Väikene laps vaatab ja sirutub teise inimese poole – see teine on tugevam ja parem temast endast – see teine, keda ta näeb ja kogeb reaalsuses, on tema kõrval ja olemas tema jaoks – see teine saab aidata, et olev hetk oleks ilusam ja vähem valusam – see teine teab ja oskab ja saab siis, kui laps ise ei tea veel, ise ei oska veel ja ise ei saa veel.
See teine mõtleb ette, kõnnib kaasa ja lahendab ära tagantjärgi – see teine aitab, et lapse paremast tuleks, ka tegelikult, tema parim – laps saab kogeda ennast õnnestununa ja näha enese samme uhkusena – ka siis, kui ta komistas või katki tegi või untsu keeras – ei tähenda see Maailma lõppu ega igavest süüd ja kahetsust – peatunud teekonda ja teada antud otsust, et enam ei – mitte kunagi.
Seda, mida lapsel ja lapse jaoks ei ole, selle otsib, annab ja kompenseerib laps ise endale – parima võimalikuna. Ta annab endale asjad, tegevused ja lood – ta annab endale kasutada informatsiooni – enese vajaduste lahendamiseks vajaminevad teadmised – ta annab endale asja, mis kuulub temale ja sisaldab tema tugevust, oodatud olemas olemist, vajaminevat turvalisust – ta võtab kasutusele tegevuse, mis aitab leevendada pingeid, lahendada tundeid ja rahustada meeli – ta räägib endale lugusid, mis aitavad tal loota ja aset leidvat ära seletada.
Laps loob, ei millestki ja ka olemas olevast, midagi ja see miski aitab tal edasi kõndida ja oma päevades toime tulla – see miski on olemata jääva asendus ja olemas oleva lisa – see on elamine koos ja kõrval sellega, kes ei ole lapse tugevus ega ole huvitatud lapse parimast versioonist – see on elamine koos ja kõrval sellega, kes jätab lapsele tema teed ja tegemised ning osutab astutud sammude tagajärgedele nii nagu need oleksid meelega tehtud, parandamatud ja Maailma halvimad.
Lapsele edastatud informatsioon annab talle teada selle, mida tema kohta teatakse, tuntakse ja mida temalt tahetakse, mida on tema kohta ära otsustatud – laps, kes ei vasta vanema ootustele, nõudmistele ja vajadustele, saab sellest teada - Mida Sinust muud oodata oligi/ Sina ei kõlba millekski/ Vaata nüüd ennast – vaata nüüd, mida Sina tegid – kas Sa oled nüüd rahul ja õnnelik – Sinul peaks enda pärast häbi olema!
Ei ole nii, et laps ei mõistaks ega saaks aru – laps ise teab, kogeb ja näeb oma piiratust – ta teab seda, milles tema ise veel ei saa ega oska – ta teab, et temal on toetust ja saatmist vaja selleks, et olla parem oma olevas – temal tuleb harjutada ja proovida ja eksida – julgeda astuda oma samme, hoolimata sellest, et tagajärjed võivad teha temale endale liiga.
Laps teab, et kui on olemas see teine, kes sirutab käe ja annab toetuseks õla ja saadab teele julgustava naeratuse, siis laps õnnestub ja suudab ja saab paremini – ta on julgem, enesekindlam ja loovam - ta püütakse kinni siis, kui tema kukub - sellest saab komistamine ilma kukkumata.
Laps, kelle jaoks selline võimalus on reaalsus, teab, et tema on hoitud ka siis, kui ta on üksinda – temal on kaasas teadmine, et see inimene, kes teda hoiab ja toetab, on tema elus ja Maailma sees olemas – tema saab sellest teadmisest jõudu ka siis, kui ta on üksinda.
Kõikide laste kasvukeskkonnad ja vanemad ei ole ühesugused – on vanemaid, kes ütlevad oma lapsest lahti – nad lasevad lapse käest lahti ega seisa tema kõrvale – nad ei ole oma lapse tugevus – nad seisavad lapse vastu ja on tema nõrkus, sest nad on olemas ja lapsega ühes ning see annab lootuse/ aluse uskuda, et nad on tema jaoks olemas.
Justnimelt see, olemas olemine ja võimaluse nägemine, ajab last segadusse ja teeb temale haiget – Minul on - tähendab, et minul ei ole – Minu tugevus on minu nõrkus, sest see olemas olev astub lavale alles siis, kui samm on ära tehtud ja enam seda muuta ei saa - alles siis, kui on kukutud ja haiget saadud - alles siis, kui on oldud enesele vajamineval/ valitud moel ja see on nähtavaks saanud – siis leiab aset vaigistamine/ maha tegemine/ ära keelamine/ halvustamine/ välja naermine/ põlastamine/ tähelepanuga kõrvetamine/ vaikus, mis räägib rohkem, kui sõnad/ osatamine jne.
Kõige selle eesmärk on lapse ja tema teo/ olemise/ tulemuse enesest eraldamine – Mina ei ole Sinuga – Sina oled üksinda. See on lapsele, kui olema saanu/ teoks tehtu põhjusele osutamine – Sina oled vale, Sinu motivatsioon on vale, Sinu tegevus on vale, Sinu tulemus on vale – see ei sobi Minule, see ei ole Minu järgi õige. Hinnangule järgneb otsus – lõplik – teed edasi ei lähe, midagi muuta ei saa – tehtu ja tulemus jäävad igavesti selliseks ja lapsega ühte.
Sel moel ennast väljendav vanem ei tunnista enese osalust lapse teekonnal - ta ei tunnista, et tema oli samas/ et tema oleks saanud toetada ja vajamineval hetkel olemas olla/ et tema poolt edastatud informatsioon oli vale, puudulik ja manipuleeriv/ et tema enda valikud panid lapse olukorda, kus tollel tuli anda endale vajaminev ja leida enesele jõukohane lahendus - see teekond, samm ja tulemus, mida vanem arvustab ja mille alusel lapesele hinnangu annab, on vanema tegemata töö - tema rolli kvaliteet tuleb selles kohas nähtavale.
Vanem ei vaata lapse teekonda, ei taha teada lapse ressursse ja teadmisi ega tunnistada lapse oskusi, vanem ei saa aru, mis on tema, kui Ema/ Isa ülesanne ega taha mõista enese reaktsiooni tagamaad – tema võtab ja kogeb lapsega seonduvat isiklikult – see on tema lugu, mida ta ei taha enese omana näha ega sellega seotud olla - vanema reaktsioon on tema enda informatsioon tema enda, kui inimese, kohta.
Sellise vanemaga koos elamine ja ühes olemine tähendab vastuolu informatsioonis – Minul on tähendab, et minul ei ole – järele proovitud ja üle kogetud, et olemas olev ei tähenda endal olevat. Väikene laps, kes ei suuda, ei oska ega ei saa veel, alati ja kõiges, olla ise, annab endale teadmise, et - Siin ja selles, kus ja milles pidin olema enesest tugevam, suurem ja rohkem – mina olin vanema rollis – asendasin teda – mina ei jää sellesse rolli, kui vanem võtab enese rolli enese kanda.
Asendus on võimalus, kuidas laps saab veenda ennast, et temale vajaminev on olemas – selle puudus on ajutine, on olemas mingi põhjus ja, kui see saab kõrvaldatud, siis on see tema jaoks olemas – vanem astub oma kohale ja täidab enese kohust – tema on oma lapse tugevus. Asendus on enesele ankru andmine – Mina ei jää ilma, minule on võimalik – mina olen laps, kes saab kogeda hoidmist ja toetust – minule vajamineval ajal ja vajamineval moel.
On inimesi, kes asendavad endale olulisi inimesi – nende elus on ühed ja teised olemas, kuid nad ei ole sel moel nagu inimesele on lubatud ja inimene ise seda ootab. See on vastandlike informatsioonide tulemus – inimesele on öeldud, et – Mina ju andsin ja olin, Sina ise saad asjadest valesti aru/ Mina ju annaksin ja oleksin, kui Sina ise seda võimaldaksid/ Mina olen ja annan, kuid Sinule see ju ei sobi/ Mida Sina veel tahad – kas Sulle sellest ei piisa/ Kui veel virised ja nõuad, siis ei saa minult mitte midagi!
Vajadus, näha hoidmist ja kogeda toetust, tähendab teistsuguse informatsiooni kasutusele võtmise vajadust - parandus on võimalik, edasi astumine on võimalik, muutused on teostatavad, ei jääda samaks ega oma sammuga samastatuks, teekonda nähakse jätkuvana, ühes olemist ei lõhuta ära.
Olemas olev vajadus tähendab, et inimene elab ja on ühes sellega/ nendega, kellega koos olles, tema jaoks, selliseid võimalusi olemas ei ole – ta, kas on ja nõustub osaks saavaga ja, et jääb puudu või lõpetab sellise oleva ära ja läheb mujale.
Kui suure inimese olev ei ole tema jaoks turvaline ja ta ei koge enese hoitust, siis ta pöörab oma pilgu tagasi sinna, kus selline olemine peaks olema normaalsus – tema möödunus on inimene/ inimesed, kes on kohustatud tema jaoks vajamineval moel olemas olema – tema möödunu on koos olemine, mida ei ole võimalik ära kaotada ega ära lõhkuda – see seal on inimene/ need seal on inimesed, kellega ühes on koht ja sellega seonduv, mis kuulub temale.
Enese möödunusse sunnib tagasi vaatama teadmine, et kõik need suhted ja rollid, mis järgnevad möödunule, on muutuvad ja kaotatavad – enese möödunu poole sirutumine tähendab, et need on juba muutnud ja/ või kadunud – enesele olulisest ei ole võimalik kinni pidada ja senise asendust ei ole võimalik tagada.
Tagasi vaatamise põhjus seisneb teadmises, mis on enese päiskivi – See seal on, alati, minu jaoks olemas. Sel moel on möödunu ja sealses olijad inimese tugevuse tähis – see on enesele antud informatsioon – seal on võimalik, seal saab võimalikuks, seal on antud ja sealses on minule lubatu – see seal on minu oleva aja tugevus siis, kui mina vajan enese olevas toetust – enese kõrval seisjat ja enese jaoks olemas olijat.
Kui olevas ei ole ja olevas ei saa, kuid enesele on turvatunnet ja tuge vaja, siis inimene pöörab pilgu sinna, kus, temal oleva informatsiooni järgi, on temale vajaminev olemas – ta seisab oma möödunus ja ootab seal, kuid see ei muuda tema olevas mitte midagi – seal, kus ei olnud, sealt ei ole ka võtta, sest kui möödunus ei olnud, siis seda olevas kogeda ei ole võimalik.
Möödunus ootamine ja möödunusse vaatamine tähendab vana aja lahenduse kasutusele võtmist – see on enese jaoks olulise inimese/ enesega seonduva võtmeteguri asendamine senikaua, kuni too ise õigel moel olema ja enese rolli vastutust kandma hakkab. Laps on ennast nähtavaks teinud ja oma vajadusest, ka vaikides või kaude väljendudes, teada andnud ja nüüd ta ootab seda aega, millal tema saab lubada endal olla nõrk ja toetuda teisele.
See inimene, kes näeb ja kogeb ennast üksinda olevana – teab, et temal ei ole turvalist tagalat ega turvalist ringi ümber enese – ei ole seda, mis annaks temale teadmise – tema on hoitud ka siis, kui tema ise ei saa ega oska ennast hoida. See on teadmine, et tema enda tagajärjed jäävad ainult tema enda kanda ja tema tulemused on ainult tema enda jõu, võimaluste ja oskustega saavutatud - need ei ole parim võimalik - need on tema selle hetke tulemus.
Üksinda olemist - üksinduse ehk hülgamise ja eraldatusena kogeva lapse jaoks ei olnud üksindus, ehk üksinda jäämine/ jätmine, see valik, mida tema kogeda tahtnuks – enese möödunus laps teadis, et kui vanem oleks teistmoodi valinud ja olnud, siis laps oleks temaga koos olemise valinud – selleks, et jääda, andis laps endale lahenduse – ta valis vanema asendamise – näha ise olemist ja enese eest vastutamist vanema asendamisena.
Tegelikkuses oli see ajutine lahendus ja tegeliku enese ootele jäetud samm. Ära astumist takistas mõistmine, et lapsel oli valida, kas olla üksinda või sellega koos, kellele ta toetuda ei saanud, kellega ei olnud muutused võimalikud, kes tegi haiget ja vähendas.
Laps ei tahtnud endale haiget teha ja võtta endalt ära võimalus, milles temale oli võimalik rohkem, kui tema ise. Selle valiku põhjus seisnes informatsiooni puuduses ja ühekülgsuse - lapsel ei olnud anda endale teadmisi enese võimete ja oskuste ja hakkama saamiste kohta ning talle oli öeldud ja näidatud, et üksindus on karistus ja hülgamine - see oli aeg ja koht, mil ta oli teistega koos, kuid seisis neist, rõhutatult, eraldi või temalt oli midagi olulist ära võetud/ temale oli midagi olulist keelatud või teised läksid koos kuhugi, kus leidis aset, midagi toredat, põnevat ja teda jäeti maha.
Tegelikkuses oli ta kordades rohkem üksinda selle inimesega koos, kes ei olnud tema tugevus – kui see, kui ta oleks seisnud ausalt, enese tões, iseendana – laps ei oleks olnud ega jäänud üksinda, sest Maailm on võimalusi täis – tema ei vaadanud mujale ja seega ta ka ei näinud neid ning ega üksinda olemine tähendanud suutmatust ja võimatust – üksinda ei pidanud ta kellegagi arvestama ja kellegi meele järgi olema – tema ise sai teha oma sammu sinna, kuhu tema seda valis teha – see ei toonud kaasa teekonna lõppemist ja tema nimetamist ja tema takistamist – ta oli vaba iseenda jaoks olemas olema ja vajadusel otsima inimese, kes oli nõus teda aitama ja tema toeks olema - leidma inimese, kes ise soovis ja ise valis temaga koos olemise ja kõndimise.
Oleva aja tegelikkus - möödunus astumata jäetud samm teeb ennast nähtavaks oleva aja sees. Enese olevat ei ole võimalik muuta – see on selline nagu see on – sealses ei ole seda, mida seal ei ole – ajad sulanduvad ühte - väljajoonistuvad möödunu tegelikud suhted ja olemas olemised – möödunu saab olevikus nähtavale toodud.
See samm, mida möödunus ära ei astutud, tuleb teoks ja nähtavaks teha – tuleb ära minna sealt, kus ei ole seda, mis on enese jaoks oluline – tuleb ära minna sealt, kus sünnivad vajadused, selle asemel, et oleksid olemas võimalused – tuleb ära minna kohast ja inimese juurest, kus piiratakse ja kes takistab inimese teekonda, sest kasutab piiravat ja vähendavat informatsiooni - seda, mida ise enesele ei võimaldata ega võimalusena valita, seda ka teisele ei anta ega lubata.
Inimene, kes vastustab enese kasvamise, keelab selle ka teisele. Inimene, kes ei julge astuda enese tegelikkusega kooskõlas olevat sammu, ei nõustu teist, sellise sammu teoks tegemisel, toetama. Inimene, kes ei karda valida ja kogeda ega näe Maailma lõppemist ja igavikuna kestvat tulemust - teab, et muutused on võimalikud - tuleb valida olevas samm, mis on kasutanud möödunud aja informatsiooni ja inimene teab, miks, milleks ja kuhu see saab astutud.
Marianne
10.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar