See laps, kes on elanud ja kasvanud keskkonnas, kus tema piire ei austatud – nendega ei arvestatud, need olid talle keelatud, kus tal ei olnud piisavalt ja vajalikul hetkel võimalust ennast vabalt ja ilma negatiivse vastukommentaarita väljendada, kus tema ise ei saanud ja temale ei tagatud vajaminevat ja kohest turvatunnet, kus ta ei leidnud hoolivat, vajadustepõhist, toetust ja austavat, eneseteadlikku, tunnustamist, on olnud kasvatada vanematel, kes kaotasid ise, lastena, oma piirid ja iseenda.
Suureks kasvanud, kuid katkisteks lasteks jäänud inimesed, kes kunagi vaigistasid enese tunded, „unustavad” ära, et lastel on tunded - on õigus iseendale enese moodi – laps on vanema(te)ga võrdne. Suureks kasvanud, kuid haavatud lapseks jäänud, kasvatavad oma lapsi enese vaenlaste ja ressurssidena. Sellistes peredes on koos seltskond katkisi inimesi – üksteise vastaste kurjade tegude kaaslased, sest need on pered, kus piiride paika panemine käib läbi karistuste ja teiste piiride ületamiste. Sellise pere vanem ei austa ise ennast, kui inimest – tema ei ole väärtus – ta on ohvrist diktaator, kes teostab ennast läbi ainuvõimu.
Kasvamine kohas, kus ei toimunud ausat ega asjakohast kommunikatsiooni – piirid selgusid katse-eksitus meetodil – alles järel ja peale tegemist – tagajärjeks karistused, nimetamised, tundepursked, vaikimised, mahategemised – lapsel ei olnud õigust iseendale iseendana. Oldi omandid/ vahendid. Oli hirm rikkuda piire, seades ja hoides enese omi, sest sageli selgus, et enese Mina piir oli, kellelegi teisele, takistus ja ülekohus. See viis enesest lahti ütlemiseni ja süütunde süvenemiseni – õppetunnid, et ei tohi olla Mina. See viis teise äärmusesse – ennast kehtestati jõuga.
Sellises peres kasvanud laps teostab pidevat enese kontrolli, enese keelamist, endast vaikimist ja maha salgamist. Ta elab enese kahtluste ja iga sammu, äärmusesse laskudes, ka mõtete, kaalumistega – mida võib ja mida mitte – millised on tagajärjed. Ta õpib, et enese vajaduste väljendamine liigitatakse egoismiks ja nõudmiseks – enesele vajamineva saamine tuleks justkui teise arvelt. Teine ei saa teha seda, mida tahab, siis kui tahab, kui laps on olemas ja tema vajaduse nimel peab vanem astuma, enese jaoks, liigse sammu. Lapses puudub väärtus, et temale panustatu tooks tulu tema omanikule/ koos olema kohustatule.
Selline laps, suuremaks kasvavana ja suurena, ei mõista teise ega enese piire – ta tahab olla kõikjal, kus võimalik ja seal, kus temale meeldib, osaline – vajadus olla olemas ja nähtav läbi teiste. Teises äärmuses olles vähendab ta kontakte ja kohtumisi – läbielatud tagasilöögid sellele, et ta ei tea ega hoia enese piire ega oska ka ära arvata teiste omi, kui neist vaikitakse. Ta tahab olla ühes nähtamatu, et olla Meie ja eraldi nähtav - väljas pool ühes olemisi, et sel moel teha, iseendale ja ka teistele, selgeks vahe, kus on tema ise, kus teised.
Temas ei ole usku, et teine teab ja hoiab enese piire – õigel hetkel ja mitte tagantjärele – temas on kogemuste jäljed, et kui tema kellegi piire rikkus, siis ta jäi ilma heast, järgnes karistus - ta hüljati - õige ja vajalik tähelepanu kadus ja temalt oodati vigade parandust - teise tunnete prügikastiks olemist.
Kui kõik on olnud kõigile – isiklikud piirid ei ole lugenud, siis see mudel võetakse lapsepõlvekodust kaasa. Näiliselt oli seal kõik kõigile, kuid tegelikkuses käis kõik läbi selle, kes omas suhet – tema piirid olid saanud teiste omadeks. Tema vajadused olid esmatähtsad – ilma temata teisi ei olnud, ilma temata ei oleks teistel, midagi olnud – ülalt alla vaatamine, hirmu all hoidmine, inimliku iseolemise väärtuse vähendamine.
Sellise inimesega koos ja sellise inimese jaoks toob katse, vajadus ja/ või tahe piire kehtestada, kaasa konflikti – lahingu, kes jääb peale – kellele suhe kuulub – kelle vajadused on olulisemad. Info teatavaks tegemisele järgneb mossitamine, süüdistused, vaigistamise katsed, eiramine, koostööst keeldumine. Samuti ei peeta öeldut tõsiseks teemaks, millega tuleks arvestada. Elu on näidanud, et piirid langevad ega välja öeldu kaua kehti, kui teine hindab oma kaotust ja kogeb teo tagajärgi.
Sellise inimesega ühes ja sellisele inimesele endale tähendab suhtes tasakaalu otsimine konflikti – sõda, kus ei toimu konstruktiivset arutelu ega rahulikku kuulamist/ rahus otsustamist – ühe nähtav piir on teise jaoks takistus saamaks enesele eluliselt vajalikku – tahetakse ära võtta võimalus kasutada nn ühist ehk teist, kui omandit, enese sõltuvustunde kätte saamiseks ja valede tunnete välja elamiseks. See nn enese ressurss on tegelikkuses saamine teis(t)e arvelt - Kes Sina selline oled? Mida Sinu tahtmine ka loeb? Mina ei allu, sest minu Mina tahab minule vajalikku – kohe, kui Mina seda vajan!!!
Samas ei öelda välja, mis ja kus on enese piirid, sest siis teine ei saaks vale olla – too oleks teadlik ja vaba – teda ei saaks karistada ega temalt vajaminevat nõuda. Piire ei öelda välja - Mina ei anna Sulle ennast, sest mina ise ei tunne ega oska paika panna ja hoida oma piire. Nimetan toimuva Sinu süüks! Tahan vaba olla – mina kuulun ainult endale – takistusi ei tohi olla – nii nagu soovin/ tahan, nii saagu olema!
Seega ei ole selgust, kus ja kes ollakse - mis on teise, mis on enda, mis on ühine. Kui palju keegi panustab ühisesse – kes lõi, mille jaoks, kellena, teineteise jaoks, ollakse, mis on üksikindiviidi sooviks ja eesmärgiks – prioriteet. Kas on üldse ühist olemas?
Teise piiride äraarvamisest saab eluline vajadus – teise tundemina piiridest saavad enese piirid, kuid need sõidavad tuntavalt üle enese omadest - teevad haiget ja on ülekohtused. On hirm, et teine ei ütle ja ise ei oska ära arvata ning see toob kaasa karistuse – suhet lõhkuva olukorra – ühes olemise lõpetamise. Kardetakse suhet kaotada - enese algus ja enese samastamine suhtega - Meie = Mina - ei ole veel kasvatud teadmiseni - Kes ollakse ja kellena, kus ja kellega ühes ollakse - põhiroll ja teised rollide võimalused ning nende piirid.
Kuni pole enese selgust vajatakse suhet, seega on laval tundesõltlane ja tolle kaassõltlane. Sellistes peredes ja selliste inimeste suhetes on lood ja kohad, mis ei ole läbirääkimiste kohaks – nii nagu on olnud, sel moel ongi – see on alus, sest nii on koguaeg olnud – enese teadvustamata/ maha salatud tunde vaigistamise või täitmise vajadus sunnib tegudele – ei olda teadlikud enese tegude eesmärkidest ega võeta kanda vastutus tagajärgede eest. Kuid selline valik tuleb kellegi arvelt – vähendatakse seda, keda kasutatakse tunde saamiseks/ vaigistamiseks.
Pidev ohvri ja süüdlase mäng - piiride seadmine toob kaasa süüdistamise ja eraldamise – valesti käituv on Meie-ks liidetute/ liitunute jaoks vale ning enesesüüdistuse ja väärtusetuna kogemise – näib, et kergem on salata ja varjata. On olemas reaalne oht – kui panna paika oma piire, siis öeldakse, et sel moel teostatakse ülekohut, mida karistatakse olulisest ilma ja teistest eraldi seisma jätmisega – Meile ei ole Sind, sellisena, vaja!
Kui loobuda ja võtta oma „nõudmine” tagasi, siis tehakse vanal moel edasi. Täiesti tõsiselt näib, et ei saada muul moel aru, kui tuleb jätta, piiride panemist takistavad, ära keelava jõuga väljapoole enese piire – lõhkuda, vähendatut vangis hoidev, Meie ära, sest vabatahtlikult enese piiridesse astumist ei teostata.
Kui olevikus piirid ei kehti, siis on vajadus minna oma ajas tagasi ja kehtestada need minevikus, et olevikus ülekohut enam ei oleks. Jah, inimesel on õigus iseendale – õigus enese piiride ja vajadustega Mina-le. Enese piiride tundma õppimine toob kaasa teis(t)e neist välja ja kaugemale ajamise, mis algab enesekaitse teostamisest. Enese piiride kehtestamine toob kaasa revolutsiooni – vanal moel enam edasi ei saa - senine mudel - vähendati valeks nimetatut, et takistada teda kasvamast ja põlvest põlve edasiantud mustrit lõhkumast. Kuid tegelikkuses tegemaks, ühises, ühise poolt vähendatu olukorda nii hulluks, et too teeks teoks oma sammud ja lõhuks ära vana aja korduva mustri.
Otsitakse tasakaalu. Vastamisi seisavad uus energia ja vana energia - ühel pool need, kes on teel enese poole - käsile on võetud täis kasvamine ja teisal need, kes elavad läbi teiste ja isekalt teiste arvel - lapsed, kes on, solvudes, enda edasi kasvamise peatanud. Eesmärgid on vastandlikud - edasi kasvav avab valguse käes oma tundeid, sest võtab vastutuse enese vajaduste eest endale - teine peidab oma tundeid ning vajab nähtavat ja enesele alluvat Meie-t, kellel on ühine vaenlane - ühisest välja vähendatu, kelle pihta ennast välja valada, kellega võrreldes õigem ja parem olla.
Ega keegi ei olegi väitnud, et kasvamine, lähemale iseendale, oleks kerge teekond ja eksamid, sellel, lihtne ja lõbusalt seikluslik ettevõtmine. Oh neid tundeid - enese teekonda värvivaid tundeid!!!!!
Marianne
02.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar