On sage, et vaimselt väärkoheldud inimene kogeb ennast häbina – inimene teab ja näeb, et tema ise on ennast häbistanud – midagi on olnud ja inimene on kuidagi teinud ja peale seda on tema sees paha maitse – inimene häbeneb ise ennast – inimene on häiritud – tema ei tahaks enesena ja enesega koos olla – on midagi, mida ta tahaks ära unustada, välja jätta, teiseks teha, enesest ära lahutada, kuid ta ei saa seda teha – see samm, see tegu, see valik jääb temaga, sest tema ise tegi selle teoks.
Väärkoheldud inimese enesehäbi, ja vahel ka enese vastu pööratud põlguse, põhjuseks on mõte sellest teisest, kes on inimesega ja/ või sama looga seotud – see teine koges vahetult või nägi pealt või kuulis edasi räägitut või teab möödunust. Häbi tundev inimene näib teadvat, mida ja kuidas temast mõeldakse – millisena tema, teisele/ teistele, paistab.
Inimene kogeb ennast selle Minana, kes on selline, millisena temast mõeldakse – see ei ole hea kogemus. Tegelikus elus näeb see enese nägemine välja nii, et siis, kui ollakse koos, siis teine ei küsi, et miks või kuidas, vaid lajatab otse – Sina tegid = Sina oled. Siis, kui ei olda koos, siis inimene kujutab teise reaktsiooni ise enesele ette.
Olgu see siis ühine hetk või enese ettekujutus, kuid see teine ju ei tea, miks inimene oma teo tegi või otsuse valis. Inimene teab, et seega otsib teine ise põhjuse – teine seletab loo iseendale ära ja peab seda õigeks. Selle välja valitud vastuse alusel mõtleb ta inimesest teatud moel ja kohtleb teda nii nagu see, tema enda poolt välja mõeldu, oleks tõsi. Teine saab sellist informatsiooni ka edasi jagada, siis on teadjaid ja vaatajaid juba rohkem - Mina on tõesem.
Hirm, teise poolt valitud vaatenurga ees ja häbistatu tunne, on vägivaldse ja inimest vähendava keskkonna tavalisus – inimese käest seletust ei küsita, inimese seletust ei usuta – enese poolt, enese mõistmise ja enesele sobiva alusel usutakse välja otsitud põhjus tõeks – tegid, olid, valisid – järelikult oled, sest Sina oled selline`.
Häbi toonud iseendast saab halvasti lõhnav mälestus – kuigi see ei ole enese tegelikkus, vaid teise mätas ja ettekujutus – siis on see teadmine, vale ja muutmatu Mina olemas olemisest, abituks tegev – see on olemine sellena, kellest mõeldakse halvasti, kelle kohta räägitakese vähendavalt, keda endaga ühte ei taheta, keda koheldakse halvustavalt, keda pilgatakse, keda võidakse lüüa ja karistada jne. Kõik ikka selleks, et inimene ise kogeks ja näeks ja teaks, milline tema on ja kui paha teis(t)el sellepärast on.
Vägivaldse keskkonna ja vähendava käsitlemise tulemus – inimene ei pea ise ennast normaalseks – tema seletus, enesele, on kellegi teise oma - see on karm ja vähendav, see ei ole inimest toetav ega mõistev – kellegi teise seletus mõistab inimese hukka ja nimetab ta valeks, väärtusetuks, halvaks, häbiks jne.
Inimene häbeneb seda ennast, kes on teise poolt välja toodud ja ette näidatud – Mina, sellisena. Mis siis, et sellise Mina juurde ei vii enese teed – ikkagi on selline Mina olemas. Sellise Mina olemas olemine sõltub hinnangu andnud teisest – inimene ise ei saa seda Mina teiseks teha ega ära kustutada. Inimene saab proovida teisiti olla ja loota, et teine, ühel heal päeval, ta ära muudab – teda teisiti näeb ja teda teistmoodi seletab ja seejärel teda teistmoodi ka kohtleb.
On vägivaldse Maailma tegelikkus, et inimese „ära seletanud” teine jääb enese poolt loodud inimese Mina juurde ka aegu hiljem. Selline Mina tuuakse korduvalt välja, sest selle Mina kohta kogutakse informatsiooni, mis hoitakse alles – seda infobaasi ei muudeta. Inimest koheldakse selle Mina alusel – inimest ümbritsev peab seda Mina tõeliseks.
Selline, suunatud ja sihipärane, käitumine on vaimse ja füüsilise vägivalla tunnusmärk – tegeliku inimese ümber luuakse halo ja elusat inimest koheldakse sellisena nagu tema ei ole, kuid tehakse seda nii veenvalt, et ka tema, enesele pööratud tähelepanu ja enese kohta välja toodud informatsiooni alusel, ise hakkab sellisesse iseendasse uskuma. See tähendab, et manipuleeriv käsitlemine on õnnestunud – manipuleerija käte vili on kasvama läinud – manipuleerija saab endale vajamineva vahendi, keda kasutada.
Iga inimese, iga teo ja iga valiku jaoks on olemas seletus – see on teekond, kuidas tema sinna jõudis – enese informatsioon, iseenda mõistmine ja enese vajadusele otsitud lahendus juhatasid inimese sinnamaani. See ei pruugi olla parim ega väljast vaadatuna õige või kellegi teise jaoks hea kogeda, kuid see on selle inimese reaalsus. Tema sammud ja tema tulemus.
Vägivaldsele keskkonnale ja vähendavale kasvatusele on omane, et ei vaadata ega avata inimese teekonda – ei küsita ega otsita, miks ja kuidas inimene sellise valiku/ teo juurde jõudis. Vägivaldne keskkonad mõistab „eksinud” inimese hukka – vägivalda kasutav inimene ei anna teisele inimesele toetust ega mõistmist, et teo/ valiku teinu on normaalne inimene ja, et tema saab paremini valida/ paremini teha – inimeses on potentsiaal olemas – inimene ei ole võrduv oma valikuga.
Vägivaldses keskkonnas ei küsita, mida inimesel, parema tulemuse jaoks, vaja läheb – millest on temal puudu, kuidas temale toetust on vaja. Iga inimese teekonna avamine tähendab vaimse tasandi võimekust, mida vägivaldses keskkonnas ei ole – see tähendaks kõigi osaliste teekondade avamist ja selle tõeks tunnistamist, kust inimene tuli ja millele inimene vastas – mis teda ajendas, millega ta oli seotud, kelle sammud teda mõjutasid, milline vajadus aktiivne oli, millised olid oskused, mil moel oli toetus, teistsuguseks lahenduseks, võimalik.
Inimene ei tule tühjast – teda ümbritsev on tema sammudes, ja tegudes, näha ja kogeda. Suured inimesed tulevad lapsepõlvest - nende inimeste, kes ei ole täis kasvanud, mõistmised on pärit lastetoa aegadest. Selle toa ust ei ole lõpuni avatud ja sellest toast ei ole tervenisti välja astutud.
Selle jaoks, et laps saaks, lapsena, kasvada – läbida oma eale vastavaid arengujärke, õiges järjekorras ja täis kasvanud inimese saatel, on vaja selleks sobivaid tingimusi – last ei kohustata enesest suurem ja tugevam olema – abi vajavat last ei jäeta üksinda - last ei sunnita kompenseerima seda, millest teda ilma jäetakse – lapsele antakse, kasutamiseks, aus, konstruktiivne ja toetav informatsioon – last ei sunnita, ise, ennast vähendama – lapsele antakse teada, mis on vägivald – nii tema enda tegudes, kui ka tema vastu tehtus – last suunatakse, reaalse iseenda eest vastutust võttes, vägivallavaba koos olemise poole.
Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapse teekond on täis samme, mida on nimetatud valedeks ja mille põhjal on lapsele antud hinnang – Sina oled selline ja selline ning seejärel on teda koheldud nii nagu on tema kohta öeldud. Infoväli – laps saab mitmekordse enese üle kinnituse ja selline tema jääb temaga kokku – teda, teistsugusena, ei ole olemas.
Lapse nö valed lahendused tulevad, ümbritsevas infoväljas olemas oleva alusel, ealise enese mõistmise järel tehtud otsusest – Mina olen üksinda – lapsel ei ole vajaminevat toetust – ta ei saa pöörduda – tal ei ole Minu Oma inimest, teda ei võeta kuulda, teda mõistetakse tahtlikult valesti.
Valed sammud on katsetused, avastamised, kellegi teise manipulatsioon, kuid ka eheda elu tagajärjed - laps on mõistnud, et tema peab olema ise – siis, kui lapsel on vajadus, millele temal endal lahendust ei ole, siis ta otsib ja kasutab seda lahendust, mis on tema jaoks võimalik ja näib aitavat – ta maandab ennast, ta otsib asenduse.
Laps, kellel on eluline vajadus – on laps, kes ei saa seda, mis on temale lubatud/ mis on tema õigus/ mis on tema kõrval olemas/ mida tema vajab, konkreetsel hetkel- konkreetses teemas, oma eluga toime tulemiseks. Vajadusega seonduv on informatsioon, mis toob kaasa vaimse tasapinna häirituse, mille laps suunab füüsilisse vormi – füüsiline samm on, millegi tagajärg – selle algus ei ole laps – laps on vastus millelegi ja sõnum kellelegi.
Vägivaldne keskkond tähendab vastutust mitte võtvaid inimesi – lapse sammus ja valikus ei nähta, kellegi teise samme – lapse väljendusi nähakse lapses algavat ja kedagi teist puudutavat. Laps teeb, midagi katki, tegeleb iseendaga, lapsel on „veidrad” vajadused/ harjumused, laps teeb kellelegi haiget või on kellelegi häbiks - laps on seestunud, häbenemist väärt – laps ongi selline, temast ei ole midagi paremat tahta – lapsest pole kasu, laps on kõlbmatu, hukka läinud.
Vägivaldse keskkonna lahendus - valesti käitunud ja valena olnud last tuleb karistada, õigele teele suunata, karmilt kohelda, minema saata – lapselt tuleb oluline ja oma ära võtta – lapsele tuleb vabadus ja privileegid ära keelata - häbenegu, kahetsegu, tundku hirmu, mõelgu oma tegude üle järgi, siis enam ei tee – siis laps palub vabandust ja käitub korralikult.
See on rolli suunamine ja rollile vastavaks kasvatamine – Sina ei ole selline – Sina oled selline – Sina pead olema selline. Rollile vastavust õpetav inimene nõuab, et tehtaks tema sõnade järgi, mitte tema tegude järgi. Lapse eluline vajadus on seotud vahetu keskkonnaga ja teda kasvatava inimesega – tolle reaalsete tegudega – käsutavate, kontrollivate, allutavate sõnadega seda ära ei lahenda ja teiseks ei tee.
Karistatud, rolli suunatud ja vääriti mõistetud laps ei mõista paremini enesest aru saada ega oska paremat/ elutervemat/ teis(t)ega arvestavamat lahendust enesele anda. Vägivaldses keskkonnas elava lapse vajadus ei kao ja see tähendab, et tema vajab, endiselt, enesele lahendust.
Vääriti tõlgendatud ja väärkoheldud laps läheb nn maa alla peitu – ta häbeneb ise ennast – ta häbeneb, et tema on ebanormaalne – ta otsib lahenduse, mida on võimeline varjama, mis näib normaalsemana jne. Laps püüab ennast piirata ja keelata, kuid ebaõnnestub – see toob kaasa eneseviha – Mina oleksin ju, kuid Mina ise vean ennast alt.
Laps, kes vajab ja kasutab lahendust, mis on valeks nimetatud ja hukka mõistetud, elab enesehäbis ja põleb ennast süüdistades - temal ei ole anda endale informatsiooni, et tema oleks, sellisena nagu ta on, normaalne – ümbritsev, ja teda ära seletavad teised, teda normaalsena ei näe, ei näita ega kohtle.
Inimene saab mõista inimest – inimene on see, kes on enese teekonna, teadlikult, vastu võtnud – inimene näeb enese kasvamise teekonda. Tema mõistab iseenda kujunemist ja valikuid – tema näeb, kuidas ta kuhugi jõudis ja sealt edasi kõndis – inimene näeb edasi kasvavat ja muutuvat ennast. Inimene näeb enese valikute tagamaad – seda, kuidas kellegi teise valik teda puudutas ja tema ise enesega seonduva lahendas – ta näeb ka seda, kuidas mõistmise avardumine ja informatsiooni kogumise/ selekteerimise/ töötlemise parem oskus tal paremini ise ennast mõista, väljendada ja samme valida aitas.
Vaimne tasand - selle avatus ja avarus. Vaimsus annab aluse teise inimese mõistmisele – teine kõnnib samal moel, enese arusaamade, vajaduste ja võimaluste järgi. Teisel inimesel on oma infobaas, mida ta kasutab ja Mina, kellena ta Maailmaga suhtleb ning Mina, keda ta enese sees peidab ning Mina, kellena ta olla tahab.
Vägivaldse keskkonna kasvandiku põhiMina tähendab suletud infobaasi – vaimse väärkohtlemise osaliseks saanud inimene hoiab iseenda Mina kohta käivat infokogumikku kiivalt suletuna – ta ei ole nõus seda teiste ees avama ega välises olevat informatsiooni enese sisse integreerima – tema näeb ja kogeb seda ohuna – teda vähendava vägivallana.
Rollide Maailmas elades ja seda ainsaks tõeks pidades, ei tee inimene vahet informatsioonil, mis antakse, temale, rolli suunamiseks ja temalt rolli ära võtmiseks – ta ei erista seda informatsioonist, mis antakse temale, kui inimesele – vaata enese reaalsust, enese sammudega kaasnevat ja võta selle eest vastutus.
Rollide Maailmas on ka Inimene roll – sealses Maailmas on Inimene vähem ja tühine, sest lihtsalt inimeseks olemine ei tee inimesest paremat, üle olevamat, tähtsamat – ta on tavaline ja teistega sama – inimesel peab olema midagi sellist, mis teeb temast erilisema või siis eristab teda vähemana, et tema kõrval olija teaks, kuidas peab temasse suhtuma/ kuidas saab temasse suhtuda – roll on käitumisjuhis selle kohta, mis on selle konkreetse inimese puhul lubatud ja, mis on välistatud.
Inimese poolt kasutusele võetud lahenduste ja teoks tehtud sammude kohal on oluline see, kas inimene liigub edasi oma vajadusi alles hoides või neile vastuseid otsides – kas Mina vajan on pendel = Mina tahan/ Mina ei tohi seda lahendust kasutada või on vastutuse võtmine ja vastuste otsimine – Mina teadvustan oma vajaduse – Mina otsin vastused, kuidas vajadus sündis, miks see alles püsib.
Vajaduste lahendused sünnivad kriisisituatsioonides – vaimne pinge on kasvanud talumatuks, inimene vajab teistsugust/ kohest füüsilist väljendust – tema ise sunnib ja suunab ennast tegutsema - mida Mina ise saan endale anda – mis on Minu võimuses – mis Minu puhul ja jaoks töötab – inimene kasutab seda, mis tundub täitvat tema eesmärki – tema füüsiline tegu on vastus, sõnum, väljendus, vallandus, maandus.
Ebateadliku inimese vajadused pimestavad teda – inimese vaimsus on hämardunud olekus. Inimene, kellel puudub enese teadliku Minaga kontakt, on tagasi pöördunud X vanuses lapse aega. Ärritus - Mina -lahenduse vajadus.
See inimene, kes, kogedes ärritust, alustas teekonda punktist A - vajab oma lahendust, kui punkti B-d – olgu see maha tehtud ja valeks nimetatud ja ära keelatud ja ennast häbistav – inimene kasutab seda, sest tema vajab selle läbi saadavat – pinge langust, kogemust, tunnet, Mina.
Reageeriva inimese mineviku vanus annab teada, kui lühike on punkti B jõudmise ootuse aeg, mida inimene suudab taluda. Mida väiksem vanus, seda kiiremini ta oma lahenduse kasutusele võtab ja seda „näljasem” ta selle järgi on, kui see ei ole kohe võimalik. Ootuse talumatus tähendab, et inimene käivitub enne, kui ta peatub ja järele mõtleb - seega tema ise ei anna endale aega, et enesega aset leidvast aru saada.
Piiratud mõistmine ja mitte teadlikkus on vaimselt piiratud inimese tunnus – vähendava käsitlemise tulemus – inimene ise on jätkanud enese vähendamist ja häbiks pidamist. See tähendab, et inimese kasutuses on endiselt seesama infobaas, mis tema möödunus – see on tema enda poolt kokku pandud, kuid seda on aidatud teha – last kasvatavad suured on kallanud tema sisse teadmisi, mida laps on õppinud oluliseks pidama – need on aidanud tal ellu jääda, toime tulla ja õigena olla. See on vägivaldses keskkonnas elamise käsiraamat – millisena Mina pean olema, millisena Mind peab saama kogeda, mida ja kuidas Mina ei tohi.
Enese kasutuses olev infobaas on, kellegi konkreetse kohta käiv – see on vägivaldse keskkonna poolt vähendatud Mina jaoks kokku pandud. See - Sina oled - mis käib halona inimesega kaasas – on inimese, Mina olen selline`, teadlikkus – inimese ära tõestatud põhi – see on see, mis tema puhul ei muutu – ei ole inimese võimuses ise ennast ära muuta – seega peab inimene vastama temalt oodatud väljendustele ja tema puhul eeldatud nõudmistele – inimene ise peab ennast kontrollima, et tema oleks õige – mitte iseenda järgi, vaid väliste vajaduste ja eeskirjade järgi.
Nõudmine – ole teine/ piira ennast/ kuuletu/ allu/ vaiki/ vaigista/ peida ära/ saa ise – tähendab, et inimesel ei aidata kasvada ega anta talle enese mõistmise jaoks vajaminevat informatsiooni. Inimene peab olema, X suurusena, enne, kui ta on ise ennast mõistnud ja tasakaalustanud – teatud kindlal moel olema kohustatud inimene ei ole ise endale põhja ladunud – temal puudub kontakt sellise iseendaga – seega saab ta olla pinna peal, sisemuses leiavad aset segadust tekitavad protsessid. Vägivaldses keskkonnas olev inimene peab olema see, kes ta ei ole – selleks, et vältida välises vastuolusid, tuleb inimesel olla konfliktis iseendaga.
Vähendava ja vägivaldse keskkonna paradoks – vähendatu peab olema see, keda on õigus vägivaldselt kohelda – tema teod, väljendused, olemised, oskused, välimus jne annavad selleks põhjuse – tema on selline, keda peab, kui soov ja vajadus tuleb, vägivaldselt kohtlema - see on ära tõestatud argument. See informatsioon võtab vähendatult õigused – inimese tasandilt vähendatu ise teab, et temal ei ole õigust teistsuguse kohtlemise osaliseks saada.
Vägivaldse keskkonna dünaamika - see inimene, kes on kogenud enese isiksuse vähendamist ja, kes üsna tõenäolist, elab/ suhtleb vägivaldses keskkonnas – see inimene vajab väärtuste hierarhiat ja selle järgimist – see on see, mida vanem õpetab lapsele – Mina olen, meist kahest, tähtsam, väärtuslikum, olulisem – Sina mitte – Sinus ei ole väärtus – Sind ei ole Minule vaja.
Kaks erinevat tasandit lähevad selles kohas risti – laps, tehes nähtavaks enese isiku ja seistes enese eest – ei tee seda eesmärgiga vanemat, kui inimest vähendada – laps annab teada, et rollid on väline - inimene on põhi. Inimesel, hoolimata oma rollist, tuleb teise inimesega arvestada. Roll ei tee inimesest paremat ega väärtuslikku – roll annab võimaluse, mida inimene saab kasutada, enese väärtushinnangutele ja põhi mõtetele toetudes, kuid roll annab ka vastutuse – olla ja jääda inimeseks. Rollide Maailmas tuleb roll enne ja see kaotab/ muudab/ varjab inimese ära.
Inimene, kes on olnud vale, häbi ja allasurutud, kelle põhiMina on jäänud selleks, muutumatuks, nagu teda on kirjeldatud ja koheldud, ei kannata survet – vähendamist selle poolt, kes on temast vähem või sama. See on koht, kus tema ei nõustu alla jääma – seega on see koht, kus tema Mina tõstab pead ja annab teada – Mina olen oluline – Minuga sel moel ei tohi – Sina pead ennast muutma – Sina pead ennast Minust vähemaks vähendama - Mina pean olema tähtsam.
Inimene, kes teab ennast Minana, kes ei muutu – kasutab ise enese kohta käivat informatsiooni siis, kui eluline situatsioon annab talle teada – milline tema on. Ta on endiselt häbi, vale, ebaõnnestunu, väärakas, vähem jne. Tema elu on selline - temaga leiab aset, teda koheldakse, teda vähendatakse, tema ise ei saa, tema peab – tema enda muutumatu Mina on kõige selle põhjus. Inimene on enese sees lõksus.
Enese Mina lõksus olevad inimesed kasutavad – üllatus, üllatus – vaimset ja füüsilist vägivalda – nad elavad ise ennast välja, nad näitavad ise ennast välja, kuid nad ka vaigistavad enda – nad tahavad ära kaotada enese kohta käivad halvad mälestused – enese paha maitse suus. Vägivald on suunatud välja või pööratud enese vastu – see oleneb enese sisse suletud lapse vanusest, oskustest ja võimalustest. Keda näeb laps takistusena, keda on võimalik muutuma panna.
Kui möödunus oli olemas Oluline teine, kes pidi lapsega seonduva eest vastutama, kuid ei teinud seda, kuid lapsel on olemas mõistmine, et lapsel peab selline inimene olema, siis laps leiab sellise teise, kellele oma sõnumit edastada. Kui Olulist teist, lapse jaoks, olemas ei olnud, siis leiab laps selle, keda enesest vähemaks vähendada, et see läbi, teisega võrdluses, ennast paremini tunda. Kui lapsel puudus Olulise teise mõiste või ta jäi sellisest inimesest ilma – olemas on teadmine, et Minu jaoks ei ole – siis laps piirdub ja piirneb iseendaga – laps sumbub enese sisse.
Rolle kasvatav keskkond ei kasvata enese eest vastutust võtvat inimest – inimene ei pea enese sisse vaatama ega taha ta mõista ennast – mida on tal mõista, kui tema on sama ja jääb samaks – õpetuste järgi käitudes ta vahetab rolli ja sellega muudab enesele osaks saavat – teda koheldakse paremini, temast räägitakse paremini, tema teab ennast paremana.
Seda kõike rollidele kirjutatud näitelaval, kuid ei prožektori valguses peesitavate nägude taga – seal on, üsna tõenäoliselt, tema kohta teistsugune informatsioon kasutusel, kuid huvitaval kombel see, alati ja kõiges, ei loe – loeb väline – loeb roll, mis on aktiivne ja millele on kinnitus olemas.
Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et inimesed ei ole võimelised ega valmis enese tegelikke mõtteid nähtavale tooma – nad ei julge neid eneselegi tunnistada, veel vähem on nad valmis, kellegi teise kuuldes, tõtt rääkima – nende sees olev ei lähe kokku välises väljenduvaga.
Inimene, kes kasutab endale antud lahendust, ei mõtle selle peale, mida see, sellele, kes sellesse on haaratud ja/ või keda vahendina kasutatakse, teisele teeb või teise jaoks tähendab – lahendus on eneseabi, oluline on see, mida, seda kasutades, kogetakse, omada saadakse. Eesmärk pühitseb abinõu.
Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et tervik on lõhestatud kaheks või enamaks osaks. Seega on tavaline, et osa olijatel tuleb pool valida ja, kellegi vastu olla – olles oma, olla selle oma vastu, kes on vaenlaseks nimetatud. Seega on tavaline, et keegi jäetakse, kusagilt, välja - keegi on kellegi jaoks vale – keegi on üle. Kõik kõigiga ei sobi ja kõik kõikjale ei mahu.
Vägivaldse keskkonna huvitav fenomen – algne tervik on olemas ja selles osalejad omade rollinimedega väljakul – kuid selle jaoks, et muuta enesega seonduvat ja tagada enesele vajaminev roll ja sellega kaasnev – leiab aset terviku osadeks jaotamine. On olemas, keegi, kes peab ennast ühise omanikuks ja tema nimetab selle, mille alusel enesega ühte võtab ja enesega koos olla lubab.
Selle inimese põhivajadus määrab tervikus aset leidva ja taseme, millel ühist teostatakse. Vaimne ja füüsiline vägivald tähendab seda, et kõik osalejad on olemas ja samas, kuid ühe ees on piirid ja temale on seatud reeglid, mida teistel ei ole. Eraldatu on, kuid teda ei ole – tema ei ole teistega sama ega saa seda olla – teised, öeldes Meie – nii eraldatuna, kuid ka temaga koos olles, on tema vastu – seda ka siis, kui nad naeratavad ja on vägivalla, näiliselt, kõrvale jätnud.
Ühise omanik vajab enese rollile kinnitust – mida vähemana tema ennast tunneb ja näeb, seda vähemaks ta eraldatut käsitleb. Lahendus, harjumus, sõltuvus. See on vaimse tasandi surve – informatsioon, mis tuleb vastu võtta ja söödavaks teha – hästi kasvatatud laps usub enda kohta räägitu tõeks ja enese kohtlemise õigeks – Mina olen selline`.
Vägivaldsele keskkonnale on omane, et üks on tipus ja tähtis – teised on vähemad, kes on temaga või tema vastu – tema esitleb neid vastu olijatena – see annab põhjuse ja õigustuse enese valikutele. Pere/ suguvõsa peaks olema ühine ja sama kõigile – peaks, kuid sageli ei ole seda. See tähendab, et see, mis peaks olema vaba ja loomulik, on tingimustega – saab olla, kuid ei pea olema.
Lapsele on oluline suhe enese jaoks Olulise Teisega – see on see, kes peaks olema lapse laiendatud Mina. Lapse mõistes on laiendatud Mina see, kes on lapsega sama – see on inimene, kes mõistab ja toetab teda. Vägivaldses keskkonnas ollakse lapse jaoks olemas ja teda toetatakse ka, kuid seda saadab vaimne vägivald – antut ja oldut ei nimetata loomulikuks eluks, vaid kohustuseks, mida ise endale ei valitaks - seda nimetatakse võlaks, mis kohustab olema andjale meelepärane.
Inimese vähendamine on seda valusam, mida enam on neid teisi, kes on sellest haaratud ja, kes aitavad sellele kaasa – iga lisanduja teeb üksindust suuremaks – laps kogeb seda nii, et tema kõrvalt lahkutakse ja teda jäetakse üksinda – laps tajub ja näeb enese üksindust – teised on samas, kuid ei temaga.
Laps ei mõista seda muud moodi tõlkida, ka vaimne vägivald aitab siin kaasa – põhjus olen Mina – Mina olen selline´. Laps ei mõista, et tema ümber olijad on enese vajadusest sõltuvad inimesed – need on inimesed, kes ei muutu, kuid nad suudavad enese elu ja enesele osaks saavat muuta – nad vajavad rolli, nad vajavad tähelepanu – seega nad nõustuvad tingimuste ja mängureeglitega.
Vajadusega inimene on valmis hülgama, lõhkuma, valetama jne, et teda parema valguse sisse tõstetaks ja teda ühise omanikule lojaalsena nähakse – see on tema eesmärk. See, et tema kellestki lahti ütleb, kellegi vastu on, eraldunud grupi põhi mõtetega ühineb ja neid ellu viib, teda ennast ei häiri – need on võimalused ja lahendused, et saavutada enesele vajalik tulemus.
Oma vajadusest sõltuvuses olev inimene teeb ja valib olla, sest tema tahab sel moel teha ja sellisena olla – ta ei küsi, miks Mina tahan sel moel/ miks Mina valin sel moel – mis on selle taga – kas see on parim lahendus – kas see teeb Minust parema inimese või ei. Ta ei küsi ega vaata, mida Minu vajadus teeb Mind ümbritsevatega – mida Mina neile teen.
Vajadusest sõltuva lähedal olija/ lähedal olnu ei saa aru – Kuidas võis teine, Minule, nii teha – kas tema siis Minust ei hooli – kas tema ei mõelnud Minu peale. Tõde – ei hooli, sellisel tasemel, et mõista tegelikkust – ei, ta ei mõelnud – teine ei teinud Minule – teine kasutas Mind, vahendina. Teine ei mõelnud, et kuidas teda kogeda on, vaid enesele vajalikule – sellele, mis kaasnes tegemise/ valikuga.
Tegemine oli tulemuseks vajalik – kellelegi teisele osaks saav oli sellega kaasnev – tegijal ja kogejal on erinevad vaatenurgad. Enesele olulise võtmine, loomine, tagamine – selle nähtavaks tegemine annab teada, kui sügavale inimene oma vaimse allakäigutrepil on astunud – milleks tema võimeline on, millal ta peatub ja millisena ta oma oma lahendust kasutab – häbenedes, õigust nähes, nautides.
Vägivaldse keskkonna omadus – vägivalda teostav nimetab oma tegevust õigeks, vältimatuks, õiguseks – tema teisiti ei saa – tema peab, sest tema saab ja tahab. Vajadus – inimene ei mõista, et vajaduse lahendus ei ole see, mida tema peab saama teostada – tema vajab tulemust – inimese vaimne piiratus annab teada, et tema ei oska enese vajadust ise endale sõnastada ega enesele teistmoodi lahendust anda – ta on suletud tsüklis – ajas sisse tallutud rada süveneb ja lahendus saab Mina osaks.
Vaimne vägivald jätab haavad, mida on väga raske parandada – neid ei saa enese seest välja võtta ega olematuks teha. Kõigepealt tuleb need üles leida - tuleb aru saada vägivalla olemusest ja sõnastada selle teoks tegemise viisid – tuleb teha selge vahe vägivalla ja vägivallast vaba Maailma vahele – see tuleb tõeks tunnistada ka enese sees.
Enese sisemusega ongi kõige raskemad lood – vägivald kinnitas inimese halo olemas olemist. Vägivaldne keskkond ei kinnita inimesena olemas olemist – tegelikult kinnitab küll – ta hakkab inimest vähendama, valeks nimetama, eraldama, karistama, rolli suunama – vägivald on suunatud inimese isiksuse vastu selleks, et teha temast kuulekat ja magavat vahendit.
Inimese kasvamine, vanast välja, on raske, sest vägivaldsest keskkonnast lahkumine tähendab enese vastu teostatud vägivalda – Mina ise, jätan iseenda ilma – Minul enam ei ole – Mina enam ei saa – Mind enam ei ole. See on harjunud tegevus – Mina sellisena` nägemine, ühise Meie sisse uskumine ja ise enda vähendamine – kui ei ole teed, siis ei ole ka kuhugi kõndida.
Vägivald on tähelepanu, millega inimene on ära harjunud – ta on sõltuv selle tsüklitest, mis annavad talle teada, mis on ja mis tuleb. Inimene on sõltuv oma vajadusest uskuda, et tema saab sellest kohast selle, mida tema jaoks sealses ei ole – on, kuid Mina ei saa – on, Mina võin saada - Minul on lootus. See tähendab, et vaimne vägivald on jätnud jäljed – inimene talub vägivalda, sest see käib tema elu juurde.
Väikese lapse valu – Oluline teine tegi teo, valis lahenduse, teostas väljenduse, mis ei käinud kokku tema rolliga. Laps, kellel puudub mõiste – inimene – ei oska eristada rolli ja inimest – laps on kinnitunud rolli külge ja seega seda kandva inimese külge – Mina olen – Minul on. See tähendab, et laps ei tea ega näe teisi võimalusi – seega neid temal ei ole.
Ehmatus – Kuidas Minu Ema/ Isa sai Mind lüüa – toob kaasa vastuseta küsimuse - Kas Ema/ Isa siis Mind ei armastagi? Kestev vägivald ei kaota seda küsimust ära – laps ise ei anna sellele vastust, mis on temal olemas – inimene saab armastada, kuid inimene saab ka lüüa – reaktsioon oleneb sellest, kes, millises vanuses ja millise eesmärgiga lapsega suhtleb.
On tavaline, et vägivalla tagajärjel norgu jäänud laps kaotab olemas olemise mõtte – tema on, kuid teda ei ole – see on vaimne ülesanne, millega tema toime ei tule. Laps käib Ema/ Isa juurde – Lapsel on (peaks olema) Ema/ Isa olemas – kui on, siis on laps normaalne. Vaimselt väärkoheldu jaoks on rolliseotus eluliselt oluline, kuid tema ise ei ole rollipartneri jaoks õige ega oluline – laps ei tea, mida selle informatsiooniga peale hakata.
Kuidas sai teine, Minule, sel moel teha – kuidas sai teine, rollis olles, Minule, rollis olevana, sel moel teha!?!?! Vastus – see, et teine tegi, on fakt ja ka see on tõsi, et teise poolt nähtavaks tehtud informatsioon haavab – teine nägi halo, kuid ei näinud inimest – haloga suhelnu komistas inimese otsa ja oli nii nagu tema isiklik harjumus teda juhatas.
Vägivald on vähese vaimsusega inimese lahendus – see on piiratud mõistmine. Vägivalda kasutanu jaoks ei ole vahet, kelle vastu – ainult temast üle olev roll peatab ja annab teise suunise – sama ja vähem olija annab vabaduse, enesele vajamineva, väljenduseks. Just a buisness – ei midagi isiklikku ega ole, midagi, armastusega pistmist – vägivald, kui hammaste pesu – loomulik ja vajalik.
Ära võta vägivalda isiklikult – see on raske ülesanne ja vahel tundub, et seda on võimatu teostada. See oskus nõuab inimesena olemise teadlikkust – reaalne Mina ja inimõigused – muudetamatud ja püsivad. See oskus vajab distantseerumist, rollidest, ja keskendumist inimestele – Mina, inimesena – teine, inimesena.
Inimene ise valib, kas inimesest, kes teda sünnitas või temale osa andis või temast osa on või kes talle sugulane on - tuleb ja saab tema rollile partner või ta jääb inimeste vahelise suhtluse juurde - ühtesiduv roll on lähedus, milles teisega kokku ei saada - vägivalda kasutav teine ei austa partnerit ega suhtu võimalusse lugupidavalt. See on inimese õigus valida enese ellu ja kaaslaseks see, kelle jaoks on tema oluline - mitte vähendatuna, vaid just sellisena nagu tema seda on.
Marianne
11.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar