Üsna sageli, kui küsida inimese käest, et - miks ta ei võta enese elu muutvat sammu ette/ miks ta nõustub osaks saavaga/ miks tema ise piirab ennast/ miks ta räägib enesest vähendavalt/ miks ta jätab oma teekonna katki või püüdluse täitmata – siis kõlab vastuseks, et tema ei saa ja see ei ole temale võimalik või tingimused ei ole õiged ja asjaolud pole sobivad.
Tundub mõistematu, kuidas inimene näeb ja kogeb taktistust seal, kus seda ei ole või kui ongi, siis, miks ta seda väldib ega ületada proovi. Ega inimene isegi alati, täpselt ja üheselt, enesest aru saa – tema annab endale ja küsijale või kõrvaltvaatajale teada, mida tema enese kohta teab ega sea seda kahtluse alla.
Enese kohta käiva info põhjus on inimese kasutuses olevas teabes – selles, mis temale möödunus teatavaks tehti. See laps, kelle elulisi vajadusi täideti süütunnet tekitades ja keda koheldi vähendavalt ja kellele tõestati, et tema ei ole väärtus – õppis, et enese vajadused ja nende täidetus ei ole normaalsus, vaid privileeg ja vanema/ kasvataja/ kellegi teise, seotusest tulenevat olukorda ära kasutades ja tema enda poolt teostatud, ära kasutamine.
Enese vähemana nägemine, enese piiratuse kogemine, enesele vajamineva puudujäämine ja sellele esitatud tingimused, viisid selleni, et laps õppis selgeks, et tema vajab enese vajaduste täitmiseks kedagi/ midagi teist – see tähendab teadmist, et tema sõltub kellestki/ millestki teisest – teise valmisolekust ja nõustumisest lapsele vajaminev anda või sellest keelduda või seda, enese äranägemise järgi, muuta.
Sellise info väljas kasvanud laps teab teise tingimusi enesele vajaminevale – kuid ta ei mõista, et see on just nimelt selle inimese viis ja lahendus, kuidas määrata enese piirid ja kindlustada, et temalt rohkem ja teisiti ei küsita ega oodata. Põhjendused ja tingimused katavad seda, mida avalikuks ei tehta – avalikuks ei tehta teise inimese poolset panustamise valmisolekut – tema nõustumises enese piiramisega ja enesele kuuluvate ressursside jagamisega – kuhu on tema tõmmanud piiri, mis on tema normaalsus ja, mis seda enam ei ole.
Käsitlev kasvatamine on edukas siis, kui inimene võtab, ennast kontrollides, üle samad tingimused – öeldes iseendale, kordab ta teise poolt teada antut – Mina ei ole seda väärt/ Mina ei saa, seda, sel moel endale lubada/ See ei ole minule õige/ Mina ei tohi nii kallist- uut asja tahta/ Mina ei tohi, enda peale, raha raisata/ Selline koht- tegevus ei ole minu jaoks õige/ Mina ei küündi selle tasemeni/ Minule piisab sellest/ Mina ei saa ise hakkama jne.
Kuna inimene ise piirab enese soove ja takistab ennast, siis ta vajab ja igatseb seda teist, kes temale vajamineva annaks. Teise poole pööratud inimene on kaotanud oma iseseisvuse – selle põhjus on selles, et tema ei olnud ennast kasvatava inimesega võrdne – tema pidi teisele alluma, kuuletuma, olema vastav. Tema ei olnud ise – tema info jäeti kõrvale – tema kohta kehtis teise poolt kasutusele võetud informatsioon ja temal endal ei olnud võimalik seda muuta ega enesega kooskõlla viia.
Sel moel kasvatatud inimene teab enesele ette seatud latti ja seega kardab ta näidata initsiatiivi, kardab kaotada enesele olulist, kardab ära ütlemise, karistuse ja vähendamise osaliseks saamist – möödunus ei olnud ta enesele saadavas kindel ega teadnud seda, mis temale alles jääb ja kui palju ta saadu eest maksma peab.
Ebakindlus – vastukäiv ja vahelduv informatsioon, millest aimus läbi enese tegelikkus – sõltumine teisest. Käsitlevalt kasvatatud inimesele ei õpetatud iseseisvana seismist ja ise hakkama saamist – see oleks tähendanud, et temal oleks olnud olemas isemääramise õigus ja eneseselgusest tulenev enese oleviku ja enesele osaks saava korrigeerimise ja muutmise võimalus.
Selle asemel sunniti ja kohustati teda kontrollitud üksindusse – tema ise pidi vastutama eneses toimuva, enesega aset leidva ja enese poolt tehtu eest ning seda sel moel, et see vastaks temale seatud tingimustele ja ei segaks teda kasvatavat inimest.
Mine ja ole ise – see ei olnud alati ja kõiges lapsele jõukohane – lapse sammud, mida nimetati vigadeks, kohtasid karistusi – tema pidi õppima neid vältima. Lapsele osaks saav ei olnud alati hea ja turvaline, kuid tema ei saanud sellele EI öelda. Lapse kasvamise ealised ja keskkonnast/ inimestega seotusest tulenevad üleelamised ja segadused jäid temale endale kanda – teist/ teisi ei olnud nendes lugudes olemas – tema ise põhjustas enesele osaks saava.
Enese varases lapsepõlves ise hakkama saama kohustatud laps on alati tugevam iseendast – tema peab olema, sest tema teab, et temal ei ole kellegi teise peale loota – tema on kohustatud ise olema – temale on antud informatsioon, et temal ei ole kellegi teise käest midagi loota ega oodata – temal ei ole selleks õigust.
Ka aastaid ja kümneid hiljem on laps, kui missioonile saadetud sõdur, kellele palka ei maksta ja, kes ootab, et enesega seonduva määraks ära teine ja enesele vajaminev tuleks läbi teise – selline inimene on kuulekas ja täidab käsku – tema ise piirab enese elu ega võimalda (ilma süümepiinadeta) enesele rohkem, kui temale möödunus võimalik oli ja ta ei näe enesel olevat õigust enamaks, kui möödunu teine temale lubas ja andis ja piiri ette seadis.
Möödunu teine on märgitud võtmeks, enese juurde – möödunud aja laps ootab ja vajab seda teist – ta ootab selle teise käest teistsugust, enese tegelikkusega kooskõlas olevat, informatsiooni – temale osaks saava ja võimalikuna oleva kohta teistsugust teavet – see on see, mille laps saab võtta enesega seonduva aluseks ja sihiks – see on temal olemas ja temale võimalik.
Möödunus see info ei muutunud ega muutu ka olevas, sest selles on valus tõde sees – see aeg, mil lapsel oli õigus ja põhjus teise inimese toetusele, on möödas – suur inimene peab olema ja saama ise – tal ei ole õigust ega põhjust teisele samal moel, kui lapsel.
Seega kehtib sama informatsioon endiselt – seda ei saa muuta ja sellega mitte arvestamine viib valede tulemusteni. Vaigistatud ja uinutatud teadlikkuse ja moonutatud infoga kasvanud lapse draama – tema elus ei ole ega saagi olema kohta ja aega, kus oleks võimalik, lapsena ja Lapsena, teisele inimesele toetuda – ikka ja jälle, on temal olemas, ainult tema ise.
Iseseisvust karistusena kogev ja ülekohtusena nägev laps kasvab ja muutub, kuid tema info, enese kohta, jääb samaks. Selline inimene jääb vajama korda tehtud möödunut – Lapse rolli kogemise võimalikkust. See on sellise punkti olemas olemise vajadus, milles ta saab kogeda ja näha ennast normaalsena, enese teadmiste alusel, ja sealt alustada enese teekonda suure inimeseni.
See tähendab, et üks oluline periood on vahelt puudu – enesega seonduva vastutuse järkjärguline ülevõtmine ja sellekohane selge ja ühene info – vanema osa ja lapse osa eraldi seisvatena nii, et vanema osa ei jääks lapse kanda ja see, mis lapsele on vajalik - eakohase, kasvamise ja iseenda teadlikkuse alusel – oleks selles keskkonnas normaalne ja ilma, kontrollivate ja vähendavate, tingimusteta võimalik.
Seda, mida ja kuidas ei olnud, seda ei saa endale anda ega luua – kuid enese olevas saab teha restardi – puhastada oma mälu – kõrvaldada, enese kõvakettalt, enesele ettesöödetud valed ja tegelikkuse moonutused. Põhjuste - miks ei saa, miks ei ole võimalik, miks ei tohi jne – ilmnedes, tuleb need peatada ja nende sisse vaadata – kes ja miks need kasutada andis – mis oli nende tegelik eesmärk ja kas nad ka olevas ajas kehtivad – kas see seal olen Mina ja kas see info kannab minu ellu enamat loovat eesmärki.
Marianne
16.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar