Ootamatu käitumisega kohtumine, mis teostatakse lähedase inimese poolt ning ei olnud ette ennustatav ega selles hetkes kohane, võib tähendada turvatunde kaotust. On ehmatus, ärevus, hirm – on paanika. Inimene reageerib, et lõpetada selline olukord – koheselt. Ta asub tegutsema – ta reageerib vastu - näib, et selles hetkes olevana, kuid tegelikkuses, lapsena, ajast, mil tema turvatunne kadus. Olevas leiab aset samasugune hetk, et ulatuda aastate taha, sinna, kuhu enam tagasi minna ei saa. Võimalus, mis antakse selleks, et ujuda enese tunnete sees ja leida lahendus - kuidas kõndida kogemusest läbi.
Teise mänguga ühinedes, inimene teeb midagi ja on kuidagi, kuid oh üllatust – rahu ei taastu – turvatunnet ei saavutata. Hoopis hullemaks läheb. Tema poolne vastu reageering õhutab teist takka – jätkama samasugust olemist ja keerama lisaks veel vinti peale. Kahe energia jõul lõhutakse olevat, selle asemel, et silda ehitada. Käib sõnade sõda, teostatakse liigutusi, vaikitakse jonnakalt, vaigistatakse, lahkutakse ise või aetakse teine lavalt minema.
Inimesed proovisid oma sõnumiga teiseni jõuda, kuid ebaõnnestusid – nad ei mõistnud ega saanud aru, mida neile näidati ja öelda taheti – tunded värvisid info ja muutsid inimest – rollid vahetati välja – inimene ei kohtunud inimesega. Tundeid näidati välja, kuid ei selleks, et luua ühes enamat, vaid selleks, et olla kahte kokku ühendavas, millegi või kellegi vastu – tõestada enese õigust, paremust, jõudu, üle olemist – vähendades teist selleks, et saada enesele ruumi lisaks – ise näha ja näidata ennast õigena.
Info edastamise ja vastuvõtmise viis tõukas inimesi lahku – suhtluse toon oli heli, mis ei taganud turvatunnet ega hoidmist. Samuti puudus teadmine, mis ja kuidas jääb sel korral alles, kui, sõjamoona vähenedes või aja lõppedes, loo sisse käänak tehakse - näiliselt justkui lõpetatakse.
Toimunud oli järjekordne tundesõja lahing, mille eesmärk ei olnud parandada koos olemist, vaid ennast teostada – endale vajalik tunne, teist kasutades, tagada. Tundesõltlast ja kaassõltlast iseloomustab see, et mõlemad ei saa oma vajadust täidetud ühel ja samal ajal - kui üks saab, siis teine ei saa - saadakse läbi teise "õigena" olemise.
Sel moel kohtusid kaks inimest, kes ei olnud õppinud teineteist avatuna kohtama, esitama mõistetavalt ja kuulama toetavalt lahknevaid arvamusi, kirjeldama oma tundeid ja kohtama teise omi – teadmisega, et seistes, piiratud hetkeks vastaspooltel, ollakse ikkagi ühes.
Kuna selliseid olukordi oli seljataha jäänud mitmeid, ka kümneid, siis oli kokku põrkamistest alles jäänud erinevatest tundeenergiatest kuhi, mida ei olnud ühes ega enese sees lahendatud, kasvanud kordades. Erinevad energiad segasid rahu loomist ja rahus olemist.
Lahkhelide põhjused polnud kadunud, sest neid ei olnud vaadatud ega tahetud mõista – neile ei pööratud ühist tähelepanu. Oldi rahulolematud, kuna vajadused olid jäänud rahuldamata, siis puudus rahu – enese sees oleva ja ümbritseva vahel puudus tasakaal. Inimeste sisse jäid kinni, kord korra järel, mahasurutud tunded, lõpetamata protsessid, ära keelatud olemised ja hukkamõistetud väljendused.
Ei olnud dialooge, oli sõnade sõda, olid monoloogid ja enese tühjendamised. Ei osatud ise ennast sõnastada ega teist kuulata. Sellisel juhul tähendas kontakt turvatunde kaotust – enese ohtu seadmist – protsessi kulg ja lõpp olid ettearvamatud. Baasvajadused ei olnud rahuldatud – oli teadmine, et teine võib, suvalisel hetkel, otsustada ära minna, ühes olemisest lahti öelda – kaotus oli juba ette teada. Ühendatus oli nõrk – kohvrid olid peaaegu pakitud – välja selgitamata oli ainult see, kes saab olla esimene, kes lahkub võidukalt – teine jäetakse mahajäetuna varemetele. Eesmärk – selle Meie juurest, millest oli saanud kohustus, pidava põhjusega ära minna.
Elu õppetunnid – minu kogemused on minu jaoks vajalikud. Kordan neid ja need korduvad seni, kuni olen mõistnud ja teema ära õppinud. Jah, teised on teinud seda, mida nemad on tahtnud. Jah, nad ei ole mõelnud, mida nende samm minule võib tähendada – see ei ole olnud nende eesmärk. Igaüks vastutab enese eest – siia alla käib ka enese jaoks vajaliku info andmine ja küsimine ning olemas oleva töötlus. Ausalt ja valgustatult ning ilma uskumuste ja tahtmisteta, et oleks olemas õige olemine ja saamine minu või kellegi teise vajaduste kohaselt.
Jah, ongi nii, et öeldes Stop - siit edasi ei astu ja toimuv tuleb koheselt lõpetada – sel moel minuga ei räägita ega käituta, minuga tuleb arvestada – siis teine teab, millega temal tuleb arvestada. Jah, ongi nii, et iseenda mõistmine võib ja saab tulla aegu hiljem – peale seda, kui on tehtud või ka kordi tehtud. Jah, saabki kiusamisepeo lõpetada isegi siis, kui see on kestnud aastaid – ja teha seda esimesel võimalusel – täpselt siis, kui kasvasin iseendani. Jah, ainult mina ise tean, kus jookseb minu piir, mida eneses tunnen ning mis ja kuidas on hea teisega koos olles – enese lugu saan ainult mina ise jagada.
Teise tunded ei ole minu süü – mina ei ole prügikast ega poksikott – olen võrdne. Võtan vastutuse enese osa eest – teisele jääb tema oma kanda. Kunagine trauma tähendas ehmatust. Mõistmatust - kuidas teine ometi sai. Sai küll, sest piirid ei pidanud – mina ise ei hoidnud neid/ mina ise ei teadnud neid – tundsin hirmu ja ennast vähemana, sest uskusin, et minul ei olnud õigus öelda Ei, sest teadsin seda, et teine ei kuula mind. Valisin olla ohver ja solvunud laps, Kes uskusid ja ootasid, et see oli eksitus, mis tehakse heaks. Eksisin – ei olnud eksitus.
Sellel aastal kordus kogemus – nii nagu vanasti, kui istusin või seisin ja kogesin teist väljendumas – kogesin mitmeid kordi punktini, millest ei näinud teist väljapääsu, kui lõpetada enese olemas olemine, sest teine oli minuga koos ja väljendus vastu, kuid ta ei näinud mind. Miks ma ei läinud ära ega lõpetanud koos olemist – ennasthävitav oli ju jääda paigale ja püüda jõuda teiseni – anda talle infot, nägemaks seda, mida mina näen, tean ja tunnen.
Ei seal ega siin, mina ei ulatunud teiseni, sest teine oli lava vallanud – tema oli peaosaline enese kirjutatud näidendis – minule oli jäetud kindel osa – ei sellena, kes ma olen iseendana, vaid temale sobivana. Seega ei kuulunud muutused sinna – selles kohas ei olnud minul võimalik midagi tema etenduses muuta – tema nautis ja jahtis seda tunnet, mida tema vajas – kestvat protsessi, milles tema sai kogeda. Ta ei tahtnud lõpetada – tema oli sõltlane. Seni, kuni jätkasin, olin kaassõltlane – ei olnud vaba ära minema, sest vajasin ja ootasin enesele vajaliku tunde järjekorda.
Kahekõne endas – kui mõistsin, et olin olnud kiusatu. Kuidas mina saan ja julgen teisele öelda, et minul on sellises mängus halb olla – mis minust saab – mida ma kaotan - kes ma olen? Olin uskunud, et mind, ilma teiseta, ei ole olemas. Maailm oli tulnud minuni läbi teise.
Tegin oma sammu ja kasvasin lapsest edasi - kasvasin täis - mõistmine, et teised ei ole olemas minu jaoks – minu vajaduste rahuldamiseks – minu vajadused ja tunded on minu enese teema. Kuid teistel tuleb arvestada tasakaaluga – mõlemad on võrdsed – üks ei saa, kasutades teist, saada tolle arvelt – oluline on koostöö ja kooskõla, kui ollakse ja hoitakse ühist.
Kui teine ei osanud või ei tahtnud ise oma tundeid lahendada, mille läbi tundeenergiat muundada ja iseennast maandada, siis vajas ta päästikut – seda, kelle pihta liigne energia välja elada – sihtmärki, mis annaks võimaluse koondada nimeline energia ja pursata see endast välja ühte punkti. Kui teine tahtis kogeda teadvustamata tunnet või kogeda iseennast enda jaoks vajalikus rollis olevana, siis ta vajas kaassõltlast, kes aitaks selle saavutada – olla ja mängida täpse stsenaariumi alusel - teha seda tema reegleid järgides - ilma iseolemise vabaduseta.
Olen teadlik iseendast ja teisest – mina ja teine ei ole üks – meie võime ja saame olla meie, kuid see ei muuda ega liida meid üheks ja samaks. Seega ei ole teine minu Mina sees – turvatunde kaotanud teo hetkel ka ei olnud. Ma ei vaja teist tagasi, et teist enda seest välja jätta - me oleme koguaeg eraldi olnud ja seisnud. Olen teadlik oma vajadustest ja ka sellest, et need on minu enese vastutada – minu tunded on enese teema ja minul ei ole õigust teist oma tunnetega karistada, kui minu vajadusi ei täideta. Annan infot, et teha koos tööd, kuid kui seda, mõlemaid osapooli arvestades, ei tehta, siis ütlen ei sellisele suhtele.
Kui tulebki hetk, milles teine teeb ootamatu ja ehmatava rollivahetuse, siis peatan hetke, enese jaoks - mina ei reageeri vastu. Teen sammu tagasi – teostan kohaloleku kontrolli – kelle rollis ma olen, mis on minu kohalolemise eesmärk, mis on koosolemise eesmärk, mis oli ja nüüd on minu eesmärk, mida mina soovin, mida mina vajan – info töötlus - mis on olevas hetkes võimalik – otsus – teostamine.
Marianne
20.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar