Huvitav vaatenurk - eks ole!

Oh seda enese elu,

iseenda elukest -

ikka ja jälle

olen samades ämbrites

ringi kolistanud

ja ise endale,

kuid ka teistele,

haiget teinud.

Tule ja sünni – oleme koos – oleme Meie, kes elamas koos!

Jah, olen nõus - kõnnime koos – oleme Meie, kes kõndimas koos!

Jah, mina ise valin, et olen Sinule toeks – oleme Meie, kes eluga toime tulemas koos!

Jah, olen nõus - teeme koos – oleme Meie, kes tegemas ja loomas koos!

Kuid siis,

kui läheb elu edasi -

kostub sama viis -

küll erinevad ajad

ja erinevad inimesed -

kuid ikkagi

taas välja jõuame

sinna maani -

see Meie,

mis oli mõlema vastutus

sellest, teise jaoks,

on saanud kohustus

ja minule

jäetud vastutus kanda -

mina ise

olin sel moel vale,

et teine enam

kohe kuidagi ei saa

teekonda ühes jätkata

Kohustus tähendab,

et sellest,

mille teine ise kord valis,

millega teine ise kord nõustus,

mida teine ise kord tahtis -

on saanud aeg ja koht,

milles peab -

see tähendab,

et teine enam ei taha -

tema enam endale ei vali.

Aja veeredes

teine enam ei tahtnud,

koos olla enam ei tahtnud -

meie tee

ei olnud Meie,

vaid teine nägi,

et selles sündiv

oli minu ja minule -

tema arvel -

tema pidi andma

ja koos olema,

tegema seda,

mida tema ise

endale ei tahtnud -

panustama minu sisse.

On loomulik see,

et teele minnes

ei teata ette,

kuidas kulgeb

ja mis ette tuleb -

kõik on võimalik

ning keegi ei oska

ette ära mõõta

enese ressursse

ja vajadusi

ning teise poole tahtmisi

ega koos olemise nüansse.

Sellisesse kohta jõudmine,

kus Jaast on saanud Ei,

tähendab tegemata töö tagajärge -

tundeid on kogutud enese sisse,

ennast on jäetud

välja rääkimata,

enese info edasi andmata

ja enese piirid võetud üles

või jäänudki maha märkimata.

See, kes sisse ei näe

ega sõnade taha kuule

muutub valeks -

teine minuga ei arvesta,

teine minust ei hooli,

teine on egoist

ja tundetult isekas -

viha kasvab,

solvumine süveneb -

inimene enam ei taha

ennast ega endast

tollele teisele anda.

Valega koos olija

tahab vabaks saada -

Peatage elu! -

mina tahan maha minna -

tahan mujale ära -

see pole see liivakast,

ei taha mängukanne

ise koristada

ega enese eest

ise vastutada -

laps olla tahan -

nüüd valin jonnida

ja lõhkuda,

et taas saaksin

kusagil mujal

vabalt mängida!

See,

kellele muutub suhe kohustuseks,

on sellele,

algusest peale,

seadnud tingimuse -

saada täidetud enese vajadus -

kui seda üldse ei saa

või enam ei saa,

siis enam pole vajadust -

jääb järele kohustus,

millest on vaja vabaneda.

Minu teema

on olnud üsna üks -

vajaliku info,

enese jaoks,

olen välja lugenud

ja olen ka üle küsinud,

et kas teine teab,

mida teeb -

kas tema sõna peab.

Kuid olen olnud

suhte külge kinnitunud,

sest nägin võimalusi

ja olin võtnud vastutuse,

et ehitada ja hoida -

Meie-t edasi viia.

Oh ja Ah -

no loomulikult -

olen sedagi mõistnud,

kui teine enam

või üldse ei taha -

otsisin võimalust,

kuidas muutuda,

otsisin lahendust,

kuidas muuta,

et suhe jääks alles -

Meie-na.

Senini olin arvanud,

et mina ise olin vale,

kuid ei ole olnud -

olin ja olen täiesti õige -

need nn minu inimesed

ei ole olnud kunagi

Minu Inimesed -

nad on olnud kaasteelised,

kellega hetkeks kohtusin,

et siis jälle edasi kõndida -

see ei ole üksindus

ega kurbus,

vaid päris elu -

ei saa kinni

ega endale hoida seda,

kes ei ole oma -

kes ei ole valmis, 

päriselt, koos astuma -

vastutama ühise tee eest

ka siis, kui on tuuled

ja on tormid

ning vihma piitsutab

või päike armutult kõrvetab.

Meie -

see on kahe teekond,

millel kõike

saab ja võib

tulla ette -

ka seda,

et tuul lükkab takka

ja päike soojendab

ning vihm kosutab.

Valedega täidetud ellu ei mahtunud õiged sisse!!!!

Marianne

18.12.2023.a