teisipäev, 11. juuni 2019

Miks Inimene ise ennast Hirmuga hirmutab





Hirm on külm ja kõle, see on paanika hetkel, kui õhk hakkab otsa saama. Hirm on jäine hingus, mis verd tarretades jätab alles ainult ühe tee, selle, mida mööda peab astuma, et ellu jääda. Külvates hirmuseemneid tahetakse teiselt inimeselt võtta vabadus vabalt valida – alles jääb ellujäämisinstinkt.

Inimene kardab hirmu, sest talle tundub, et hirm on suur ja võimas, lainena rulluv ja enda alla mattev loodusjõud. Inimene on loonud oma hirmust pooljumal, kellest ta usub, et soovi korral neelab too inimese alla, kui liigutada ennast valesti või anda väljahingates märku sellest, et ollakse elus. Kuid tegelikult on hirm vaid üks tunne, valik valikute hulgast, mida inimene vajab oma teel käies. Hirmud on inimese sees olles üksteisega nii läbi põimunud, et pole aru saada, kas enne oli hirm või kartus, milline oli esimene hirm ja kust algab viimane hirm. Inimene on oma hirmud enda sisse ära peitnud nii, et kui ta vajab hirmu jõudu edasi astumiseks, siis elustuvad vanad salvestused ja sisselülitudes toovad kaasa hirmude mere. Sel hetkel ei mäleta inimene enam, et ta vajas hirmust saadavat jõudu hüppamiseks, sest ta tegeleb ellujäämise nimel hirmude eest põgenemisega, uskudes, et ta tunneb hirmu selle ees, millisena ja kuidas jõuab temani Maailma vastus, tema poolt valitud sammule ja arvab, et sellest vastusest sõltub kogu tema edasine elu.

Erinevate hirmude sees ja all on hirm olla „Mina Ise” - olla ise oma olemuse väljendusena – inimene tahab astuda, et edasi minna ja ennast realiseerides anda endale võimalus, olles parim „Mina”, luua parim elu iseendale. Kuid sageli seab inimene astudes esikohale selle, millise mulje ta endast jätab. Milline on õigem tee, kas astuda iseendana või sellisena nagu usutakse, et eesmärgi – parema tuleviku - nimel peab olema. Tulevik, mis sõltub teistest ei ole see sama, mis sünnib inimese vabadest valikutest, vaid sellest, kui hästi ta suudab ennast, hirmuga hirmutades, hirmu sees elades kontrollida.

Inimeses on hirm kogeda iseenda poolt loodud olevikku. Tema sees on hirm, et tema parim pole olnud piisav, et tema jaoks parim olevik saaks realiseeruda. Inimene ei usalda iseennast, sest ta tunneb hirmu oma ettearvamatuse pärast. Inimene tahab Maailmale näidata ennast ilusa ja heana, et saada preemia olemise eest – see ei ole vabadus olla „Mina Ise” - vaid tõsine töö, et luua endast töötav kuvand. Inimese sees on hirm kogeda pettumust, sest kui Maailma vastus ei ole selline, mida ta ootas, siis tuleb tal uuesti astuda ja seega vajab ta taas hirmu jõudu, et hüpata, kuid inimene vajub, peatades astumise, hirmude merre, selle asemel, et kasutada oma hirmu hüppelauaks tulevikku – see on mustri kudumine seni, kuni inimene ei kuula ega näe iseennast.

Hirmuga iseenda hirmutamine

Mina ei armastanud inimest sel hetkel, kui tundsin tema ees hirmu, sest hirm sundis mind põgenema, vastu astuma või jalge ette heites kuuletuma. Hirmu käes ma ei avanenud ega olnud rahus, vaid reageerisin enese valitud moel, valides selleks viisi, millest arvasin, et see aitab minul edasi püsida. Hirmu tundes ei olnud ma vaba, sest olin põgenik, kel polnud kodumaad, kuna enese ees hirmu tundes kaotasin armastuse enese sees. Hirmuga silmitsi seistes haarasin päästja järele, otsisin seda, mis osutuks päästvaks käeks ja tõmbaks mind, minu enese loodud kujutluste soost välja. Hirm aitas kasvatada usku, millegi või kellegi vastu, muutes tolle suuremaks kui elu, sest mulle tundus, et kellegi teise käes on võti, mis avab ukse ilusamasse paika, kui see, kus asusin.

Valisin hirmu kohas, kus tundsin, et mina pole hoitud, sest ma ei uskunud, et minule jagatakse armastust iseendana olemise eest. Kartsin, et tähelepanu, mis mulle Maailma astudes osutatakse, ei võta mind vastu, vaid tõrjub tagasi – uskusin, et minu elu pealtvaatajad eiravad või teevad mind maha ega kuula minu olemist. Hirm lõi minu sisse värina, ebameeldiva olemise, mis aitas astumise asemel hüpata, et teha ära see, mille tegemist vältisin.

Olles kohas, kus teadsin, et minu poolt tehtavast sammust sõltub minu enese tuleviku kvaliteet, vajasin hirmu, et hüpata. Hirmu eesmärk oli tõsta minus adrenaliini taset ja lennutada mind seejärel eesmärgi poole, kuid Inimesena kõndides jäin hirmu sisse kinni hetkel, kui võtsin endasse hirmu selleks, et takistada ennast tegemast seda, mida tegelikult tahtsin teha. Sellest, et iga minu samm enese tuleviku poole toob kaasa Maailma vastused, teadsin, et mina ei suuda oma saabuvat tulevikku kontrollida, kuid ma sain ja seega püüdsin iseennast kontrollida ja nii ma külvasin ise enda sisse hirmuseemneid. Enda sees hirmu tallel hoides ei kasutanud ma hirmu jõudu hüppamiseks vaid mina ise hirmutasin ennast hirmuga peatuma. Hirm takistas mind ka endale tõtt rääkimast ja sellepärast ei leidnud ma enese seest üles seda, mida ma tegelikult teha tahtsin – ma ei teadnudki, et mina ise olen hirmu taga peidus ja minus on hoopis soov astuda edasi, selle asemel, et hirmu käes hirmu tunda Ma ei saanud aru, milline on hirmu osa minu valikutes, ma ei mõistnud seda, miks ma vajasin hirmu – hirm lihtsalt oli konstantne suurus minu sees ja elus.

Mina ise ei lasknud oma hirmudest lahti, sest arvasin need olevat minu enese muutumatud osad, kuid täna mõistsin, et hirm on üks minu poolt valitud tunne, mille jõudu ma vahel vajan. Sain aru, et astudes Maailmale mulje jätmiseks, loon enese parema homse asemel Maailma jaoks paremat tulevikku. See on loomulik, et mina ei saanud ennast usaldada, kui lõin oma tulevikku Maailmale mulje avaldamiseks, sest siis sai olevikuks selline „minu elu”, mis oli Maailma soove täita püüdes loodud. Kuidas ma sain ennast usaldada, kui astudes ei lähtunud enda huve silmas pidades. Mina ise hoidsin ennast hirmuga paigal, sest siis ei saanud ma, vabalt valitud valikust lähtuvalt, uut sammu enese tuleviku loomiseks teha. Hirmu endasse võttes kaotasin armastuse, sest hirm on armastus ELU kõverpeeglis.


Marianne

11.06.2019.a



Kommentaare ei ole: