Kokkuleppeline ilma kokku leppimata II - See on siin, Sinule, olemas ja võimalik

 

Laps on seotud oma vanemaga, sest see on inimene, kes on tema elus peamine ankur ja kodusadam – Ema/ Isa on lapse jaoks kõik see, mida ja kui palju tema ise ei ole ega ise saa ja rohkemgi veel. Vanem on usaldus, sest lapsel on selle kohta informatsioon olemas – see inimene valis ja astus samme, et laps sai olema – Minu Ema/ Isa soovis mind – Mina olen tema jaoks oluline.

Olemas olemine, koos olemine, ühes elamine ei tähenda alati seda, et - laps oleks olnud oodatud, et lapsega tahetakse koos olla, et lapse vanema rolli tahetakse kanda – inimeste elud ei lähe sirgelt ega kulge selgelt, vahel valivad inimesed samme, mis toovad kaasa tagajärjed, mida endale ei taheta – ka laps/ lapsega seonduv saab olla selline tagajärg, sest inimene saab enese kohta teada tõe alles siis, kui ta tegelikkuses on järele proovinud ja tagajärjega ühes elanud/ olnud.

Mina ei taha – Mina pean – kaks vastandlikku informatsiooni, ühel ja samal ajal, ühe ja sama loo kohta. On vanemaid, kes ei taha oma last, kuid nad peavad temaga ühes olema – ei ole vahet, mis ja kuidas täpselt, et miks ei taha – piisab teadmisest. Kui inimene jääb kahe vahele lõksu, siis see sööb teda elusalt – tal on kaks teed, mida ei ole võimalik ühendada – elu iseendale ja elu ilma iseendata.

Selline inimene kibestub ja muutub agressiivseks – ta ei ütle otse ja selgelt ega tee ennast teoks, vaid teostab ennast kaude ja edastab oma informatsiooni lapse ja enese vahelist ühendust lõhkudes – teda ära saates, teda eemale hoides, teda halvustades, teda nimetades, temale haiget tehes. See on alateadlik ja ka tahtlik katse panna last vanemast lahti laskma – et laps ise teeks oma sammu eemale ja vanema elust välja. See on lahendus, kuidas elada enese sees toimuv välja – Mina ei taha Sind! Mina vajan enese elu iseendale ja enesele vajamineval moel!

Point ei ole selles, milline laps on või mida ta teeb, et lapses endas oleks eemale tõukamise põhjus, vaid see on vanemas, kui inimeses – tema kaotuses, temale osaks saavas ja sellega seonduvas. Vanem osutab süü lapsele, kuid jätab vaatamata enese osale loos – tema enda valiku tagajärjel sai laps olema ja tema ise otsustas lapsele ja ümbritsevatele teada anda, et tema on selle lapse vanemaks – laps saab tema peale loota.

Inimene, kes ei taha seda, mis ja kuidas temal on, näitab selle välja – ta ei suuda ega taha seda varjata – ta näitab selle välja oma suhtumise, reaktsioonide, ühise loomise vältimise, tunde äratustega. Laps, kes elab ja on koos vanemaga, kes teda ei taha, saab sellest aru – ta ei ulatu vanemani, et tunda ennast kindlalt ja hoituna – vanem ei ole tema kodusadam, sest sellesse sadamasse ei ole temal pääsu.

Kodusadamasse mitte pääsemine tähendab, et ühendav side on Emaga, kuid ei selle inimesega, kes seda rolli kannab. See on mõistmine ja arusaamine, et kui see inimene oma rollist keeldub või selle välja vahetab, siis see suhe katkeb – midagi ega kuidagi ei jää alles. Laps ei mõista nüanssi – tema ei näe inimest ja rolli eraldi olevatena – tema näeb ja kogeb ema, kui tervikut – kuid ta saab aru, et ühendus on habras ega ole tema tugevus – ta saab aru, et ühenduse püsimajäämine ei sõltu temast – lahti ühendavad sammud valib astuda vanem.

Selline informatsioon tähendab ohtu elule – laps vaatab vasakule, et mitte vaadata paremale – laps ei vaata tervikut, sest temal on vaja ise ennast petta ja nõustuda sellega, et temale valetatakse. Laps kasutab vanema poolt edastatut – laps ise on vale, kui ärritab vanemat - vanem ei saa anda lapsele seda, mida laps vajab, sest vajatav on vanema vastu ebaõiglus ja tolle ära kasutamine – laps ise on enese vajaduste ja osaks saava põhjustaja – lapsel ei ole õigust, oma nõudmistega, kellegi poole pöörduda – need on vanema/ teiste vastu ebaõiglased, sest need on lapsed isiklik teema.

Vajadus, enesele olulisele, ilmneb kohas, kus see jääb puudu – olemas on vastupidine – kuid koht ja koos olemine annavad õiguse ootusele, et vajaminev oleks olemas – vastupidine kogemus ei lähe kokku selle informatsiooniga, mis selle koha/ koos olemise kohta olemas ja käibel on. Lapse ja Ema/ Isa suhe ja seotus annab aluse ootusele, et see on tugev ja teineteisele suunatud hoidmine – vanem tõestab, tunnistab ja kordab oma sõnumit – Mina valisin Sinu, sest Sina oled minule oluline!

See vanem, kes ei taha seda, mis ja kuidas temal olemas on, ei korda lapsele vajaminevat sõnumit – see vanem vaikib, valetab ja näitab tõtt. Enesele tõe tunnistamine – Minu Ema/ Isa ei taha mind – Minu Ema/ Isa ei tahtnud minu sündi – on väga raske katsumus. See info keerab olemas oleva teadmise pea peale ja muudab kogu lugu – Kui see inimene oleks oma tahtmise ellu viinud, siis mind ei olekski olemas – Kui see inimene viib oma tahtmise ellu, siis mina jään üksinda ja siis minul enam ei ole.

Soov olla olemas ja elada õigusega iseendale – see on soov, et vanem tunnistaks ja näitaks, et ta kahetseb, et ta mõtles ümber ja ta tahab oma last. Sõltuvus, millestki, tähendab teadmist, et - seda, mida tahetakse, ei ole - see, millega nõustutakse, ei ole tervislik ja on aseaine – kuid on vajadus midagi kogeda/ omada. Sõltuvus sellest, kes on olemas, kuid ei ole vajaminevana – tähendab enesele vajamineva tõestuse olemas olemist – senikaua, kuni saab ühes olla, ei tule enese kohta käivat tõde tõeks tunnistada – näha saab ja kogeda on valusat tõde kummutav vastupidine info - vanem on lapse jaoks ja pärast olemas.

Iga sõltuvus läheb inimesele midagi maksma – koos elamine ja olemine inimesega, kes ei taha oma last, kuid elab ja on temaga koos – läheb lapsele maksma väga palju – see koos olemine on vale – vanemale ei saa kindel olla – vanem ei ole turvaline – vanem teeb haiget, saadab minema ja jätab välja - see tundub mõistetamatu ja vale ja ohuna – parandamist vajavana.

Inimesele on omane parandada seda, mis ei ole nii nagu ta ootab ja vajab, et oleks. Parandamise soov lähtub toimuva mitte mõistmisest ja aset leidva tegelikkusega mitte nõustumisest – kui midagi on valesti, siis tuleb see ära parandada – tuleb leida lahendus, mis töötab. Vanema ja lapse suhe, mida üks hoiab ja proovib parandada ajal, mil teine seda lõhub – ei muutu ajas paremaks, vaid üha sügavamaks – järjest tuleb juurde seda, mis on olnud valesti ja teinud haiget.

Laps, kes soovib muuta enesega seonduvat, kuid kellel see ei õnnestu, sest tema informatsiooni ei kuulata/ ei vajata ja temaga koostööd ei tehta – õpib muutma ennast – see on tema signaal iseendale – mina võtan midagi ette, mina teen midagi teoks, mina lahendan ise ennast, sest teema on minus – mina olen see, kellel ei ole ja, kes ei saa – kui mina teen ennast korda, siis minu Maailm muutub - vanem tahab/ saab minuga koos olla.

See enese muutmine ei lähtu eneses olevast informatsioonist, vaid vanema omast – vanemale meele järgi, vanemale sobivana, vanemat ennetavana – see on ise ennast unustav, varjav, pettev tegevus – see ei lahenda tegelikkust – see kaotab iseenda.

Vales elamine tähendab, et see, mis ja kuidas ollakse ja mida teostatakse, ei lähe kokku sellega, mida koos olemiselt, ühes elamiselt ja enese elult oodatakse/ vajatakse/ tahetakse – ollakse koos, kuid ei tunta ennast koos olevana - nähakse koos olevatena, kuid ei kogeta ennast koos olevana – elatakse, kuid see elu ei ole enese jaoks õige – ei olda üks, sest ollakse üksinda ja eraldi astununa – laps näeb ennast eraldi ja üksinda jäetuna.

Vajadus tähendab vajadust ühtsuse ja kooskõla järele – vajadus tähendab, et vale ja tõde oleksid selgelt näha ja eristatavad, et nad ei seguneks ega kataks teineteist, et enesega koos olija teeks seda ja oleks nii nagu on tema tõde ning see, mida ta teeb ja kuidas ta on, oleksid antud ja oldud ilma tagasivõtmisteta ning vastu võtmise ja ära kasutamise tõttu süüdlaseks nimetamata.

Elu koos inimesega, kes ei taha seda, kellega ta koos on ega taha seda elu, mida ta elab, kuid ta ei lõpeta seda ega ütle ennast üheselt välja, vaid jätkab nii nagu ta oleks nõus ning teise jaoks ja pärast olemas – toob, selles tõe ja vale vastuolus elanule, kaasa tagajärjed – haiget saanud psüühika ja isiksusehäired – pidev vägivald ja kestev vale teevad inimese katki, sest keeravad tema Maailma pea peale – tema ise nõustub enese vastase vägivalla ja vähendamisega.

Iga inimene tuleb enese möödunust – ta on harjutanud ennast sellega, mis tema osaks on saanud – see ei ole pruukinud temale õige olla, kuid sellest reaalsusest saab tema normaalsus – teist elu ja teisi kogemusi, sellele teekonnal saaduna, temal võtta ei ole. Möödunu normaalsus on ka oleva aja reaalsus – inimene on nõus selle tasemega, milles ta elas – ta on nõus sellise suhtumise ja suhtlemisega, mis talle osaks sai – ta muudab ja kaotab ise ennast, sest teisi ja keskkonda muuta ei saa – need ei muutu – vastutus, osaks saadava eest, jäetakse tema kanda – tema ise põhjustab selle, mida ja kuidas tema kogeb, sest tema on – Mina olen selline – enese möödunuga sama.

Möödunu püsib alles ja toimib ärritavana, kuni inimene ei ole seda avanud ja selles olevat ümber mõtestanud – enesele uut infot ja erinevaid vaatenurki andnud. Põhiline, sellel teel, on arusaamine, et suured inimesed valetasid talle - suured moonutasid informatsiooni ja varjasid tegelikkust ning vältisid vastutust – sagedamini osutati lapsele ja kellelegi teisele, kui oldi valmis tunnistama, et suur oli ise see, kes põhjustas ja korraldas.

Uus info tähendab, et möödunu ei ole enam sama – sealses olnud ei ole enam samad – sealses aset leidnu ei ole enam sama – iseenda ja osaks saava mõistmine ei ole enam sama. Kui otsida ja aus olla, siis möödunu ja oleva tõde tuleb nähtavale ja sellest ei saa enam üle ega ümber – see mõjutab kõiki ja kõike – selle alusel saavad lood uue sisu, osalenud inimesed saavad teise näo ja kasvatakse ise, kordades, möödunu enese saabastest ja riietest välja – ollakse tegeliku iseendana.

Kõige suurem muutus leiab aset läheduse mõistmises ja mõtestamises – nähtav ja teoks saav koos olemine, kokku saamine, seotus ja koos elamine, ei tähenda sügavust ja kindlust – see on mingisuguste inimeste vaheline kontakt, mis väljendub mingisuguses vormis – ka vaikus ja eraldatus ja vägivald ja valetamine on suhtlemise viis ja info edastamise vorm – need on, neid kasutanud inimese oskus ja valik, et enesega seonduvast teada anda ja osaks saavale/ vajaminevale lahenduseks kasutada.

Argise aja mustrid ei tähenda inimest tervikuna – inimene täidab endale võetud ja antud, kuid ka kohustusena tema peale pandud ülesandeid, mingis kindlas rollis väljenduvana ja rollipartneriga kontaktis olemise tähistamiseks. Roll, kui Ema/ Isa, ei tähenda sama inimesega, kes seda rolli kannab ja selles väljendub. Rolli olemas olemine ei tähenda, et inimene ära kaob ja teiseks muutub, isegi siis, kui ta väljendub ja teostab ennast enese tavapärasest/ enesele vajaminevast erinevalt.

Rolliühendus ei tähenda, et inimene oleks teisega lähedane ja tema tugevus - kui kõrval seismist ja lähedust ei ole, siis inimesele olulisel hetkel tema kõrval ei seista ega sinna ei astuta – sellel hetkel tuleb välja seotuse tegelik põhi ja teise poolt valitud kaugus selles. Kui enese kaugus on lähemal, teise omast, siis tulevad tundesõnumid teateid tooma – ärevus, hirm, abitus, valu, solvumine – see on toimuva kohta selgitust andev info - Mina ei saa seda ja minul ei ole teist – see teine ei ole minuga koos, minule vajamineval/ minuga samal moel.

Sellisel olulisel hetkel langevad maskid ja tuli pannakse põlema – on selge, et ei ole enesele ette kujutatut ega soovidele/ ootustele vastavat ega ka vajadustel põhinevat. On kõik see, mis on ja see tuleb nähtavale. Selle jaoks, et enesega seonduv ja olevale järgnev saaks tasakaalu tagasi, tuleb teada saadud informatsiooniga arvestada ja selle järgi enesele, teisest, enesega kooskõlas olev kaugus valida – see on koht, kus inimene ei panusta ega oota enamat, kui see on võimalik ja vajalik.

Enne veel, kui inimene saab enesele kauguse valida ja sinna astuda, tuleb tal enese ja oma möödunuga tööd teha – nõustuda osaks saavaga ja mitte asuda seda parandama ega ennast muutma. Seda on kergem öelda, kuid raskem teha – möödunu jäljed tulevad nähtavale ja enese harjumused lükkavad sisse tallatud rajale kõndima.

Möödunuga sama oleva, oleva aja tõde on möödunuga sama - Mina ei ole minule olulisele inimesele samal moel oluline. Tema saab oma elu ilma minuta elada. Tema on selles kauguses kogu see aeg olnudki või on sinna, minu sammudele vastates ja enese elu lahendades, astunud ja jäänudki. Suhte sisu ja kaugus on olnud vale, sest selles on olulist informatsiooni varjatud ja moonutatud ning mõlemad on teise sammudele vastanud enese ja oleva tegelikkust eirates.

Enese olev on tõde ja enesele osaks saav on tegelikkus – kuigi enese sammud, selleni, ei olnud enesega ja enesele teada olevaga kooskõlas - siis, hoolimata sellest, et inimene teadis, mida ta tahtis, kuidas ta vajas ja millele ta tugines - siis ta ei teinud ennast, sellisena, tõeks ja nähtavaks. Kuid, kuna tema oma sammud tegi, siis teine astus oma sammud temale teatavaks saanu ja nähtavale toodu/ tulnu alusel – igast valesti öeldust ja valena tehtud sammust läks tegelik lugu edasi ja sellest sai enese olev.

See inimene, kes väldib tõega koos olemist - kardab kaotada seda, milles ta kindel ei ole – kardab kaotada seda, mis tal on – kardab kaotada ise ennast ja enesele osaks saavat. Tõde vältiv inimene kardab tõde, sest see toob välja kõik selle, millega arvestada tuleb – see annab talle info selle kohta, mis ja kui palju üldse, temal, tegelikkuses olemas on.

See inimene, kelles on vajadus turvatunde, hoidmise, ühise, armastuse ja olulisuse järele, kardab välja öeldud ja üheselt nähtavaks tehtud tõde – tema ei ole oluline/ temaga koos olemist ei valita. Mis siis, et see on talle teada ja näha, kuid senikaua, kuni on võimalik ette kujutada ja olemas on näiline ja kasutada saab ning enesele on anda aseaine, siis ei pea seda tõeks tunnistama. Seni saab pöörduda selle või nende poole, kellega ta on rollidega ühendatud ja kes peavad tema jaoks olemas olema – nemad jäävad temaga seotuks läbi aegade – nendel ei ole õigust temast lahti öelda.

Inimese tegelikkus - Mina ei saa sundida - oma Ema/ Isa/ kedagi teist - ennast armastama ja oluliseks pidama. See, et teise kanda on meid ühendav roll, ei tähenda seda, et see inimene mind, ilma rollita, enese ellu valib. Tema on olemas, sest rollidest tulenevad ühendused hoiavad meid seotuna, kuid tema ise valib ja otsutab, kas ja kuidas ta tahab selles seotuses olla ja väljenduda. Roll võib kohustada, kuid inimene ei pea sellega nõustuma – tema ei pea võtma, enesele märgitud/ võimalikuks osutuvat, rolli vastu – tema otsus on see, mida tuleb tõesena vastu võtta.

Inimesele, kes tuleb möödunust, kus tema hoidis vanemast/ kellestki teisest olulisest kinni selleks, et vältida kahe vahelise maa kasvamist ja seotuse katkemist ja enesele vajamineva kaotust – tähendas see lahendus seda, et tema jaoks oluline teine ei olnud temaga seotud enesega kooskõlas olevalt ja vaba tahte alusel. Üsna tõenäoliselt tähendas see agressiivsust, vältimist ja vastupanu ilminguid – teise sisemuses oleva ja teise jaoks vajaliku/ olulise teatavaks tegemist.

See tõi kaasa selle, et see inimene, kelle aluseks oli teine informatsioon, kui tema tegelikkus, tahtis enesega seonduvat ja enesele osaks saavat muuta – enesega kooskõlla viia – kui on, siis olgu nii nagu on temale vaja ja on tema jaoks õige – ta vajas seda, kuid ta ei öelnud seda üheselt ja selgelt välja – ta kasutas vihjamisi, vaikimisi – ta ootas, et tema tegelikkusest aru saadakse ja talle tema olulisust tõestatakse.

Ta pettis ise ennast ja nõustus enesele osaks saava jätkumisega, sest ta teadis tõde. Tegelikkuse teadmise kohta annab vastuse välditud sammude olemas olemine – oli olemas teadmine, mida EI endaga kaasa toob – EI vältimine tähendas teisele vajamineva põhjuse andmisest keeldumist.

Kui möödunu on oleva aja tegelikkus, siis enesele määratu eest ära ei põgene. Siis, kui inimene otsustab, et tema enam vägivalda ja piiride ületamist taluma nõus ei ole ning ütleb iseolemist ja ühist rahu häirivat käitumist kasutavale EI, siis ta saab teada vastuse, mille teatavaks tegemist oodati aastaid või ka kümneid – enam ei pea, enam ei ole kohustatud, lõpuks ometi ollakse vaba – Aitäh, et mina enam, Sinuga koos, olema ei pea!

Kui inimene on otsustanud, et ta teist inimest oma ellu ei taha või ei vaja, siis ta seda otsust ei muuda. See, kes tahab olla koos ja saada kokku, kuid teha seda rahus - siis tema ei ütle EI koos olemisele, vaid see info on koos olemise muutmiseks – olev on tema miinimum, millest on võimalik luua enamat. See, kes on otsustanud ja enese otsust kaude ka teostanud – võtab EI vastu ja kasutab seda koos olemise lõpetamiseks, sest tema teistsugust koos olemist nõus teostama ei ole – senine oli tema maksimum – ta ei ole sellele nõus lisama.

Elu on ja käib nii, et teada antud info toob kaasa vastuse - ühe inimese samm tõi kaasa teise inimese sammu, kuigi see ei olnud see, mil moel ja kuidas sooviti ja oodati - siis see on teise valik ja vastus kohas, kus tema enda valida jäi see, mida tema ise teeb ja kuidas tema ise on edasi – mis on see, mille tema valib endale.

Sageli on oleva aja raskus möödunud aja jälg – olevas ajas korduv, kohtab last, kes ei tea, kuidas ise endale osaks saavaga toime tulla. See tähendab, et elustub möödunu – sama informatsioon kohtab möödunu jahmatust, ärevust, hirmu, valu – enese kohta teatavaks saanu muudab enesega seonduvat – ei ole olemas teadmisi, kuidas sellega toime tulla ja ise oma elu teistsugusel moel määrata ja suunata – ei ole olemas teadmisi ega lahendust, sest möödunus valitu vältis ja eitas enesele teatavaks saanut.

Avastamine – olen olemas, kuid elu läheb ilma minuta edasi. Mõistmine – olen olemas, kuid mina ei jää puudu ja minule ei ole kohta. Lapsel on raske vaadata alasti tõde – minule ei ole, minule olulis(t)e inimes(t)e elus, kohta ja seda ei muuda miski. Kui mina olen ära, siis mind tagasi ei oodata – kui mina olen olemas, siis mind endaga ühte ei taheta. Valu ja mõistmatus - Olulisele inimesele ei loe, kuidas on minul olla ilma temata – talle ei loe see, et minul on valus ja puudub turvatunne.

Mina ei ole oluline - tähendab, et lapsele anti vastupidine informatsioon sellele, mida ja kuidas tema vajas, et tunda ennast hoituna ja turvaliselt selle inimese/ nende inimestega ühes, kellega koos elamine tähendas kodu ja perekonda. See tähendab, et raskel hetkel ei olnud kokku hoidmist, ühes olemist ega olnud teist, kellele toetuda ja kelle olemas olemisega saanuks arvestada – enese olev oli enese jaoks vale - see, kus ja see, kelles pidanuks olema, see ja seal ei olnud seda.

See ei ole õiglane - Mina tahan! ja Mina vajan! – kuid, mida ja miks ning kes vajab – mille jaoks on vaja – kas see on oleva aja teadlikkus või kunagise lapse vajadus. Laps vajas valet, sest tema ei tulnud tõega toime – enesele osaks saanu tõi kaasa uskumuse, mis põhines vanema/ teiste poolt antud ja keskkonnas nähtavale toodud informatsioonil – see osutas lapsele - see näitas, et tema - Mina olen selline - olemist – temale Ei ütlemisel olid põhjused – laps ise oli ja lapses oli ja lapsega seonduvas olid põhjused, miks teda ei tahetud ja, miks, just teda, sel moel koheldi.

Käsitletud laps kasutab enesega seonduva seletuseks uskumust - Kui mina ei saa ja kui minul ei ole, siis see tähendab, et Mina ise olen kuidagi vale ja mingil moel häbi ja eksinu – minul ei ole ja mina ei saa, sest mina ise ei õnnestunud, mina ise ei osanud, mina ise ei suutnud – mina tegin valikuid, mida ei andestata – mina tegin samme, mida ei unustata – mina olen selline – minul ei ole võimalik enesele teistsugust ühes olemist anda.

See uskumus seletab ühes olemist, milles enesega ei arvestata ja enesele vajaminevat ei ole – see on koos olemisele ja selles sisalduvale vaatenurga andmine, kus näha on ja nähtavale on toodud ainult enese sammud – teise/ teiste omad on sellest puudu või need on, kuid neid näidatakse nii nagu need oleksid ühes olemist hoidnud ja vajaminev taganud, kuid inimene ise ei mõistnud ega hinnanud enesele osaks saavat.

Enese sammud ei ole kogu tegelikkus – need on välja valitud selleks, et enesele osaks saav oleks põhjendatud – nende sammude tõttu teine/ teised ei saanud teisiti vastata – nad pidid sel moel olema ega saanud teistmoodi anda – inimene ise põhjustas enesele osaks saava – inimene ise põhjustas armastuse, mis tegi haiget. Ära astutud sammude olemas olemine annab teada, et teistmoodi võimalik ei ole – midagi ei muutu – armastus jääb haiget tegevaks ja hoolimine jätab eraldatusesse, sest inimese - Mina olen selline - kehtib endiselt.

Selline ühes olemine ei ole rahu ega ole Meie – see on eraldatus, sest, hoolimata näilisusest, Meie-na olemist ei ole ja Meie-na olemist kogeda ei ole võimalik – ühes olemine ei ole terviku moodustumine – vahed on inimeste vahel. Sellises ühes olemises osalemine on enese petmine ja teise/ teiste valetamisega nõustumine – koos olemine ja suhtlemine ei tähenda tervikut, vaid kontakti, milles ei valita avatud lähedust. Informatsiooni välja toomine, et mingil moel minule ei sobi ja mina vajan selles ühises muutust, toob kaasa hülgamise, arvustamise, osutamise – oled üksinda – Meie/ Mina ei ole Sinuga, vaid Sinu vastu ja Sinust eraldi.

Tõde – enese teekond viis enese olevani – enese sammud tõid sellesse kohta, milles on nii nagu on. Teadmine – ei ole võimalik teise inimesega ühendust ja lähedust muuta siis, kui loo teine osapool seda ei taha – kui seda ei ole temale vaja. Ei saa seda teha ka siis, kui teine on justkui nõus, kuid ei taha ise enese ja ühise kohta informatsiooni kuulda ega näha – muutus ei ole võimalik, kui teine ei ole valmis enese ja tegelikkusega kohtuma.

Mina ei taha Sinuga koos ega lähedane olla! – see jääb samaks, kui see on inimese tahe – siin ei aita jonn, solvumine ega kohustama sundimine – enese ja teise olulisusele osutamine. Teine oli – enam ei ole – teine oli teistsugusena – enam ei ole. Kas ei olnudki või on oma elus jõudnud sinna puntki, kus enam ei vali. Suhtumine ja tähtsus on muutunud – huvid on mujal ja seisnevad milleski muus.

Ehmatus ja ärevus - kuidas teine saab ja võib. Vajaduse aktiveerumine - Oluline teine anna minule vajaminev. Suhte läheduse ja sisu ülekinnitamise vajadus - Ütle ja näita, et olen Sinule oluline. See, tunnete käivitumisele järgnenud mõttemuster, on jäänuk möödunust – see tähendab elu koos inimesega, kes elavad ja on koos, kuid ei taha seda sel moel või ei üldse – see on turvatunde vajadus ja see on soov, et ei hüljataks.

See on soov vältida enesele osaks saavat vägivalda – ka hülgamine, kui eraldi ja välja jätmine ning vajamineva andmisest ja vähendava/ haiget tegeva tegevuse lõpetamisest keeldumine, tähendab vägivalda, kui seda tehakse korduvalt ja erineval moel ning see on läbiv joon ühises ja ühes olles – see on vägivald, kui selle vahel on periood, mil ollakse koos ja näidatakse välja ühise olemas olemist ja selle alles hoidmist.

Olemas olev info enese tegelikkuse kohta - vältimaks vägivalda ja ära tõukamist püsib jutt pinna peal ja argises – on teadmine, et kui öelda välja enese info ja muudatuse soovimine, siis muutub suhtumine ja see kohtlemine ei lõppe enne, kui lõpetada nn valel teemal peatumine. Kohtlemine ei muutu enne tagasi, kui ei ole näidanud välja, et nõustutakse osaks saavaga ja enese vajadus oli vale/ kohatu.

Sellised on tühjad suhted – selline koos olemine on millegi üle kinnitamine. Sageli vajaduse – olen oluline, olen/ näen/ kogen ühes olevana – täitmine. Midagi seob osalisi kokku, kuid see ei ole ühte hoidmine, vaid enese sobivana hoidmine ja enese üle kontrolli teostamine – vale info edastamise vältimine. 

See on vaikimine sellest, mida kuulda ja näha ja, kuidas kogeda ei taheta. See ei ole seotus, mida jätkata ega suhe, mida teostada – selles ei ole kvaliteeti ega enama loomist – ühine energia teostab osaliste vähendamist ka siis, kui koos saab olla sellega, kes koos olemist ei taha/ ei talu - kes koos olemist ära kasutab - olemas on teine, kes saab, teise vajadust ära kasutades, anda endale vajamineva rolli.

Kuidas sinul läheb? Mida Sina teed? Kus Sina oled käinud? Palju õnne! – vastused nendele küsimustele ei ole info, mida teisel oleks vaja teada ega õnnitlus ja suhtlus see, mida vastu võtta, kui see on pealiskaudsus ajal, mil tegelikkus on vale – see teine ei hooli, sest tema käitumine ja valikud teevad haiget ja sellest on talle teada antud. Osalemine ja suhtluse avamine toob kaasa kibeduse – see on teadmine - Teine ei vaja mind selleks, et temal oleks olemas – mina vajan teist, et minul oleks olemas.

Mõistetav tundub arusaam selle kohta, et õues, koolis, trennis on kaks-kolm, kes moodustavad sõprade paari-seltskonna – nende vahele ei mahu ja neile juurde ei ole vaja. Seda võib kõrvalt vaadata ja ihaleda ja kadestada või ka ükskõikne olla, kuid on teadmine, et ei lähe ega proovi ära lõhkuda või juurde trügida, et mina tahan ka endale või mis teie siin õilmitsete või võtke mind ka kampa – ei tee seda, sest on teadmine, et nähtavaks tehtud piir ümbritseb koos olijaid – see on nende kõigi ühine valik.

Minu elu, viienda klassi lõpuni, tähendas süstemaatilist külakorda käimist – ikka ja jälle ema elukohast ära olemist ja mujal, kellegi teis(t)ega, koos elamist. Mingil hetkel saabus mõistmine – mina jäin välja – mina olin, kuid mina ei olnud – minule ei olnud kohta – minule ei olnud ema elus kohta – tema soovis minust eraldi olla. Hilisemas olid temaga teised, kes olid harjunud koos olema – koos ühises Maailmas olema – ilma minuta.

Minu suurim süü oligi selles, et olin olemas ja teiseks, et saades aru, et mis ja kuidas, ei läinud ise mujale ega muutnud oma käitumist. Minul ei olnud lahendust – mina tahtsin osa saada ja osa olla, sest mina uskusin, et minul oli selleks õigus. Mõistsin toimuvat nii, et mina ei olnud oluline ja, et mind sai asendada – ma ei olnud eriline, vaid olin teistest erinev - see oli põhjus, miks mind ühte olema ei valitud/ lubatud.

Kogesin häbi ja valu sellepärast, et olin pealetükkiv ega tahtnud mõista seda, mida minule näidati ja, et trügisin sisse ja rikkusin ära – rikkusin, iseenda olemas olemisega, teiste inimeste elu ära. Kuid need tunded olid teis(t)e poolt osutatud ja minu käitumisele hinnangut andvad teised – nende informatsioon nende endi kohta – nad teadsid, mida ja miks olid tegemas. See, et olin üle ja vale, lähtus nende valikust ja nende kasutuses olevast informatsioonist – see ei olnud sama sellega, miks mina olin teistega koos ja nö kuulusin ema juurde.

Elu, sellisel moel valivate inimeste ja sellist informatsiooni sisaldavas keskkonnas, tõi kaasa vajaduse, millest sündis sõltuvus - vajadus olla ühes ja näha koos olemist – vajadus enesele jäetud/ kuuluva koha olemas olemise järele – vajadus olla koos ausatel ja ühistel alustel – kõik selleks, et vältida valet, petmist ja hülgamist – kõik selleks, et mitte kogeda vägivalda ja vähendamist.

Vajaduse täidetuse vajamine toimis nii nagu lambi lülitil klõpsamine – nähes eraldatust ja kogedes välja jäetust, mõistes, et mina ise ei saa enese olevat muuta, sest teine/ ühine ei ühine sellega, edastasin iseendale ja ümbritsevale informatsiooni – Mina olen olemas, mina ei pea ära minema, mina ei taha välja jääda - mina vajan, et Sina/ teie annaksite minule teada - olen Sinu/ teie jaoks oluline.

Kahtlesin ise endas ja tundsin, et olen ise süüdi, sest olin rääkinud/ teinud seda, mida teine/ teised tunnistada/ kogeda ei tahtnud ning oli tahtnud rohkem, kui minul oli õigust saada – vajasin teis(t)e arvelt. Solvusin, sest vajasin aset leidva ja enesele osaks saavaga seonduva üle läbirääkimisi – selguse saamist ning ühest ja tõest informatsiooni.

Kogesin viha, sest pidin pealtnägema teisi ühes ja kogema enese eraldatust. Kogesin kadedust, sest olin, kellegi teisega, sama, kuid minule sama osaks ei saanud. Otsisin tõestusi, et olen oluline – põdesin, et ei ole – olin, teistega ühes, ühiste nimetajate järgi, kuid ei olnud oluline ühise moodustanud/ ühist markeerivatele/ ühist omava(te)le inimes(t)ele – mina ei olnud selle inimese/ nende inimestega sama ega võrdne – minu puudumine ei jätnud tühja kohta ega ohustanud nende ühise toimimist/ kestma jäämist.

Möödunust sai alguse kõige sügavaim valu ja muster - kui nägin välja jäetust ja välja jäämist ning kogesin ligi pääsmatust, siis tundsin vajadust olla oluline – tõestada enese tähtsust ja olulisust ja ka õigusi. Mõistmine – vajadus, olla oluline, sünnib kohas, kus minuga seonduv ei ole oluline – kui lähen ära, lõpetan koos olemise, enesele tähelepanu küsimise, enesega arvestamise ootamise, siis mitte midagi ei muutu – koer võib haukuda, kuid karavan läheb edasi.

Inimeste viisakad ja naeratavad näod ja lubavad sõnad - see oli petmise ja valetamise kogemus – öeldi, et tule – öeldi, et ole – öeldi, et jää – öeldi, et oled oluline – see oli vale – näidati ja lubati enamat, kui oli tegelikkus. Kuna ei oldud ausad, siis ootasin enamat ja kuna ootasin enamat, siis tähendas tegelikkusega kohtumine vajaduse ilmnemist - kui oleksin teadnud tõde, kui räägitud oleks sellest, kuidas oli teis(t)e tegelikkus, siis ma ei oleks läinud ega olnud ega muuta proovinud – siis oleksin teisiti valinud ja teistmoodi olnud - mina ei oleks neid endale tähtsaks teinud.

Aktiveerunud vajadus – vajadus olla oluline – on enesega seonduv informatsioon – siin ja selles ei ole minule kohta – see koos olemine ei tähenda lähedust, vaid oleva hetke kontakti, mis ei loo ühendust inimeste vahele – siit ära minnes jääb kõik siia – mind ei oodata tagasi ja minu juurde teed ei ehitata.

Möödunus ei olnud minul teist võimalust, kuid nüüd on. Seal, kus ei ole minule kohta, kuhu tuleb jõuga teha ruumi, millest tuleb jõuga hoida kinni, siis – see ei ole Minu ega ole see Mina. Tänases tean, et saab, kohta omades, olla ilma oma kohata ka päritoluperekonnas – saab, kui see on ümberehitatud süsteem, mis kasutab olijaid süsteemi omaniku vajadusi ja eesmärke järgides.

Tänases tean ja saan aru ning teen vahet pealispinna pettusel ja tegelikkusel. Kui naeratatakse/ kui tähelepanu pööratakse ja isiklikke küsimusi esitatakse/ kui külla või koos olema ja tegema kutsutakse/ kui öeldakse, et jää – kuid see ei lähe kokku sellega, kuidas on kogeda ja millest veel teada antakse, siis see on pelk viisakus ja mingi näo säilitamise vajadus või kasu saamise ootus.

Õppisin selgeks, et pealispinnale jäävas suhtluses ja vägivaldses suhtes, kus allhoovused teevad selgeks tegelikkuse ja näitavad välja suhtumise, ei ole mõistlik vastata enese kohta käivale ega rääkida ka ilmast – ei ole õige olla isiklik ega võtta ka kontakti vastu. See on enesele informatsiooni andmine – mina ei vaja seda inimest enese ellu – mina ei vali seda, sest mina olen aru saanud ja näinud – mida ja miks see inimene valib ja mida minu kohta tegelikkuses eneses kannab.

Minu oma – lapsed on need, kes nimetavad Minu Oma-ks selle, mida nad kardavad kaotada – on olemas keegi, kes võtab neilt ära selle, mis on neile hinnaline ja eluliselt oluline – lapsel ei ole anda endale asendust ega ole tal, käepärast, teist lahendust. Minu Oma enesele kindlustav laps on võimeline teise lapse, teisele kuuluvast, kohast ilma jätma – andma endale vigurid, et ehitada ise endale oma Maailm ja jätta sellest, enese jaoks, vale välja – jätta sellest välja see, kes ohustab, sest konkureerib vajaminevale.

Laps tunneb teise lapse vastu viha ja kadedust – sest teise olemas olemises seisneb oht tema Maailmale – sellele, kus on lapse jaoks vajamineva olemas. Minu Oma pärast hirmu tundev laps ei vihka ema, kellega koos olemist ja kelle poolset tähelepanu ta enesele garanteerida püüab, vaid seda teist last, kes tahab ja vajab temaga sama.

Haiget saanud laste Maailm – ohutu on vihata enesega sama. See on pikajalise manipuleerimise tulemus – Ema rolli kandev inimene oli see, kes suhtus lastesse erinevalt, näitas neile ette vahed ja erineva suhtumise/ kohtlemise. Ema rolli kandva inimese valik oli eraldada kõiki lapsi endast ja kastutada vägivalda kõikide laste vastu - kuid väita, et see ei olnud tema - tema ei teinud sel moel ega tahtnud seda - tema oli Ema, kes andis lastele parima ja neile vajamineva - see parim oli tema otsusega valitult ja nimetatult, kuid see ei olnud kooskõlas kõige sellega, mida ja kuidas lapsed vajasid.

Ema rolli kandva inimese valik oli näidata, et läheduse ja turvatunde kaotuse põhjustaja oli teine laps – kui see laps välja jätta, siis vajaminev on olemas - mis siis, et tegelikkuses olid Ema rolli kandva inimese olemine ja teod lapse turvatunde kaotuse põhjuseks - see inimene ei andnud üheselt teada, et tema võtab vastutuse ja annab kõigile lastele vajamineva - pidava ühenduse iseendaga ja turvalise ühes olemise kõikidega ühel ja samal ajal - tema on laste tugevus ajal, mil lapsed vajavad toetust ja mõistmist. 

Lapsed lähtusid vanema sõnadest, enese ja tema vahelise suhte kohta käivast, kuid said sellega petta - sellel ajal, mil laps ootas vanemalt toetust, jättis vanem lapse ilma toetuseta - ta ütles ja näitas, et tema ei pea seda tegema - ta ütles ja näitas, et laps nõuab seda, mida tema ei pea andma. 

Vanema peale lootev laps ei vali ega tegutse samal moel, kui teadlikult üksinda olev ja iseenda eest vastutav laps - ta teeb seda, mida oskab, saab ja vajab, sest ja senikaua, kuni vanem seda ise tegema hakkab - see on ajutine - lapse mõistes tähendab see Lapsevanema rolli kandmist ja Lapseks olemise võimatust - ta ei saa olla kaks erinevat ühel ja samal ajal - vanemat asendav laps tahab ise ennast tagasi - ta vajab kohta ja tõestust, kus ta näeb ja teab, et vanem kannab Lapsevanema rolli ega anna seda enam ära - ei määra lapsega seonduvat vastutust lapsele endale või jäta seda teise lapse/ inimese vastutada .

On mõistetav, et laps kardab kaotada seda ainsat, mis on tema tegelikkus – laps kardab avalikuks teha oma informatsiooni – Mina ütlen Sinule Ei, sest Sina oled minule Ei öelnud – minule Ei öelnuna, mina tean, et Sina ei hoia mind ega pea minu huve silmas – Sina kasutada mind ära enese huvides – Sina ei pea minust, kuid Sa ei lase minust lahti ega ole minuga aus – kui Sina seda ei tee, siis teen seda mina ise.

Lapse Maailm on piiratud – mida varem ta enese kohta tõe teada sai, seda väiksem ja vähesemate võimalustega see on. Ema on ainus võimalus – sellest ka vajadus Ema rolli kandvast/ seda asendavast inimesest kinni hoida. Tegelikkus – ei olnud vaja seda konkreetset inimest, keda ta teadis ja tundis Ema rollis olijana - vaja oli Ema/ Hooldava rolli kandva inimese olemast olemist – vaja oli seda inimest, kes tahtnuks lapse pärast ja jaoks olemas olla – ilma tingimusteta.

Hilisema aja tegelikkus – vaja ei olnud seda konkreetset inimest ja olemas oleva teisega ühist, vaid seda inimest ja keskkonda, mis ja kes oleksid turvalised ja hooliksid ja arvestaksid – peaksid oluliseks, sest nende jaoks ei ole tervikut, kui kõiki osalisi kohal ja koos ei ole. Vaja oli seda/ neid, kes näitaks(id) üheselt ja selgelt selle informatsiooni välja.

Mida varasem turvatunde kaotus seda sügavamal see on – inimene saab oma teekonnal endale keskkonnad ja kõrvale/ samasse inimesed, kellest õppida lahti laskma – mitte neid ja ennast ja teisi parandama ja muutma hakata, vaid selle, olemas oleva info, tõeks tunnistama õppimine ja sellega arvestamine – Mina ei vaja neid, kelle jaoks mina oluline ei ole.

Mina ei ole oluline - ei käivita mustrit – see informatsioon jätab alles vabaduse ega sunni sobituma ja vägivalda taluma. Mina ei vaja mind mitte oluliseks pidavaid inimesi ja nende poolt loodavat – nad on juba andnud kõik selle, mis on võimalik – minule ei ole, nendega ühes olles, enama loomine võimalik – nad ei vaja ega oota ega taha näha minu parimat, sest nad ei taha muuta enesega seonduvat ja neil ei ole, nendele kuuluvas Maailmas, minu jaoks sellist rolli ega kohta olemas – mind tervikuna ei ole nad valmis kohtama ega, nende Maailmas, vabalt toimetama lubama - seega ei ole see ka Minu ja minule - enese kapsamaa jäägu seda pidavale ja harivale.

See on teadmine, et mina ise valin - enese teadmiste ja olulisuse alusel ning väärtustest lähtuvalt - mina ise valin selle, kus, kuidas ja kellega ühes ma oma teel kõnnin – see on tee, kus mina kasvan iseendana, ilma vähendamiste ja vägivallata – see on koos olemine, kus ühine tähendab ühiselt, kõigi jaoks, enama loomist - kõik ühes olijad ja ühte kuuluvad on olulised - on samad - ühise loomise, alles hoidmise ja toimimise seisukohast lähtuvalt. See tähendab, et inimesi ühendav nimetus on, samal moel ja sama sisalduvalt, tõsi kõigi, selles osalejate, jaoks.

Marianne

07.06.2025.a