Seljataha jäänud kohtumised, koos olemised, koos käimised või tegemised, jätavad aeg-ajalt endast järele jälgi – ebamugavustunnet, ärevust ja hirmu. Inimese sees on ebamugavad tunded, mis takistavad taas kohtumisi, sunnivad keelduma tagasi minemast ja hoiavad ärevuses, kui ikkagi peab – minema, olema, tegema – koos.
Jäljed tähendavad lugusid, kus ja milles ei läinud kõik nii nagu oleks soovitud – midagi jäi poolikuks, midagi kaotati, midagi tehti valesti. Järel on mälestus iseendast, kes oli ja koges ning mälestus teisest, kes oli ja tegi. Oldi ja oli, kuid ühes olemises ei olnud rahu ega turvatunnet ega tasakaalu ega rahus olemist. Enese jaoks oluline samm, välja ja edasi, jäi astumata. Vaikiti, alistuti, põgeneti, katkestati, takistati - ei osatud või ei tahetud lahendava lahenduseni jõuda.
Ebamugavust tekitavatesse kohtadesse minnes ja ärevust kasvatavate inimestega kohtuma suundudes on oluline teha ära eeltöö. Tuleb koondada tähelepanu iseendale ja ees ootavale – käia läbi olemas olev, faktidepõhine, info.
Miks ja kellena minnakse – kelle rollis ollakse? Mis on minemise ja olemise põhjus ja eesmärk? Mida see tähendab ja kuidas väljendub? Mida ise tahetakse/ vajatakse? Kes on teine või teised – kelle rollis tema/ nemad on? Mis seob? Mis on teis(t)e eesmärk? Kas on olemas ühine eesmärk ja põhjus? Millised raamid, tegevused ja olemised paneb paika kindlate rollide olemas olemine? Millised olemised, tegemised ja väljendused välistab?
Teades, kes ollakse ja miks minnakse, antakse enesele põhi jalge alla – eneseteadlikkus – seal kohas ja/ või nendega koos olen mina selles rollis. See on raam, mis annab kindluse ja teadmise – on olemas pidav põhjus, miks minek on õige ja õigustatud – iseenda pärast ollakse see võimalus endale saadud – sellepärast ei saa teised seda ära võtta ega takistada. Ollakse teistega ühes võrdne. See teadmine annab julguse seista sirgu ja tõsta oma pea püsti – jälgides rollipiire ja lahenduse võimalusi on olemine kergendus, sest puudub segadus, mis, kuidas ja kellena.
Sageli hoiab inimest ärevuses teadmine, et ta ei tea, kuidas ja millisena temale reageeritakse – ta ei ole ette valmis kõigeks selleks, mis võib toimuda, kui mängus on kellegi tunded. Kuid, kui toimub kontakt ja vastaspool ei ole arvestav ega toetav, vaid soovib, enese tundest lähtuvalt, teistsuguse rolliga kontakti, siis, ära tehtud, eeltöö aitab lahendada seda hetke – rolli ja eesmärgi teadlikkus aitab hoida ennast valitud rollis olevana ja toetab andmaks ennast väärtustav vastus ning lõpetada kontakt ilma lugu pooleli jätmata - inimest, kui rolli ei kaotatud ega võetud ära ega vahetatud välja.
Pooleli jäänud lugusi ühendavaks märksõnaks on rollikaotusest tulenev enesekaotus – ei ole ise saadud võtta või ei ole teis(t)e poolt antud tagasi endale vajalikku rolli. Lugu katkes enne, kui oldi vajaminevas rollis – teine pööras oma tähelepanu ära enne, kui see kinnitas ja tunnustas inimest temale vajalikus rollis olevana. Või hoidis teine, vahetu kontakti lõppemiseni, inimesel, teda valesse rolli kinnitavat, intensiivset tähelepanu.
Ebamugavustunnet tekitavad inimesed ja situatsioonid tähendavad enesekaotusest tulenevat segadust – Kes ma olen? - on mälestus sellest, et tolles loos ei jäänud inimene selleks, kes ta on/ olla tahab. Selle pärast tahetaksegi tagasi minna – teist endaga koos olemas näha või olema sundida, et taastada enese roll, kuid ärevus ja hirm loovad takistusi, et mitte minna ja mitte olla, sest kardetakse kordumist – ei õnnestuta – jäädakse igavesti valena olema.
Elu seaduspärasus on see, et inimene saab selle, mida temal vaja on – ta saab sarnased kogemused, et jõuda enesesse kohale – olla iseendana – Mina olen ... . Kuid inimese hirm ja nn kodust ära olemine tähendavad, et lood, mis korduvad, jõuavad sama tulemuseni – eeltöö on ju tegemata jäänud.
Taaskord kogedes on inimene abitu. Ta on, kui maopilgu ette tarretunud – enne, kui tema teab, kellena ta saab olema, on ta ootamas teise otsust – määravaks saab see, kellena too valib näha – milline tähelepanu ja millises ulatuses inimesele suunatakse.
Loomulikult saab inimesele osaks samasugune tähelepanu – see, mis nimetas teda valeks. Loomulikult lahendab inimene lugu samal moel – seletab ja õigustab, et anda, teda tagasi muutvat, infot, samuti astub löögivalmilt vastu, et jõuga suruda ennast iseendaks või kogeb alistunult leppides. Miski ei näi tagasi muutvat ega lugu lahendavat – endast ei piisa, kui vastasseisja ei vali inimesele vajaliku rolli partneriks olla.
Inimene on vajanud turvatunnet – võimalust olla see Kes, kes ta on/ kes ta olla tahab, ilma, et teda nn teiseks muudetaks – teistsuguse tähelepanuga kostitataks. Lugu on olnud katkestatud – inimesed ei ole koos olnud või koos olles, ei ole konkreetse teemaga tegeletud – inimene on jäänud või ta on jäetud ootele. Ta ootab, millal ta oma turvatunde tagasi saab – millal teine selle temale tagasi annab – millal teine võtab vastutuse tehtu eest ja ütleb, et ta enam ei muuda inimest valeks ja siit edasi on rahu – teine on ohutu – inimene jääb soovitud iseendana alles.
Stop – turvatunne kadus, kuna inimene jäi, ilma eneseteadlikuseta, paigale ja teine juhtis ning kontrollis mängu – inimene järgis, pimesi ja tunnetest lähtuvalt, teise juhiseid ja samme, kuid ka enese alateadlikke mustreid ja tundeid. Ta oli, sest teine oli - ta tegi, siis kui teine tegi - ta oli, kui teine, peegelpildis olevana. Kaotatud balliking muutis, printsessi, Tuhkatriinuks tagasi.
Olles rollisegaduses, proovis inimene teha enese jalgealust kindlaks – lõpetada toimuv, et viia mäng tagasi turvaliste rollide piiridesse. Vastupidised eesmärgid – seega selline lahendus ei õnnestunud. Siis alustas inimene enesekaitse sõda, et teine võtaks endale selle rolli, mille ta inimesele oli jätnud – süüdistajast saaks süüdlane, õigest saaks vale, võitjast saaks kaotaja. Rollidega kemplemine – tundesõltlaste vajadusi jahtiv ja enese kaotusi vältiv mäng.
Vahel lähevad lood üsna alguses viltu vedama. Inimene võib ja saab kaotada oma põhirolle - nt Lapsena olemise, kui tema ema või isa valivad teda vaadata või nimetada või käituda temaga sel moel, et laps kaotab iseenda ajal, mil ta defineerib ennast - Mina olen Laps. "Mitte ükski ema ei tohi oma last sellise pilguga vaadata!!!!" Lapse väärtusteskaala ja rollide nägemused ei lähe kokku tegeliku eluga.
Inimene võib ja saab kaotada väga erinevaid põhirolle - neid olemisi, mille ta on samastanud iseendaga. Täiesti tõsiselt näib inimesele, et kui ei ole seda ühte ja ainsat olulist rolli, siis ei ole ka teda - see tõdemus on viinud nii mõnegi inimese valima enese ära tapmist - pole ju mõtet elada, kui ei saa iseendana olla.
Küsimus on selles, miks inimene samastas ennast rolliga - mida see roll talle annab, mida selle kaotus tähendab - mida ta siis enam ei saa? Sageli jäädakse kinni, mitte rolli, vaid rollipaari - justkui kellegi teisega või mujal ei saaks sama olema ega samasugune olla - inimesel puudub julgus astuda mugavustsoonist välja, kogeda ebaturvaliseks nimetatud Maailma, teadmata, KES ta on. Oluline teine, on teda nimetanud olema - ilma teise poolse nimetamiseta inimene ei tea iseennast olemas olevat - tähelepanust sõltuvuses oleval inimesel jääb puudu eneseteadlikusest - enesena olemise julgusest ja selgusest - Mina olen ja Mina piirid.
Eeltöö ja kohaloleku kontroll – rolliteadlikkus – rollid ei ole teise anda ega ära võtta, mis siis, et too saab valida tähelepanu viisi ja väljenduse. Inimene ise võtab endale rolli ja kannab seda - mängib ja väljendab ennast rollis olevana. Üks roll on üks võimalus, kuidas olla erinevalt väljendudes. Üht rolli saab mängida väga erinevates võtmetes. Üks roll on üks nägu väga paljudest.
Kõige olulisem on mõista, et teise tähelepanu kinnitust ei ole vaja, et olla iseendana. Iseendana olemine sünnib seespoolt välja - ise olemine tähendab, et ollakse Alguse Allikas - iseenda vaba väljendus on iseenda vaba looming. Jah, see on raske ja harjutamist vajav, kuid see ongi enese töö iseendaga – mina ise tean KES ja MILLINE MINA OLEN – ja ma olengi see KES ja MILLINE MINA ISE OLLA TAHAN ja VALIN. That`s it!
Marianne
22.12.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar