Ei kõlades
sild purunes -
valdas jahmatus
ja mõistmatus -
veri jäätus -
veri vere hülgas -
hirm pures -
kuidas edasi ...
Enese väärtusetuse algus – laps võttis, toimunu eest, kogu süü enese kanda – ka teise poole eest. Tema uskus, et tema ise oli põhjus ja sellest tulenes ka tagajärg – see oli väljapääsmatu olukord, sest tegelikkuses oli mõlemal oma osa loost kanda.
Kindlasti mäletab iga laps neid, lasteaia või mänguväljaku liivakasti, lugusid – Mina Sinuga ei mängi! Mina ei ole enam Sinu sõber! Mina/ meie ei võta Sind mängu! Mine siit minema – see on minu/ meie mäng!
Need olid valusad ja ehmatavad hetked – oma Maailma purustavad kogemused – need jätsid lapse selle seest välja – teine oli/ teised olid, kuid tema ei saanud koos nendega olla. Maailma ei parandatud – seda ei avatud lapsele ega hoitud seda tema ümber.
Ega ainult Ei öeldud, võib-olla esitati vahel ka tingimusi, et kui teed ja oled sel moel, siis vaatame ja ehk lubame tulla ning osa saada. Maksa millegagi – näita oma väärtust! Ehk leiduski eneses väärtus või sai selleks kodust kaasa võetud lelu, raha või mõni muu asi. Seal ja siis olid need sageli lühiajalised hetked ja kogemused, sest kasvatajad sekkusid ja lahendasid. Kuigi võis juhtuda, et eraldatus jäi kestma ja ka see, et harjuti, teis(t)e meele muutumistega ära ning tehti ja valiti ka ise samal moel – suureks kasvamise teekond.
Elu ei oleks suur näitemäng nimega Elu, kui, seda sama, võtmise ja jätmise mängu ei valitaks mängida ka kodudes – seal, kus ei saa ära minna ja nendega, kelle juurest ei saa ära minna – ollakse sündinud koos olema. Ongi nii, et on olemas kodud ja perekonnad, kus peab olema ja ühes elama nendega koos, kes samal moel muudavad oma meelt. Samal moel valitakse neis, tunnetest tuleneva jõuga, öelda välja – Mina Sind EI taha! Mina Sind EI tahtnud! Mina Sinuga enam EI mängi! Mina Sinuga koos EI ole! Mina Sind EI vali!
Kes see enam, tagantjärgi, mäletab, millises vanuses ja kelle poolt kõlas see esimene Ei. See esimene Ei, mis tarretas paigale, sest turvaline Maailm purunes – see Ei kõlas mõistmatult ja arusaamatult – Miks ometi? Kuidas ometi? EI kõlas lõpetavalt ja välja tõukavalt. Võib-olla sirutus ka käsi, et takistada ligi astumast või vaadati pilguga, mida ei suutnud taluda või lisati mõned sõnad juurde tooniga, mis jäätas kõik enese sees.
See oli traumaatiline kogemus, sest selles vanuses tähendas see EI, et öeldi Ei olemas olemisele – ühes olemisele. See tähendas eluohtliku olukorda, sest laps ei oska näha ennast ilma olulise teiseta – laps tunneb ennast tervikuna ja hoituna koos enesele olulise inimesega, kuid ka asjaga, kellel/ kelles on olemas see, mis lapsel, endas või temaga seonduvas elus, veel puudu jääb - võimalused, oskused, ressursid, kuid ka julgus ning olemas olemine.
Lapse Maailma purunemine tähendas kogemust, et korraga oli ta üksinda ja pidi ise olukorra ning iseendaga toime tulema. Sellise suurusega ehmatav kogemus tähendab, et hingatakse sisse, kuid oma hirmus, jäetakse välja hingamata – traumajälg jääb alles.
Ikka on nii, et elu keerab oma vinte juurde – peale äikest tuleb välja päike – just nagu midagi ei oleks olnudki. Taas kogunevad pilved ja taas müristab ning taas tuleb päike välja. Ei ja Jaa pendeldavad – ühel päeval on, teisel mitte, kolmandal on ja neljandal ka, kuid viiendal taas mitte. Korduvad lahti ütlemised – sõnad, teod ja valikud. Korduvad liitvad – sõnad, teod ja valikud.
Sarnane tõmbas ligi sarnast – esimesele traumajäljele lisandus uusi, sest mitte ühtegi sellist kogemust ei vabandatud ega selgitatud – need ei kustunud ega neid kustutatud - neist vaikiti. Iga järgnev Ei süvendas üksindust ja eraldatust. Lapse sees oli segadus ja mõistmatus – Kui teine ütleb Minule Ei – KES Mina siis olen?
MINA EI TAHA SIND!!!! – kõlab ära lõpetavalt – kui teine ei taha Mind ega Minuga olla, siis Mind ei ole - selline on katkise hingega lapse järeldus. See on rollisegadus - kui Ema ei taha oma Last, kui Õde ei taha oma Õde ja nad ütlevad, oma korduva Ei-ga, Lapsest/ Õest lahti, siis nad ju ei olegi enam lapse Ema või lapse Õde.
Pendeldava Ei traagika seisnes selles, et see kord oli olemas, kord ei olnud, kuid pikajalise kogemuse tagajärjel oli see olemas ka siis, kui näiline, suhtlusest tulenev, seotus oli olemas. Ei püsis, sest oli loodud uskumus, et kuna Ema ei tahtnud st Ei taha jätkuvalt – siis Ema ei ole – siis Last ei ole. See tähendas, et kestis teadmatus - Kes oli see, kellega ja kellena jätkus suhtlus siis, kui oli Jaa hetk?
Puudu jäi turvaline ja ühendav alus – teadmine, et ühendavad rollid jäävad ega kao – tegemist oli „ainult” erinevate rollilahendustega. Need, kes ütlesid tundejõuga Ei-sid ja pärast valisid Jaa, ei võtnud kunagi vastutust enese osa eest loos ega öelnud, kes nad olid siis, kui nad ütlesid EI või siis, kui tagasi tulid või kes oli laps siis, kui talle öeldi EI või siis, kui ta taas ühes olemisse/ ühisesse lubati.
Laps oli katki, sest ta elas ja toimis pikaajalises stressis - ta elas ohus ja ebaturvalises keskkonnas – ta elas koos nendega, kes valetasid - sellele, kellele oli öeldud Jaa, ei oleks ju tohtinud öelda Ei - seda, kellele öeldi Ei, ei olnud ju enam olemas - laps oli olemas - keegi ei öelnud välja, kus oli tõde, mis oli vale.
Lapse sees oli traumaatiline EI kogemus, mis oli jäänud läbi töötamata. Ta ei teinud sammu edasi, vaid seisis, seal, ära olnud ajas ega hinganud välja. Tema keha oli jahmatusest tardunud, sisemus jäätunud – ta jäi kinni sinna, kus ehmatas esimest korda. Järgnevad Ei-d süvendasid seisundit. Ta ei elanud situatsiooni läbi – ei mõtestanud ega sõnastanud. Tal ei olnud selleks jõudu ega oskusi – tema oli laps, selle vanuse kohase teadmiste ja teadlikkusega.
See tähendas, et tema lõi endasse uskumuse, mis kõndis kaasa läbi aastakümnete - tema elu on ohus, kuid temast endast ei piisa - kui teda ei taheta, siis teda ei ole. Ükskõik, kuidas ta valis olla, jõudis ta ikka ja jälle sellesse samasse kohta, kus temale öeldi Ei. Tema ei saanud ise oma enese elu ära parandada - enese olemist alles hoida – teine võis olla ja taas ära minna ja hüljata ühendava rolli. Lapsel puudus kontroll ja lahendus selliseks olukorraks. Ta jäi kõndima uskumusega, et teda ei taheta, sest temas puudus väärtus – tal ei olnud mitte midagi peale selle enese, kellele oli EI öeldud ja sellepärast ei tahtnud mitte keegi teda.
Marianne
02.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar