Aeg on enesele valetamine lõpetada

 

On hetki, mil kaks inimest suhtlevad ja jagavad informatsiooni, kuid see ei ole hea ühes olemine – ühele osalejale jääb sellest hetkest vähendatu ja ära kasutatu kogemus. On üsna tõenäoline, et ta on segaduses ega saa päris täpselt aru, mis see oli, mis just äsja aset leidis. Ta osales, milleski, mis ei andnud temale võimalust iseendana ja paremana olla – teda suunati nii nagu tema ise ei valinud  ja temale osutati sel moel nagu tema ise olnud.

Segadus ja häiritus tähendab, et inimesega manipuleeriti – tema sisemine kompass oli kindlalt kursilt kõrvale kaldunud, sest ta osales teise inimese mängus – tema kohal olekut kasutati ära ja teda ennast kasutati vahendina, kellenagi kogemiseks ja millegi saavutamiseks. Temaga seonduvalt toodi välja info, millega ei olnud midagi peale hakata – see ei olnud toetav, parandav ega lahendust otsiv – see oli osutav ja otsustav.

Sina oled raha peal väljas! Sina ei kuula kunagi! Sina teed asjast suure numbri! Rahune nüüd maha! Sina oled väärtusetu! Sina oled/ Sinu tegu on naeruväärne! Sinule on ajupesu tehtud! Vaata nüüd ennast, milline Sina oled! Sinuga ei pea arvestama! Sina oled allapoole arvestust! Kes Sina selline oled, et tuled minul seda ütlema! jne.

Selliste väidetega kohtumine viib aju lühisesse ning inimene tahab ennast õigustada ja enese motiive/ valikuid/ samme selgitada – ta tahab enese kohta lisa informatsiooni anda, et tema kohta tehtud väidet muudetaks, et teda nähtaks ja koheldaks teistsugusena. Inimene tahab jõuda kontaktini teise inimesega – ta tahab olla teisega võrdne ja vabaneda osutamise, kui lõpliku otsuse tegemise, alt.

See ei õnnestu, sest teine ei taha muutust ega muuta – see on teise poolt valitud mäng, mida teine juhib. Uue ja täpsustatud info andmine kohtab valikulise vastuvõtu – see, mis ühineb teoksil olevaga, seda kasutatakse sinna – see, mis ei sobi mänguga, see heidetakse kõrvale või nimetatakse valeks.

Sellist kohtlemist on raske taluda, sest see info, mida kasutatakse ja millisena seda välja näidatakse, osutab - Sina oled selline` olemisele. See mõjub halvavalt, häirivalt, ehmatavalt, solvavalt, vähendavalt, hirmu süvendavalt, sest nende sõnadega käivad kaasas reaktsioonid, otsused, karistused, välja jätmised ja välja naermised – välja öeldud info annaks justkui õiguse sel moel käituda ja sellisena kohelda.

Just osaks saava kohtlemise, kuid ka võimetuse pärast, enesega seonduvat muuta – see, välja toodud ja olema loodud, Sina oled selline`, halvasti ja ennast lõhkuvalt mõjubki. Teise poolt loodu on miski, mis milleski läheb, kuid kõiges ei lähe inimesega kokku – seal on vägivaldseid ühendusi, vääriti tõlgendamisi ja tahtlikult teisiti mõistmisi.

Ühises välja toodud ja nähtavale seatud - Mina olen selline` kohtab inimese protesti ja tahet, selline nägemus iseendast, ära kustutada. Sellest ka see vastu vaidlemine ja vastu seismine ja lisainfo andmine, kuid, kuna teisel on tahe ja eesmärk, siis enesest ei piisa – teise info on iseloomustav, paika panev, osutav – jälle, alati, ikka – Sina teistmoodi ei ole/ Sina teistmoodi ei vali/ Sina teistmoodi ei saa/ Sinuga teistmoodi ei ole võimalik.

Kui selgelt ja loogiliselt mõelda, siis saab aru, et tegemist on teise inimese hinnangutega, tema mõõdupuu järgi ja kavatsustest lähtuvalt – kuid selgelt mõelda ei ole võimalik, sest teine torkab osavalt ja osutab salvavalt – justkui nõgestega kõrvetaks paljast ihu – inimene tahaks ennast kõikjalt kaitsta, kuid kätest jääb väheks ja kunagi ei tea, millist kohta järgmisel hetkel tabatakse ja, kui kaua seda töödeldakse.

Kui Mina olen selline, siis on nii/ kui Mina olen selline, siis on naa - teise tähelepanust sõltuvuses olev inimene soovib ulatuda enese pendli teise poole peale – selleks, et olla enese teine Mina, tuleb saada teistsuguse hinnangu osaliseks – eesmärk on kogeda vastupidist tähelepanu, et olla iseendana õige, enesena heaks kiidetud, ise olevana tunnustatud.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses oleval inimesel puudub eneseteadlikkus ja ta kaotab enese selguse – tema sünnib ja kaob teise tähelepanu alusel – ei ole vahet, mida ta enese kohta teab ja, kuidas iseendana valib olla - ta on sellisena nagu teda nähakse ja koheldakse – ta protestib vastu, kuid ta ka lepib sellise iseendaga, kellena ta, osaks saava tähelepanu alusel, olla saab.

Teise inimese tähelepanust sõltuvuses olev justnagu vajub sohu, sest tal ei ole enese teed jalge all – tema ei näe seda, sest teise sõnad ei näita selle olemas olemist – teise tähelepanu näitab seda iseennast, kellena oma teed ei kõnnita - sellist inimest ei ole olemas. Sellise iseenda vastaspoolel olla püüdmine tähendab sellise iseenda loomist, mis vastab ette antud tingimustel, kuid ka see ei ole kooskõlas enese tegelikkusega.

Enese tegelikkuse kaotanud inimene on suureks kasvanud laps, kes tuleb enesele osaks saanud möödunust – teise inimese tähelepanust sõltuvuses olemine tähendab, et inimene omandas selle informatsiooni, mis oli temaga seotud keskkonnas teatavaks/ nähtavaks tehtud ja temaga ühes olevate inimeste kasutuses/ käsutuses.

Need inimesed näisid autoriteetidena, kuid tegelikkuses olid nad autokraadid – lapse elu ja lapsega seonduvat muutev võim oli nende inimeste käes, kuid nad ei olnud selle positsioonini, inimestena, kasvanud – nad kasutasid olukorda ära – nad vähendasid ja karistasid ja iseloomustasid last siis, kui tundsid hirmu oma kohast ja võimust ilma jääda – see oli siis, kui neid nähti ja nendega suheldi inimestena – laps tegi ennast nähtavaks võrdsena ja andis teada, et temal on isemääramise ja iseendana olemise õigus – lapse informatsioon, iseenda ja teise ja aset leidva kohta, oli tõene.

Selle jaoks, et Mina ja Mina pendlist vabaneda, tuleb vastu võtta tõde - mõlemas neis oli mind, kuid ei kumbki olnud Mina. Tegelikkus seisneb selles, et kogu see aeg oli olemas üks ja seesama inimene, kuid temast toodi, vastavalt eesmärgile ja olukorrale, nähtavale ainult teatud küljed – ühel juhul paremad ja teisel juhul halvemad – mõlemad võimendatult – mõningad osad ka olematult ja moonutatult.

Eristamine andis võimaluse vältida ühte ja teist – enese eraldamine justkui kaotas ära selle osa iseendast, mis jäi tähelepanu alt välja. See oli mugav siis, kui tähelepanuta jäid pahemad osad ja kehvemad küljed. See oli häiriv siis, kui just need välja toodi ja need valdavaks said – määrasid seonduva ja osaks saava – võimetus ulatuda teise iseendani.

Selline valikuline vaade andis võimaluse vabaneda vastutusest – Kui Mind, sellisena, ei nähta ega nähtaval ei tooda, siis Mind, sellisena, olemas ei ole – siis, kui Mind sellisena ei ole, siis Mina valesti ei tee ega ole - sest Mina olen selline`, kelle teod on õiged ja kes saab hea tähelepanu osaliseks.

Selline valikuline vaade mõjus halvavalt ja lammutavalt – Kui Mind paremana olemas ei ole, siis Mina ei saa parema kohtlemise osaliseks – ükskõik, millisena Mina valin olla ja mida ning kuidas valin teha, Mind saab kõiges valeks, häbiks, halvaks, kõlbmatuks nimetada ja seejärel, sellisena kohelda.

Inimese kasvamise teekond nii nagu oleks juba oldud ja kogetud, et on kohustus olla ette antule koheselt vastav ja ette kirjutatud tingimuste kohaselt õige. Kuid ega manipuleeriv inimene ole kasvatamas ja toetamas inimest, tema teekonnal – manipuleeriv inimene kasutab teise inimese olemas olemist enese huvides ära – laps andis vanema/ õpetaja/ kasvataja tähelepanule suuna – oli põhjustaja ning tagas vanemale/ õpetajale/ kasvatajale vajamineva tähelepanu – oli publikuks ja enese kogemise võimaluse – Mina olen selline` - lapse eesmärgipärane kohtlemine andis, teda käsitlevale, enese olemisele tõestuse ja iseenda välja näitamise võimaluse.

Manipuleerimise mõistmise aluseks ja mõjude kaotamiseks, on esmane samm – teise loomingust tegeliku enese eraldamine ja teise infoväljast eraldumine – Teise info ei ole Mina – teis(t)e poolt välja toodud Mina-d ei ole Mina.

Oluline on mõistmine, et teise inimese informatsioonil ja käitumisel on eesmärk – see on teise inimese tunde väljendus, iseenda välja elamine ja nähtavaks tegemine ning enese sees oleva välja oksendamine ja mitte sobiliku iseenda kustutamine – see on teise poolne enese kaotamise ja iseenda loomise katse, mida teostatakse suunavalt ja allutavalt – See on Mind, kui inimest, vähendav tegu, sest see surub kindlasse rolli ning võtab iseolemise ja ise määramise õigused.

Sellise käitumise ja info eesmärk on osutada, millelegi sellisele ja mõjuda sellisena, mis murendab töödeldava enese kindlust ja enese selgust. See võtab ise olemise vabaduse siis, kui vallandub hirm ollagi selline ja jäädagi selliseks, millisena nähtavale tuuakse ja, kellena koheldakse.

Automaatne ja loomulik soov, olla teine ja teistsugune, suunab töödeldava pendlisse – osaks saav kinnitab teise külge, sest ärkab vajadus teise tähelepanu järele, et kogeda ja näha, osaks saava tähelepanu saatel, ise ennast teistsugusena – seega on vaja, teisele, ise ennast tõestada ja teistsugusena näidata – enese ja enesele osaks saava muutus toimub läbi teise – teise tähelepanu on võti.

Selline muster on möödunud ajas kasutuses olnud selgitus ja käitumise tavalisus – selle põhjuseks on sisseharjutatud vägivald, mida nimetati ja näidati normaalsusena – osaks saanud suhtumine, kasutuses olnud suhtlemine, osutatud tähelepanu, täide viidud füüsiline ja vaimne vägivald, mille põhjuseks nimetati, selliseid väljendusi kogenud, laps.

Tõde – see inimene, kes osutades millelegi, mis teeb küsitavaks, kellegi teise motiivid, valikud ja otsused – tegeleb isiksuse lammutamisega, et kaotada ära see, mis temale ei sobi ja kasutada seda, mis temale sobib ning panna käsitletavat uskuma sellise, tõega manipuleeriva inimese poolt loodud, iseenda tõepärasusse. See on tervikust, millegi konkreetse välja võtmine, et osutada olemist, kui paika pidavust – käsitlemist teostava tähelepanu on tõestus, mis kinnitab sellise olemise üle.

Möödunu mõistmine – Mind ei kasvatanud/ õpetanud Inimene, suure algustähega – mind kasvatas/ õpetas inimene, kes vajas endale rolli/ rolle, et kaotada ära enese Mina olen selline` olemisi, millisena ta olla ei tahtnud/ ei suutnud. See inimene pendeldas enese Mina ja Mina vahel, mis sündisid ja kadusid temale osaks saava tähelepanu alusel. Tema jaoks ei kehtinud, enesest vähema puhul, mõistet - võrdne ja teine inimene.

Selles kohas, kus on olemas see teine, kes toob, intensiivselt ja suunatult, esile mingi kindla info, on oluline vahe tegemine, kas see on konkreetse info vahetus – juurde küsimine ja selguse otsimine või see on kindla - Sina oled selline` olemisele osutamine. 

Esimesel juhul on normaalne jätkata kontakti ja anda informatsiooni lisaks, et jõuda ühesuguse arusaamiseni. Teisel juhul on mõistlik lõpetada kontakt ja igasugune info vastu võtmine ja välja andmine – see ei vii mitte kuhugi, sest sellel ei ole seda eesmärki – teise jaoks on oluline kontakt ja ühendatud energia - see on tema lava ja võimalus, käsitletava arvel, ise ennast kogeda ja luua.

NB!!! Aeg on enesele valetamine lõpetada - aeg on tunnistada, enese kohta kasutusel olnud, vale kehtetuks. Mina olin Maailma parim laps - see keskkond, kus ma olin ja elasin ning need inimesed, kellega ühes olin ja elasin, ei näinud ega näidanud mind sellisena - see oli nende valik ja lahendus - see ei olnud mina ega minu tõde.

Marianne

30.06.2025.a