Suhteid alustades – neisse sisse hüpates või ka vargsi astudes, ei kujutata päris tõeselt ette seda hetke, mil seda suhet ega seotust enam ei ole. Suhte alguses ei ole eesmärgiks, milleni soovitakse koos jõuda, selle sama suhte lõpetamine. Ometi tähendab algus seda, et ühel hetkel on käes ka lõpp – kunagi, midagi lõppeb või lõpetatakse ära. Suhte lõpetamine saab olla kokkuleppeline, kuid ka ootamatu või paratamatus – see on info, mis tuleb vastu võtta.
Ühisest teest saabki, jälle või tehakse jõuga, kaks eraldi olevat ja kulgevat rada, kui ilmnevad või tunnistatakse olemas olevad põhjused tõeseks – nende põhjal tehakse otsus, mis teostatakse. See hetk võib olla kergendus, kuid ka paratamatus, kui vastu tuleb võtta teise poole otsus või vältimatus.
Suhe on läbi – elagu uus suhe – sama rollipartneriga tuleb kujundada välja uus kahe vaheline kaugus, suhte intensiivsus ja sisu – luua uus tasapind, millele suhe toetub ja kuidas suhe toimib. See protsess on valulik ja tunneterohke teekond, sest ollakse veel samad, kuid edasi minemiseks peab olema uus – rollinimed näivad olevat samad, kuid lahendada tuleb neid teistmoodi.
Suhtele EI ütlemine ehk selle peatamine on koht, milles saab selgeks, et elus on kätte jõudnud hetk, mis ei ole see, mida endale taheti – seal on see, mis on. Saab selgeks, et jätkamise tahe puudub ühes või ka mõlemas osapooles – vana enam ei ole ja uus valik tähendab, et üks osapool ei saa muuta ära teise otsust.
Enne veel, kui jõutakse uueni, tuleb vana ära lõpetada – teadlikult lõpetada – iseendas ja ka teineteise vahel pooleli jäänud otsad läbi kõndida ja kokku sõlmida. Sageli tehakse seda üksinda – protsess kestab ja kulgeb enese sees, sest koos töö tegemine tundub pilkamise ja vähendamisena – kuna teine ei ole enam turvaline ega oma, siis ei taheta temast midagi teada. Ellu jäämine ja kildude kokku korjamine tähendavad eraldatust – eraldi olemist. Füüsilisele eraldumisele lisaks tuleb ära teha ka vaimne eraldumine – enda teadlik ära toomine kõige selle juurest, mis seni tähendas Meie-t.
Ühise tee ja Meie lõppemine tähendab kaotust – ka enese kaotust – enam ei ole ega saa seda, mida ja kuidas oli. Vahetuvad elukohad ja ehk ka töökohad, kaovad ja vähenevad võimalused, distantseeruvad sõbrad ja ka sugulased, vahel isegi lapsed. Ise ennast ja oma Maailma tuleb ise üles ehitada – mitte taastada, vaid sellest kohast ja sellisena nagu ollakse – uuel moel, uue iseendana, edasi minna.
Kui on käes see variant, milles on tegemist ootamatuse ja/ või paratamatusega – ollakse ise see, kellele öeldakse EI – Mina enam ei taha - lasen Sinust lahti – meie ei ole enam Meie! Siis on tegu jahmatusega ja Maailma ootamatu kokku kukkumisega – suur teadmatus ja küsimärk, kuidas ja mil moel saab/ tuleb minna edasi, sest ootamatult on selgunud, et ühisest olnust PEAB lahti laskma ja ära minema.
Loomulikult tõusevad tunded ja olukorrale reageeritakse erinevaid võimalusi kasutades. Tardutakse paigale ja keeldutakse ennast liigutamast – kui ei astuta edasi, siis ei saa tõeks. Vajutakse pisaratesse ja kurbusesse – lohutamatu üksindus ja hirm üksinda olemise tõttu. Protest – minuga nii ei tohi teha. Püüd parandada – tõestatakse enda olulisust ja väärtust. Vastuhakk – argumendid ei pea, see või too on valed/ ülekohutused/ muudetavad - selleks, et teine muudaks oma otsuse ringi. Need variandid ja teised ning kolmandatki on püüd hoida alles ja paigal see, mida enam ei ole ja seda, keda enam ei ole – kuigi riismed ja füüsiline kohalolek veel võivad olla.
Kui ollakse see variant, et öeldakse ise välja Ei, siis võetakse enesele suurema süü koorem – tehakse teisele ju liiga. Tuleb tõestada ja põhjendada enese otsust ning vajalikkust. Tuleb taluda hukkamõistu ja välja jätmist – hoitakse eemale sellest, kes vähendas teist, sest soovis ja tahtis endale teise arvelt – ei olnud enam valmis taluma, kannatama – Meie nimel koos tööd tegema. Mis, siis, et endal oli paha – teiste silmis tuleb ju õige olla.
Selline vaimne vägivald tähendab hirmutunnet - elu on ohus ja see uskumus viib vajaduseni nimetada teine süüdlaseks - otsida üles ja näidata suurelt välja, kuidas ja miks too osutus valeks. Sel moel jäetakse kõrvale vastutus enese osa eest loos, kaob ka austus teise vastu ning vähendatakse enese väärtust ühises olnus ja loodus - päästetakse ju ise ennast.
No vot, nüüd jõuangi lähemale iseendale – minu lõppenud suhted, kui enese ja olnu kaotused, mis olid jäänud läbi leinamata ja edasi elades, läbi kõndimata – uus alus, enese teadlikus, rollinimede vahetus ja vabadus – töö eneses oli tegemata.
Esimene valus enesekaotus oli seal, kusagil enese alguses, kui Ema ütles minule kui Lapsele - Ei. Teine jäi 23 aasta tagusesse aega - hämarale Leedu linnatänavale – kui õde ütles oma EI välja. Ta ütles välja selle Ei, millest on pidanud kinni kõik need vahepealsed aastad, kuigi nende kestel on erineval moel ja intensiivsusel suheldud.
Ja nüüd, kui peale ema matuseid ja pärimise teemat, oli kõlanud tema poolt väide – kui mina oleksin õige olnud, siis oleksime oma suhte korda saanud – justkui oleks ta selle nimel tööd teinud – justkui oleks see tema eesmärk olnud. Vaatasin olemas olevale infole otsa – see väide oli vale – mitte keegi ei teinud selle nimel tööd, sest seda ei tahetud – õde ei tahtnud, ka vend ei tahtnud – sel hetkel, kui lugu veel kestis, ka mina ei tahtnud, sest mina ei saanud seda üksinda teha.
Õe EI kehtis endiselt – homme ära lõppeval aastal kordas ta seda üle väga mitmel moel – huvitavate ja vähendavate sõnade, kuid ka füüsilise vaikimise ja ära kõndimise ning ka olulise info mitte jagamisega. Selles kõiges ei olnud kohta kahtlusele, mis oli tema tegelik eesmärk – EI minule, kui kõigele selle, kes ja millisena ma päriselt olen.
Kui jõudsin välja sõnadeni – Kiusamine ja Vähendamine – tähendasid need, minu jaoks, kõike seda, kuidas päritoluperekonnas oli mind koheldud. Sõnade valgus paljastas minu uskumuse ekslikkuse ja lootuse lootusetuse. See, mis oli tundunud olevat olemas tervikuna ja ühtse tugevusena, oli tegelikult mingi X nimetaja alusel X arv koos elavaid/ olevaid inimesi. Minus oli elanud uskumine, et ollakse koos, sest minus oli vajadus ja tahe olla nendega tervik. Minus oli uskumine, et need, kes on selle terviku sees - minu pere - on vajadusel minu jaoks olemas – väide – üks kõigi eest ja kõik ühe eest - oli ekslik.
Tuleb tunnistada, et kõige valusamalt vaikiv ja suurim sügavus, oli nähtav üksindus kõigi nende keskel, kellega arvasin end üks olevat. Olin üksinda – kõik olid olemas – nad olid kusagil, kuid neid ei olnud seal, kus meie olime Meie olnud – nad ei olnud minuga ega toetust vajava minu jaoks olemas. Sõnad olid valetanud.
Mina olin jäänud kunagise loo varemetele – üksinda – mina ise ei olnud ennast sealt ära toonud. Kui olin koristanud ühise korteri - kaotanud sealt Meie jäljed - seisin uksel ja vaatasin tagasi sinna, kus ei olnud enam kedagi - siis keerasin ukse lõplikult lukku. Ka mind ei olnud enam seal, kuid mina olin endiselt olemas - olin Meie osa - selle Meie, mille olin ise endale loonud - see Meie oli minu pärast ja jaoks olemas - päriselt
Kolm kuud tagasi kirjutasin õele, mida ja kuidas loost tean ja ka seda, et lõpetame vana jama ära, teeme koos tööd, et tänases oleks olemas rahu. Mitte ainult meie kahe jaoks, vaid ka kõigi nende teiste jaoks, kes meiega, laiemas ühises, seotud. Tõmbasin maha ka piirid, kui ütlesin välja need Ei-d – mida ja kuidas enam ei saa – minuga ja minu poolt loodud perekonnaga. Vastus – tema ei taha koostööd teha – tema ei taha minuga mingit koos olemist – tema ei vali mind oma ellu. Korduv, oma, Ei sõna üle kinnitus.
Seisin taaskord üksinda – see ei olnud eesmärk, kuhu soovisin jõuda. Olin soovinud hoidvat lahendust meile mõlemale – olemas olevat, inimest, kui inimest, austavat ja tunnustavat suhet, paika pandud piirides ja kauguses. Oli kätte jõudnud hetk, mil minu samm oli leidnud lahenduse – mina andsin endale teadmise, et vanal moel enam minuga olla ei saa, kuid vabadus ja ülekohtu lõpetamine tähendasid üksindust – ühisest väljakirjutamist.
Sellest ühisest, mida päriselt ei olnud aastaid juba olemas olnud, kuigi minu jaoks oli selle sees halb olla olnud – see oli minu ühine, kuid ei teiste oma. Mina olin jäänud vana mudeli juurde – Meie pere - Ema, Mina, Õde ja Vend ning ka Tädi – kuid mina ise oli nad selle sisse, teatud kaugusele endast, endale vajalike soovide ja vajadustega, asetanud. Sellisele läheduse astmele seisma pannud, mis tähendas pihta puudutamise võimalust – nende teod ja valikud said minule haiget teha – näidata minu üksindust ja ebaolulisust kõigile neile.
Paigal seis ja töö iseendaga – seisin paigal, kui protestisin selle vastu, kuidas oli – Ei vastu, mis pidas. Selle vastu, et minu Meie ei olnud ka teiste Meie – minu oma nimel koos tööd ei tehtud. Selle vastu, et näis olevat võimalus, et kui mina ei esita tingimusi ega ütle oma soove välja ja lasen olla nii nagu varem, siis oleksid teised, minuga seonduvas, justnagu olemas, kui ikkagi ei minuga. Teadmine, et nende Maailmad on nende eneste ehitatud tervikud, milles minu jaoks kohta ei ole – ei kadunud ega muutunud valeks.
Tegin tööd, kui vaatasin enese sisse ja kõndisin läbi enese lugude - mõistmised ja lahti laskmised. Erinevad ajad ja lood olid omavahel läbi põimunud ning üheks saanud. Harutasin üha uusi sõlmi lahti ja leevendasin pinget eneses. Õppisin ütlema Ei ja lahti laskma turvatunde kaotuse tundest. Stress võttis juuksed lahti – vana aja energia lahkus. Pisikene, pea olematu, puuk tõi kaasa borrelioosi, mis ümbritses parema õla punase lainetusega. Selle kadudes tuli, samasse õlga, valu, mis vahetas asukohta, kuid ikkagi takistas liigutusi.
Eile jõudsin teadmiseni – mina ei olnud leinanud – minul oli leinatöö tegemata. Mina ei olnud andnud endale aega, et tegeleda enese, kui lapse, õe ja ka õelapse rollis olija, kaotuse kogemisega – minnes selle sisse – mõistes selle tähendust ja kõndides sellest läbi – jõuda uue iseendani – eneseselgus, rollide nimed - nende olulisus ja tähtsuse astme vahetus ning ka rollinimede vahetus ja rollide uued lahendused.
Vaevu jõudsin sõnastada selle olulise eesmärgi, kui kukkusin veel sügavamale – ma ei olnud leinanud ka enese kaotust siis, kui, 13 aastat tagasi, lahutasin esimese abielu. Mul ei olnud selleks aega ega kohta olnud ja näis, et ka õigust mitte.
Tollel kevadel olid laval samad tegelased, kes tänaseski – Mina, Ema, Tädi ja Õde. Minu otsus, astuda selline samm ja see ka teoks teha, kohtas hukkamõistu ja eemaldumisi. Minu omad – osutusid mitte minu omadeks – nad toetasid loo teist poolt. Tema kaitseks moodustati ühisrinne ja samas tegeleti eneste hirmudega – millisesse valgusesse minu tegu neid pani ja mida nemad kaotasid - nad ei andnud oma kaotusi minule andeks.
Minult nõuti aru – miks ja mis õigusega mina sel moel otsustasin. Sõnades tehti selgeks, et sel moel ei valita ega tehta – teised, enne mind, on ära kannatanud. Sellest hinnast, mida nood teised maksnud olid, ei räägitud. Minul ei lubatud rääkida tõtt – teisest sel moel ei räägita st ausalt kõiki põhjusi välja ei öelda. Ei lugenud soov elada rahus, anda lastele tagasi turvatunne ja vabaks see, kellega enam koos edasi ei saanud minna. Mind õpetasid, tänitasid, noomisid, vihkasid ja minuga solvavalt käitusid need, kellel endal ei olnud meest ja/ või lapsi olnud. Nende seas ei olnud kedagi, kellel oleks täiskomplekt olemas olnud ja ega samasugust elu elanud neist ka keegi.
Too suvi sai, minu ja minu laste elus, pöördeliseks – mina/ meie jäime üksinda sinna, kus teine oli elanud ja teised kohal käinud. Lõppes suhtlus emaga, tädiga, õega, vend oli ammu kadunud. Minu piir oli ületatud – mina sain elada ainult enese elu – ei teiste oma. Alles tänases mõistsin, kui suur kaotus see minu jaoks oli – mina olin, kuid väga mitut Meie-t enam ei olnud. Ma ei olnud leinanud ennast, kui abikaasat ega naist ega enese ära olnud aega. Ma ei olnud leinanud ennast, kui last, kui õde, kui õelast – kõike seda, mis oli olnud ja korraga enam ei olnud. Ka laste tädid ja vanaema olid kadunud. Kõik oli kadunud korraga – uut peale ei ehitatud – uuel moel ei lahendatud – mind, minuna, ei tahetud ja mina sel moel ei nõustunud.
Elu tahtis ja ootas edasi elamist – oli kanda vastutus kõige selle eest, mis ühes oli loodud. Lisaks veel töö ja kool. Kui varem oli viha jõudu andnud, siis tol korral tundsin, et viha ei olnud – oli omamoodi vaikus. Toimisin ja tegin, kuid ise olin kadunud. Olen kangekaelne ja tööd rabav ning eesmärgi poole rühkiv – tegin, täitsin ja kõndisin. Ma ei leinanud kaotust, sest tol korral see ei näinud kaotusena – iseolemise vabadus oli hea. Tundsin ennast haavatuna ja soovisin olla kohas ning nendega, kus olin kaitstud - mind ei mõistetud hukka - oli vabadus olla iseendana. Elada ja kasvada edasi iseendana.
Oli olemas kohti, kus ma soovinuksin teisi kohale – siis, kui kiitusega kõrgkooli lõpetasin ja ka siis, kui kolmas laps sündis – ootasin tähistama ja tunnustama – üks Meie seast on seda teinud. Ei tulnud kohale keegi - ega ma ka ise kutsunud, sest ma ei uskunud nende soovi osaleda.
Mingeid kontakte ajas toimus ja kusagil ka kohtusime nt matustel. Kuid suhtlused ei taastunud enne, kui läks mööda nii kaks aastat – peale noorema poja sündi. Õega me ei jätkanud. Ema ja tädiga me ei rääkinud sellest vahepealsest perioodist ega ka sellest, miks valiti ja mida erinevate inimeste tahtmised endaga teiste jaoks kaasa tõid.
Meie peres tunnetest ei räägitud – need jäeti eneste sisse ja elati teineteise peale välja. Enese piiridest vaikiti, kuid nende rikkumise eest karistati. Enesega seonduvast infost vaikiti, sest teisele ei tahetud anda võimalust olla parem – parandada suhet. Rolliteadlikkus puudus – kui pealispind vedas alt, siis oldi katkised lapsed, kes tundesõltlastena ja nende kaassõltlastena tundeid jahtimas ja tunnete vastu võitlemas – tervikut ei parandatud – loodi gruppe või otsiti/ värvati samasuguseid, kes jätsid, kellegi välja või astusid kellegi vastu.
Nendes lugudes olengi nüüd kõndinud ja neid, läbi elades ning mõistes, lendu lasknud. Päritoluperekonnaga kaasa tulnuid ühendavaks teguriks on olnud ühte siduva rolli piiratus – ühes ei saa kasvada – teise ja enese Mina teadvustamata, kuid ka tahtlikult teatavaks tegemata piirid on olnud takistuseks – elus edasi kasvavad inimesed ei ole kasvanud koos edasi – suhtes on jäädud lapsena paika pandud piiridesse – uskumused, enesekaitse, vajadused, hirm jne.
Sellised suhted ei täida, sest need on pealiskaudsed ja tegelikust inimesest kaugel. Ollakse, kuid ei tunta ega teata, milline ollakse. Ollakse, kuid ei tunta ega teata, milline teine on. See toob kaasa olukorra, kus puudub võimalus olla parem oma eilsest – hoolimata sellest, kuidas valitakse olla olevas ja ollakse inimesena edasi kasvanud – nende suhetes korratakse ennast - vana, seda valet, versiooni endast. Nendes suhetes ollakse olemas siis, kui peab või on vaja, partneri või iseenda jaoks, olema rollina kohal, kuid ei inimesena.
See tähendab, et, enese olukorra parandamiseks, kitsaskohtadele osutamine ja ülekohtu välja toomine, loetakse süüdistamiseks – tegevuseks, millega keelatakse vaba olemine – kuid vaba olemine tähendab tegelikkuses piiride rikkujate ning ennast kaitsvate inimeste seltskonda, kes peab sugulusest tulenevate sidemete pärast koos olema – kohustus kanda koormat, millest ei saa vabaneda muidu, kui vale tuleb keelata ja endale ehitatud Maailma seest välja jätta. Kuid sel moel valinu ei ole, ühise ega ka iseenda eest, vastutust võtnud inimene – tema teostab, iseenda jaoks, enesekaitset.
Minu teadlikus – kes ma olen - kellena ma olen - kellest, kui kaugel olen - millistes piirides olen - mis on eluohtlik, mis ei ole. Ühe ja sama inimesega saab kanda erinevaid rollinimesid – mis töötab, mis mitte. Endale antud vabadus – mina ei pea – mina saan seda, mis on minule hea. Mina valin selle koha, kus minul on võimalus olla, aktsepteeritult ja tunnustatult, iseendana ja kasvada sel moel edasi - minu panus võetakse vastu ja vastu antakse ka teise poolt - ühes, inimes(t)ena, edasi kasvamine on turvaline valik ja teadlik otsus.
Marianne
30.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar