Vägivaldsele keskkonnale on omane situatsioon – olemas on informatsioon, mis häirib ja puudutab, kuid mida inimene ei oska liigitada ega mõista enesele söödavaks teha. Mis on see, mida Mina tunnen – Mida on Minul õigus tunda – Mil moel Mina pean ennast tundma – Mis on ja kuidas on normaalne – Mis ja kuidas on see, mis on Minule lubatud?
Inimene vaatab enese sisse ja väljapoole ennast – ta ei suuda ega oska ennast tasakaalustada – ta on segaduses – tema vaimse tasandi häiritus toob kaasa füüsilise rahutuse – inimene tahaks ennast tunda teisiti, inimene tahaks teha teisiti, inimene tahaks olla teisiti, kuid ta ei oska sõnastada seda, mille alusel ega oska välja mõelda seda, mil moel.
Siis, kui ei ole küsimust või ei tea, kelle käest küsida, siis kust kohast leida vastus sellele, mis on pildil valesti? Ükskõiksus, hoolimatus, vaikus, seljataga räägitu ja tehtu – inimesel on kõrvale ja välja jäetu tunne – Mina olen eraldi – Minuga ei jagata – Mind ei võeta ühte – Minule ei ole võimalik.
On tavaline, et inimene otsib ja leiab või loob endale sarnase või vajamineva. Lähedasema läheduse, kellegagi. On tavaline, et inimesed, kes kutsuvad ise ennast ja keda kutsutakse, teiste poolt, mingiks kindlaks Meie-ks, on jagunenud gruppideks – kõik kõigiga, ühel ja samal moel, ei ole – saab ka olla, et kõik kõigiga läbi ei käigi. Nähtavaks tehtud vahed on vahel ja tõkked on nende ees, keda ühte ei ole valitud ega endaga koos olema ei taheta.
Sageli tähendab selline eraldumine seda, et see, kellega läbi ei käida/ kes on välja jäetud, see on välistatud – sellega ei arvestata, sellest kuulda ja teada ei taheta – seda nagu ei olekski – omal moel ju ei olegi. Ühes olijate tervik erineb sellest, mille sisse see on moodustatud – sealses olijad näevad seda, kellega nemad koos on – muu on väline ja kauge.
Vahed on jäetud, et vale ei ulatuks ennast puutuma – vahed on jäetud, et enesele kuuluvat ei peaks valeks nimetatuga jagama – vahed on jäetud, et enesele sobimatuga ei peaks kontaktis olema – vahed on jäetud, et isiklikuks nimetatut valedele kõrvadele ei räägitaks – vahed on jäetud, et enesele oma Maailm anda – vahed on jäetud, et välja jäetu kohta räägitust ja mõeldust, teised/ too ise teada ei saaks.
Suletud gruppi ümbritsev ühine tähendab, et kusagil suheldakse ja mingites oludes käiakse läbi ja kõiki puudutav informatsioon liigub, kuid mõnedes kohtades info vahetus seisab, kuhjub, katkeb. Aeg harjutab inimesed peatuma, uusi teid looma, jutust välja jätma, tähelepanu mitte pöörama – olematuks ja tähtsusetuks tegema.
See, mis on ühine kõigile, kuid on seejärel jagunenud ja olemas on eralduv osa - tähendab katkestatud suhteid. On sage, et algsest ühisest erinevatel alustel ühinenud seisavad, kellegagi koos, et olla, ühiselt, kellegi vastu – see on see, kes välja on jäetud – see on see, kes tegelikus tervikus ei sobi ja kellega koos olla ei taheta – üks või enam ei taha, teised nõustuvad ja toetavad - seega luuakse uus tervik, mis on enesele meelepärane – seal ei ole seda, kes on vale.
Uus, vana sees, ei tähenda, et vana ära kaoks – algne Meie on endiselt olemas, sest see on midagi sellist, mis kõiki osalejaid kokku tõi ja koos olema paneb – seda ei saa olematuks teha – sellest ka vajadus reformi järele – siis, kui peab, siis ainult enese tingimustel.
Uue ja vana üheaegne eksisteerimine tähendab, et osad käivad läbi nii eraldunu(te)ga, kui ka eraldatuga. Neile, kes sobivad siia ja sinna, nendele piire ette ei panda – nemad saavad olla vabad ja mõlemast Maailmast osa - nemad teevad ühisest normaalsena tunduva ja algset Meiet näivalt kinnitava.
See, kes on uuest ühisest välja jäetud, see näeb teiste võimalusi kõrvalt – tema näeb pealt, kuidas eraldunu suhted teistega säilivad ja neis läheb elu edasi – see teeb tolle teise Meie tõelisemaks sellest, mida tähendab algne.
Teiste poolt hoitav ühine tugevneb ning see rõhutab eraldatu üksindust ja väljajäetust veelgi – teda ei kutsuta, teda ei taheta, teised saavad ilma temata. See, kes on välja jäetud, on omal moel algsest tervikust välja lõigatud - tema tahaks olla kõigiga ja istuda koos ühise laua taga, kuid teda ei kutsuta sinna, kus on teine ja teda ei võeta ühte siis, kui samas on teine. On valus tõde, et ajas teisega olemine suureneb – sellest Meie-st saab algse Meie õigusjärglane, kohendatud moel – ajas õigeks muudetud moel.
Lõhestunud tervikus on algse terviku vaimsuse kaalukeeleks see, kes sobib kõigile ja saab igas lauas koha - selle inimese käitumine, valikud, väärtushinnangud ja põhi mõtted on olulised – need teevad nähtavaks eraldatusse suhtumise ning toovad välja teisega samana või teisele osaks saavast erineva kohtlemise.
Vaimse vägivallana on kogetav koos olemine sellega, kes sobib kõigile, kuid too õigustab seda, kes välja jäetuga suhte katkestas ja algse tervikuna koos olemast keeldub. See on vägivald, kui eraldavat lahendust ja eristavat käitumist peetakse normaalseks – antakse teada, et teise tegu on õige, sest selle põhjus on kinnitust leidnud.
Mitte üks lugu, mis on aset leidnud ühises, ei tähenda ainult ühte osalist – iga osaline on osa suuremast – tema lugu tähendab ka, kellegi teise lugu – kellegi teise samme ja vastutust – olgu see samast ajast või eelnevast – ühises aset leidvad lahendused on edasi antavad ja korduvalt kasutusele võetavad – see on järjepidevus – üksteisele järgnevate Meie-de põhi, millel elavad kõnnivad.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et osade inimeste vastutus kaob ära ja on valikuline – nende osa jääb, kellelegi teisele – Sinu pärast – eraldatu on see, kes kannab algse terviku vastutust – tema üksinda – teine/ teised mitte. Kuigi eraldatu ja eraldunu loos on mõlema osapoole vastutus olemas, siis eraldunu pääseb sellest – temale tema enda sammude tulemust ei osutata.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et see, kes istub igas lauas, ei ole mõlema osapoole toeks ega mõista mõlemale osaks saanut/ saavat – tema ei saa aru välja jäetuga aset leidvast. Ta ei ole erapooletu – tema on poole valinud. Seega on ta teisega koos ega ole välja jäetuga ühes – ta näeb kogu lugu teise vaatevinklist – seega näeb ta välja jäetut nii nagu see, kes oma otsuse tegi. Järelikult ta ei ole välja jäetu Minu Oma inimene – ühise laua taga istudes või välja jäetu koju sisse astudes, on ta lähemal, kui see tema enda valiku järgi õige on.
Just tema on see, kes kinnitab välja jäetu eraldatuse ja teeb selle teoks – tema läheb ära sealt, kuhu viimane on paigale jäänud. Iga laua taga istuja teeb selle uue Meie võimalikuks – tema teeb sellest tõelisema, kui seda on algne. Eraldunu astus välja ja lõi oma Maailma – teised kolisid sinna sisse ja võtsid sõna Meie ka kaasa – nemad oli endiselt seal, kus neid ei olnud – ka nemad olid eraldunud.
Valik – vaadata toimuvat ainult ühe poole pealt - tähendab, et igas lauas istuja sõnades ja tegudes ei ole välja jäetu tegelikule loole kohta ega kõikide osaliste vastutuse nägemist – eraldatu lugu on osadeks võetud ja sellest kasutatakse ainult seda, mis kinnitab eraldunu informatsiooni – teiste osaliste samme vaadatakse samasuguse prisma läbi.
Seega vaadatakse mööda sellest, et ka välja jäetu vajab enesega ühise moodustavate inimeste toetust ja mõistmist, kuid seda ei ole. Selle asemel on kinnitus – Sina ise oled süüdi – see on Sinu enda sammude tagajärg – Sina ei saa neid muuta ega teiseks teha – teisel on tunded, mis teda kannatanuna näitavad – Mina tean, Meie teame – Sina tegid ja Sina oled – Sind on põhjus välja jätta ja Meist eemal hoida.
Inimene ei ole tänases see, kes ta oli eile, kuid ta ei saa eilset olematuks teha. Vajadus, enese möödunut muuta, annab teada, et inimene elab vägivaldses ja vähendavas keskkonnas, kus senises aset leidev muutus tähendab veel suuremat eraldatust, veel negatiivsemat tähelepanu, veel vähendavamat kohtlemist, veel vägivaldsemat suhtumist – teistsugune muutus ei ole võimalik – alguse Meie suhted ei parane, sest neid ei parandata – neid lõhutakse. Inimeste vahelisi teemasid ei lahendata, ühise ja enese eest vastutust ei võeta. Olemas olev ei tähenda meeskonda – ühest seismist, ilma vahede ja tõketeta, ei ole.
Istudes, isiklikus lauas ja kogedes igas lauas istuja poolt välja näidatud informatsiooni, on eraldatust kogeva ja välja jäetust nägeva inimese mõtetes vastuseta küsimused – Kas Mina pean tegema näo, et kõik on korras – Kas Mina olen ise liiga tundlik ja näen asju teisiti – Kas Mina tahan liiga palju – Mis on see, millele on Minul õigus – Mis on üldse võimalik?
Vägivaldsele keskkonnale on tavaline, et välja jäetu haavub, solvub, vaikib, läheb ära. Mitte üks variant, mida tema oskab välja mõelda, ei ole parim ega lahendav. Solvumine on edasi minemist peatav - inimene ootab teistsugust tulemust – vaikus, mis ümbritseb, annab teada vaimsest vägivallast, mida ei ole avatud füüsilise vägivalla vormini viidud – enesele olulistega kontakt puudub, enese olemas olemist ei kinnitata.
Ennast aitav võimalus on oma tähelepanu teisale suunata – vaadata teiste poolt tehtut ja tegemata jäetut – informatsioon selle kohta, et ei ole ainult enese vastutus, et teised ei saa aru – enese informatsiooniga ei ole teiseni/ teisteni jõutud – on vaja veel enam pingutada ja proovida, kuid enese eest suletud Meie sisse ei pääse – enese sõnumit ei saa kohale viia – seega ei muutu midagi.
Teistega koos olemine, enese mõtete sees, hoiab alles seda ühist, mida ei ole - mõtete sees on võimalik vältida üksindust. Valu teeb teadmine, et mõtetes nähtav ja suletud loo sisse informatsiooni andmine, ei muuda välises mitte midagi - see teeb üksinduse veel sügavamaks.
Vägivaldse keskkonna paradoks – inimlikkus ja inimsuhted – inimesed on koos, kuid ei inimeste tasandil – ühes olevast, ühes tehtust ei saa rääkida, suletud lugude avamisest keeldutakse, kellegi tegudest keelatakse rääkimast – otsus on ju tehtud, seda ei valita muuta. Inimest ei mõisteta. Ühise vereringes vohab vähk, mis liigub ja kasvab edasi, põlvkonnalt põlvkonnale ja sööb puud seespoolt – ise hävitab ennast.
Inimene, kes ei pea oluliseks, kuidas tema kõrval olija ennast tunneb, tema poolt edastatud informatsiooni sees – ei mõista ega näe inimest. Ta ei hooli ega arvesta. Vägivaldse keskkonna norm – ei ole õigust „nõuda”, et teine oma käitumise ja valikute üle järgi mõtleks või neis midagi muudaks. See on õigus olla Mina ise, kellel on õigus iseendale – Mina vajasin, Minul juhtus, Mina tahan, Minul tuli sel moel välja.
Sina näitad välja, mida minust mõtled ja millise tähtsusega suhe meil on. See ei ole hind, mida maksta, selle eest, et koos olla. Ühes olemise valimine tähendab samasugust käitumist ja senise kordamist. Mina ei vali seda – minul on õigus vägivallast vabale ja minust hoolivale keskkonnale. Enne tuleb inimene ja selle inimese põhi – alles seejärel tuleb selle inimesega kokku siduv roll. Siis, kui teisel on savi, kuidas mina ennast inimesena tunnen, siis rollid ei ühenda.
Koos olemise alus on üks – rollide ühendus, kuid kõik ei ole kõigile sama – võimalus, ühes olla, tähendab pealt näha ja vahetult kogeda – see, kus ollakse toeks ja mõistetaks ja see, mida peetakse oluliseks alles hoida – see ei ole see, kuhu on minul ligipääs. Alguse Maailm ei muutunud, sest seda ei muudetud - sealt mindi ära. Seal, kus toimus ühise hoidmine ja leidsid aset seda näitavad sammud – sinna mind ei võetud ega lastud.
Välja jäetu valu - Mina ei saa olla Meie, sest Mina ei saa olla teistega koos. Teadlikkus – Mina olen Meie, kuid see ei ole teiste poolt valitud Meie – teistel on teine Maailm, milles välditakse seda, milles olla ei taheta – ei olda seal, kus on tegelikkuses enese koht - kõnnitakse rollina, kuid ei inimesena - enese teekonda vastu ei ole võetud - uus Maailm on parem lahendus, kuid ei inimese parim võimalus.
Marianne
08.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar