool. Huvialaringid ja sõbrad. Suguvõsa. Kellaajad ja ühised reeglid.

See tähendab, et kui kohtuvad kaks tahet, siis on laual üks tüüplahendus - lapse Ei tuleb muuta Jaa-ks – see tuleb murda, ära vahetada siis, kui laps ise seda ei tee. Selleks tuleb last meelitada, talle valetada, teda sundida, karistada, ära osta, talle lubada, keelata jne. Vanema tahe kohtab lapse iseteadlikkust, mis annab vanemale võimaluse kasvatada eneses viha, et kasutada oma tahtmise saamiseks jõudu - vanem annab oma tegevusega edasi sõnumi – mida Sinu Ei ka maksab – nagunii saan oma tahtmise. See tähendab, et lapse Ei devalveerub. Ega ainult vanem pole see, kes sama taktikat kasutab – kõikjal, kus on täiskavanud, kes peavad lapsega tegelema, on olemas samasugune teema ja kasutusel samasugune lahendus.

Sama kehtib ka vastupidisel juhul. Vanem paneb paika reeglid ja piirid – kehtivad Ei-d. Laps tahab/ peab need ümber lükkama ja ta üritab seda teha – sõdib, jonnib, solvub, meelitab, lubab, valetab, varastab. Vanem annab järele, vahel natuke, vahel päriselt, vahel hoiab natukese aja ja siis väsib, sest piirid ja reeglid tähendavad tööd ja kontrolli selle üle, kes ei ole neid enda vastutada võtnud. Sageli tüdineb vanem tülidest, sõjast ja vabaduse kaotusest. Vanem vastutab tagajärgede eest ja laps teab seda ning kasutab seda teadmist ära. Sellepärast laps õpibki, et vanema Ei ei pea, kui laps on järjekindel, siis saab ta oma tahtmise. Vanema Ei devalveerub.

Lapsed ei jää väikeseks – nad kasvavad suuremaks ja hiljem saavad neist täiskasvanud. Ei devalveerumine toob, täis kasvamise teel, kaasa oma tagajärjed – seal, kus on omasugused ja ka teistsugused koos, tehakse ühte ja teist, seal proovitakse ka enese ja teiste piire. Need on kohad, kus tuleks öelda välja oma Ei ning seal ka öeldakse välja oma Ei-d. Kuid varasemast on õpitud, et Ei ei ole oluline ega see pea, kui on keegi, kelle tahtmine on üle ja trumbid käes tugevamad. Taas võidakse jääda alla ja kogeda elu karmi ehedust.

On vähe neid lapsi, kelle sees ei oleks peidus traumaatilist Ei-d. Mälestusejälge sellest, kuidas tema ütles Ei – ka vaikselt enese hingepõhjas, kuid, sellest hoolimata, tema EI aidanud, sest teda EI kuulatud – teda EI aidatud, sest halba tegu/ kogemust ei lõpetatud – last EI PÄÄSTETUD. Oli olemas inimene või inimesed, kellel selles hetkes oli olemas võimalus ja kasutada vahendid, kuid too (nemad) ei teinud seda. Lapsel, tuli selle teadmisega, kõik järgnev vastu võtta – elada ise oma elu – kogemused jäid tema kanda.

Ka sellise kogemusega lapsed kasvavad kord suureks – sageli on nende piirid kadunud – nemad ei ütle, isegi enese sees, enam Ei – nemad on iseendana ära kadunud või saavad neist need, kes ütlevad kõigele, mis näib valena, ohtlikuna ja takistavana igal moel EI – nemad on lõhkujad.

Elu on huvitavaid hetki täis ning sageli ongi nii, et ühel hetkel on käes äratus ja selles kohas tuleb esitada enesele küsimus - Mida minu Ei maksab! Kui seda hetke ei märgata või ei võeta seda vastu, siis tuleb huvitavaid kogemusi veel ja veel, et lõpuks jõuda sellesse punkti, kus otsitakse vastust küsimustele - Kui palju ja kui kaua olen valmis maksma selle eest, et ei ütle oma Ei-d välja? või Kui palju ja kui kaua olen valmis maksma selle eest, et jään oma Ei-le kindlaks?

...

Sellest, et Ei tähendabki Ei-d ja välja öeldud Ei-l on tagajärjed, sain ma aru, pea kolmkümmend aastat tagasi Saksamaal. Elasime paar päeva ühes peres. Esimesel päeval, peale kohale jõudmist, küsiti minult, et kas tahan süüa st endale võileiba teha – vastasin küll Ei, kuid ma ei arvanud, et seda tõena võetakse, vaid eeldasin, et seda hakatakse ümber muutma – veendakse, et proovi, taha ikka, et meil on, me anname Sulle ja me mõtlemegi seda, mida ütleme - vot siis alles oleks ma nõustunud. Minu sees oli selline EI muster.

Kuid selgus, et Ei oligi Ei – minu vastust täpselt sellisena ka kuuldi. Vastutus, iseenda eest, jäeti minule – ise tean, mida ja kuidas tahan. Nemad ei võtnud mind kanda ega mõelnud minu eest ega mänginud ka paljudele tuttavat Ei ja Jaa mängu – mida mängitakse, sest ei usuta, et Jaa ja Ei on tõesed, vaid kindlasti tähendavad vastupidist - Sina ju tegelikult tahad/ ei taha. Kuidas Sa tead, et ei taha, kui ei ole proovinud. Kui teised kõik teevad/ söövad/ joovad, miks Sina siis ei ütled. Tule ikka. Tee ikka. Ega Sa tõsiselt ju ei mõtle - Loomulikult käib siia alla ka see uskumus, et ega naise Ei ei tähenda tõtt.

Miks enese EI – ei kõla ei-na? Miks teise Ei – ei kõla ei-na? Miks ei ole valmis - kuulama teise Ei-d? Miks ei ole valmis - välja ütlema oma Ei-d? Miks on tarve - muuta Ei ära? Miks Ei - ei jää pidama? Mida Ei tähendab? Mida Ei endaga kaasa toob?

Marianne

01.12.2023.a