Inimene ei oleks inimene, kui ta ei loodaks ega usuks võimatut – kuid sageli tähendab see - silmade sulgemist tõe eest. Sageli sulgeb inimene on silmad, kui ta tahab hoida alles suhet, et anda endale võimalus olla rollis, mida ta tahab mingil põhjusel omada või mida peab omama – ta on saanud selle sünniga ühes. Seega on olemas rolle, mida inimene vajab, kui kinnitust enese olemas olemisest – enese algus ja päritoluperekond või emana olemine või õena olemine või ... – kui ei saa olla, kui ei saa väljenduda, siis ollakse ise ennast ära kaotanud – vajatakse võimalust olla tänases paremana, kui eilses – austust, oma teekonnal kasvava, inimese vastu.
Inimene valetab iseendale ja ka teistele, kui ta on ja püsib suhtes, millest on alles jäänud raamid, kuid puudub sisu. Inimene täidab tühja ja ühepoolset suhet iseendaga, sest siis ta ei ole seal nii üksinda. Inimene proovib ka teist selle, enese poolt loodud, Maailma sisse monteerida, kuid see ei näi õnnestuvat – seal, kus teist ei ole, seal teda ei ole ja kuhu teine ei panusta, see mõlema toel ei kasva.
Sageli leiab suhte parandamise soovi väljaütlemine aset just sellises kohas – enam ei saa vaikida, sest tühjuse täitmine ja suhte edasi vedamine tähendab maksmist iseenda energiaga. Seetõttu öeldakse ennast välja ja seejärel kohtutakse vastusega. Välja öeldu ja endale soovitu ei pruugi tollele teisele meeldida ega temale sobida. Kui vastas on samasugune see, kes valetab iseendale, siis eitatakse olevat, süüdistatakse raskuste tekitamistes ja sunnitakse suu avanu vaikima. Kuid, kui nõustutakse, siis lahkutakse - see, mis on välja paistnud, ongi tõsi ja teine teostab lahku astumise. Enam ei valetata ega ilustata ega maksta iseenda kannatamistega.
Inimese aja loos on mitmeid pealiskaudseid ja näivaid suhteid, mis on, kuid mida tegelikkuses ei ole – olev on fassaad. Kohtutakse, räägitakse ja taas kõnnitakse omadel teedel. Justkui ollakse olemas – näib, et ollakse huvitatud, sest küsitakse ja mäletatakse ning tehakse ettepanekuid edasiseks – antakse ka lubadusi, kuid sinnapaika kõik jääbki – reaalseid samme ei astuta – ühiselt, kahte siduvasse, ühisesse ei panustata.
Või siis, ollakse koos ja lastakse ühel täita kahe vahelist maad – üks räägib iseendast, oma tegemistest ja isiklikust – jagab hetki ja oma inimesi, kuid teine ei vasta samal moel – tema näib elavat kuidagi kaasa, kuid ta ei loo ühendusi teise ja iseenda vahele – ühendavaid niidikesi ei lisandu ega olemas olevaid kasutata.
Käiakse küll kohal või helistatakse, sest ollakse kohustatud – on öeldud iseendale, et peab või on olemas midagi, mida kardatakse kaotada või ei taheta kellegi hukkamõistu kohata. Sel juhul etendatakse välja rollist tulenevad ettekujutatud või ettekirjutatud lahendused – kuid südant neisse ei panda.
Suhe näib olevat olemas ja töötavat, kuid see ei täida, sest see ei puuduta ega ühenda sügavamalt. Suletud silmade taga on teadmine, et seotus on pinnapealne – see on nõrk ja katkemisohtlik – seda ei hoita, mitte rollipartneri olemas olemise pärast, vaid iseendale öeldud käsu tõttu – oled kohustatud – pead.
See kohustatus paistab välja kahte ühendavate traagelniitide vahelt - see teadmine kasvatab hirmu selles, kellega ühendust hoitakse – tema ei tea, millega maksta, et tasuda teisele jäämise eest, mida anda, et tõestada, teise silmis, enese väärtust ega ka seda, millisel hetkel teine otsustab lõplikult lahkuda. Päästetakse teist tunnete käest, sest tolles teises muhisevad viha ja kannatamatus ning vastumeelsus – ahistavas lõksus olemise tõttu.
Tõstatades teema, et sellist suhet parandada, kohatakse vastuseisu ja soovimatust – ei saada ju enese jaoks parandada seda, mida ei taheta omada. Seega läheb käiku teine variant – vähendatakse/ süüdistatakse/ hirmutatakse seda, kes tahab/ nõuab/ vajab muutust, selle jaoks, et tagada endale turvatunne ja eraldatus. Tähelepanu suunatakse muutust soovinule – too on see, kes hakkab ennast lahkama ja iseendas vigu otsima.
Sellise suhte kvaliteedi ja korrapärasuse kadumine või ka ära lõpetamine ei ole kaotus sellele, kes ise ennast sinna, enese kasvamise ja enese, kui enama loomiseks, ei ole panustanud – ta ei ole avanenud ega kasutanud enese ega ka ühist potentsiaali ühisele enama loomiseks. Tema käis kohal – täitis laval rolli – see ei olnud tema ise, vaid kujund – kindel ja piiritletud olemine, mis ei elanud ega kasvanud ajas kaasa.
Kohates tõelisust – avades oma silmad ja võttes, lõpuks ometi, olemas oleva teadmise vastu – on selle jaoks, kes üksinda hoidis energiat liikvel, tegemist kaotusega – see oli tema Maailm – tema oli seal olemas – tema oli suunanud oma tähelepanu ja energia sinna. See tähendab, et temal tuleb otsida uus säng, kuhu voolata ja uus väljendus, millisena seda teha. Kuid, kuna vana rollinimi on ju olemas, siis ta ei näe teist suunda, kuhu pöörata ja millesse voolata, et luua iseennast ja väljenduda olevas hetkes elavana.
Kui rollipaarid on olemas ja neid kinnitatakse jõulukaartide ja tähtpäevade õnnesoovidega, mis näivad justkui süütute meelespidamistena – sideme alles hoidmise kinnitustena, siis aastaid olen tundnud ennast ebamugavalt – mina ei tahtnud neid, sest need kohustasid tegema seda, mida mina ei tahtnud teha – tänada teist heade sõnade eest.
Kui suhe oli ootele pandud – vanal moel edasi ei saanud ja uut moodi ei olnud kokkulepitult valitud, siis olid head soovid ja õnnitlused tegelikult tasakaalutuse lisamine – paberile kirjutati see, mille nimel päris elus reaalselt samme ei astutud. Selline samm tähendab teisega manipuleerimist – tolle asetamist olukorda, kus oli olemas justkui kaks valikut – kas tänada tähelepanu eest või olla ebaviisakas, kui ei tehta seda. Tegelikkuses oli ja on olemas ka kolmas viis – mitte võtta vastu. Mitte avada ning võimalusel saata tagasi – info edastamine, et ei mängita mängu kaasa.
Ei pea tänama ega olema viiskas sellega, kelle poole on pöördutud vajadusega parandada kahevaheline suhe – vajatakse suhtele kiirabi, kuid selle asemel saadetakse, nt kaks korda aastas, teele „siirad õnnesoovid” – soovin Sulle head!!!! Toredad sõnad, kuid päris elus kohtudes või teemat avades, teostatakse ülekohut ja vähendamist ning valetatakse ja astutakse vastu – oled vale ega ole väärt. Lahendust ei otsitud ega koostööd ei tehtud.
Enese vajadused ja kasvamise ruum – panustada on mõtet sellesse suhtesse, kus teine panustab vastu – ühes hoidva suhte kvaliteeti – võimaldades partneril panustada suhtesse ja iseendasse suhtes olevana ning kasvada inimesena.
Segadust tekitas teadmine, et vana säng – rollinimena - oli alles, kuid, kuna selles ei olnud võimalik, ühes voolates, kasvada ja eilsest parema tänasena ennast luua, siis puudus siht - kuhu ja kuidas ja millisena edasi. Tee leidus – õe ega õelapse roll ei ole ainus, mis ühendab – saab olla ka inimene inimesele, kuid kui vajadusi eiratakse ja olulist soovi keeldutakse mõistmast ning pööratakse lugu isiklikuks – hukkamõist, nimetamised, väljanaermised, halvustamised jne, siis ei saa ka seda rollipaari aluseks võtta.
Suhe ei ole enam ootele pandud, sest lahendus leidus – tegemist on sugulastega – sugulusside on ja jääb alles. Sugulasi on lähedasi ja on kaugeid – oleneb läheduse astmest. Kui lähedus puudub, siis on tegemist sugulastega – kaugemate ja eemalviibijatega. Neisse suhetesse ei pea panustama ega neid elavatena hoidma – need on ühise aja sees lihtsalt olemas. Nende vaikus ei ole elu ohtu seadev ega kohustusi panev. See teadmine annab võimaluse olla ja edasi minna rahus.
Marianne
28.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar