Väikese lapse Maailm – kui tema laiendatud Mina - tähendab kõike seda, mis ja kuidas on tema ümber – siis, kui temaga seonduv on turvaline, siis tunneb ka tema ennast turvalisena. Vahetu ei tähenda alati ja ainult vahetut – turvaline peab olema kõik see, mis ulatub lapseni – kõik välises olev, mis suudab lapsega seonduvat muuta ja mõjutada, peab olema turvaline ja seda peab saama turvalisena kogeda.
See inimene, kes tunneb ennast turvatundest ilma jäetuna ning keda teiste valikud ja tegemised suudavad mõjutada, paneb enesega seonduva piiri paika üsna kaugele iseendast – tema laiendatud Mina haarab enese sisse kõiki neid ja kõike seda, mis ulatub temani – ka kaude. Ta näeb ja kogeb ennast seotuna ja sellest tulenevalt võimetuna enesega seonduvat muutma – kuna tema ise ei saa vabaneda sellest, mis ja kes on tema jaoks vale, siis tal tuleb kõike seda suurust kontrollida, et olla ette valmistunud ja ise enese jaoks valet ära hoidmas.
See on keskkond ja teised, kes ei arvesta, oma valikuid tehes ja samme astudes ja ennast väljendades, selle inimesega – see tähendab, et on teadmata, milline saab olema tema järgnev hetk – mis, inimese olemises ja tema poolt valitus, muudab tema endaga seonduvat – milline kohtlemine tema osaks saab ning mis jääb tema jaoks alles siis, kui ta ei ole sobiv või õige või kui ta teeb ennast, inimesena, nähtavaks ja vajab sellisele iseendale tähelepanu.
Vajadus, välistada eksimine ja vältida valena olemist, räägib sellest, et tegemist on keskkonna ja inimestega, kus ja kellega ühes ei ole ruumi kohanemisele, kohandumisele ja kasvamisele ega olemas oleva ja selles olijate tasakaalustamisele – ollakse, ühte võetud, rollis olevana, kuid sellel rollil puudub oluline väärtus ja ühes olemine sõltub teise huvist ja teda kohustama panevast survest, kuid see ei ole inimestena kohtumise ja koos olemise koht – kui ette antud rollist kinni ei pea või teine peab enamana panustama või ei saa ise ennast vajaminevana kogeda, siis muutub suhtumine – survestatakse ette antud rolli järgima ja ette nähtud rollist kinni pidama või siis koos olemist ei valitagi – võimaluse avanedes seda välditakse.
Lapse vajadus, kontrollida enesega seonduvat, tuleneb tema olevast – temal puudub see inimene, kes looks, lapse jaoks, turvalise keskkonna ja hoiaks seda, üheselt ja kindlalt, olemas olevana – mida suurem on enese Mina laiendus, seda ebaturvalisem on lapse vahetu lähedus. Turvalise ruumi vajadus tähendab, et lapse vanem ei ole turvaline ega anna, turvalise ruumi kohta, tõest informatsiooni – vanem, oma tegude ja sõnadega, näitab ja väidab, et see on olemas ja saab lapsele osaks, kuid laps ise ei saa sellest samal moel aru ega koge seda sellisena.
Tegelikult tähendab turvatunde puudus tõsiasja, et lapse ühendus vanemaga oli ebaturvaline – vanem kasutas koos olemist selleks, et vähendada last ja väljenduda vägivaldsena – lõhkuda ühendust, suruda last rollidesse ja elada ennast välja. Turvatunde puudus lähtus sellest, et oli olemas koos olemine, kuid laps vajas sellist koos olemist, milles olnuks võimalik kogeda rahu ning kindlat ja ühesena püsivat ühendust.
Vajadus kestis, sest olemas oli teadmine enese olulisuse puudumise ja iseendana olemise tähtsusetuse kohta – vanemaga ühes olemist sai kogeda siis, kui see andis vanemale vajamineva kogemuse ja Mina olen selline` elamuse – ühes ei saanud olla siis, kui laps oli vanema jaoks vale, ebameeldiv, ebamugav – raskesti käsitletav ning vanemale ei sobinud see Mina olen selline`, millisena ta ise ennast nägi ja koges.
Laps oli ebamugav ja vale siis, kui ta ei kinnitanud vanemat tollele vajaminevasse/ sobivasse rolli, vaid tõi nähtavale inimese, kellena nähtavaks tulekut vanem ei tunnistanud - vanema mõistes see oli Mina olen selline` olemine, kui roll, mida ei tohtinud ega saanud olemas olla. Laps lõhkus ühenduse vanemaga - vanem oli lapsega koos rollina ja, kui ta ei saanud, lapse käest, enesele vajamineva rolli kinnitust, siis ta valis rolli, millele laps pidi andma kinnituse - see oli Mina olen selline`olemine, mis saavutati vägivalla, vähendamise, manipulatsiooni teel.
Vajadus, turvalisuse järele, kestis, sest vanem oli ennast lapsest eraldanud – vanem oli seotud rollina ja rollidega, kuid ei inimesena, kuid laps oli kohal tervikuna -– seega oli tegemist erinevate läheduse astmete ja suhte sisuga - vanem sai ilma lapseta olemas olla, kuid laps ilma vanemata mitte – vanem sai lapsele Ei öelda, kuid laps ei saanud vanemale Ei öelda.
Ühises ruumis olemas oleva ja koos olemise kohta kehtiva informatsiooni erinevus andis lapsele teada tema osaks saava reaalsuse, kuid ta ei mõistnud seda põhjani välja ega osanud enesele vajaminevat lahendust anda - tema ise ei saanud muuta enese läheduse astet, sest laps vajas vanemat, enese vajadustest lähtuvalt - kuid laps ise ei saanud muuta vanema läheduse astet, sest vanem ei allunud tema kontrollile.
Ise enda eest seisev laps kasvab suureks ja tema teadmised iseenda kohta jäävad samaks – vajadus, anda endale turvaline keskkond, tähendab, et inimesel tuleb vältida neid kohti, kus on olemas see teine, kes ei arvesta inimesega – see teine on olnud ära tõukavalt/ välja jätvalt/ ükskõikselt/ tunnetega reageerivalt/ vahetanud rolle/ surunud rollidesse/ näidanud üleolekut ja kõike enesele kuulumas.
Need kohad - mis kuuluvad kellelegi/ mille, keegi on enese omaks nimetanud/ kus tuleb enese olemas olemist õigustada/ kus tuleb oma koha või kuulumise pärast võidelda/ kus tuleb ise ennast vaigistada/ kus enese energiat tuleb anda vähema loomiseks/ kus enese olemas olemist kasutatakse ära enese vastu – need kohad ei ole turvalised, sest neid ei saa, enese jaoks, turvaliseks teha.
Enesele turvalisuse tagamiseks ja andmiseks tuleb - enesele kuuluvast/ võimalikuna olevat kohast, ise ära minna, ise välja astuda - teise vastu olles - ise enda eest seista ja ise ennast teisest eraldada – see kõik tähendab, et iseennast tuleb enesele vajaminevast ilma jätta – ise tuleb ühendus katkestada ja ühes olemine ära lõpetada.
Enese valik ja iseendale jäänud samm tähendavad enesele osaks saava kaotuse kogemist ja nägemist – see teeb haiget ja kaotab turvatunde - justkui see oleks ainus koht Maailma sees, kus enesele vajaminev on võimalik.
Klammerdumine selle külge, mis teeb iseendale haiget ja on kogetav vägivaldsena, tähendab, et käivitunud on vana muster – selle alus on teadmine ja nägemine, et - Minul on olemas. Ei ole vahet, milline ja kuidas täpselt – peaasi, et on olemas.
Enese alalhoiuinstinkt tuletab meelde, et olemas on enese jaoks olulise ja vajamineva kaotuse kogemus – info, et Minul on olemas, annab märku, et tegemist on samalaadse olukorraga – vajadus on alles ja vajaminev on võimalik – see ei saa täidetud siis, kui vajadust täitev koht kaob - seega tuleb seda alles hoida ja sellest kinni pidada.
Inimese ees ja sees on kaks vastandlikku ülesannet, millest tähtsamaks saab see, mis tagab traumaatilise kogemusega lapsele vajamineva - ühenduse olulise teisega. See on vana aja info ja piiratud teadlikkus – varases eas lapse oma – Mina pean, sest minul teist võimalust ei ole - mina ise endale anda ei saa/ mina ilma ei saa/ mina, kellegi teise käest ei saa – seega ei olnud lapsel, siis ja seal, anda enesele teadmist, et teisiti on võimalik ja teistsugune lahendus on olemas.
Möödunud aja jäljed - soov ja vajadus vältida ebaturvalisi olukordi ja inimesi - anda endale võimalus kogeda enese ümber turvalist ruumi ja iseolemise vabadust. Mitte ainult, et inimene ise hoolitseks turvalise koha ja terviku eest, vaid ka see teine/ teised, kes samas, teeksid sama – oluline on, et ühes olijatel oleksid ühesugused väärtushinnangud ja samasugused eesmärgid ning ühine oleks, samal moel, oluline kõigile.
See tähendab valikut minna sinna, kus kõik osalised on võrdsed ja keegi ei hakka isiklikke reegleid kehtestama ega ise enese seadusi määrama ega olemas olijaid, enese mängu ja süsteemi jaoks, kasutama – info andmine, et see ei sobi või too võiks olla teisiti, leiab ära kuulamise ja saab vastuseks arvestamise.
Turvatunde kaotus olevas – olevas ajas avaneb möödunu – see sama liigutus, sama hääl, sama lõhn, samad sõnad, sama toon, sama tähelepanu, sama eesmärk – see on hetk, milles võib avalduda möödunu põhi – kogu, kunagi kogetud, vägivalduse ampluaa kõige hirmsama ja valusamani välja.
Möödunu kordus ja selles sisalduv – on teadmata, kui sügavale ja kaugele tagasi minnakse - see tähendab tardumist, külmumist, õigustamist, seletamist, meelitamist, lobisemist, ära minemist, vaikimist, agressiivsust – see on vahetu reaktsioon ja olukorda kontrollida/ muuta püüdmine.
Ärevus, pinge ja lahenduse kasutamine kestavad senikaua, kuni taastub normaalsus – ohumärk kaob ja ohtlik väljendus lõppeb või see kestab nii kaua, et sellega harjutakse - sellest saab uus normaalsus. Peale seda ei ole see koht, see koos olemine, see teine - kunagi enam sama, mis enne tegelikkuse paljastumist – selles kohas, selles teises, selles koos olemises peitub, alatiseks, oht – see on teadmine, et - See/ too seal ei ole minu jaoks turvaline.
Turvatunde vajadus püsib nendes kohtades ja koos olemistes, milles toimub, kontrollimatult ja kontrollile allumatult, ohusignaali sisse ja välja lülitumine. Need on koos olemised ja kohad, milles ja kus kasutatakse vähendamist ja vägivalda ning muudetakse läheduse astet, kuid peale seda ollakse nii nagu ei oleks midagi olnudki. Need on kohad ja koos olemised, kus ja milles väidetakse, et hoitakse ja toetatakse, kuid siis tehakse haiget ja eraldatakse endast.
Vägivalla ja vähendamise kasutamine, kuid selle eitamine ja teiseks nimetamine, tähendab tegelikkuse moonutamist ja varjamist. See inimene, kes manipuleerib informatsiooniga – see varjab, moonutab ja valetab. Kohas, kus inimese ausus ja tema tegude selgitus, annaks, nende kogejale, teadliku võimaluse valida enese kohal olemine ja valikud selles, et hoida ära enesele osaks saavad tagajärjed – selles kohas valetamine tähendab, et temalt on see võimalus ära võetud – temale valetatakse, sest see, mida ja kuidas väidetakse, et on tema jaoks olemas, ei ole seda - see inimene, kes manipuleerib, ei ole kunagi turvaline – ta ei ole samas ega toeks ega ole ühes olemist hoidmas.
Sellisesse teise panustada tähendab ennast enese poolt antust ilma jätmist – see ei ole enesele samasuguse tähelepanu, võimaluse ja toe vastu saamine. Selline teine peab silmas vahetust – kaubanduslikku ja pealesunnitut – enesega sarnast ühesolemist saab kogeda siis, kui olla teise jaoks õige – siis, kui anda teisele kogeda ennast, tema kohal ja osa olemise eest, vajaminevana ja väärtuslikuna vastu.
Manipuleerimist võimaldav keskkond ja seda teostavad inimesed ei ole suunatud iseenda muutumisele ega iseendaga seonduva muutusele – nad ei ole suunatud suhete tervenemisele ega inimesena kasvamisele, sest nende eesmärk on teine – vabaduse asemel suletus, võrdsuse asemel eraldatus, aususe asemel varjamine, toetuse asemel karistamine, turvatunde asemel ärevuses hoidmine, ühtsuse asemel terviku lõhkumine ja gruppide moodustamine – see tagab enesele vajamineva ja võimaldab, enese jaoks, valeks nimetatust eemale hoidmise, selle välja jätmise/ välja saatmise, selle kontrollimise.
Laps, kes kogeb turvatunde puudust, suunab oma tähelepanu sellele, kes temalt turvalisuse ära võttis ja seega saab selle temale tagasi anda – laps hoiab oma tähelepanu sellel, kes on võimeline turvatunde ära võtma ja seega võimeline selle, lapse jaoks, alles hoidma. Laps näeb ja teab, et temaga seonduva põhjus peitub väljas – Minul on siis/ Mina saan siis/ Minul ei ole siis – sest ja siis, kui see teine.
See teine on enese laiendatud Mina, kes peab käituma ja olema ja valima lapsele sobivalt ja lapse jaoks õigelt – nende vahel on nabanöör, mis ühendab kahte üheks ja samaks, kuid laps ei koge ega näe ennast samana – teine ei vasta lapsele vajaminevalt – nende vahelist ühendust hoidvalt – laps ei ole teise jaoks oluline – laps ei ole teisele sama.
Tegelikkus – lapses aset leidev reaktsioon on tema enese tõlgendus – väline on miski, millesse laps kuidagi, ja millegi alusel, suhtub ja suhestub. Oluline on see, miks ja mis toimub lapse sees – senikaua, kuni põhjus on teises ja tähelepanu püsib sellel teisel, ei kõnni laps enese teel. Ta ootab enesele vajaminevat sellelt teiselt – ta teeb selle teise enesest tähtsamaks ja ise ennast teisest vähemaks.
Väljas saab ja võib olla, mis ja kuidas iganes – põhiline on see, kuidas inimene seda ise kogeb ja, mida see temaga teeb – millise info inimene ise endale annab. Mina ei ole turvalises kohas/ Minuga ühes on minule mitte turvaline inimene/ Minuga ei arvestata – see kõik on oluline informatsioon, mille alusel kunagine laps tunneb ja näeb ise ennast abituna, üksikuna, ohvrina, hirmununa, alla jäävana – enesele antud teadmise alusel teeb laps ennast, enese informatsiooni alusel, tõeks – tema on vähem, tema sõltub teisest, temal puuduvad vajaminevad lahendused.
Tõde on, et teine võib ja saab teha ja olla, mida ja kuidas iganes – see tegemine ja olemine saab ja võib olla valus ja hirmutav. Inimesel tuleb anda, iseendale, tema jaoks paika pidav info - Mina olen enese tugevus ja mina ise leian olukorrast väljapääsu – Mina ise ütlen ennast välja/ Mina kasutan enese jaoks vajaminevat abivahendit/ Mina ise astun teisest eemale - muudan läheduse astet/ Mina ise lõpetan kontakti/ Mina ise lähen minema.
Mõistmine – teise kasutuses olev info on see, mille alusel see teine teeb oma otsuse – teine valib enesele iseenda. Inimese info iseendale – Mina ei sõltu teisest - Mina ei värise osaks saava hirmus ega karda enesele olulise kaotust – Minu tähelepanu on minul endal ja minu kese on minus – Mina ei ole selle teisega üks - Mina ei pea seda teist valvama ega tema ees hirmu tundma ega ise ennast vähendama - Selle teise kaotus, sellest teisest eraldi olemine/ eraldumine ei ole minu elule ohtlik.
Teisega seotus põhineb, sama tasandilisel, emotsionaalsel ühendusel – enese peegeldusel – vanem annab lapsele tagasiside – vanem on lapse Mina - vanem väljendab tundeid, mida laps tunneb – vanem reageerib lapse tundeid lahendavalt – last mõistvalt ja toetavalt – laps sulandub vanemasse – laps vabaneb pingest, hirmust, ärevusest, erutusest, teadmatusest jne - tema on teisega üks ja temal on teisega turvaline koos olla – laps kogeb turvatunnet enese sees justnagu oleks tema ise enesele vajaminevad sammud astunud - tegelikult ta seda tegigi, kuid vanema toetusel.
Turvatunde puudus tähendab, et emotsionaalne ühendus ei töötanud vajamineval moel – peegel valetas/ tagasiside ei olnud asjakohane/ toetus ja sulandumine jäid ära/ vanema emotsioonid ei olnud kooskõlas lapse omadega – vanem ei vastanud lapse rõõmule, positiivsusele ega lapse poolsele kontakti võtmisele ja selle alles hoida püüdmisele – vanem keeldus lapsest.
Vanem oli vägivaldne, külm, ükskõikne, vihane, eirav – laps ei tulnud selliste reaktsioonide seedimisega toime - ta koges ja nägi neid ning arvas ennast nende põhjuseks olevat – laps uskus, et tema ise põhjustas sellised reaktsioonid – nende allikas peitus lapses, kuna vanem vastas lapsele.
See tähendas, et lapses olid tunded, mis ei leidnud kinnitust ega vastust – laps koges ja edastas tundeid, mis muutusid vanema väljenduses teiseks – last ümbritsev foon ja sisu vahetusid. Turvatunde puuduse taga peitub vajadus, et enese peegel oleks õige - teise väljendus oleks enesega kooskõlas – et läheduse pakkumine ei kohtaks eemale tõukamist, et naeratus ei kohtaks viha, et rõõm ei kohtaks jäätavat vaikust, et olulisuse teada andmine ei kohtaks valetamist.
Uskumusest tulenev lahendus - iseennast tuleb korda teha ja paremaks muuta, et peegel näitaks õigesti. Püüd olla vajamineva emotsiooni peegeldus – püüd anda alus teistsuguseks reaktsiooniks. Kohustus suruda ennast maha ja olla nähtamatu – peita ära enese emotsioonid, et neile ei vastataks nii nagu ise ennast kogeda ja näha ei taheta. Peab ühinema teise emotsiooniga – teine avaneb ja alles seejärel saab samana olla/ peab samana olema. See on põhjus, miks inimesed ennast kaude välja elavad – teise loos saavad nad selleks võimaluse.
Ühes olemisel põhinev eeldus ja sellest tulenev ootus – vajadused võivad täituda ja võivad täitumata jääda. Vastuseta jäämine ja vale vastuse saamine toob kaasa ehmatuse, ärevuse, turvatunde kaotuse. Vastuseta küsimus – Mis on pildil valesti? Lapse tasand – See teine, kellega seotud ollakse, põhjustas enese sees kogetu – see teine andis vale vastuse – See ei olnud minu peegeldus!
Suur inimene – Enese sees kogetu on minu enda poolt valitud reaktsioon – põhjus, miks see selline on, on minus endas. Teine oli osaline, kuid minus olev muundaja, olemas olevate andmete alusel ja minu poolt valitud tõlgenduse põhjal, andis suuna, kuidas seda teist, iseennast ja enesele osaks saavat näha ja kogeda – see oli automaatne lülitus.
Automaatne lülitus tähendab, kogu loo eest, vastutuse enesele võtmist. Enesele antud selgitus - Teise väljenduse põhjus oli ja on minus – näitab ühendatust ja samastumist. See on võimetus mõista, et teine võib ja saab valida, enese reaktsiooni, iseendast tulenevatest põhjustest lähtuvalt – teise väljendus ei peegelda tagasi – teine on eraldi seisev süsteem – teise reaktsioon on tema enda valik ja tema enese info.
Tegelikkuse mõistmine - teise reaktsioon ei kaota ega muuda ära seda, mis on Minus ja Kes olen Mina – kui mina olen rõõmus ja naeratan, siis teise vihane pilk ja solvav sõna ei ole mina ja selle ei ole põhjustanud mina. Kui teine ei ühine minu naeratusega, siis ei pean mina ennast „korda tegema” ja minuga ei ole midagi valesti – mina ei pea oma naeratust ära kustutama ja ise ennast varjama.
Vajadus kogeda, teise inimesega seotuses, teatud tulemust – vajadus vältida, teise inimesega seotuses, teatud kogemust – loob pendli, mis välistab teistsugused võimalused ja valikud – alles jääb enese jaoks vale vältimine ja vajamineva kogemuse poole püüdlemine – kui ei ole üks, siis on teine – seega, et omada vajaminevat tulemust, tuleb olla pendli õige poole peal ja vältida seda teist poolt.
Vastused küsimustele - Mida see minu jaoks tähendab/ Miks ja mis on minule oluline/ Mida mina võin kaotada/ Mis minu osaks saab/ Mida mina ei saa/ Mida ja kuidas mina pean? - annavad inimesele teada, miks, temale, tema enda teekond ei meeldi – ühese ja kindla vastuseta olemine ja enesele antud sihtmärgini jõudmata, on protsessi kestmine ebameeldiv ja ebamugav, sest kõik on võimalik ja muutuv ning see tähendab turvatunde puudust – enese jaoks olulise kaotus/ kättesaamatus on tõenäoline.
Turvatunde puudus tähendab, et valdavaks saab teekonna ära lõpetamise soov – on vajadus jõuda tulemuseni, et lugeda lõppenuks ja olla selguses ja eneses üks – hirm on olla teise inimesega seotud ja jõuda samasuguse tulemuseni välja – teine on olemas, teine on oluline, teisega tuleb arvestada, kuid see teine ei ole enese tugevus – teine ei panusta ühisesse ega hoia ühist – teine valib iseenda ja kõnnib enese teel – teine ei vaja, kui ei ole tema jaoks oluline – teine laseb lahti ja muudab senist lähedust/ kaotab ühenduse.
Enese eraldamise soov tähendab, et olemas olev informatsioon põhjustab ärrituse – vaja on saavutada turvalisus, sest see koos olemine on koht, kus teine vahetab ennast tagasi – teine loob ühenduse ja siis kaotab selle/ teine annab teada, et ühendus on oluline ja siis ütleb/ näitab, et see ei ole seda – seejärel taastab ühenduse ja kinnitab selle olulisust, et siis teha samm eemale ja jälle kokku.
Ühese ja selge teadmise puudumine tähendab kindlusetunde tagamise võimetust ja ebakindla aja kestmist - see tähendab ärritatud seisundis püsimist – ärritaja on kogu see aeg olemas. See tähendab, et on võimetus ennast turvaliselt tunda – ei ole sellekohaseid märke, et saaks endale sellekohase informatsiooni anda ja häire kustutada.
Vajaminevate märkide puudumine tähendab, et neid on vaja otsida ja luua – vajaminev on vaja enesele ettekujutada sellest, mis on olemas – ebaturvaline teine tuleb turvaliseks ja ühendust hoidvaks kujutada. Tuleb vaadata seda, mis annab põhjuse seda uskuda – vaadata ei tohi seda, mis toob tõe nähtavale.
Ärritus toob kaasa pinge, ärevuse ja hirmu – seega on vaja seda aega, milles saab rahulikult olla – see tähendab, et ei toimuks tagasilülitumisi – kui olevas selline võimalus puudub ja olukorrale lahendust ei ole, siis sellest järeldub, et parem oleks teadmatus ja info puudus, kui teadmine. See toob kaasa vajaduse selle aja järele, milles tegelikkus püsis veel varjudes – lahendus näib olevat turvalise möödunu ühendamine ohutu olevikuga nii, et vahepealne periood kaoks ära. Raskus peitub selle, et ohutu olevik ei ole veel kätte jõudnud.
Turvatundest ilma jäänud inimene ei taha kõndida seda teekonda, mille tulemus on sama – tema on üksinda seal, kus teine oli temaga koos. Teist ei ole, teine on jalga lasknud. Teine teadis juba alustades, mille jaoks ta ühes olemist vajas – seega ei olnud see, koos olemine, ühes/ ühte kõndimise loomulik areng ja ühes kasvamise teekond – teine tahtis midagi kindlat ja see oli tema maksimum. Seni andis ta mõista, et on seotud ja näeb olemas olevat, kuid see oli öeldud ja tehtud maha rahustamiseks, valvsuse uinutamiseks, tema sõnade ja tegude uskumiseks – enese külge kinnitamiseks, et tagada enesele - Mina olen selline` olemise võimalus.
Ühes astumise võimaluse tegelik info on olemas selle teekonna alguse meetritel – Millisena mina saan olla/ Mis ja kuidas on minule võimalik/ Mis on teise eesmärk/ Kas teine on kooskõlas oma tegudes, sõnades ja väljendustes/ Mis on ja milles seisneb ühine/ Kas mina saan ise ennast, inimesena, nähtavale tuua ja sellisele iseendale tähelepanu/ Kas teine teeb ennast inimesena nähtavaks või ta kasutab rolle ja püüab/ väldib enesele, kui Mina olen selline` tähelepanu?
Vastused neile küsimustele aitavad selgeks saada enesele võimaliku – see on oluline, et ei valitaks teekonda, millel valetatakse, et ollakse ühes ja samas, kuid ei olda – vastuolud, arusaamatused, varjamised, valetamised toovad välja teadmise, et eesmärgid on erinevad ja inimesena ollakse selles suhtes üksinda.
Mõistmine – teise inimesega saab ja võib olla ühes, kuid see ei tähenda selle teisega ühise terviku loomist. Mina ja Sina = Meie (mingite ühiste nimetajate alusel) – tähendab mingi sarnasuse või ühise joone olemas olemist, kuid see ei tähenda selle võimaluse maksimumi – inimestena, teineteisele suunatud ühendust.
Kohtustus, teise jaoks olemas olla, ja enese vajaduste täitmise ootus räägib lapse tasandist – see räägib vajamineva ühenduse ja turvalise koha puudusest minevikus – laps näeb samasuguseid nimetajaid ja kogeb olevat nii nagu möödunus. Lapsele pööratud tähelepanu tähendab kontakti taastumise hetke – laps klammerdub, et hoida see alles ja takistada selle muutumist – laps on õigena ja suhet hoidvana – ta edastab enese informatsiooni ja ootab teiselt sama vastu – nii nagu möödunus kontakt katkeb, sest last on liiga palju ja valesti – teine ei astunud suhtesse, vaid kasutas olemas olevat võimalust või oli selleks sunnitud, kohustusest tulenevalt.
Suure inimesena, teisega koos olemise algus või selle jätkumine, ei tähenda ega too kaasa, möödunud aja lapsele, vajaminevat lähedust, vaid võõraid või mingil moel tuttavaid inimesi – koos olijate põhi ei ole sama teisega, kuigi neid ühendab mingi x nimetaja. See, et teine on enesega ühes ja x nimetaja alusel sama, tähendab, et hoolimata naeratusest ja ühistest teemadest või ükskõiksusest ja negatiivsusest see ei ole emotsionaalne ühendus – see ei ole möödunud aja lapse emotsionaalsete vajaduste lahendus ja laiendus.
Möödunud aja traumad tähendavad oleva aja ja möödunu alateadlikku ühendamist – see on energeetiline ruum, mis asub teisal ja, milles olevate näod on teised, kuid mille sisu on sama. Sama on ta kehtiva informatsiooni tõttu – seda ei ole muudetud – inimene ei ole andnud endale uut ja tegelikkusega kokku käivaid teadmisi kasutada. Ta ei ole aru saanud, kellena ta reageerib ja mille peale ta seda teeb ning miks tema lahendused ja otsused on just sellised – vastuse saamiseks ja nende mõistmiseks on vaja ärgata enese olevasse.
Tegelikkus – lähtekoht on see, et midagi ja kuidagi ei ole olemas – kokku saamine ja koos olemine tähendab, et aset leiab ukse avamine kuhugi ja olema saab mingil moel – kõik on võimalik – nii miinus, kui ka pluss märgiga kohtumine/ koos olemine. Olev ja olema saav ei pea kaasa tooma energia muutumist – see saab püsida neutraalse ja selgena – iseendast teadlikuna olevana.
Ei ole olemas seda, kuhu ei ole kõnnitud. Ei ole olemas seda lähedust, mida ei ole, selgelt ja üheselt, nähtavaks tehtud. Ei pea koos olema, kui seda ei ole hea kogeda. Ei pea võtma vastutust teise osa eest, loos ja seotuses – vaid ainult enese oma eest – see on ainus koht, mis on muudetav ja vaba võimalus, mida saab ennast müümata kasutada. Lubatud on tunda kurbust ja läbi elada kaotusevalu, kui olemas on olnud võimalus, kuid see ei toonud kaasa seda, mida taheti kogeda ja enesele anda.
Oluline on, teisele osutamise ja panustamise asemel, enese sees selgelt sõnastada, mis on see, mis reageerima pani/ paneb - ärevusest kantud ja hirmust lähtuvad reaktsioonid põhinevad teadmatusel ja suutmatusel. Küsimuse - Mis on see, miks minu turvatunne häiritud sai? - vastus annab võimaluse iseennast mõista, enese emotsioonid vallandada ja enesele vajaminev lahendus anda.
Sageli piisab sõnastamisest ja emotsiooni läbi elamisest - piisab enese mõistmisest - see on enesega ühes olemine ja iseenda toetamine - enese jaoks olemas olemine. See on see punkt, milles laps vajas teist inimest - kui teine seda ülesannet ei täitnud, siis laps nägi ennast üksinda olevana ja abita jäetuna - sellest tuleneva emotsionaalse häirituse põhjustaja oli teine - laps jättis vastutuse enesega seonduva eest teisele - ta jäi ootama seda teist, kes seda ülesannet täidaks ja lapse jaoks vajamineval moel olemas oleks.
See laps, kes on enese möödunus kinni, näeb enesele saabuvat vabadust siis, kui temaga ühes on see teine, kes pöörab lapsele tähelepanu ja, vältimatust x seotusest tulenevalt, täidab temale jäetud kohtustust - võtab vanema rolli kanda ja on lapsele vastav peegel - siis, kui laps väljendab kiindumust ja ühes olemise soovi, siis vanem vastab talle - kui laps vajab toetust ja selgust, siis vanem vastab talle - kui laps kogeb kasvamise ja olemise raskusi ning väljendab ennast, siis vanem ei ütle temast lahti.
Laps ei mõista, et vanem on inimene, kes ei pea olema lapsega sama - siis, kui vanem ei vali, ei oska, ei nõustu lähemat lähedust valima, siis ei ole võimalik ka temale lähemale pääseda - nende vaheline kaugus on rollide ühendus ja inimeste vaheline side jääb loomata - lapsel on õigus seda informatsiooni kasutada ja enesele, iseendale sobiv kaugus valida ja selle juurde ka jääda.
Marianne
29.06.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar