Millise mulje ma iseendana olles jätan

Aeg tõi teele kohtumise ja mina tegin nii nagu valisin teha – mina ei vastanud tervitusele - kuid ma ei tundnud ennast hästi, sest võtsin kokkupuutest kaasa teadmise, et väljaspoolt vaadatuna - mina ei käitunud viisakalt. Tundsin enese sees pahameelt, sest teine seisis seal, kus ta oli, mina reageerisin ja tema vaatas pealt. Mõttes sõitlesin enesega, et oleksin pidanud suutma teistmoodi käituda sellepärast, et ilusam välja paista. Kuid ma ju ei tahtnud, sest tegelikult olin endaga kooskõlas, sest see, kuidas ennast sisimas tundsin, see paistis ka välja. Mina ei olnud rahul, sest kahtlesin enese õiguses, kui lubasin endale iseendana olemise, sest olin ebaviisakas olnud – mind sai võrrelda teistega ja mina erinesin. Teistele võis anda kiituse, sest neist jäi hea mulje – nemad olid viisakad. Kuid, kas siis sisemus polegi tähtis, kui olulisem on see, kuidas suudame oma välise külje ilusa ja heana hoida?

Väikesest peale saame teele kaasa ja õpime selgeks kohustuse, vastates ja kombeid järgides, olla teiste vastu viisakas. Viisakus tähendab, kontakti luues või vastuvõttes, ühendava silla loomist inimeste vahele. Kuid just sellest sündis minu sees sisemine konflikt – kui mina ei tundnud ennast teise inimesega ühes olles turvaliselt, siis vältisin sideme loomist, sest see tähendanuks teisega kaasa astumist ja andnuks talle märgi, et ta võib lähemale tulla. Ometi tundsin endas sundust olla viisakas, kuid kuidas seda teha, kui ma ei taha olla avatud ja teist vastuvõtta.

Vaatasin endasse, et näha, mis on sõnade „viisakas” ja „kohusetundlik” taga ning leidsin sealt järgmised sõnad „avalik hukkamõist” ja „karistus”. Kusagil oma elus olin kogenud avalikku hukkamõistu hetkel, kui olin alasti tunne, sest ei suutnud või ei tahtnud ennast, nägu vahetades, teiseks muuta ning sellele järgnes karistus. Võtsin endasse uskumuse, et mina ei või olla Mina, kui mina olen tunne. Ma olin samastanud ennast tundega, mis minus teise inimese vastu kasvas ja kosus, sest ma ei suutnud või osanud tunnet endast eristada.

Minu sees on olnud kohustus kui käsk – olla teiste vastu viisakas – hoolimata sellest, mida ma teise inimese vastu tunnen ja kuidas mul iseendas olla on. Oli aeg, kus minult nõudvalt oodati viisakat käitumist isegi siis, kui teine inimene oli teinud minu vastu teo, kuid ikkagi eeldati minult nö normide täitmist, kuid need normid lähtusid nõudjate endi maailmavaatest, aga minu sisse jäid jäljed ja minu enese poolt ehitatud raamid.

Teise inimese viisakusest lähtuv samm oli minu jaoks kui kohustus vastata, sest mina nägin teise sammus eeldust, et mina astun talle vastu. Ma ei saanud sel hetkel üksi ja eraldi otsustada, sest teine seisis ja vaatas seda, mida valin teha ja kuidas käitun. Minu sees oli sundus olla korralik ja vastata, kuid ma ei tahtnud järgida kohustust, vaid soovisin vaba olla, et ise valida. Kuid nähes teist astumas tundsin, et minule ei olnud vabadust jäetud - kas teha enese soovi järgi ja minust jääb inetu, kuid ebaviisaka ning käituda mitte oskava inimese mulje või sundida end vastates näitlema valena. Kuid nende valikute vahel valides ei olnud ma enesega rahul ega tundnud ennast iseenda sees hästi.

Just see, minu sees olev sisemine konflikt, muutiski sellised kohtumised keeruliseks, sest mul tuli kiiresti otsustada selle üle, kuidas käituda ning korraga sai valida ainult ühe valiku. Kuna mõlemad ning ka kolmas valik – astuda naeratades vastu - tundusid olevat valed, siis ma ei tahtnud teise inimesega kohtuda seni, kuni uskusin end leidvat töötava lahenduse või siis loota jätkuvalt heale õnnele, mis ei viiks meid kokku.

Võtmeks sai mõistmine, mis oli minu antud tähendus „viisakas olemisele” ja sellest, et nö vaenlasega kohtudes lähtusin oma tundest, mis oli solvumisega peatatud ajas kaasas ning see oli olnud igakordne põhi ja lähtekoht, milles kaalusin oma reageerimise valikut. Minus oli protest ebaõigluse vastu, et pidin suutma olla see, kes ma selles hetkes ei olnud ning tegema seda ainult sellepärast, et teine inimene oli ka Maailmas olemas – see oli justkui tugevam argument, millega sundida mind viisakas olema. Ma pidin igakord teisega kohtudes üha uuesti tema olemas olemisega leppima. Mina ei tahtnud võtta teist naeratades vastu, sest minus oli uskumus, et nii tehes oleksin nö vaenlasega ühte seotud, kuid mina ei tahtnud teist oma ellu, ma tahtsin vaba olla. Minu reageeringus oli selge sõnum – mina loon nähtava piiri, mis seisab seinana teise inimese ja minu vahele.

Kas olla ilus, aga vale või olla aus, kuid käituda valesti – see olnud võitlus minu enese sees, millele kohtudes keskendusin. Ma ei ole enam ajas, kus keegi teine saab mind lihtsalt sundida astuma enne, kui mina ise seda tahan. Minul on luba olla selline, milline ma valin olla. Mina ise annan endale loa olla ja astuda siis, kui mina ise olen selleks valmis. Minul on luba, sest ma annan endale loa – see lause vabastas mind raamide seest.

Marianne

08.06.2019.a