Vaimne kasvamine tähendab ka sügavat ängi ja kõike haaravat valu – see on selgus, milles ei ole enam varje ega teisti mõistmisi ega ära peitmisi ega teiseks muutmisi ega kergemeelset naiivsust ega lootuse lohutust ega õhinaga uskumist ega ankruna möödunusse jäämist – kõik on täpselt nii nagu on – ausalt ja ehedalt.
Mõistmine tähendab hüvasti jätmist selle iseendaga, kelle jaoks näis olevat võimalik see, mida kunagi ei olnud ega olema saanud. Hääletus on igavene vaikus – enam ei ole ega saa olema – mitte kunagi ei ole enam ühtegi võimalust – see aeg, mil veel oli võimalik, see on möödas – tõde on kohale jõudnud ja paigas.
Enese kasvamine tähendab enese kaotust – Mina pildi muutumist. Kasvamine tähendab möödunu mõtestamist – selles olnu vastu võtmist – enesest on kahju, enese pärast on kurb – Mina elasin ja Mina olin ja Mina nägin ja Mina ise uskusin, seda mida ei olnud – Mina ise elasin nii nagu see oleks olemas olnud. Vastu võtmata olnud tõed ja tegelikkus on haigutav tühjus – põhi ei ole seal, kus Mina kõndisin – tegelik põhi on kaugel ja sügaval, all pool senist pinda.
Kurbus on inimese kaaslane, inimese üksinduses. Inimene valib kurbuse, tõega kohtumistel – selles kohas, selles mõttes, sellel tasandil ei ole kedagi teist, kes oleks sama – ei ole kedagi teist, kes seisaks samade põhi mõtetega ühes ja samade väärtushinnangute eest – ei ole seda teist, kes valiks inimest. Kurbus loob illusiooni ühendusest – ollakse iseenda kaaslane.
Kasvamine tähendab jõudmist sinna, kust osatakse ja valitakse vaadata teisiti - Mina näen ja mõistan inimest – tema teekonda, valikuid, otsuseid, samme. Mõistmine ei tähenda silmade sulgemist ja enese vaigistamist – mõistmine tähendab teise inimese vastutuse suuruse ja sisu paika panemist – enesest eraldamist. See ei ole Mina ega ole Minu – see oled Sina ja on Sinu.
Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamine tähendab valu, sest see teekond toob kaasa karmi tõe - Mina olen see, kes mõistab teisi, kuid Mind ennast, inimesena, ei valita mõista ega näha ega näidata. Välja astumine tähendab, et olnu ja oleva vahele jääb distants – sel moel olime, sel moel enam ei ole – Mind ennast, vanal moel, enam ei ole – Mina ei sobi möödunu järge.
Inimene, kes on võtnud vastu reaalsuse – tema elab sellega ühes ja arvestab oma valikutes – on inimene, kes on rahulolematu siis, kui see reaalsus ei ole tema normaalsus – tema teab ja näeb tegelikkust – tema mõistab vaimse tasandi tegelikku olemust - ühendatust – tema teab, kuidas, ühises, saaks ja võiks olla teisiti, kuid selle jaoks temast endast ei piisa – tema on ja saab osa, kuid tema ei ole oluline – teda ei kuulata ja temaga ei arvestata – tema Maailm on teiste jaoks vale ja ebamugav.
Võimaluste nägemine ja muutuse loomise soov tähendab peatumist – leppimatust ja tegutsemise vajadust – see on vastutuse võtmine – Minu aeg, Minu lugu, Minu sammud – Mina annan oma osa – see ei pea lõppema siia ega jääma selliseks – olevas on võimalik muuta suunda ja lõpetada inimest vähendavatele rollidele keskendumine ja vägivalla loomine.
Peatumisel, enese teekonna peatamisel, on tagajärjed – peatumine toob kaasa lugude detailideks võtmise ja nendele keskendumise. See tähendab komistamist ja vaimsel tasandil tagasi astumist siis, kui inimene jääb kinni oma tunnete seisundisse ja hakkab ennast tunnetena looma - inimene püsib paigal ja näitab, et lugu on suletud – temal ei ole olukorrale lahendust ega ise endale välja pääsu anda – tema vajab teisi, kuid neid teisi ei ole ega ole tulemas.
Kurbus toob kaasa viha – enesele jõu andmise, et üksindust taluda ja selle saatel edasi minna. Nähtav ja tajutav üksindus tähendab teistega ühes ja samas olemist – see on tajutav energeetiline ühendatus, mida ei ole võimalik realiseerida – erinevad tasandid teevad ühes olemise võimatuks/ keeruliseks.
Üksindus tähendab vaimse tasandi ühendatuse mõistmist, nägemist ja tajumist – selgust, et teisi ei ole sealses – Mina olen sama, kuid Mind ei nähta ega kogeta samana – Mina ei ole enam sama ja see tähendab, et Minuga ei olda enam sama – see tähendab, et meil puudub kokkupuutepunkt, kus me oleksime samad.
Üksindus tähendab, et enese avatud loos on olemas teine/ teised, kes ei võta iseenda/ ühise/ ühes olemise eest vastutust. See on faktide ära märkimine – Näe, vaata, mida too teeb ja kuidas mitte! Teisel ei ole õigust. Teine ei peaks. Teine ei arvesta. Teine ei hooli. Teise valikud näitavad teise põhi mõtteid ja väärtushinnanguid – need erinevad enese omadest.
Avatud lugu, mida hoitakse suletuna, toob kaasa enesele informatsiooni andmise, vana malli järgi – Mina ei saa ja Minul ei ole ja Mina pean. Enese kohustamine, eneselt vabaduse võtmine – enesele on antud ülesanne, mida ei ole võimalik teostada – teiste inimeste teadlikkust ega vaimset taset ei ole võimalik muuta – inimene valib endale selle ja jätkab selles, mis on temale vajalik ja omane – tema Mina, sellisena.
Laps läheb lööb vanemat, lõhub midagi ära, teeb iseendale haiget, väljendub tormiliselt – laps valab ise ennast välja, annab endas toimuvast teada, lahendab enese piiratust. Mõni laps jääb sellesse perioodi kinni – inimene ei peatu ega keskendu iseendale – mida ja miks Mina tunnen – mida Mina ise tahan enesele öelda ja seega ta ka ei mõista anda endale vastust, küsimustele – mis on see, mida Mina vajan ja miks Mina seda vajan.
Vaimne piiratus tähendab, et siis, kui inimene on mingil kindlal teekonnal, puntktist A punkti B ja see teekond kestab – punkt B, mis on eluliselt oluline, ei ole kohe saadaval või inimene teab, et sinna ei ole võimalik jõudagi, siis vähese vaimse võimekusega inimene ei talu selle teekonna pikkust ja kestmist – ta ei talu ootust, kui vaikust, tühjust, paigal seisu.
Ootus on vaimne pingutus, mis muutub vaimseks pingeks – mida pikem ootus, mida rohkem informatsiooni, et punkt B ei saabu kunagi – seda rohkem ja kiiremini tahab inimene reageerida – inimene tahab ise ennast füüsilisse liigutusse suunata, et anda endale illusioon, et ta on liikvel – inimene vajab füüsilist väljendust, et anda endale võimalus vaimne pinge maandada – suunata oma tähelepanu teisale, asendada olemine, keskenduda millelegi muule.
Füüsiline kasvamine tähendab, et ajas tunduvad senised käitumise mallid eale enam mitte vastavatena ja osad on ka keelatud või toovad kohale vale tähelepanu, siis õpivad need lapsed, kes ei ole vaimselt täis kasvanud, asendama füüsilise väljenduse vaimsega – seal, kus on pinge, seda tasandit ka kasutatakse – vaimne vägivald ja teise inimese vähendamine.
Koht, kus mõtestada toimuvat, näidata välja ja kogeda inimlikkust – ilma sõnadeta suhtlemist ja teise tajumist – saab vastupidise tähenduse. Vaimset võimekust kasutatakse teise inimese vähendamiseks – see tegevus toob kaasa enese inimlikkuse vähendamise – füüsilise tasandi Mina vajab teise, sellisest iseendast, vähemaks kahandamist – seda tehes kaotatakse teises inimene ja koheldakse teda rollina.
Vaimne piiratus toob kaasa Tugevama, Üle olevama, Parema, Olulisema Minana olemise vajaduse, sellisele Minale väljenduse andmise, sellisele Minale tähelepanu otsimise ja kinnituse saamise vajaduse. Teadlikkus on vähene – kasutusel on muster, kuidas, enese mõistmise alusel, olukord lahendada. Väikene laps, suure inimese kehas, teeb sellest valusa etenduse ja ülekohtuse kogemuse.
Suletud lugu on käsi väraval – see on informatsioon - Kui Mina tulin toime, siis tulevad teised ka. Mõistmine, et teised ei vali muuta ega muutuda, sest vajavad möödunut - tõi kaasa informatsiooni tulva. Informatsiooni töötlemine tähendab selle teadmisega kaasnenud tunnete loomise lõpetamist ja suletud loost välja astumist – Mis on see, mida Mina ise endale öelda tahan?
Tunded on olnud enesele antud informatsiooniga kaasnev energeetiline foon, mis on hoidnud endas ja ähmastanud teadlikkust. Reaalsus – ära kuluta aega – olev ei muutu – tegemist on tasandite erinevusega – saad muuta tähtsust ja suhtumist – saad mõtestada oleva ja sellega arvestada – reaalsus ei jäta kohta unes eksimistele – soovid ja vajadused on olnud inimlikud ja mõistetavad.
Vaimselt täis kasvav inimene elab kahes kohas korraga – enese olevas ja enese möödunus – kuid tema ei saa neid aegu ühendada – tema ei saa jätta nende kahe vahele avatud ust, sest on väga palju sellist, mida ei saa kaasa võtta ja ka sellist, mis ei tule ise kaasa. Teekond on jõudnud punkti, kus möödunu tuleb jätta möödunusse ja uks seljataga sulgeda – mälestused on enesega koos ja iseenda teekond enese sees.
Möödunu tähendab, et see kõik oli. Oli ära ka see, mis on endiselt oluline ja endiselt olemas – inimene tahaks, et see oleks temaga kaasas ja edasi, kuid see on võimatu. See on sama tunne, et möödunu on ära surnud – seda ei ole enam. Veel hullemaks teeb teadmise, et sealses olnud on endiselt olemas, kuid nad ei vali sama. Inimese kasvamine tähendab võimet olla ise – eraldi olevana ühendatud – olla see, kes ise ühendab erinevad ajad – kõik muu on kaduv ja ajutine.
Peatus on pingil istumine ja informatsiooniga kohanemine – iseenda otsuse vastu võtmine – sellega nõustmine - Mina olen võimeline enamaks – senine ei ole koht, kus saaksin realiseerida ennast – senine ei ole koht, kus saaksin anda oma parima. Senine on koht, kus peaksin olema vähem ja enese informatsiooniga mitte kooskõlas. Senine on koht, kus rollid, vägivald ja vähendamine on normaalsus ja vajalikud valikud – olijad teisiti ei oska/ teisiti ei taha/ teisiti ei tea – nende valik oli ja jääb samaks.
Vägivaldse keskkonna pärand – elavad räägivad möödunus ja olevas aset leidnust, möödunus ja olevas olijatest, suunatult – ühine informatsioon on valikuline – kollektiivset mälu on eesmärgipäraselt töödeldud ja muudetud – selles ei ole kõike ja see kõik, mis on, ei ole olnud nii nagu „mäletatakse” ja suuliselt edasi antakse.
Kollektiivne mälu jagab möödunus ja olevas olnud kaheks ja jätab inimeste vahele vahed – on Ohvrid ja on Süüdlased. Ohvrite teekond erineb Süüdlaste omast - Ohvrid on kannatanud ja ülekohut kogenud – nemad ise on olnud õiged, head, süütud.
Süüdlaseks nimetatud on elanud ja olnud samas – nende osaks on saanud sama, kuid nende kannatused ja kogemused on jäänud ühisest välja – nende teekonda ei nähta ja sellel aset leidnut edasi ei anta. Võidakse rääkida sellest, mis on nende osaks saanud kusagil mujal ja kellegi teise poolt – kuid omade poolt tehtust vaikitakse – seda ei ole olnud, see ei ole nii olnud, see on põhjusega olnud.
Ohver on kannatusi kogenud inimene, kes on enese kogemuste tõlgenduse alusel antud rolli nimetuse all olnud vägivaldne, ülekohtune, vähendav – olnud täpselt sama, mida tema endaga on tehtud, kuid kuna, Ohvri rollis olevana, enese osa eest vastutust ei võeta, siis jäävad vägivaldsed sammud teiste kanda – need jäetakse Süüdlase kanda.
Süüdlane on vähendatud teadlikkusega inimene, kes kogeb enesehäbi – Mina, sellisena. See Minapilt annab teada ülesandest – Mina talun seda, mis saab Minu osaks – Minuga teisiti ei saa, sest Mina olen ja jään selliseks. Vägivaldne keskkond manipuleerib inimese teadlikkusega – Meie näeme, Meie teame – selle alusel Meie kohtleme – oled Meie sees, siis saab Sinu osaks – kui ei taha, siis mine ära – Meie Sind kinni ei hoia - Meile ei ole Sind, valena, vaja.
Vägivalla kasutamise jätkumine tähendab, et ühine on tasakaalust välja viidud ja sel moel hoitud – ühise vähendamine puudutab kõiki selles olijaid. Vaimselt kasvanud inimese valu – see on Minu aeg ja Minu võimalus – Mina saan valida oma raja ja astuda oma sammud sellel – selles põlvkonnas ja selles ajas olen üksinda – meie oleme, kuid Meie ei ole. Meie oleme inimesed, igaüks erineval teekonnal ja erineva mõistmisega.
Süüdlane on valguse sisse tõstmata jäetud vägivalla Ohver. Enesehäbi taga on valu - kollektiivne mälu jätab Minule osaks saanu ühisest loost välja ja muudab selle teiseks - kollektiivne mälu jätab Minu tegeliku osa välja ja muudab selle teiseks - Mina, inimesena, kaon - Mina rollina jään. See on rolliMina, kellest räägitakse ja kelle kohta informatsiooni edasi antakse. Mina elasin ja Mina olin, kuid Mind, minu endana, ei mäletata, sest ei valita mäletada.
Teadlikkus - vägivaldses keskkonnas on Ohver roll, millega kaasnevad võimalused, mida inimene tahab omada. Mõtestamine - ohvrina olemine tähendab kogemusele antud nimetust - olin vähem, ise ei saanud ennast aidata, kogesin ülekohut, valu, vähendamist. Vaimne kasvamine - Mina olen inimene, kelle elus olid sellised kogemused, kuid need ei tee Minust Ohvrit ega Erilist ega Tähtsat.
Eriline olemine ja Tähtis olemine on vajadused, et tuua oma kogemus esile keskkonnas, mis peab vägivalda normaalseks ja õigustatuks. Inimene, kes käib Maailmas ringi ja vajab mõistmist, mida temale ei anta - tema kogemus osutatakse tema enda valikuks, süüks, ära hoidmatuks - see on informatsioon, et sel moel pidi olema, sel moel pidi olema saama - see annab loogilise järelduse - Mina olen selline, kelle osaks pidi saama - Mina ei ole tähtis ega eriline ega oluline ega väärtus ega vajalik - Minuga võib ja Minuga saab ja Minuga peab.
See on mõistetamatu Miks?!?! - miks Mina, mis on Minus sellist, et Minuga võis ja tohtis. See on vägivaldses keskkonnas käibel olev suunatud informatsioon, mis annab teada, et inimesel ei ole õigust enesele osaks saanut vaidlustada.
See annab teada, et inimese elus ei ole mitte kedagi, kes oleks vägivalla ära hoidnud ega ole seda, kes oleks vägivallale vastu astunud ega ole ka seda, kes oleks vägivalda õige nimega nimetanud. See on ankru puudumine - kõik olid nõus, et osaks sai = kõik on endiselt nõus - korduse korral kordub sama - enesega ühes ei ole mitte kedagi, kes muud moodi valiks.
Mina olen Ohver on enesele antud teadmine ja enese kogemuse tähtsaks tegemine. Süüdlane on roll sellesamas loos, kus loo teine osaline ei võtnud enda osa eest vastutust - Sina oled süüdi, Minuga seonduvas. Korva möödunu - kinnita Minu kogemust - tõesta Minu Mina olemas olemist.
Vaimne teadlikkus - vägivaldses keskkonnas on vägivald normaalsus - see on lubatud ja õigustatud lahendus. Vägivallast päästab ja säästab Olulise isiku roll - teised ei pääse ja teisi ei säästeta. Vaimne kasvamine - inimese mõistmine ja inimese tasand - Mina mõistan, miks teine tegi, valis, oli - Mina saan temast aru.
Enese selgus tähendab enesele antud informatsiooni - vägivald ei ole lubatud ega õigustatud. Vägivald on jõudu kasutanud inimese valik - valu ja vähendatus on teise valikuga kaasnevad - vahel tahtmatult, kuid üsna sageli tahtlikult.
Aru saamine tähendab, et Mina ei vali sama ega jätka samal moel - Mina ei näe ennast Ohvrina ega teist Süüdlasena - Mina näen Meid mõlemaid inimestena - mõlemal on oma valikud ja oma teekond.
Inimese valik teeb nähtavaks tema taseme, mõistmise ja ülesanded - tema võimalus oma elu elada ja iseendana kõndida. Inimesele tuleb tema valik jätta - vastutus selle eest on tema kanda.
Vahetu hetk on millegi tagajärg - midagi on olnud enne, et on saanud olema pärast. Süüdlaseks nimetatu on olnud kaaslane, vahel ka kujutluses, sellel teekonnal - Süüdlaseks nimetatuga on kaasnenud midagi, mis on teinud teise, sellisena olemise, võimalikuks ja vajalikuks.
Süüdlase ja Ohvri loost aitab välja, ühises oldust ja tehtust, isikliku vastutuse eraldamine ja selle eest vastutuse võtmine - Minu sammud, Minu valikud, Minu teekond - iseenda mõtestamine ja mõistmine - Mina ei tulnud tühjast - Minu loos on teiste sammud sees ja näha, kuid Mina ise tegin enese omad.
Enese sammude nähtavaks tegemine ja nende juurde seismine näitavad ette inimese teekonna - see on inimesena kasvamine ja enese muutunud teadlikkuse alusel tehtud sammude/ valikute/ väljenduste/ otsuste muutumine. Inimese kasvamine on näha ja see jääb tema aega, teda tähistama - seda ka siis, kui seal ei ole teisi, kes valiksid teda mõista ja teda, iseendana, nähtavaks teha.
Marianne
23.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar