Inimese tervenemine ei ole kerge teekond, sest möödunu harjumused ja mustrid on visad – uue informatsiooni kasutusele võtmine ei ole lihtne – terviku mõistmine ja osaks saanu nimetamine ei tähenda, et valgus oleks ulatunud kõikjale ja inimene oleks imeväel tervenenud – kõik oleks ära lahenenud ja mitte midagi enam ei häiriks ega segaks. Sellele loota ja sellise võimaluse olemas olemist tõeks uskuda, tähendab ise ennast petta ja alt vedada.
Inimesel tuleb enese möödunusse tagasi minna – tuleb avada ja nähtavaks teha iga käänak ja otsustamise hetk ja sissehingamisega peatatud tunne selleks, et enesele uus mõistmine anda – Mina valisin sest/ minu osaks sai see/ minu informatsioon/ minu poolne katse/ minu poolne vältimine/ minu poolne lahendus/ teise motivatsioon/ teise informatsioon/ manipuleerimisega kohtumine jne.
Kui inimene tunneb, enese möödunusse tagasi vaadates, häbi ja hirmu sellepärast - milline tema oli, mis temaga toimus ja temaga seonduvas aset leidis ning ta jääb sellesse kohta kinni, siis see tähendab, et temaga seoses kasutati manipulatsiooni – temale ei räägitud tõtt ja tema tõega ei arvestatud – toimunut ei arutatud läbi ega antud/ leitud võimalust, kuidas sellest loost – loo lahendanuna – ühiselt, vabadena, mõistnuna ja mõistetuna edasi minna.
Häbi, et ei osanud enesele osaks saanut ära hoida – häbi, et ei mõistnud ise ennast – häbi, et ei saanud enesega seonduvast aru – häbi, et ei osanud/ valinud teistsugust olemist/ lahendust/ võimalust – häbi, et enese tulemus sellisena olema sai – häbi, et enese teekonnale sellised jäljed sai jäetud - häbi, et sellist iseennast nähti ja mäletatakse - sellise info kasutamine tähendab enese nägemist – Mina olen selline.
See – Mina olen selline – mis hõlmab kõike seda, mida inimene peab eneses valeks ja, mida ta enda kohta ei mõista ja, mida ta tõeks tunnistada ei taha ja, mida ta mäletada ei soovi ja, mida talle meelde tuletatakse – hoiab inimest hirmu all. Selle - Mina olen selline – seonduv hirm on koht, milles inimesel puudub enese kohta informatsioon – tema ei tea, milleks tema võimeline on ja, mis temas endas peitub ja, miks tema ise valis/ astus/ tegemata jättis.
See hirm takistab inimest – see annab temale teada, et tema sees on midagi sellist, mis ei allu temale ja mida ei tohi olemas olla/ nähtavale tuua. See miski on põhjus, miks tema võib käituda ja väljenduda ettearvamatult, iseendale ja teisele paha tegevalt, soovida asju ja oodata olemisi, mis ei ole tema jaoks õiged ja temale lubatud, tahta teiselt enese hoidmist ja toetust, kui ta ei ole neid välja teeninud jne.
Hirm, enese ja eneses sisalduva ees – tähendab, et inimene ei ole enesega üks – teda on isiksusena maha surutud, tal ei ole lubatud iseendana väljenduda ja tema kasutada on vale info antud – temaga seonduvat ei ole lahendatud tõtt rääkides – tema poolt tehtud/ valitut/ oldud olemisi on näidatud ja osutatud valedena – sellisena ei tohi olemas olla, selliseid asju ei tohi teha, selliseid lahendusi ei tohi kasutada, sellist informatsiooni ei tohi teatavaks teha.
Asjad ei sünni õhust ja aset leidnu ei tule tühjast - kui on oldud ja on tehtud ja on valitud, siis järelikult oli selleks mingi põhjus olemas – midagi motiveeris tegema ja millegipärast just sel moel. Inimene valib midagi teha ja kuidagi olla, kui temas on millegi puudus ja midagi on liiga palju – tasakaal on paigast ära. Eluterve on otsida enesele lahendusi selle pärast, mis häirib ja selle jaoks, mis vajab korrastamist.
Siis, kui korrastamist vajab enese sees olev ja inimesel ei ole kedagi teist, kellele toetuda - siis, kui inimesega seonduv on ühendatud, kellegi teisega ja see teine ei võta enese osa eest vastutust ja keeldub osalemast - siis jääb inimesele üle ainult tema ise.
Inimese teadlikkus on oleva aja vanuse ja temale mõistetava ja temale näha oleva ja temale võimalikuna kasutada oleva kohta käiv informatsioon – seal ei ole seda, milleni ta kasvanud ei ole ja, mis temale võimalik ei ole ja, mille tema ise, kasutuna/ segavana/ valena, kõrvale on lükanud – tema enese piiratus võib ja saab takistada, paremal ja töötavamal moel, valimist – kui inimest lükkab tagant vajadus, siis selle vajadusega seonduv osutab suuna ja inimese ise annab endale võtmed, lahendust lubava ukse avamiseks.
Laps, kes oli enese möödunus üksinda – vastutus enesega seonduva eest jäi temale, sest tal ei olnud seda teist, kes oleks andnud toetuse ja kasutanud mõistmist, et anda ja leida, kasutusse võetu asemel, eluterve lahendus, kuidas ise endas toimuvat mõista ja lahendada. See laps kohtas üsna tõenäoliselt hukkamõistu ja karistust, kui tema poolt valitu ei sobinud suurele inimesele – kõlas informatiivne otsus - Sina oled - vastik, häbi, põlastusväärne, vale, kõlbamatu, väärtusetu jne.
Lapsest sai teema siis, kui lapsel oli teema – võimaluste ja mõistmise kohane lahendus seoti lapsega nii nagu see olnuks tema ja selline tema jäänuks alati alles. Lugu ei võetud lahti ega proovitud jõuda mõistmiseni – mis toimus lapse sees, mida temal ei olnud, mida temale oli vaja, mis sai lapse osaks, kuidas laps pidi ennast kogema, kuidas ta tahtis ise ennast kogeda - mis oli see, mis oli olemas enne tegu, olemist, valikut - mis oli see, millele laps vastas.
Olemas oleva informatsiooni kogumise asemel ja loo lahendamiseks vajamineva informatsiooni kasutada andmise asemel – anti lapsele tema peegeldus – suure inimese tõlgendus, enese järgi mõõdetuna – lapsele ei antud tõepärast ja kasutuskõlblikku infot, vaid midagi sellist, millega tal ei olnud mitte midagi peale hakata – see ei aidanud lahendust leida – see sundis ennast kartma ja iseenda valikuid/ otsuseid häbenema.
See tõsiasi viib teadmiseni, et enesega seonduv häbi ja hirm ei ole info selle kohta, millisena ise ollakse ja kuidas enese teekonnal astutakse, vaid see hirm tuleneb teise inimese reaktsiooni ja enesele osaks saava hinnangu ja tähelepanu kartusest – ei ole teada, millisena too teine inimese sammu ja olemist näeb ja mida too teine seejärel teeb.
Eneses kogetav häbi on teise inimese vastikus, põlastus, viha, solvang – häbistamine on, teise poolt edastatud suunava info alusel, ise enda, sellisena, vaatama kohustamine – Sina oled selline ja selline ja selline viib uskumuseni – Mina olen selline ja selline ja selline.
See - Mina olen selline - ei ole enese hinnang ega otsus – see on manipuleeriv käsitlemine, millel on eesmärk. See ei ole toetus ega mõistmine ja olemas oleva informatsiooni alusel aset leidvast aru saamine ega eluterve lahenduse otsimine – see on ausa ja tõese informatsiooni kustutamine, üle kirjutamine, varjamine – see on enesest kaugenemine ja enesega seonduva kohta, enese asemel, enesega manipuleeriva teise uskumine ajal, mil see teine varjab oma motiive ja eitab oma osalust loos.
Enese teekonnale tagasi vaadates, häbi tunde kogemine on, kellegi teise eest, vastutuse enesele võtmine. Enese kasutuses olev uskumus - Mina olen selline – on vale ja moonutatud informatsioon, enesele osaks saanu selgituseks. Tervenemine tähendab, et enesele tuleb anda õige informatsioon – Mina valisin sellise lahenduse, astusin sellise sammu, otsustasin sellise olemise, sest – Minul, siis ja selles, ei olnud teistsugust lahendust ega asjakohast informatsioon.
See on enesele mõistmise andmine – Kui minul oleks olnud olemas suure/ teise inimese toetus, iseendas enam mõistmist ja aru saamist, siis see samm/ valik/ lahendus ei oleks, sellisel viisil ja moel, teoks saanud – Tolles ajas ja selles hetkes need olid minule vajalikud - millegi teatavaks tegemist, millegi muutmiseks, millegi olulise enesele andmiseks – need ei olnud mõeldud halbade ja õelatena ega näidanud minu tegelikkust – teadmatus ei andnud võimalust mõista enese tagajärgi ja nende mõju iseendale ja teistele – enesele vajamineva kättesaamatus sundis otsima lahendust, et aidata ise ennast.
Mina ei ole häbi, kui ma kuulan ja mõistan iseennast ning otsin enesele vajaminevat lahendust – mina ei ole vale, kui minu lahendus ei meeldi või ei sobi teisele, sest see ei lähe tema Maailmaga ja teadmistega kokku ja see äratab tolles teises tundeid, millega see teine tegeleda ei taha.
Olevas ajas mõistan, et olen ületanud teise inimese piire/ rikkunud head tava siis, kui minu lahendus on puudutanud teist – põhjustanud temale tagajärgi, mis teevad minu loost tema loo – siis tuleb minul otsida võimalusi, kuidas kompenseerida ja taastada tasakaal - annan teada, et mõistan ja arvestan.
Kui minu samm ja lahendus on seotud teisega – minu sammule ja lahendusele eelnes või samal ajal sai tehtud teise oma, siis on see, minu valik, vastus teisele ja see on minu otsus, kuidas astuda ja toimetada edasi - see ei pea meeldima ega sobima teisele - see võib ja saab tekitada teisele pahameelt ja solvumist, sest olen seadnud teisele ette piiri, mida too enam ületada ei tohi ja teinud teatavaks informatsiooni, millega teine arvestama peab.
Selline vastus on teise poolt edastatud ja enesel oleva informatsiooni kasutamise tagajärg - see ei ole vale ja see ei häbista mind - mina ei varja ega kaota ennast ära - mina olen olemas ja annan sellest teisele teada - siin ja selles tuleb minuga arvestada.
Marianne
13.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar