Inimesele on omane alustada algusest – Minu elu ja Maailm algab Minust – Mina olen esimene. See vaatenurk on osaliselt tõene ja osaliselt väär. Enese elus on inimene esimene ja viimane – kedagi teist ei ole ega saa olla. Teisal on inimese algus kauges möödunus – tema on järg eelnenutele ja eelkäija järgnevatele. See tähendab, et inimene ei ole esimene ega ka viimane.
Inimesele on omane eraldada ennast sellest, mis temale ei sobi ega ole tema – tema ei pea osa võtma ja tema ei vastuta. On raske ja mõistetamatu näha enese vastutust seal, kus teised on puusse pannud ja jätnud enesest maha energeetilise segaduse. Miks Mina – see ei ole Minu poolt tehtud!?! Inimese jaoks ei ole argument ka see, et on tehtud temaga ühes ja on olema saanud tema osavõtul.
Inimesed tõttavad kohale ja teevad, mida iganes, et saada endale kõik või osa füüsilisest Maailmast – kellegi poolt maha jäetud maine vara kutsub kokku ja sunnib sirutama kätt. Kuid inimesed ütlevad üksteisest lahti siis, kui tegemist on suguvõsa/ perekonna vaimse pärandusega – see ei ole Mina ega ole see Minu – see on teise ja on teiste oma – Mina seda ei taha – Minule see ei kuulu.
Suguvõsa/ perekonna vaimse pärandi üle võtmine saab olla väga valus ja halb kogemus – kasvamine ja elamine vägivaldses keskkonnas on see, mida tahetakse ära unustada ja enesele kompenseerida – Minu elu ei oleks pidanud sel moel kulgema – Minu Elu võimalus oleks pidanud olema parem. Keegi peaks nagu vabandama ja kahetsema ja tasakaalu taastama – inimese näpp näitab kasvatajate ja kasteeliste poole.
Isiklik puudutus tagab isiklikult võtmise ja see toob kaasa keeldumise eelnevast – eelkäijate teekonnast. Haiget saanud ja ka solvunud, pettunud, haavunud inimene teeb otsuse – Mina ehitan ise enda elu – Mina alustan algusest ja teen paremini ja teistest õigemini.
Inimene arvab, et keeldumine, katkestamine ja eraldamine tähendavad vale lõppemist ja vägivalla lõpetamist – siis ju enam ei ole – siis inimese vastu ei tehta – siis inimene enam ei koge. Tegelikkus – vägivald kestab edasi, sest lohe peade maha raiumine ei ole kasvamise teekond. Suguvõsa ja perekonna moodustavad inimesed – seega on pärandist osa saamisel ja sellele oma lisamisel tegemist inimese kasvamise teekonnaga läbi erinevate aegade – selle tee üles kaevamine ei ole täis kasvanud inimese lahendus.
Vägivaldsel moel toimivas keskkonnas kasutusel oleva muutmise jaoks on vaja avaramat vaatenurka, vaimselt kõrgemat tasandit ja uut informatsiooni. Uue info olema saamine vajab olnu ja aset leidnu mõtestamist – möödunusse ja olevasse valguse toomist, et oleks võimalus selgust luua – mida on valitud ja miks seda on tehtud.
Senise muutmiseks on vaja vaimset arengut – teadlikku ja suunatut. Oluline on ühine teadvus – sama mõistmine ja sama eesmärk – meie oleme Meie – kõik omavahel ühendatud on Meie – iga, suguvõsa ja perekonna liikme, samm mõjutab ühist ja seega ka teisi – teistele kaasneb ja endale kaasneb. Kõikide vaimne tasand on seotud ja mõjutab kõikide füüsilist tasandit.
Ajas sõnastatakse sõnu ümber ja oleva aja kohaselt täpsemaks. Hilisem ei muuda algust – seda põhjust, miks sõna kasutusele võeti ja mida see tähistab. Sõna tähendab energiat, mis hakkab valesti tööle, kui seda ei kasutata õigesti. Kasutades sõna ja täites selle oma energiaga, see, kas tähendab vabadust, voolamist ja enama loomist või seisakut, kaost, lõhkumist ja vähendamist.
On iga inimese vastutus öelda – Mina ei tule tühjast – See olen Mina, sest see kõik on Minu sees - Minu sees on eelnevate poolt valitu, teoks tehtu ja edasi antu – on Minu vastutus, mida Mina sellega teen ja kuidas selle edasi annan – käes on Minu aeg ja selles jätan Mina enda jälje.
Inimesed, kes on kogenud vägivalda, kas õpivad sellest ja suunduvad vägivallavaba Maailma poole – otsides teed, senisest välja ja edasi, et mitte enam korrata. Teadlikult on loodud vaimne põhi, millele toetutakse ja kust allapoole enam ei astuta. Enese peal kogetut ei taheta luua ega edasi viia – ei taheta teha teisele seda, millest seni on osa oldud.
Vaimse vägivalla ohvrid tavaliselt õpivad oma kogemusest ja jäävad seda ise kordama – nad võtavad üle mustrid ja lahendused, mida on pealt näinud ja ise kogenud. Nad jäävad iseenda, kuid ka eelnevate, loo sisse kinni ega võta enese/ perekonna/ suguvõsa kogemust vastu – nende psüühika on haiget saanud ja peab vägivalda normaalseks – seda on luba teha, kui on põhjus olemas.
Kauaaegne viibimine vägivaldses keskkonnas ähmastab meeli ja inimene ei saa arugi, et kasutab ise vägivalda ja, et see ei ole lubatud käitumine ega täis kasvanud inimese lahendus. Inimene mõistab enda vägivaldset käitumist, kui põhjusega sooritatud vabadust – Minu Mina õigus – teised ka, teen enne, kui Minu vastu tehakse – Mina ei pea ennast kontrollima ega nööri mööda astuma.
Vägivalda kasutavale inimesele tundub teisega arvestamine teise tahtmise järgi tegemist – see on ülekohus, sest teisele allumine ja iseenda, teisele, allutamine tähendavad enese vähendamist – Minule tehakse liiga, Mind sunnitakse – teine ei ole Minust parem – Miks Mina pean olema teisest halvem – teine saab olla üle - Tähtsam, Olulisem!?!
Samasuguse kogemuse põhjal on valitud erinevad teed, sest tegemist on vaimsete tasandite erinevusega – ühel kõnnib inimene, teiste inimestega ühes – teisel kõnnib inimene rollina, teiste rollidega ühes. Ühel juhul on tegemist tervikuga – teisal valitud osadega. Tervik näeb ja mõistab inimest – roll näeb ja mõistab rolli – kui teise roll on vähem või teise saab suruda rolli, siis selle teisega arvestama ei pea - siis on vabadus elada Mina Ise.
Vaimne stagnatsioon toob perekonnas ja suguvõsas kaasa ümberkorraldused, et inimene saaks ise ennast säästa ja päästa ning olla Mina Ise. Sellised ümberkorraldused tähendavad lõhkumist – ühise energia valjastamist enese huvides – Mina ja Minu – Mina ei vali seda, mida ja keda MINA ei taha – Mina valin ISE endale selle, keda ja mida Mina tahan – Mind ei tohi takistada ja Minule ei tohi keelata.
On kordades lihtsam ehitada uus maja, nullist üles – kõik on kohe õigesti ja enesele meelepärane – no vähemalt peaks see nii olema. Palju raskem on renoveerida vana maja – teha korda see maja, mida ei ole armastatud ega hoitud, sest seda on ära kasutatud ja põlatud ja vähendatud – see on vale ja ebamugav olnud ning seda ei ole endale vaja olnud – selle maja elanikud on pidanud selle maja sees olema ja seal olles oma kohustust täitma. See on olnud vale kogemus ja ülekohus.
Vana maja puhul tuleb kraamida laga ja maha jäetu, tuleb lammutada aegade jooksul juurde ehitatu nii, et Maja jääks alles ja seejärel ehitada see, alguse põhi mõtteid väärtustades, inimeste koduks. Vana maja korrastamine nõuab kordades rohkem teadmisi, kannatust, järjekindlust ja vana aja austust, kui uue maja ehitamine.
Perekondade ja suguvõsadega on sama lugu – raske on harutada lahti mustreid, et vabastada suletud hirmud ja sisse jäetud valu - nii, et ise jäädaks alles ja ühine kestaks edasi. Inimesed proovivad luua selgust, kuid nad lähenevad loole enese teadlikkuse järgi – vaimne piiratus ilmutab ennast füüsilises keeles – vägi ja jõud valjastatakse ennast segava/ piirava ära lõhkumiseks ja enese jaoks vale välja lükkamiseks. Ebamugavaks nimetatu pühitakse vaiba alla ja vale lükatakse ukse taha.
Vaimne suutmatus ja oskamatus toovad kaasa enese mõistmise piires leitud lahenduse - inimesed, kes kogesid ja kellega kaasnes, heidavad koristusvahendid nurka ja ehitavad uue Meie ja seejärel järgmise ja järgmise. See on see info, mida nemad edasi annavad – tee vanaga, mida tahad – Sina ei pea seda hoidma – Sina saad sellest lahti öelda – siis, kui Sinule enam ei sobi, siis jäta senine seljataha ja vali endale uus koht ning vaata ise, kuhu, mida ja kuidas ehitad. Sinul on nimi ja sõna – kasuta seda, et anda teada – Mina olen – kuid Sina ise alustad ja lood – endale ja enda poolt valitutele – seda, keda ei taha, see ei ole oluline – leia põhjus, miks teda ei taha – seega annad endale võimaluse, kuidas seda Maja, milles Sina elad, korrastada.
Suguvõsa ja perekond, mida keegi ei taha, on vana, kopitanud ja selle katus laseb läbi - see on ohtlik – mitte keegi ei taha sobrada möödunus ega koristada olnut – mitte keegi ei taha avada minevikku valgusele ja tunnistada teod tehtuteks – seista tähelepanuvalguses ja öelda - See olin Mina ja need jäljed on Minu.
Innukaid koristajaid ei ole, sest selle informatsiooniga, mis tuleb päevavalgele, ei ole midagi peale hakata ja see saab olla ohtlik, sest vägivaldne keskkond hoiab alles infobaase – suguvõsa/ perekonna pärimuste sees, kedagi vähendatakse ja kedagi tõstetakse – mäng infoga on suunatud ja vägivaldsele keskkonnale vajalik.
Vägivaldne keskkond õpetab inimest isiklikku vastutust vältima – ollakse kohustatud, kuna peab – seda seni, kuni ei ole leitud võimalust, kuidas sundusest vabaneda. Harry Potteris sai Dobby isandalt „kingituseks” soki, mis tähendas, et ta oli vaba oma südame järgi valima. Vägivaldses keskkonnas vajab inimene rolli, mis annab temale vabaduse valida iseenda tahtmise järgi.
Mina ei vastuta – keegi teine vastutab – Minule ei ole vaja – Mina ei küsinud – Mina ei pea maksma – Mind sunniti – Minu vastu tehti – Mina olen kannatanud - need on Üürniku ja Ohvri vaatenurgad.
Ühist Maja lõhutakse ja seda lagastatakse siis, kui segase ja vägivaldse mineviku tagajärjel ja oleviku kestmisel ühinevad Ohvrid. Ei ole ühisele Majale midagi halvemat, kui Ohvrid – need on inimesed, kes võtavad kasutusele vaimse vägivalla ja viivad ühise energia vaimsel allakäigutrepil alla poole.
Ohver ei pea midagi ega kuidagi – tema kannatused õilistavad teda – tema ees ollakse süüdi – on süüdlase asi teha lood korda. Ohver, kui Agressor, on julm, küüniline, väiklane – see on inimene, kes ei kasva ise ega lase ka teistel, enesega ühes olijatel, seda teha. Häbi tunde kasvatamisega ja hirmu külvamisega takistab Ohver inimese kasvamist – vähendatu aitab alles hoida Ohvri Mina – vähendatu aitab Ohvril seista kõigist üle ja tähtsamana.
See on ühise kasutamine, isiklikel eesmärkidel – enesega ühes olijate vähendamine tähendab inimese rolli surumist, et teda saaks vahendina kasutada. Mida kõrgemale tõstetakse kedagi kindlat, seda madalamale astutakse – selle ühe kõrgustesse tõstmine vajab teiste tööd – ühine kasutab informatsiooni pendli töös hoidmiseks – omad vähendavad oma, et oma kõrgemale tõsta. Sama madalale, kui vähendatakse - samal tasemel või veel madalamal ise seistakse.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et vastukäimised, eksimused ja segadused ei leia lahendust – ei leia lugu lahendavat lahendust – see tähendab, et ei looda, ei taastata, ei hoita tasakaalu tervikus. Tuleb täpsustada, et vägivaldses keskkonnas elavate/ toimetavate inimeste lugu on ja jääb tasakaalust välja, kuid rollides olijate loos taastatakse balanss.
Vägivaldse keskkonna lood ei lahene, sest on olemas teatud informatsioon, mis jääb muutumatuks - ei loe, kuidas oli ja, kes oli, täpselt - loeb see, mida kirjutab ette konkreetse keskkonna stsenaarium - see ütleb, mida keegi tegi ja, mida see tähendab. Selle "piibli" alusel ei ole Ohver vastutav - tema vastu tehti ja tema pidi üle elama ja kogema. Sama ettekirjutuse alusel on Süüdlane ise süüdi, kui temal paha on - tema andis põhjuse ja tema vastu pidi jõudu kasutama - Ohver oli sunnitud.
Vaimse piiratusega inimene, kes teab ja näeb ennast rollina, ei vastuta enesega seonduva eest – ta võib arveid maksta, ise söögi ja riided osta, kuid ta ei tee sama vaimsel tasandil – tema vaatenurk on rollide oma, tema teadlikkus on rolli oma. Tema jaoks on lood tasakaalus siis, kui tema omab oma rolliMina ja sellele on kinnitus olemas.
Rollide Maailmas on lugudel teistsugune sisu ja teistsugused tähendused - põhirollid ei loe ja põhi õigusi ei ole. Inimesele osaks saavas ja temaga seonduvas loeb ja määrab rollile antud liide/ teine roll - ettekirjutused sellest, kuidas peab ja mida ei tohi - kelle vastu ei tohi vägivaldne olla - kelles ei tohi esile kutsuda tundeid, millega too toime ei tule - kellele ja kuidas tuleb ennast kasutada anda, et too saaks oma tunneteenergiat välja elada ja maha laadida.
Inimeste tasandil saab tasakaal olema siis, kui kõik võtavad enese osa eest vastutuse ja seisavad enese kohal, teise inimese kõrval, inimesena. Ühine Meie on seda tugevam ja tõesem, kui ühine minevik liidab, mitte ei lõhu – inimeste teod ja valikud on nähtavaks tehtud – need ei too kaasa viha ega põlgust ega hülgamist. Inimest valitakse mõista – inimesele antakse ja luuakse võimalus kasvada inimesena – õppida ühisest kogemusest, mõtestada ühist kogemust, tunnustada ühes olijate teekondi – Meie – Mina olen teistega sama.
Siis, kui leidsin sõna Vähendamine ja mõistsin selle sisu, siis hakkasin nagu raamatus Suur Maalritöö - möödunu lugudele värve andma – see oli vähendamine, see oli vähendamine, see oli seda.
Siis oli hetk, kui minu enda käest küsiti, kas see, mida ise olin teinud, oli vähendamine – vaikisin ja seejärel ütlesin, et Ei. Vastus tundus aus, kuid nagu ei olnud ka. Läks mõni aeg, kui mõistsin enese ebaluse põhjust – mina ei tahtnud olla sama – mina ei tahtnud olla sama sellega, kes oli teisiti, sügavamalt ja kauem minule haiget teinud.
Raske on olla sama – see nõuab kasvamist, et seista iseendana – Jah, mina ise tegin ja ise olin ja ise valisin ja teisele kaasnes sellega. Ohvril on raske lasta lahti oma rollist ja seista, inimesena, teise inimese kõrvale – Mina olen sama. See on vägivaldse keskkonna argipäev – kõik kasutavad vägivalda ja seega on nad teisega samad – neil on ühesugused harjumused, sõltuvused ja lahendused – Meie, sellistena.
Tänases on vähendamise mõiste täpsustunud – see on inimese vastu suunatud ja jõuga teostatud vaimne vägivald, millele lisanduvad füüsilised lahendused. Konkreetne situatsioon, mille kohta minult küsiti, ei olnud vähendamine, vaid hoolimatus – oli olemas informatsioon, kuid ma ei arvestanud sellega.
Vägivaldse keskkonna üleminek, inimeste keskkonnaks, saab alguse tõese informatsiooni kasutusse võtmisest – inimesed kasvavad vaimsel tasandil – nad õpivad olemas olevat informatsiooni avama, koguma ja kasutusele võtma – nad loovad põhja sellest, mida ei muudeta ja, mis ei muutu – see on inimeste põhi. See tähendab, et informatsioon ei ole muudetav, kellegi huvides – seda ei pöörata ümber ega tehta teiseks. See tähendab, et info on tervik – selle sees on kõik olema saanu ja olema tehtu – nii nagu see oli.
Vägivaldses keskkonnas aset leidnu kõige suurem ankur, mis takistab inimest, iseendana olemast, on Häbi – Mina, sellisena. Muutumatu Mina, mida vägivalda kasutav alles hoiab – see on põhjus, miks ja kuidas kohelda valitud moel. Häbistamine toob kaasa harjumuse – peituda, kahelda, vabandada, paluda, süüdi tunda, vaikida, taanduda – inimene ei taha ennast näha sellisena nagu teda luuakse.
See ei ole Mina ega ole see info Minu kohta käiv – see on vägivalda kasutava teise harjumus ja sõltuvus. Täis kasvava inimese tunnus on julgeda seista ja võtta vastutus enese astutud sammuga kaasneva eest. See tähendab vaimse tasandi avatust, informatsiooni vastu võtmist ja töötlemist – kontsentreeritust tasakaalu taastavale lahendusele.
See on punkt, mis valmistab Ohvrile raskusi – Ohvri mõistes taastub tasakaal siis, kui tema roll kuulub temale – teda on nähtud, näidatud ja koheldud Ohvrina. Ohvri rolliga samastunud inimene ei ole nõus kaotama ega teisele inimesele enese kõrval kohta andma ega samasugust tähelepanu võimaldama. Ohvri mõistes on tema Ohver ja teine Süüdlane – mõlemad ei saa samad olla.
Samana nägemine ja samana mõistmine on inimese oskus – mõlema teekonna valgusele avamine – mõlemad on inimesed, kes ei tule tühjusest – mõlema kogemustes on eelnevate sammud ja valikud sees – mõlemad on osa ühisest pärandusest – üks sai teha, sest oli olemas see, kelle vastu teha – ka see, kelle vastu tehti, andis loo sisse oma osa – oma reageeringu enne, samal ajal, pärast – tema sõna, sammu, valikuga kaasnes midagi – tema energia tegi võimalikuks.
Olemas on vahetu vastutus ja on olemas kaasnev vastutus. Vahetu on tegu ja sõna, mida inimene on reaalselt teinud ja öelnud – see on inimese teekond. Kaasnev on olemas olemisest tulenev – inimene oli teise inimese kõrval ja temaga samas – enese sammud ühisel teel – Minu osa tervikust – see oli Minu puudutus, sõna, tegu – millele teine reageeris – Mina aitasin sellel olema saada.
Ohvriks nimetatu poolt astutud sammud on justkui võõras riigis resideeruva saadiku tehtud – temal on diplomaatiline puutumatus. Ohver aitab vägivalda elus hoida – tema hoiab ühises lugusid sellisel tasandil, kus inimesi nimetatakse rollidesse ja neid koheldakse rollide järgi – kõik alguse vigurid on laual, kuid nende vahel ei ole võrdseks näitavat märki – keegi on tõstetud ukse taha, keegi on jäetud välja.
Igas sugupõlves on keegi, kes kinnitab suguvõsa/ perekonna Ohvreid rolli - iga sugupõlv valib endale oma Süüdlase või võtab eelnenute oma üle. Samaga jätkav muster - omad vähendavad oma, et olla vastutusest vabad ja Ohvrina tunnustatud. Rollide keeles ära seletatud lugu, kuidas olla Mina, kellega arvestatakse, kelle vastu vägivalda ei kasutata.
Vaimselt piiratud inimene kogeb inimesena kasvamist vägivallana - roll ei pea võtma vastutust selle eest, mis ei ole Minu ega ole Oma - ei ole Oma ega Minu see, kus on sees see, kes on haiget teinud ja ülekohtune olnud - Minu on see, kus seda inimest sees ei ole.
See on energeetiline otsus, mis mõjutab tervikut - justkui laseriga lõigates ühendab inimene, kellegi enese kõrvalt lahti ja näeb ennast muutunud Maailmas - temaga on need, kes sobivad ja, kelle kohta saab Oma öelda.
Tegelikkuses lõikas see inimene ise ennast suguvõsa puust lahti ja ehitas endale oma maja, kuid vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et reaalsust mõistetakse ja väljendatakse - vale jäetakse eneste hulgast välja - tollel enam ei ole ja too enam ei saa.
See kogemus mõjub lahti ühendatule haiget tegevalt ja lahendust leidmata - Minul ei ole ja Mina ei saa - Mind hüljati. Tegelikkus - teised läksid ära ja hülgasid enese alguse - see ei läinud nendega kaasa - see jäi sinna, millest lahti öeldi. Harjumused ja sõltuvused võeti kaasa - vägivalda kasutati uues majas edasi,
Luuakse ja lõhutakse kooslusi – sama kodu territooriumile ehitatakse uusi tube, kus olla koos nendega/ sellega, kes on ise endale valitud – kui järjekordsete lahendamata lugude energia on väljakannatamatu, siis ehitatakse uus. Siis, kui Mina Ise on üleelusuuruse mõõtme võtnud, siis minnakse mujale – minnakse laia Maailma ja elatakse oma elu seal.
Inimesed käivad koos ja istuvad ühise laua taga, sobivatega – käiakse surnuaial ja põletatakse küünlaid – tähistatakse pulmi ja mälestatakse peielauas ja usutakse, et ollakse suguvõsa ja perekond – raamid on paigas, tegevus tõene – tegelikkuses ei olda aus ega ühes – vägivald ja vähendamine seisavad samas.
Inimese kohta, kes tõuseb peielauas püsti, et öelda lahkunule järele oma sõnad – öeldakse, et tema tegi vale teo – tema ei oleks tohtinud seda teha – lahkunu vihkas teda ega tahtnud teda 40 aastat näha. Inimene, kes tõusis ja rääkis, mäletab oma teo tõttu ennast häbina ja häbistatuna – teda saatis häbisse see, kes andis temale mõtte – Kas Sa ütleksid midagi oma õe saateks – oled vanim ja oled õde.
Õige, kõigi pilgud pöörati sellele, kes andis mõtte, mida teine inimene, ise, kasutas ja, mille kohta teine inimene, ise, hinnangu andis – süüdlane .... . Igal ühel oma mätas ja vaatenurk – erinevad väärtushinnangud ja põhi mõtted – kellel inimese oma, kellel rolli oma ... .
Saja aastane sõda - viha põhjuseks toimetulematus Mina kaotusega - Mina oli saavutatud võrdluse tulemusel - Mina olen, Minul on - korraga oli teisel, midagi enamat ja Mina omavale kättesaamatuks jäänut. Mina ei olnud enam Mina - senise Mina kinnituseks ei olnud enam materjali. Aset leidis rollide vahetus, et uus Mina saaks sündida - inimesest sai Ohver, kellele tehti liiga - teisest sai süüdlane.
Viha ja eraldatus kaasnesid loomulikult - viha andis jõudu, et tõestada enesele tehtud ülekohut - eraldamine andis teada enese otsusest ja rollist kinni pidamisest. Kohtumine, koos olemine, uus informatsioon oleksid võinud muuta mängu - Mina ei saanud olla, kui ka Ohver ei oleks saanud olla, siis kellena oleks see võimalik olnud. Parema enesetunde jaoks oli vaja teisest erineda, eralduda ja parem olla.
Vaimselt piiratud inimene ei mõistnud, mida oli tegemas - laps vajas vastutajat, enese vastu tehtus ja lohutust, enese poolt kogetus - siis, kui lapsevanemat, suure inimesena, ei olnud oma koha peal - siis sai selleks teine laps, keda oli võimalik selleks otstarbeks kasutada - rollide ümber mängimine, et olla ainus, kes tunnistatakse Ohvriks ja, keda koheldakse Ohvrina - kõik selleks, et kogeda siirast kaastunnet - nähakse kogetud teekonna ülejõukäivat raskust - Mina ei olnud selles süüdi - Minule sai osaks, sest Minuga ja Minule kaasnes.
Ajas peituv muster - oleva aja lapse kõrvalt puudus täiskasvanud Ema/ Isa - lapsega ühes oli või oli olnud Ohver - see oli inimene, kellele laps toetuda ei saanud - laps ei saanud olla abitu, õrn, haiget saanu, kuid ka solvunu, pettunu, vihane - see kutsus esile kriisi ja tasakaalu taastamise, vägivalda kasutades - vanem tõestas ja taastas enese Mina - Mina olen Ohver - Sina tegid ja teed Minule liiga - Sina oled Süüdlane.
Põlvkond, põlvkonna järel, Ohvreid - mitte, kellegi jaoks ei ole olnud inimest, kes mõistaks teisele inimesele osaks saanut - pooleli jäänud kasvamised - inimese puudutuse puudus, inimesena nägemise oskamatus - rollina kohtlemine ja rolliga samastumine - kestev Mina kriis. Tõese informatsiooni puudus ja vale info üleküllus.
Mina, mille inimene kaotas, loodi valusas minevikus - küüditatud laps andis endale Minapildi, keskkonnas, kus tema oli vähendatu - ta vähendas endast vähemaks selle, kes oli temaga sama. Teisest parem oli põhjendus, mis aitas kasvatada identiteeti - õigus paremaks kohtlemiseks - paremaks enese tundeks - enese häbi vähendamiseks - enesele mõtte andmiseks.
Keegi, kusagil otsustas, kuidas saada see, mida ise ei omata. Keegi, kusagil otsustas anda endale lahendus, kui kasutas võimalust - andis üles nimed, keda kulakuks võidaks tunnistada. Keegi teostas otsuse. Keegi jättis päästva sõna viimata - keegi tundis häbi ja andis teada, et ei ole seotud - Mina ei ole, nendega, sama.
Vanemad kadusid laste radarilt - lapsed olid üksinda - Mina pildi muutus - identideedi kriis. Osaks saavad koledused - mõistmatus - abitus. Ei ole ühtegi Minu Oma inimest - õde eraldas ennast õest - kasutas teist vahendina, et tõsta ja tõestada ise ennast - vähendas ühist, kui enesele vajamineva saavutas enesega sama arvelt. Vastutuse võtmata jätmine - inimesena kasvamise vältimine.
Inimesed, inimeste vastu - inimestele selga keeramas - ise ennast aitamas - vägivald võtab inimsuse - see suunab inimesed üksteise vastu - manipuleerija nipsutab sõrmi ja tema tahe viiakse ellu - tema jääb puhtaks ja õigeks. Inimesed eraldavad, ise, ennast ühisest ja eraldavad teise ühisest - vahed ja lõhed ja takistused.
Teine kaotab Minu Mina - teine ei tunnista Minu Mina õigusi - teine saab Minu oma endale - teine teeb Minule liiga - ütleb see, kes näeb ennast Ohvrina ja lahenduseks lööb teist rusikaga või põrmustab halvustavate sõnade saatel, et tõestada enese õigust oma rolliMinale. Mina ei ole Süüdlane = Mina ei pea vastutama = Mina olen Laps.
Marianne
18.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar