Suletud lugu tähendab, et inimese jaoks sellest loost väljapääsu ei ole. Suletud lugu on nii nagu see on – see häirib või püsib varjus, kuid inimesel ei ole oskust/ aru saamist/ võimalust, et loole rahu toov lahendus teoks teha – jõuda aega ja kohta, kus tema on sellest läbi kõndinud.
Suletud loole on iseloomulik, et see toob kaasa Mina pean mõiste. Mina pean - on enesele käsu andmine, iseenda sundimine, kontrollimine, takistamine, kellegi teise tähelepanule allumine – see ei ole inimese jaoks vaba ega loomulik valik.
Mina pean – see tähendab, et inimene ei tahaks seda, mis ja kuidas on ega seda, mida ja kuidas tema ise teeb – tema ei taha kõiges või mingis osas – kuid tema ei saa teha muudatust – peamine ei muutu – inimene on kohustatud, tema on sunnitud. Mina pean tuleb kasutusele siis, kui on olemas välised, inimesest mitte sõltuvad, ärritajad – on midagi, mis saab inimese osaks ja mida tema ise muuta ei saa - tema on sunnitud taluma.
On loomulik, et inimene soovib endaga kooskõlas olevat keskkonda. Inimene soovib ja vajab, et keskkond toetab teda – võimaldab olla parimal võimalikul viisil või siis tasakaalu mitte rikkuval moel. See tähendab, et inimene ei pea otsima ega kasutusele võtma lahendusi, mis kompenseerivad, takistavad, lõpetavad, kahandavad kõike seda, mis ei ole olemas inimese jaoks vajamineval ja õigel moel.
On loomulik, et inimene soovib enesele olulisust – temaga ühes olijad tunnistavad teda oluliseks – inimesega tahetakse koos olla, inimesega arvestatakse – tema tunded ja vajadused ja informatsioon on olulised. Inimene soovib ja vajab, et ühes olijad toetavad ja näevad teda – seda teda, kellena ta päriselt ja tervikuna on ja ka sellena, kellena ta ise veel päris hästi olla ei oska – inimene ei pea ennast varjama, takistama, muutma – selle jaoks, et ta vastuvõetav ja talutav oleks – et alles siis ollakse temaga, muidu mitte.
Inimene vajab väljast poolt ennast seda, mida tema sees ei ole. Siis, kui inimese vahetus läheduses ei ole seda, mis ja kuidas on tema jaoks oluline, siis ta vajab seda kaugemast välisest – turvalise Mina piir on laiem ning selles sisalduv ja aset leidev on olulisem – maht ja viltu minemise võimalused on suuremad.
Igal inimesel on kasutuses omad mõisted – see on inimese informatsioon iseendale. Oluline on see, mida tähendab vahetu lähedus, milline intervall sobib/ ei sobi – milline kaugus/ lähedus on ohtlik – milline kaugus/ lähedus on turvaline. Oluline on see, kust algab turvaline ala ja milles seisneb turvatunne, mis tuleb teha, et seda kogeda - kas inimene ise on võimeline tagama enese turvatunnet – kas inimese antud informatsioon on võimeline muutma teda ümbritsevat keskkonda, tema jaoks, turvaliseks.
Siis, kui enesega ühes ei ole – siis, kui enese tavalises ei ole – kõik on või kõiges on midagi, mis vähendab ja on vägivaldne, siis püsib inimese sees ärritus, mis annab endast märku ärevusega - iga hetk tuleb valvel olla – sest äkki, nüüd ja kohe, juhtub – on olemas reaalne võimalus, et juba järgmisel hetkel saab olema.
Kestev ja inimest rivist välja viiv ärevus tähendab haiget saanud psüühikat – inimesel ei ole pääsu – temaga seonduv on ära otsustatud – inimese osaks jääb oodata, millal see teoks tehakse. Käsi on tõstetud – igal järgneval hetkel saab see langeda ja teha haiget. Teise inimese nägu on juba moondunud, väljendus on juba muutunud, keha on juba pingule tõmbunud – ainus asi, mis on teadmata - kuhu maani sel korral ulatub, millisel moel teoks tehakse, kui kaua kestab.
Ärevus tähendab ootuse seisundit, mida inimese psüühika ei talu – ootus on aeg, mil ta ei saa enese heaks mitte midagi teha – vägivald on reaalsus. Inimene ootab tulemust, sest temale on antud juhend – Sina oled vähem = Mina olen vähem, Sina pead = Mina pean, Sinu jaoks ei ole = Minu jaoks ei ole. See – Mina pean – tähendab, et inimene on oma väest ilma jäetud – tema ei tea selle olemas olemisest – temal ei ole tunnistust selle olemas olemisest. Keskkond, milles ta elab ja on, annab temale teada, et tema on vähem ja peab alluma ja taluma.
Inimesel, kellel puudub lahendus, kuidas ise ennast aidata/ enesega seonduvat muuta – selle inimese jaoks on ootus talumatu – inimene on teekonnal punktist A punkti B – vägivalla teostus on punkt B – aktiivse vägivallaga ühes saabub rahu. Siis on teekond läbi ja häire saab maha võtta.
Haiget saanud psüühika jaoks on valu ja vähendamine üle elatavad – inimene on sellise kohtlemisega harjunud – see käib tema elu juurde. Ootus on vaimne pinge, mida inimene ei talu – ootuse hetkel on avatud vaimse tasandi informatsioon, mis annab teda temaga seonduvast – see on info hulk ja sisu, mida inimene ei oska ega suuda enesele söödavaks teha.
On tavaline, et vägivald ei alga füüsilise puudutusega – vägivald algab füüsiliseks väljenduseks ettevalmistusega ega pruugi selleni jõudagi. Füüsilise vägivalla ootus on talumatu, sest see aeg, mis tundub kestvat kogu igavik, tähendab vaimset vägivalda – tahtlik ja eesmärgipärane tegevus - inimese vähendamine, sõnade kasutamise ja tähelepanu suunamisega.
Vaimse vägivalla kasutamist - inimese vaimu ja teadlikkuse töötlemiseks/ manipulatsiooniks - on kordades hullem taluda, sest seda tehes kasutatakse väiteid ja näiteid, mis toovad lagedale tõe, mida on varjatud – see tõde lõhub senise ja muudab senist – uut teadmist ei saa enam ära kaotada.
Samas toovad need väited ja näited lagedale informatsiooni, mis ei ole tõene, kuid mida väidetakse seda olevat. Inimene, kes kasutab vägivalda, on uskumas seda, mida kuuldavale toob või siis tahab see inimene panna töödeldavat uskuma sellesse, millest tema räägib.
Mõlemal juhul on võimatu jõuda tegelikkuses aset leidva ja reaalse eluni – on kaks lugu ühes ajas – teisel on käsil teine dimensioon. Vaimset vägivalda kasutav on Mina, kellena ta oma monoloogi esitab – tema jaoks on tegemist reaalse tõega ja vajadusega saavutada oma eesmärk.
Vaimse vägivalla kestmine on talumatu selles sisalduva teabe pärast - tegemist on inimesega, kes ei tohiks ega peaks sel moel väljenduma – selline käitumine ei sisaldu, teda, teisega ühendavas – tema poolt koheldu roll ei tähenda sellist suhtumist/ kohtlemist – kasutusele võetu on vastuolus tegelikkusega - Laps on väike, habras, haavatav – last peab hoidma ja armastama.
Vaimne vägivald on nähtav ja selle ajal ilmsiks tulev on avatud informatsioon. Selles kohas vanus ei loe – ka väikene laps mõistab tegelikkust – lapsega seotud Olulisest inimesest saab koletis, kes halvimal juhul naudib seda, mida ja kuidas tema ise valib teha – see on see enese Mina kasvatamine, lapse arvelt.
Vaimse vägivalla ajal nähtavaks ja teatavaks tehtud informatsiooniga arvestamine muudaks inimese Mina ja Maailma – kui inimene selle informatsiooni tõeks tunnistaks ja selle järgi otsustaks, siis tema peaks midagi muud ja kuidagi teisiti – väikesel lapsel sellist lahendust veel ei ole. Seega laseb laps enese aju lühisesse ja kaotab mõtlemise võime – ta toimib autopiloodil – lülitab ise ennast tasa ja talub – ootab füüsilist reaktsiooni.
Füüsiline väljendus ja kogemus on reaalsed, siis on võimalik enese sees toimuvat teisendada – kanaldada, vaimne pinge ja piiratus, füüsilise valu sisse – siis ei ole vaja informatsiooni töödelda ega ole aega mõtlemiseks ja enesega seonduvast aru saamiseks. Füüsiline valu on reaalne – Mina tunnen – Mina mõistan, mida Mina tunnen.
Vaimse vägivalla osaks saanul ei ole füüsilist väljundit – tema ei saa ega oska, ise ennast, oma tundeid, päriselt olemas olevatena, tundma panna. See on põhjus, miks inimene, vaimse pinge ja piiratuse korral, ise endale haiget teeb – ise ennast lõigub/ põletab/ närib või pead vastu seina/ põrandat peksab. Siis, kui inimene ei kasuta füüsilist valu tegevat lahendust, siis ta valib tegevuse, mis teda vabastab – söömine, joomine, masturbeerimine, adrenaliini pakkuvad tegevused jne.
Inimese tasakaalu ja rahu algus on turvatunne – vägivaldse keskkonna kasvandik vajab turvatunnet – pidev ärritus, väljaspool teda, tähendab, et ka enese sees ei ole turvaline koht. Lapsel peab olema väljas, siis saab olla sees – siis, kui Maailm on turvaline ja paigas, siis saab laps rahuneda ja valvel olemise lõpetada.
Inimene, kelle sees on pidev ärevus, tähendab endiselt seda last, kes ei ole kasvanud suureks. Suur inimene on laps, kes elab endiselt oma möödunus, millest tema ise välja ei saa. Ta ei ole selle loo sees üksinda - Oluline teine/ Olulised teised on ka. See on suletud lugu – lapse jaoks Oluline teine ei muutu. Lapse jaoks Oluline teine ei anna teistsugust informatsiooni. Oluline teine on endiselt põhjus, miks laps kogeb tagajärge. Laps kogeb/ tõlgendab Olulise teise tegevust vägivallana.
Laps on see, kes ütleb iseendale - Mina pean, Minul ei ole, Mina ei saa ise. Lapse informatsioon lähtub tema Mina piirist – lähtub sellest, kes ja mis selle sisse jääb – kas see veel miski/ kas see Oluline teine on lapse jaoks turvaline. Minapilt annab teada, kas inimene on Mina, inimese teadlikkusega või ta on endiselt Mina, kes on, kellegi teisega ühendatuna ja see teine ei ole turvaline/ see teine on olemas, kuid seda teist ei ole lapse jaoks olemas.
Täis kasvamine tähendab vaimset kasvamist. Vaimne kasvamine tähendab Maailma ja selles oleva mõistmise avardumist – Mina kesksusest välja astumist ja vaatlejaks saamist – kõikidest eraldi olevaks vaatlejaks saamist – võimega ka iseennast kõrvalt vaadata. Mitte Minana olemist – selliste ja selliste tõdede alusel, vaid oskusi, olemas olevat reaalset suurust näha ja mõista.
1 ja 1 ei tähenda, alati ja kõiges, 2. 1 ja 1 saavad olla eraldi ja saavad jääda eraldi. Siis, kui kusagil on koos 1 ja 1 – siis on olemas võimalus olla 2, kuid on oluline mõista, milles ja kuidas. 1 ja 1 koos tähendavad erinevaid tasandeid ja erinevaid mõisteid. Ema ja Laps tähistavad kahe erineva ja eraldi seisva inimese rollide ühendust, mis ei tähenda, et inimesed oleksid kõigil tasanditel ühendatud ja lähedased – on midagi sellist, mille kohta saadakse öelda Meie ja sellel väitel on põhi alla – kuid on ka midagi sellist, kus Meie, ka välja öelduna, ei pea paika – inimesed ei ole ühendatud.
Inimese jaoks on väga raske olla teise inimesega koos ja olla nimetatud Meie, kes peab koos olema, kui see tähendab füüsilist koos olemist, kuid vaimset eraldatust – vaimne on kasutusel vägivalla teostamiseks, eemale lükkamiseks, lahus hoidmiseks, ühise lõhkumiseks, lapse töötlemiseks.
Lapse loogika on lühem ja lihtne – kuid selle loogika alusel ei saa ära seletada enese elus aset leidvat. Laps ei usu, et teda armastatakse ja hoitakse, kui tema vastu kasutatakse vägivalda. Laps mõistab seda nii, et vanem ei taha temaga koos olla – vanema elu on ilma lapseta parem – laps põhjustab vanemaga aset leidva ja laps on ise süüdi selles, kuidas teda koheldakse – temaga teisiti ei saa.
Lapse loogika ja reaalse elu vahel on käärid sees – laps eeldab, et teda on tahetud – temaga tahetakse olla. Vägivallaga koheldud laps saab aru, et teda ei taheta ja temaga koos olla ei valita – vägivalda õigustavad ja suunavad sõnad ja väljendid annavad selle kohast informatsiooni – neist ei saa mööda vaadata.
Enesele osaks saava kohtlemise põhjal usub laps, et vanema kohtumine temaga, ja temaga ühes elamine, tähendab pettumust – laps on vanemat petnud. Vanem ei saa ise olla ja vanema elu ei saa olla selline nagu tema tahab – lapse tõttu peab vanem olema teistsugune – laps ei lase olla paremini ja teistmoodi – laps ei võimalda vanemal elada oma elu enese valikul.
Lapse loogika annab teada, et see vanem, kes armastab oma last, see väljendab seda selgelt ega võta seda armastust tagasi – ei võta seda lapselt ära. Lapse loogika annab teada, et kui suur inimene saab teada, et lapsel on valus ja paha, siis ta lõpetab sellise tegevuse ära – suur inimene mõistab ja annab teada – Mina hoolin Sinust – Mina arvestan sinuga – Sina oled Minu jaoks oluline – Mina ei taha, et Sinul on valus.
Väikene laps ei mõista, et Ema/ Isa on rolli nimetused, mida kannab inimene, kes ei pruugi oma rollini kasvanud olla – see tähendab, et suurest inimesest ei ole seda, kes oleks võimeline ja valmis, inimeste tasandil, inimest kasvatama. Suur inimene on sel moel ja sellisena nagu see temal välja tuleb – enese reaalsusest üle ei saa hüpata.
Iga inimene tuleb enese möödunust – see, mida seal on mõistetud, selle teadmisega elatakse – sellised olukordade lahendamised, mida on seni kasutatud, seda tehakse edasi. Inimene, kes on kasvanud ja elanud vägivaldses ja inimest vähendavas keskkonnas, kasutab ja loob seda, mis on tema normaalsus – see on vägivald. Võib olla, et vähem ja teisiti, kuid sisu jääb ikkagi samaks.
See tähendab, et inimene, kellest on saanud lapse vanem, jätkab oma elu elamist, harjunud moel – see tähendab, et tema vajab teist, kelle abil ise ennast filtreerida ja lahendada – see tähendab, et olukorras, kus laps ei saa ega ole ise, vaid sõltub vanemast ja piirab sellega vanema isiklikku elu – selles kohas läheb laps vanemaga vastuollu – täis kasvamata inimene ei ole nõus olema, teise jaoks ja pärast – tema ei ole nõus alluma nõudmistele, enese aja piiramisele, eneselt vähemaks võtmisele.
See tähendab, et vanem on kohustatud, lapsega arvestavalt, lapsega koos olema – Mina pean, sest kedagi teist ei ole ega tule – see on ülekohus. See tähendab, vanem ei ole võtnud vastutust, enese valiku ja selle tagajärgede eest – vanema elu ei ole tema valik – see on suletud situatsioon, millest inimene ei saa välja – inimene kogeb seda vägivallana – see tähendab, et enese Mina on tähtsam, kui roll ja selle partner. See tähendab, et inimene ei mõista reaalsust – tema on vanem ja tema vastutab.
Inimene, kes on harjunud enese mõistmise jaoks keerulisi situatsioone lahendama teise inimese vähendamise ja enese rolliMinana loomise teel – see teeb seda edasi. See on ka põhjus, miks kasvav laps, kelle jaoks on kõik õigeaegne ja loomulik, kohtab kasvamise teekonnal vähendamist/ valeks nimetamist/ karistamist/ halvustamist/ põlgust jne.
Vägivald on lahendus, et laps annaks/ tagaks vanemale vajamineva kogemuse, selles hetkes, mida vanem ei oska teisiti lahendada. Vanem ei tohi ega taha oma Mina kaotada – siis, kui Mina on ohus, siis asub vanem enese nimel võitlema. Aus tegelikkus – alguses lähtus valik sellest, et inimene ei osanud, hiljem sai sellest harjumus ja sõltuvus – loomulik ja õigustatud valik – laps on selline – tollega teisiti ei saa. Rolli õigus – Mina olen – laps peab tunnistama vanema Mina.
Olukorra lahendus tähendab, et aktiivse tegevuse järgselt pöördub elu sissetallatud rööbastesse tagasi – jätkub aktiivse ja vähendava vägivalla vaba aeg. Näitelava taastub – kõik näib normaalse argipäevana – minnakse laiali, naerdakse, ollakse koos, suheldakse, jagatakse – oli, on möödas.
Vägivald, kui hammastepesu, tähendab, et kui inimene on ennast välja näidanud ja välja valanud, siis ta tahab endiselt saada kinnitust, et tema on oluline ja teisele lähedal. Inimese väljendused on erinevad tasandid – mõlemad on olulised ja vajalikud. Vaimselt täis kasvamata inimene ei saa aru, mida tähendavad tema füüsilise vägivalla väljendused vaimsel tasandil – mida need teevad, millest need räägivad, milline eesmärk neil on.
Suletud lugu tähendab olulise sammu vältimist – enese elu ei ole vastu võetud. Inimene ei ole avanud lugu ja öelnud - Mina ise valin – Mina ise valin teadlikult. Teadlik valik tähendab olemas oleva info töötluse tulemust – võimaluste analüüsi, mis ja kuidas on võimalik, mis ja kuidas mitte, mis on hoidnud lugu suletuna, kui palju loo avamine maksma läheb – mis see on, mida ja milles inimene kaotab. Sageli on see pilt Mina-st, millisena inimene siis enam ei ole/ olla ei saa.
Enese ja enesele osaks saava kaotuse nägemine ongi see tee, mis viib mingi loo sulgemiseni – inimene annab iseendale informatsiooni - Mina ei saa, Minul ei ole, Mina pean – teistsugust valikut ega võimalust Minul ei ole. Inimene ise jätab ennast kinni ja siis on iseenda ja enese eluga hädas – põhjuseks see, et ta keeldub vaimsest kasvamisest – inimene hoiab kinni sellest, mida ja kuidas ta vajab/ mida ja kuidas ta omada tahab.
Väikese lapse Maailm on piiratud – laps kogeb puudust ja näeb võimalust – seda, kes on lapsega ühes/ lapsega seotud – laps teab, et see on see, kes saab anda lapsele vajamineva. Peab selle andma, sest - Mina olen Laps, Minul on Ema/ Isa, Mina saan vanema armastuse.
Laps ei saa aru, et vajadus ja võimalus ei tähenda vajaduse täidetust – vajadus saab täidetud siis ja sellega koos, kus ja kellega ühes vajaminevast puudust ei ole. Laps, kes kogeb puudust, on laps, kelle vajaduste eest ei ole hoolitsetud – lapse jaoks on selles keskkonnas/ selles teises midagi sellist, miks laps ei usu armastust tõeks.
Täis kasvamine tähendab, et lapsel tuleb õppida reaalsust eraldama oma uskumusest – vajadus ja võimalus ei tähenda, et need ühtiksid. Siis, kui on olemas vajadus, siis see on informatsioon, osaks saavast ja selle muutumatusest – seega see ühendus ei tööta oodatud moel – seega tähendab see enese eest vastutuse võtmist – Minu valik, iseenda jaoks – iseendaga kooskõlas oleva enese jaoks – see ei ole suhe, milles olla/ see ei ole lähedus, milles olla/ see ei ole tee, mida mööda astuda/ see ei ole uskumus, mida alles hoida – Minu jaoks on teisiti võimalik – Mina ei pane ise ennast ootele ega jää ootama – Mina valin ise endale oma elu.
Erinevate ja avatud valikute nähtavaks tegemine, enese/ enesega seotu(te) eest vastutuse võtmine tähendab selget valikut – Mina mõistan, et tahaksin/ Mina mõistan, et vajan/ Mina mõistan, et olen vastutav/ Mina mõistan reaalsust – seega on Minu teadlik valik see ja see – Mina seisan enese kohal ja annan iseendast teada.
Teada andmine – Mina olen Mina ise ja Minul on õigus oma elus muudatusi teha – see on võimalik. Mõistan, et alati ei saa muudatusi teha, vajalikus ulatuses ja tähenduses, kuid oluline on suhtumine – Minu valik on see, millisena Mina oma elu näen ja kuidas Mina sellest iseendale teada annan.
See on mõistmine - Mina ei ole võimetu ega sunnitud – Minu tahet ei võta keegi ära. Mina ei pea võitlema ega tõestama – Mina saan olla ja elada enese rahus – olemas oleva informatsiooni alusel. Elu ja tee toob nähtavale võimalused ja annab teada enesega mitte kooskõlas olevast. Mina ei pea muutma teisi ega ise ennast, kui tegemist on põhi mõtete ja väärtushinnangutega.
Mina olen teadlik – tähendab, et inimene lähtub temale nähtavaks tehtud informatsioonist – see on tõsi. See tõde saab inimest kurvaks teha, kuid vahel ka ärritada/ häirida – erinevad tunded annavad teada läbi kõndimist ootavatest nüanssidest. Suletud loo avatud teekonnaks tegemisel on oluline enese suhtumine – vaatenurk ja suurus, millega inimene teeb võimaliks teda puudutava ulatuse ja sisu.
Elamine ja olemine, enese rahus, tähendab reaalse Mina nähtavaks tehtud piire. Vägivaldses ja vähendavas keskkonnas elamine/ viibimine tähendab teadlikust ja teadlikke samme – piiride hoidmist, distantsi, energeetilist puhastamist, mitte oluliseks nimetamist. See tähendab, et ei ole ehmatust ega ahastust, et teine sel moel teeb või ka nii saab teha – see on mõistmine – vägivaldse tee valinu on kõigeks võimeline ega vali lahendusi, kui tema vajadused on ootel – see on selle inimese normaalsus.
Mõistmine, et vägivald on reaalsus, tähendab enesele teada andmist, et ennast ümbritsev keskkond ei ole parim ega kõiges enesega sama. Elu ei saa ootele jätta ega ära anda – Mina olen olemas ja vägivald on olemas – mõlemad eksisteerime ühel ja samal ajal. Enese vastutus on mõistmine - see on Minu elu, Mina elan siin ja praegu, ühes sellega, mis ja kuidas on Minule võimalik – Mina ise määran enese suhtumise ja valikud– Mina valin elada siin ja arvestada sellega, mis ja kuidas on reaalsus - elan ise oma elu parimal võimalikul moel.
Mina valin teadlikkus kaotab ära Mina pean – see tähendab, et inimene ei pea ennast sundima ega oma elu taluma – ta ei ole enam kohustatud – tema on võtnud vastutuse ja seisab enese koha peal. Inimene avab suletud lood ja saab aru, et tema ei kao – tema kasvab edasi – kogemuse võrra targemana – oskuse jagu enamana – see ja selline on elu.
Inimene, kes on elanud ja olnud suletud loos, viib selle, mis temaga ei sobi, tervikuga samaks - midagi ei ole head, midagi ei ole hästi - vale teeb kogu loost vale. See tähendab, et inimene ei luba endal rõõmu tunda ega vaba olla - tema kannatab.
Minu valik annab inimesele teise dimensiooni - vale ja võõras on ainult üks osa tervikust ja selle osaga on inimene võimeline arvestama. Inimene ei muuda seda, mis ei ole tema võimuses - tema muudab seda, mis ja kuidas on võimalik - ta ei muuda ennast, väliste parameetrite alusel - inimene kasvab edasi - ta mõistab, näeb ja teab enam - ta teab põhjusi - ta näeb tervikut.
Varem nägi ja mõistis inimene ainult osa ja sedagi moonutatult - nüüd näeb ta selgemalt - vägivalda kasutava inimese sõnade ja tegude taha - inimene näeb teist inimest, kes elab omaenese elu, enesele tuttaval moel ja võimalikul viisil. Inimene mõistab teist inimest - näeb ja teab tolle teise raskusi ja kogemusi - kujunemise ja valikute teekonda - inimene ei mõista teist inimest hukka - inimene näeb teise teekonda ja selle käänakuid ja saab aru sellest, kuhu teine on jõudnud ja milliste mõistmiste saaatel elab ja valib.
Inimene mõistab - lapse jaoks on lugu keerulisem - tegemist on koos olemisega, mis põhines rollide suhtel - muidu ei oleks inimesed kohtunud ega koos olnud. See seotus oli täidetud valu, vägivalla ja hülgamisega - laps oli laps ja oli ka Laps, kuid ta ei saanud olla turvalises keskkonnas elanud inimene - tema rollipartner ei austanud last ega pidanud nende suhet oluliseks - ta oli suuteline haiget tegema ja ta valis, tahtega, haiget teha ja pidas seda enese õiguseks.
Täis kasvanud laps suudab välja öelda mineviku ootuses välja toodud informatsiooni - Minu Ema/ Minu Isa on võimeline Minule haiget tegema - see ei tee temale haiget - Minu Ema/ Minu Isa ei saa Minu valu sügavusest aru - Mina, inimesena, olen tema jaoks tühine - Ema/ Isa kohtub ja kohtleb Mind rollina - inimest ta põlgab ja sunnib varjama - Mina pean olema roll, sellel ajal, kui teine inimene ennast tühjendab ja välja elab.
Möödunud aja laps tõuseb suletud loo seest püsti ja teeb ise ennast nähtavaks - Sellisel tasemel ja selliste lahendustega Mina ühes ei ela - Mina ei vali muutust vajada - Mina ei vali vajaduse täidetust oodata - Mina astun välja, sest olen sellisest Maailmast edasi kasvanud - vägivald ei ole Minu valik ega normaalsus - see on reaalsus seal, kus seda kasutatakse ja nende puhul, kes seda kasutavad - sellised väärtushinnangud ja sellised põhi mõtted. Vägivalla valinu ei ole minu inimene - meie ei ole koos ega üks, sest meie ei ole ühel tasandil.
Marianne
04.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar