reede, 28. juuni 2019

Punased maasikad, vinguv viiul ja ELU-ga täidetud klaas





Väljas on suur suvi ja käes on punaseks küpsenud maasikate aeg. Ostes endale kuhja, suure kuhja lõhnavaid marju, täidan ühe lapse aja sees täitumata jäänud soovi – süüa tervetest maasikatest lihtsalt oma kõht täis - püüan täita oma tühjaks jäänud klaasi.

Ajas tagasi vaadates mäletan, et kõikjal olid maasikad limiteeritud ning ma ei saanud neid kunagi nii palju süüa, et minu sisse oleks jäänud teadmine, et marjad ei lõppe otsa ja ma võin neid võtta täpselt nii palju, kui minu sisse ära mahub ja enamgi veel. Jah, ma sain küll maasikaid, kuid minu sees oli siiani uskumine, et neid saab alati jaopärast, sest mul endal ei olnud neid ning need, kes võimaldasid maasikate söömise, pidasid olulisemaks neid muul moel realiseerida – säilitada maasikad järgnevate päevade jaoks. Suur suvine maasikate aeg tähendas magusat toormoosi Kirde saia viilu peal – ikka oli saia rohkem kui moosi, kuid sai oli tavalise argipäeva tavaline roog, aga moos mälestus kättesaamatutest maasikatest.

Jah, ma saan tagavarade kogumise mõttest aru ning ma püüan olnut ja inimesi mõista – mõistangi nende teguviisi – see on täiesti okey, kuid seal ajas, lapsena olles, oleksin ma ometi tahtnud vähemalt ühe korra saada loa, süüa nii palju maasikaid, kui mina ise valin ja tahan. Ühel suvel, 21 aastat tagasi, sain vist esimest korda selle võimaluse, sest ootasin tütart ja mul oli õigus rauale ning headele vitamiinidele – see oli vettpidav põhjus, miks astuda välja uskumusest, et maasikad on toormoos külmkapi külmas kättesaamatus kõhus. Sealt edasi sõin maasikaid rohkem, kuid säilitamine ja hoidistamine olid endiselt tähtsamad, kui niisama söömiseks jäetud kogus. Viimased aastad olen söönud maasikaid kilode kaupa ja jätnud hoidmise kõrvale, kuid ometi ka sel aastal elustus minus mälestus lapsest, kes ei saanud seda, mida ihkas. Minul on võimalus ja ma täidan oma soovi, kuid sellest ei piisa, sest lapse tass on endiselt täitmata.

Kui inimene tunneb ennast ohvrina, siis on kusagil keegi, kes on süüdlane selles, et inimene ei saa seda, mida ta tahab. Inimesel võis olla ja ta võis saada mida iganes, kuid ta ei lepi sellega, sest ta usub, et tema on väärt enamat. Tema jaoks on temale vajalik puudu ja seega on ta jäänud ilma. Inimesel on vaja teadmist, et tema pole saanud, sest siis on ta kannatanu ja tal on endast nii kahju – ta on ohver, kellele on tehtud liiga. Inimene ei vaata otsa oma enese elule, kui parimale võimalikule, sest tema vaatab Maailma poole ning nõuab enamat kui tal on - ta loodab, et teda päästetakse tema enda elu seest ja käest ning talle antakse see, mida tema tahab.

Inimene viriseb tüütult pinisedes, käiates ja korrates oma linti. Ta hoiab virisemisega eneses ohvri energiat üleval, sest ta usub, et kord saab ta oma kannatamise, kui tehtud töö eest, preemiat. Virisemine on Maailmale tõestamine, kuidas inimene ei saa seda, mida tema tahab. Vingumine käib teistele närvidele, kuid see jätkub, sest nii maalib inimene oma halvast ja viletsast elust käega katsutavalt elava pildi – tal on seda endale vaja, sest siis ta näeb seda tegelikkusena.

Hoolimata vee olemas olemisest ja kogusest on viriseja klaasis vett alati puudu, sest seda on vähem. Tervikust puudu olev osa tähistab saamata jäänud kogust – inimene näeb seda, mida ei ole. Kuidas saab täita klaasi, lisada sinna see, mida olemas ei ole – tühi ruum tähendab tühjust - kestvat olematust. Tühjus on turvatunde puudumine, milles kõneleb hirm, et inimene võib ka olemas olevast ilma jääda, sest mida vähem on vett, seda rutem saabub aeg, mil klaas saab tühjaks. Hirmus sees olles elab inimene kohas, kus kõik on juba otsa saanud ning sellepärast elab ta pidevas puuduses  -ükskõik, milline vee hulk tema klaasis ka olemas on, ei kustuta see kunagi lõplikult tema janu. Inimene vajab lisa, nähtvalt pidevat vee juurde kallamist, et vältida joodava otsa lõppemist. Inimeses on hirm, et ta ei saa vajadusel vett juurde, kuna tema ise ei suuda alati iseendale vee olemas olemist tagada – elu tuleb temani läbi teiste inimeste, kellel on vastutus ja kohustus inimese elu heaolu tagamise eest.

Inimene viriseb, et see, kellel on rohkem või parem, jagaks enda oma, annaks talle lisaks, sest nii usub inimene saavat võimaluse kindlustada oma turvalisus. Inimene ei taha kulutada oma aega selle saamiseks, mille teine saab talle kohe ulatada. Kui teine tuleb ja võtab inimese klaasi täitmise enese ülesandeks ja midagi juhtub, siis tuleb tollel teisel tagada, et inimene saaks soovitu. Teise poolt astutavad sammud, et leida lahendus inimese klaasi täitmiseks, on lubadus anda ja oma lubadusi peab täitma ning seega on inimesel õigus nõuda, et teine hoolitseks tema heaolu eest ning teeks seda inimesele sobival moel ja kohe.  Inimene ei taha tunnistada, et tal on olemas, olemas olev vee hulk ega seda, et ta saaks ise leida lahenduse vee hulga suurendamiseks, kui ta vaid tahaks. Inimene teab seda, kuid ta usub, et tegelikult vajab ta enamat, kui see, mis tema ise endale anda suudab. Inimene usub, et tema ise võib ebaõnnestuda ja jäädagi ilma, sest tema sees on suur hirm - muutes ise oma olevikku rikkuda ära oma tulevik. 

Vinguva viiulina virisemine on katse sundida, ebameeldiva häälega mõjutades, teist tegema seda, mida inimene ise ei taha teha, sest ta kardab ära rikkuda oma tuleviku. Inimene jätkab teise tunnete saagimist, sest tahab kätte saada selle, mida endale ihkab. Kuidas saab inimene öelda iseendale, et tema ise ei andnud endale soovitut, kui jättis end vajaminevast ilma. Inimesel on vajadus anda vastutus oma klaasi täitmise eest kellegi teise õlgadele, sest siis ta ei pea tegema seda, mida ta ei taha ega muretsema selle üle, kas ja kuidas saab ta soovitu – tema saab täidetud klaasi ega pea otsima teed kaevule ja lahendust, kuidas sellest vett välja vinnata  – tema saab vabalt mängida ja teha seda, mida ta tegelikult teha tahab . Siis saab inimene, lapsena olles, olla laps iseenda poolt antud tähenduses ning juba hiljem, suureks kasvanuna, olla vaba iseenda poolt valitud elu elama, olles vaba  tüütutest kohustusest iseenda elus ning kartmata värvideta argipäeva hallust ja kaose külmi tuuli – teha täiskasvanu rasket tööd – olla täis kasvanu.

Hoides ohvrina meeles kõik oma ilma jäämised täidab inimene võimaluse korral, korvates olnut, oma tassi, kuid tass ei täitu, sest tass ei ole olnud kunagi tühi – vett on seal tõesti nii palju, kui seda on, kuid tühjust ei ole seal kunagi olnud, sest inimese tass on alati ääreni tema enda elu täis. On olnud ja on täis kõike seda, mis päriselt olemas oli ja on – kõike seda, millest inimene mööda vaatas, varjas teiste ja enese pilkude eest, kui keeras ennast ümber ja jättis olemas oleva enda selja taha peitu.

Mina ei saanud tervetest maasikatest kõhtu täis süüa, kuid ma sain magusat toormoosi pehme Kirde saia peal – võtan endas vastu selle, mida ma tegelikult sain – oma eluga täidetud klaasi – proovin suhkrust maitset, tunnen hurmavat lõhna, naudin saia ja moosi koos olemist minu keelel – see kõik oli reaalselt olemas, maitses, kestis ja täitis kõhtu ning meeli ... ja nii jätkus maasikaid ka minu homsesse päeva.

Seni, kuni inimene hingab viimast korda sisse ja viimane eluõie kroonleht langeb, on võimalik oma elu elamist nautides kogeda, sest seni on inimesel olemas ja alles ELU-ga täidetud klaas.

PS mõistsin, miks ema ostis maasikaid täpselt nii palju, kui ta ostis. Tänasel päeval on keeruline sellele vastusele tulla - transport. Emal oli kaks kätt, kaks last, vajalik söögikraam ja rahvast pungil ühissõidukid palaval suve päeval ...

Marianne

28.06.2019.a


SEOTUD LOOD

Mis juhtub siis kui tunned end ohvrina
Uka uka mina prii - peitusemäng ohvri rolliga




Kommentaare ei ole: