Maju katsudes uue kodu valimine

Käivad huvilised

kattomas ja katsumas,

müügis olevaid maju,

kui näitusi uudistamas.

Küsimusi küsivad,

pilte klõpsivad,

seinu kopsivad,

pragudesse piiluvad -

ühe hetkega proovivad

kõike endasse haarata.

Maha istutakse,

käega üle libistatakse,

ennast kõige sisse kujutatakse,

tulevikku ette näha proovitakse.

Kuidas maja nähakse,

kas vigadega takistusena teel

või on lahendused terendamas ees.

Kas see on nüüd see õige,

kas siia jääme,

kas sellest saab kodu meile,

kas avastused on huvitavad,

kui suured tulevad arved,

kas jätkub aega

ja on küllaga tahtmist,

et võõrast majast

saaks omale kodune maja.

Kas majas on olemas kõik see,

mida heaks ja koduseks eluks

kõik tahavad ja vajavad.

Kas ise üldse teame,

milleta saame hakkama,

mis pinda käib

või närvid ära sööb,

mis on see miski,

mis ühe maja

omale omaseks teeb.

Majaga tuleb õu kaasa,

naabrid üleaedsed,

avatud vaatenurgad,

põhjatuulega koridorid,

lõhnad ja hääled.

Veel on proovimata,

kas vaikust öödesse jagub

ja päeval päike paistab sisse.

Maju ringi ei vahetata

ega tagasi viida,

sest maja pole vorst ega kleit,

ka auto ammugi mitte -

maja on palju enamat

ja palju suuremat.

see on tõsine vastutus

ja veel kord

suur vastutus -

kuid kuhu kaob vabadus ...

Otsuse tegemine

läheb kergemaks,

kui võtta plaani,

et sõlmitav liit

ei pea kestma igaviku,

vaid alguseks viis,

kiirelt mööduvat aastat

ja siis võib uuesti küsida,

kas on soov paigale jääda

või tahtmine edasi astuda.

On hirm, et kui ära ei otsusta

tuleb keegi teine,

kes maja saab endale.

On hirm teha viga,

kui otsustades

ennast siduda

tuleb hiljem

pärast proovimist

endale tõtt tunnistada,

et see polnudki see,

vaid oli suur soov astuda,

et lõpetada ootus

ja juba kohale jõuda.

Kes ette ütleks,

kes märgi saadaks,

kuidas on õige -

öelda ausalt „Jah, see pole see!”
ning edasi otsides oodata ...

või

„Jah, mina valin selle tee!”
ja tuleviku sisse astuda ...

Marianne

13.06.2019.a