Kuidas sai teine, Minule/ Minu vastu, sel moel teha? Kuidas sai teine Minule nii teha? Väärkoheldud laps vaatab enese möödunusse tagasi ja näeb, et lood olid seal valesti. Lapsel oli valus, lapsel oli halb – lapsel on mälestused, mis toovad möödunu tagasi ning tal on jälle valus ja jälle halb olla.
Siis, kui mööda läinud aja laps vaatab tagasi, siis ta näeb seal rolle ja hindab rollide täitmist, rollidele vastavust. Inimene vaatab tagasi lapsena, kes näeb möödunus Last ja Ema/ Isa. Laps hindab seda, kas tema sai olla oma rollile vastav – kas teda koheldi rolli kohaselt – kas vanem(ad) vastas(id) oma rollile.
Vägivaldne minevik annab lapsele teada, et ei vastanud – osa jäi ära, osa oli valesti, osa oli tingimustega. Sellest ka hinnang – Minu jaoks ei olnud ja Mina ei saanud. Seda otsust aitavad teha võrdluse võimalused ja enese tõekspidamised ja enese sees olevad vajadused – seda kõike ja neid kõike ei oleks olnud siis, kui oleks olnud teisiti.
Laps ei vaata tagasi ega ava inimest – laps teab rolli. Tõde – lapsel oli(d) vanem(ad) olemas – põhitöö tehti ära – laps jäi ellu ja kasvas suureks – laps kasvatati üles. Seda küll, et traumadega, sest aset leidnu ja osaks saanu jättis lapse sisse jäljed, kuid peamine sai ju tehtud – seega on küsimus kvaliteedis ja sobivuses.
Rollile mittevastavus lähtub kasvatamise metoodikast ja olulistest puudujääkidest – osaks saanu ja võimalik ei olnud konkreetse lapse olemusele ja vajadustele vastav – see sundis last, ise, otsima lahendusi ja korvama seda, mida oli temale vaja. Lapse vaimne tasand ei olnud vaimselt küps, et mõista toimuvat ja teha eluterveid otsuseid. Seega sai tema enda panus, iseenda loosse, tema enda võimetele kohane ja sageli tegi see asjad hullemaks, kui paremaks.
On tõsi, et laste mänguasjad on ealiste piirangutega – on üheselt selge, et lapsele ei osteta ega anta mängimiseks neid asju, millega tema ei oska midagi peale hakata, mida tema saab, rumalusest, ära lõhkuda, mis on tema jaoks ohtlikud. Iga asi omal ajal – alles siis, kui laps selleks valmis on.
Inimeste Maailm tähendab, et sageli saab inimene lapse veel enne, kui tema teise inimese kasvatamiseks valmis on. Tema ise ei tea veel ennastki, mis siis rääkida teise inimese mõistmisest. Seega kohandub lapse vanem olukorraga ja ta teeb seda enese võimete ja teadlikkusega.
Seda, mida inimene veel ei oska, kuid peab, seda hakkab inimene õppima – kuid sageli teeb ta seda valest otsast. Inimesel on ülesanne, mida tema peab tegema, kuid tema ei tea, kuidas see temal välja tuleb. Temal on roll, mis tähendab jooniseid ja juhiseid – seega loob tema ise endale pildi, iseendast, ja seejärel ta proovib sellisena olla. Konflikt, tegeliku ja välja joonistatud Mina vahel, on kindlustatud.
See, milleni inimene ei ole kasvanud, see ei ole tema teadlikkus – siis, kui rolliMina välja ei tule või sellele ei anta vabadust/ siis, kui rollides olevate inimeste vahel on vastukäimisi – siis tuleb nähtavale inimese põhi – see tegelikkus, millele tema toetub ja milliseid teadmisi kasutab.
Vähese eneseteadlikkusega inimene kogeb enese vaimset piiratust häiritud olekuna – olemise takistusena – teda ei lasta olla – teda piiratakse, suunatakse, allutatakse, käsutatakse – tema peab vastu enese tahtmist – tema peab seda, mis temal välja ei tule – tema peab iseenda kaotama – tema peab olema teisiti, kuid see teisiti ei ole enesele hea.
Vähene eneseteadlikkus tähendab, et inimene kogeb enese vajadusi ja otsib/ teab/ kasutab neile lahendusi, kuid ta ei saa aru, kust need pärit on - ta ei tea ega näe, mida need temaga teevad ja, et lahendused on midagi kompenseerivad aseained ja midagi ära muutvad – vaimselt piiratud inimene ei saa aru, et kõige selle taga on tema enda võimetus, võtta vastu tema enda reaalsust.
Vähene eneseteadlikkus tähendab, et inimene omab Mina, mille kohta ta teab, et see mitte kunagi ei muutu – selle Mina kohta on olemas infobaas, mis kinnitab kindlat suurust. See Mina on ka, kellegi teise tähelepanuga üle kinnitatud ja selle teise kasutuses on selle Mina kohta käiv informatsioon, mida too teine ise haldab – see info ei sõltu inimesest – inimesel puudub ligipääs ja ära muutmise võimalus.
Senikaua, kuni teine, enese kasutuses ja käsutuses olevat, inimese Mina ei muuda – inimene ei muutu. See tähendab, et senikaua teda nähakse sellisena, teda koheldakse sellisena, teda näidatakse sellisena, temaga suheldakse sellisena. Vähene vaimne teadlikkus tähendab, et inimene ei ole sõnastanud sõna vägivald mõistet – see, mil moel teda koheldakse, on avalik vaimne vägivald ja manipulatsioon – see on tema kohta kasutusele võetud informatsioon ja tema ümber loodud halo, mida kasutatakse kindlal eesmärgil – selline tegevus on suunatud just sellesama konkreetse inimese vähendamiseks.
Elades, vägivaldses keskkonnas ja omades muutumatu Mina, on inimese ülejäänud reaalsus üles ehitatud seda Mina välja jättes, ära peites, ära kustutades, ära muutes. Inimene on kasutanud vägivaldses keskkonnas ainuvõimalikku lahendust – ta on valinud omadused, võimalused, väljendused, mis näitavad teda teisiti ja suunavad teda teistmoodi kohtlema.
Seega ongi nii, et inimene kõnnib vägivaldses keskkonnas ringi ja valib enese samme, väljendusi, lahendusi, et enese esindus Mina õigustada, tõestada, väljendada. Ta ei saa aru, et mõlemad on tema enda lõhenenud isiksuse osad – lahus hoidmine tähendab iseenda vastu võtmise võimetust. Inimene ei suuda ega taha ega oska integreerida, enese osaks, seda informatsiooni, mis puudutab tema muutumatut Mina.
Selle suutmatuse taga peitub väärkoheldud psüühika ja manipulatiivne käsitlemine – inimene kardab, et tema ongi selline nagu temast räägitakse ja teda koheldakse – tema ise on põhjustanud osaks saava ja see ei muutu, sest tema on ikka tema – tema teod ja valikud jäävad temaga igavesti. Inimene ei saa aru, et osaks saav on valitud vaatenurk – tema samme saab vaadata ka teisiti, kuid teda ümbritsevas ei ole neid, kes seda VALIKSID teha.
Enese sees takistuse kogemine osutab inimesena kasvamise kohta – siia tuleb oma tähelepanu suunata. Inimene, kelle vaimne kasv ei tähenda sisemist haritust ega iseenda mõistmist – suunab oma pilgu sinna, mis/ kes inimest takistab – too on see, kes sunnib teistmoodi olema – too takistab inimese edasi liikumist ja rahus olemist – too muudab inimesega seonduvat - too tahab, et inimene ennast halvasti tunneks.
Selle asemel, et vaadata enese sisse ja küsida, iseendalt, et miks Mina sel moel reageerin – vaatab inimene välja ja näeb seal teist, kes teda häirib ja ärritab – see teine peaks oma käitumist ja olemist ja väljendusi muutma – teises on põhjus – kui seda teist ei oleks, siis inimese sees ei oleks ja siis inimene ei tunneks. Põhjus - teise sammu tagajärjel muutus ja sai olema.
Tegelikkus – inimesel puuduvad, tema ees seisva ja teda puudutava mõistmiseks ja lahendamiseks, vajaminevad oskused, teadmised, ressursid – täis kasvamata jäänud inimese kasutuses on tema, kui väikese lapse lahendused, võimalused, kuid ennekõike infobaas, mis on piiratud. Täis kasvamata inimene ei saa jõuda teise tulemuseni, kui temas sisalduv – temal ei ole teed teistsuguse olemiseni, sest temal ei ole teistsugust iseennast.
Enese elu vaimse vägivallana kogev ei otsi enese kasvamise teed – tal ei ole selleks aega, ressursse ega ole see tema ülesanne. Kuna tema peab taluma ja temal ei ole väljapääsu ega teist lahendust – siis seega keskendub ta ellu jäämisele ja adapteerumisele.
Ellu jäämist ja enese kaitset teostav inimene püsib paigal – ta kardab vägivalda, ootamatusi, häireid, ärritusi. Kuna ta on krampis ja valvel, siis ta ei tule toime kiiresti muutuvate olude ja vahelduva informatsiooniga - tema tahab püsivust ja turvatunnet – temas on vajadus minna tagasi sündimisele eelnenud aega, sest seal oli see, mida ei olnud sellele järgnenus.
Lapsel ei ole võimekust mõista ennast kasvatava inimese vaimset taset ega näha seoseid inimese kujunemise ja oleva hetke vahel ega oskust eristada rolli inimesest. Laps vajab ja tahab valmis produkti – Ema/ Isa parimal võimalikul moel. Laps on see, kes alles kujuneb ja avastab – laps vajab kõrvale muutumatust ja põhjalikkust – seda põhja, mis lapse jaoks ei muutu – lapse tähendus, Ema/ Isa jaoks, püsib ühena ja ühesena.
Laps ei tea, et lapse sünd ja kasvatamine tähendavad vanema jaoks samasugust seni käimata teed ja seni avastamata olevat. Vaimselt täis kasvamata inimene on samasugune laps, ainult suurema numbrina, kui väike seda on – seega ei saa sellises faasis vanem olla lapse jaoks see, keda laps vajab.
Seega on konfliktid tagatud ja välistamatud – vanema isiksuse kasv läbib samasuguseid etappe, aga aastaid hiljem – vanema Mina teeb samal moel endale ruumi ja tõestab enese õigusi, iseendale ning ka tema eesmärk on sama – võidelda vabaks ja pürgida sõltumatuks – olla Mina Ise.
Olla, teise jaoks ja pärast, veel enne, kui olla Mina Ise või kui see Mina Ise on kestnud vähe aega või selles on, midagi sellist, mida inimene taga igatseb/ endale tahab, siis oma tunded - kaotuse pärast, üleelamiste pärast - suunab inimene sellele, kes vabaduse võtab ja kohal olema kohustab. Inimene unustab ära, et laps sai olema inimese valiku tagajärjel - see samm oli enne - seega on järgnev tema enda vastutus. Laps ja lapsega seonduv on enese sammuga kaasnev lugu - inimesel tuleks vaadata peeglisse.
Vägivaldses keskkonnas lapse tähendus muutub – laps kohtub informatsiooniga, mis annab talle teada, et teda ei taheta, tema ei tohi olla iseendana, temale tehakse haiget, tema ei ole oluline ega väärtuslik, tema on oma olemas olemise eest võlgu jne. Seega puudub lapsel kindel põhi – ta ei ole oma Emaga/ Isaga ühendatud, sest too tahab temast lahti saada, teda maha jätta – vanem saab elada oma elu ilma lapseta ja see on tollele okey – „paremal” juhul vanem juba ootab seda.
Lapse traumad on seda sügavamad, mida vähem on tal inimliku kontakti võimalusi. Loeb see, milline on teda kasvatava inimese Maailmapilt – kas lapsega elab ja on koos roll või inimene – kas inimene teab ennast lapsega ühes olevat või tema elu on, siis ja seal, kui ja kus last ei ole. See valik on nende kahe suhte põhi.
Rollina olija lähtub sellest, mida ja kuidas tema täitma peab – rolliMinana olemise sundus – laps peab tagama sellele Minale vajaliku – olema sellele Minale õige rollipartner. Laps peab ära hoidma selle, mis kutsuks vanemas esile tunded, millega too toime ei tule – mitte rolli ei tule toime ega saa oma kohta täita, vaid inimene ei tule, isiklike teemade tõttu, oma rolli täitmisega toime – inimene ei vali seda teha, sest tema vahetab kesta – tema võtab kasutusele teise rolli ja kohustab last tegema sama.
Hea Laps, Kuulekas Laps, Vaikne Laps, Probleemideta Laps, Isetu Laps – kõik see tähendab õiget tähelepanu ja õigel moel enese kogemist - see on vanema tasu, tehtud töö eest. Siis, kui vajamineval moel ei ole ja vajaminevat ei saa, siis suunab vanem last õige käitumise poole – vanema poolt paika pandud Lapse rollile vastama.
Rollis olemine tähendab, et inimene kasvab, kuid rollide Maailmas – tema ei kasva inimeste omas – lapse, kui eraldi seisva isiksusega seonduvat ei ole vanemale vaja. Inimene ei näe ega mõista, et see – lapsega ühes olemine - on tema enda elu ja enese teekond – see ei ole peatunud ega ootel, vaid jätkub. Lapsega seotud elu nimetamine, enese elu mitte elamiseks, tähendab, et vaimselt piiratud inimene ei ole võtnud vastutust, vaid täidab oma kohustust – seda, siis ja seni, kuni tema peab.
Vaimne piiratus väljendub füüsilisel tasapinnal – valitud lahendused, vajadused, väljendused annavad teada inimese vaimsest tasemest – inimesena kasvamisest või selle tee pidurdumisest, teisale keeramisest. Kasutusel on algelised, vägivaldsed, manipuleerivad, kompenseerivad suhtlemis stiilid ja vahendid, mõistmised ja oskused, mida ei ole kaasajastatud. Füüsiline vanus ja oleva aja ülesanded ei vasta vaimse tasandi vanusele.
Lastetoast välja kasvamine tähendab mõistmist – Mind kasvatanud inimene oli selles konkreetses lapseks olemise aja kasvufaasis kinni. Selles vanuses lapse oskused ja tema lahendused – tema komistused ja tema puudused. Tõde – Minule, kui lapsele, osaks saanu kaasnes vanema valikutega – vägivaldne ja vähendav suhtlemine ja eneseregulatsioon – lapse vaimne küpsematus.
See, mida inimene endale valib ja enese õiguseks peab, seda tema kasutab ja teostab. Vägivalda kasutav inimene vajab füüsilist jõudu ja füüsilisi lahendusi, et oma Maailma korras hoida ja enesele osaks saavat takistada/ ära muuta – see lähtub lihtsast tõigast, et enne peab olema väljas, siis saab olla sees.
See inimene, kes on kogenud, et teiste teed ja valikud puudutavad teda – see inimene on kogenud tagajärgi, mis kaasnevad kellegagi seotuna olemisel. Vägivaldse ja vähendava kohtlemise tulemuseks on, et see inimene eraldab endast ja eraldub teisest – see on vale vältimine ja enese kaitsmine. Elus näeb see välja nii, et rollina ollakse koos, kuid inimesena ollakse mujal.
See tähendab, et täis kasvamata vanem hoiab last enesest eraldi – Mina ei ole temaga seotud = Mina ei ole tema. Seda, lootuses, et siis tema ei koge ega pea – tema osaks ei saa. Lapse vanemaks olemine tähendab lapsega seonduva eest vastutamist – see tähendab ka ebameeldivad hetki ja häirivaid üleelamisi. Lapse ja vanema vahele pannakse = märk. Vanemat koheldakse lapse olemas olemise, tegude, isiku omaduste, oskuste, teemade pärast halvasti – see ei olnud Minu ega ole see Mina, kuid Mina pean. Vanemaga on mindud isiklikuks – vanemaga on oldud vägivaldsed ja vähendavad.
Inimene, kes peab, ei ole sama, kui see, kes vastutab. Inimene, kes peab, tahaks ebameeldiva osa ära anda ja teistmoodi lahendust – see toob kaasa selle, et lapsele toeks olemise asemel, lükkab vanem last üksinda seisma ja ise vastutama – ka vanema tunnete eest, mis aktiveeruvad lapsega kaasneva tagajärjel. Vanem võtab osaks saavat isiklikult.
Vastutav vanem teadvustab, et see on tema rolli juurde kuuluv – laps alles kasvab, seega saab ühte ja teist ette tulla – vanema ülesanne ongi olla, sellistel hetkedel, lapsega seotud ja anda tollele teada, et seljatagune on olemas – suhelda, suurte tasandil, lapse huve kaitstes ja ka eakaaslastega seoses.
See on väga suur samm, kui inimene jõuab mõistmiseni – Minuga kaasneb – Mina põhjustan – midagi olema saav, kuidagi aset leidev, on Minu sammu, valiku, otsuse, väljenduse tagajärg. Mina olen see, kes astub vette ja lainetus lükkab pinnal olnud putuka ümber. Mina olen see, kes teeb kolmele kärbsele „leebelt pai” ja ühel linnul on vähem süüa. Mina olen olemas ja teise elu on sellepärast halvem.
Suur raskus ja sügavus – enesega seonduva mõistmine – enese eest vastutuse võtmine – Minu osa kõigest, mida olen puudutanud. Enese nähtavaks tegemine tähendab Maailma valu kogemist – hirm ja õudus ja kurbus – isikliku vastutuse koorem. Mina olin see, kes põhjustas teisele kogemused – Mina panin inimese ette valikud – Mina kohustasin inimest – Mina olen osa teise loos.
Vaimselt piiratud inimene ei võta ühistes lugudes enese eest vastutust – tema ei näe ennast teise loos osalisena – tema ei saa aru, et tema midagi põhjustaks - tema näeb ise ennast tagajärgedega kohtununa – tema samm algas teisest – teine tegi temale – Kuidas teine julges? Mida teine endale õige lubas? Kuidas sai Laps Minule - Oma Emale nii teha? Kuidas sai Ema Minule - oma Lapsega sel moe käituda?
Tegelikkus – teise inimese samm on suhtlemine, vastus ja algus millelegi. Täis kasvanud inimene saab öelda – see on tõsi, et Mina olen osa, kuid on teise inimene vastutus, kuidas teine oma sammu teeb. On teise inimese vastutus mõista ennast, kellena tema ise ennast kogeb ja näeb, mida tema öelda tahab, miks tema sellise lahenduse valib. Valiku ja valiku olemuse põhjus on temas – tema teeb ise ennast nähtavaks.
Rollid ei tähenda oma olemuselt tervikut, sest rolle saab vahetada – see on võimalus muuta olevat ja osaks saavat. See tähendab, et põhirollid toovad kokku ja hoiavad inimesi koos, kuid rollid lahutavad neid – inimesed valivad rolle ja on neis nii nagu see oleks päris Maailm ja kokkusiduv alus.
Valitud roll ja selle kinnitaja/ kinnitamise moodus muudab süsteemi ja selle põhi mõtet – sel moel on võimalik välja jätta see, keda endaga ühte ei taheta ja liita süsteemi see, kes sinna ei kuulu ja muuta enese asendit selliseks, mis tähendab piiride ületust ja kohalt lahkumist.
Inimesed tähendavad, valiku teinuna ja vastutuse võtnuna, ühist – teadliku valiku teinud inimene hoiab algse põhi mõtte alles, kasvab sellega ühes ja viib seda edasi – see tähendab, et tema ei lõhu – tema otsib ja kasutab lahendusi, kuidas mõista ja näha, mis sakib, et seejärel leida konkreetset teemat lahendav samm.
Möödunud aja laps seisatub, vaatab tagasi ja näeb seal inimesi - need võisid ja said olla, minevikus, Sinu valikud, kuid Mina ei pidanud neid kogema – Mina ei saanud neid ära hoida, sest need kaasnesid selle eluga, mis oli siis ja seal. Need võivad ja saavad olla, olevikus, Sinu valikuid, kuid Mina ei pea neid kogema – Mina ei võta vastutust Sinu teekonna eest.
Vägivaldse keskonnas on tavaline, et inimesed ei oska muuta enesega seonduvat nii, et algne põhi mõte jääks alles ja püsiks tähtsana - ühise eesmärgina. Ei saa koos hoida ühist, mida inimesed, rollide taga, ei vali – alguse teel kõndijaid ei ole – inimesed on muutnud oma elu, neile võimalikul moel - seega elavad nad mujal ja hoiavad alles seda, mille on ise endale valinud ja ehitanud - see ei ole ühendatud algusega - see on sellest eraldi.
Sellest tulenebki, et alguse põhiroll on kohustus – see on kutse lavale – peab olema ja oma osa etendama, mustreid kordama ja kedagi taluma. Lavale tuleb astuda ja seal olla ka siis, kui ise ei tahaks. See on enese elu, kui kohustus, mitte vastutus. See on vägivalla edasi kandmine - enese algus tähendab vägivalda ja seda hoitakse muutumatuna - see, mida sõna - suguvõsa, perekond - reaalsuses sisaldab ja, kuidas välja näeb - see seda ka on.
Mina ei ole olnud kingitus, vaid õnnetus ja karistus - minuga kaasnev ei ole olnud hea, vaid halva põhjustamine. Sel moel minuga seonduvat nägevaga ühes, ei ole see koht, kus olla ja see ei ole inimene, kellega olla – Minu energia ei pea aitama luua vähemat – rollide Maailmas, eraldatuna olles, kasutatakse seda valesti – Mina ei anna selleks luba.
Teadlik mõtestamine – Minu lugu ei ole suletud, Minul - inimesena - on muutuse ja muutmise võimalus – seega, töötlen olemas olevat informatsiooni – sel moel selgub, mis on võimalik, mis mitte – sellele järgneb valiku tegemine ja otsuse ellu viimine.
Marianne
14.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar