Vaimne vägivald muudab inimese aju keemiat, info vastu võtmise ja töötlemise võimet ning järelduste tegemise põhi mõtteid. Vaimse vägivalla tagajärjel peab inimene normaalseks seda, mis seda tegelikkuses ei ole. Inimene näeb nii nagu teda on suunatud nägema – inimene vaatab avasilmi, kuid on pime – enese kõrgem teadlikkus on väljalülitatud – inimene näeb, kuuleb, tõlgendab madalamate tasemetega – hirm, häbi, surm.
Usaldus ja kord – inimene lähtub rollidest ja nende kohta teada olevast. Minu Ema/ Isa on Minu, kui Lapse, jaoks ja pärast olemas. Seega ei mahu sellesse pilti füüsiliselt haiget tegev ja sarkastiliselt välja naerev inimene. See on võimetus ja ka tahtmatus panna kokku kaks erinevat infot, ühe ja sama inimese kohta – laps valib ühe ja jätab teise – laps lähtub enese informatsioonist – Mina ja Minu Isa/ Minu Ema – Meie kaks oleme koos.
Põhjuseks ka see, et välja jäetud poole tõeseks tunnistamine annab enese kohta käiva informatsiooni – Mina olen selline, kelle vastu sel moel ollakse ja tehakse – Minus endas on põhjus – järelikult on kõik õige ja paika pidav. Enese kaitse – Mina tahan olla see, keda vanem armastab ja hoiab – seega jätab laps vägivaldse poole välja ja keskendub teisele – laps hoiab rollide ühendust, ajal, mil suur inimene sedasama ühendust lõhub ja tühiseks nimetab.
Põhjuseks ka see, et suur inimene põhjendab oma kehva tundehügieeni, viletsat enese tundmist ja isikliku vastutuse võtmata jätmist – lapsega, kes sunnib teda sel moel käituma – lapsega, kes ise põhjustab endale osaks saava – lapsega, kellel ei ole õigust mitte midagi nõuda ega teisiti tahta – vanem on kõik endast andnud ja õige olnud. Vanemat peab tänama, et lapse alles jättis ja last, ainsana, taluma nõustub – laps peab vägivaldse kohtlemise eest tänulik olema.
Vaimne vägivald on füüsiliseks muudetud informatsioon, millega inimene ei oska toime tulla, sest see mõjutab teda väga erinevatel tasanditel. Inimesel ei ole sellise kogemuse käsitlemiseks elutervet lahendust – ta ei oska, ise, ennast sellest ära lahutada ega seda enese jaoks, reaalsusele vastavalt, filtreerida. Inimesel puudub põhi, millele toetuda – tal ei ole sõnavara, mõisteid, lahendusi, mis aitaksid iseendaks jääda ja iseendana vägivaldsest kohtlemisest väljuda.
Vaimse vägivallaga nõustumise taga on Mina pilt – iseenda kohta käiv informatsioon – kellegi/ millegi võrdluses vähendatud identiteet - Mina olen selline, sest Mina olen teinud seda ja teist, sest Mina olen käitunud sel ja teisel moel, sest Minu välimus on selline, sest Mina ei oska seda ja teist, sest Minul ei ole seda ja teist, jne.
Vähendav võrdlus tähendab, et inimesel on olemas mõõdupuu, mille alusel teda on hinnatud ja keegi teine, kellega teda on kõrvutatud – sõnad on saanud reaalsuse kinnituse – see jääb inimesele meelde – ta näeb ja teab üheaegselt.
Kõik see annab inimesele teada, et - Minuga on õigus sel moel käituda – Mina ei saa ega tohi, teise valikuid, ära keelata – Minu jaoks ei ole teistsugust Maailma ega võimalusi – Mina olen ja jään muutumatuks.
Vaimse vägivallaga kohtumine ja harjumine viivad kriitilise mõtlemise ja eluterve analüüsivõime välja lülitumiseni – sellel hetkel, kui aset leiab, on inimene tahtetu ja abitu – ta on nagu jänes, autotulede vihus, kes ei mõista teelt ära minna, vaid jääb jooksma auto ette. Inimene on hüpnotiseeritud – tema iseolemise tahe ja vabadus on välja lülitatud – see on vaimne halvatus.
On tavaline, et vaimne vägivald tähendab vastandlikku informatsiooni – inimene on nagu kits kahe heinakuhja vahel – tema tahab ühte, kuid samas on seal teine – seda, mida nähtavaks ja teatavaks tehakse, ei saa üheks tervikuks teha – info ei käi sel moel kokku – millegi peab valeks tunnistama.
Inimene näib teadvat, mis on vale või vähemalt kaheldav, kuid vägivalda kasutav nimetab inimese info valeks – teine ei nõustu inimese informatsiooniga – see ei ole nii, seda ei ole olnud, inimene mõtleb välja, inimene tahab paha, inimene süüdistab. Inimene ise ei saa aru, sest on vaimselt ebastabiilne/ ebanormaalne/ puudega.
Selle jaoks, et inimene saaks iseendana kohal olla ja ise oma sammud teha, tuleks tal olla keskendunud ja teadlik toimuvast – tema ise teab, mis ja kuidas on pildil valesti ja ta ei oota, et vaimset vägivalda teostav tema teadmist kinnitaks. Teise valikud ja väljendused ei muuda inimese mõistmist ega juhi teda kõrvale.
Vaimset vägivalda kasutav keskkond ei lase inimest konksu otsast lahti – informatsioon ei muutu, sest seda ei muudeta – käibel olev infobaas kinnitab vägivalla õigeks ja normaalseks ning seda teisiti nägeva ja tõlgendava valeks.
Füüsiline vägivald on valus, kuid see on üle elatav – palju hullem on kogeda naeratust, mis ütleb välja haiget tegevaid sõnu, pilkab, halvustab, vähendab. Naeratuse tähendus ei ole kooskõlas tegelikkusega – väline ei vasta sisule – see on põhjus, miks vaimselt piiratud inimese aju läheb lühisesse siis, kui teda hoiab kinni naeratus, mis teeb temale endale haiget.
Inimene, kelle jaoks olev on ainus võimalus, tahab selles ellu jääda ja oma vajadustele täidetust saada. Seega võtab tähelepanust sõltuvuses olev ja tähelepanu vajav inimene vastu iga tähelepanu, mis temale pööratakse ja kui on olemas, siis ka selle naeratuse, mis temale suunatakse. Seega ei reageeri inimene vaimsele vägivallale/ manipulatsioonile adekvaatselt ega kaitse ennast ega lõpetata ebatervet kontakti.
Naeratava tähelepanuga ühendumine, kuid vägivalla ja vähendamisega kohtumine, toob kaasa vajaduse viia vastu võetud kontakt endaga samale ja endale vajaminevale, kuid ka teise poolt välja näidatud tasemele.
Sellest ka info andmine - enese tõestamine, õigustamine, ära seletamine – Mina olen, Mina vajan – ole Minuga, Minu moodi – ole Minule lubatud moel. Sellest ka kontakti hoidmine ja selle juurde tagasi pöördumine – Minu jaoks on ju olemas, see on Minu võimalus. Sellest ka jõuetus, valu, häiritus, ärevus, viha, mõistmatus – inimene ei saa aru, milles on põhjus, miks ei ole püsivat ühte ja sama, vaid on erinevus.
Tegelikkus – vägivalda ja manipuleerimist kasutav teine, kes on passiivselt agressiivne, on leidnud endale väljenduse vormi. Tema poolt valitud väljendusel on varjatud eesmärk – sõnumi edastamine, iseenda kinnitamine - pealmine pind on nägu, millega see täide viiakse. Tule ja astu lõksu – Mina olen selline, olen rahulik ja naeratav – Sina oled ärritunud ja vale – Mina olen normaalne, Sina mitte.
Vaimne vägivald – eesmärk ei ole olla sõber ja sõbralik, ega lähedust luua ja ühist hoida. Eesmärk on, sellist sõnumit kasutades, teist ohutuks teha – et seejärel teda vähendada ja talle haiget teha – oma sõnum kohale viia. Seega ei sõlmita sõprust ega süvendata ühist, vaid tegutsetakse enese nimel.
Naeratus ei kohta seda, kellele see on pööratud – see, vägivaldne ja vähendav, naeratus on õõvastav, sest see näitab enesega rahul olevat inimest – inimene rõõmustab iseenda üle – Mina, sellisena. Naeratav inimene ei näe, ei mõista ega mõtesta oma tegusid, vaid tema ise naudib ennast – võimalust ennast nähtavaks teha ja sellisena ise ennast kogeda – tema lava ja tema etendus.
Vaimne halvatus on informatsiooni vastu võtmise ja töötlemise häire – inimene ei tea, millisele sagedusele, vaimse vägivallaga kohtudes, ennast lülitada – kas olla lähedal või astuda kaugele – roll annab teada, et ollakse lähedal – käitumine annab teada, et peaks astuma kaugemale või üldse ära minema.
Siis, kui inimene püsib otsustamatuse seisundis hingetuna, siis ta on ennast tasa lülitanud – vaimne pinge on osutunud talumatuks. Siis, kui vaimne surve on veel talutav, siis kogeb inimene häiritust ja ärevust – sisemine tasakaal on paigast ära – kompass on suuna näitamise lõpetanud.
Sisemine häiritus ja ebamäärasest hirmust teada andev ärevus kaob siis, kui inimene on lahendanud mõistatuse ja eneses selguse leidnud – väline on eksitav, sest sisu on teine – rollide ühendus ei loe ega pea. Vaadata tuli teise inimese rolli ja sõnade taha ning tegude sisse - siis sai selgeks, milline tase ja lähedus endale valida.
Välja naermine, üle naermine, mõnitavalt naermine, pilkavalt naermine, sarkastiliselt naermine, kuid ka heatahtlikult naermine - see inimene, kes ei saa tõsielu faktide ja enese sees aset leidva vastu – see inimene läheb isiklikuks, tema toob esile moraalsed põhjused ja teise isiku omadused - tema annab teise tegudele/ välimusele/ valikutele oma hinnangu - naeratades, naerdes, head soovivalt, rahulikult, hüpnotiseerivalt, vaikselt rääkides.
See on tegevus, millega ta viib tähelepanu teisale ja teisele tasandile – suunab, enese pealt ja enesele mitte soodsalt, teisale - viib sinna, kus tema oskab toime tulla. Vaimset vägivalda ja vähendamist kasutav loob, endast ja ka teisest, Mina pildid ning hakkab nende kohaselt käituma ja teist kohtlema – sel moel muudab ta reaalsuse etenduseks ja väidab, et tema poolt näidatu on tõene ja teostatu on õige.
Enesega seonduva muutmiseks võtab ta kasutusele rollid ja teostab võrdluse – Sina oled/ Mina olen – vaata ennast - vaata Mind. Enese poolt valitu õnnestumiseks otsib ta kaasa mõtlejaid ja samal moel vaatajaid. Tähelepanu suunamine, selle intensiivsus ja reaalsete faktide kasutamine teevad tema mängust tõelise elu, millele on raske vastu saada.
Vähendatu oleks nagu uude reaalsusesse astunud – tema sees ja teadmistes on see endine, kuid tema ümber on Maailm muutunud – temasse suhtutakse teisiti, teda kirjeldatakse ja koheldakse teisiti, teda nimetatakse teisiti – see ei lõppe ära, seda ei saa ära lõpetada – see kestab ja kestab. Temaga ühes ei ole, kedagi, kes teda vanal moel vaataks ja näitaks ja kohtleks. Kuhu Mina kadusin – Miks Mind enam ei ole?
Häiritud psüühika tähendab, et on olemas vägivald, mida inimene talub, sest temal on selle jaoks lahendus olemas. Samas on olemas vägivald, mida inimene ei talu – ta ei tule sellega toime – temal ei ole selle jaoks lahendust. Vaimselt väärkoheldud inimene ei talu teise inimesega kontakti kaotust - see mõjub tema jaoks halvavalt ja teadlikkust välja lülitavalt – jääb järele vajadus, mis on loo sees peidus olnud – primaarne on ühendus teisega.
Vaimne vägivald tähendab muudetud reaalsust – vägivalda kasutav vahetab tasandit ja põhi mõtteid – temast saab teine – teda, senisel kujul, enam ei ole, kuigi ta on olemas. Häiritud psüühikaga inimene ei tule sellise ümberlülitusega toime – tema kaotab iseenda – teda nagu ei olekski siis, kui teine on rolli vahetanud või rollist loobudes, inimesena väljendumas.
Väikese lapse mõistmine ei oska seda ümberlülitust ära tõlkida ega endale selgust anda – jääb põhivajadus – selleks, et elus püsida, tuleb kontakt taastada selle inimesega, kes on enesega seotud. Vaimne vägivald, mis viib ka suure inimese lühisesse, tähendab, et inimene ei ole tervik ega teadlik iseendast – tema teadlikkus on rolli oma – selles rollis olija jaoks oluline on side kindla teisega – ei inimesega, vaid side selle teise rolliga – kahte kokku ühendava põhi rolliga.
Inimene on ennast nii ise, kui ka teist, kindla rolliga samastanud – seega ei ole tema jaoks olemas elu ilma teiseta. Tema sõltub teisest - inimene mõistab, et tema olemas olemine sõltub teisest. Selle taga on võimetus olla ja näha ennast eraldi – iseseisvat Mina ei ole veel olemas. Traumaatiline sündmus, kui suletud lugu, leidis aset selles vanuses, mil inimene oli teisega üks ja sama, kuid see teine ei arvestanud lapsega, vaid valis enese, kui inimese lahenduse - rollide seotus ei lugenud.
Vaimset täis kasvamist märgib mõistmisele jõudmine - kogu suhe, vägivalda kasutava teisega, tuleb ümber mõtestada – see informatsioon, mis on, vägivalla kasutamise hetkel, teatavaks tehtud – see tuleb kasutusele võtta. See annab teada rollis oleva teise põhjast, valikutest, vajadustest – vägivalla moodus ja selle sügavus annab teada reaalsusest, mida tavaliselt varjatakse ja moonutatakse.
Laps vaatab ja teab rollide nimesid ja toetub nendele – rollide nimed on põhjus, miks teine inimene enese elus on. Mõistmine – Mina ei tähenda rolli ja Mina ei kao ära, kui Minule võimalikule rollile ei ole rollipartnerit. Mina olen teisest eraldi seisev inimene – Mina on enese kohta kasutatav nimetus, mis saab sisaldada erinevat – Mina on enese teadlikkus ja infokogumik.
Vaimne vägivald mõjub halvavalt ja vabadust võtvalt siis, kui nähakse ennast teisega füüsiliselt ja vaimselt ühendatuna – teine on enesega samas ja justkui enese sees. Enesega sama ja enesega samas tähendab, et väga raske on muuta enese osaks saavat, sest inimene lõhestub – on vajadus olla kaugemal, on vajadus olla lähedal.
Vaimselt väärkoheldud inimene jääb – vajadus, olla lähedal ja hoida ühendust, võidab. See tähendab, et sel moel valiva inimese minevikus on koht, kus tema jaoks oluline inimene lõpetas nende suhte – väärkoheldud inimene sai enda kasutusse informatsiooni, milles ta tajus/ nägi/ kuulis teise tegelikkust.
See oli mõistmine – siis, kui Mina tahan, et Minul oleks, siis tuleb Minul seda ühendust hoida – teine ei tee seda – siis, kui Mina ise astun teisest eemale, siis teine Minu juurde ei astu – siis saab see teine teha oma tegelikkuse teoks. Inimene ohverdab enda, et säilitada endale see, millele asendust ei ole.
Muutunud suhe/ suhte muutmine tähendab vaimset kasvu ja teadlikku inimest. On vaimselt ja füüsiliselt väga raske näha, teisest ära lahutatud inimesel, teist enesest eraldi olevana – teine ei mõtle Minule, teine ei arvesta Minuga – teine ei pea Minu huve silmas – teine saab otsustada ja teha neile vastupidiselt. Teine ei ole enam Meie. Teine on võõras.
See informatsioon teeb inimese abituks ja vihaseks, sest see on kogetav ülekohtu ja hülgamisena – see on kogetav kogu Maailma ja Mina muutumisena – Mina enam ei ole, Minul enam ei ole, Mina enam ei saa – Mina olen selline, selle pärast.
Võimetus, kontakti taastada, võimetus viia see enesele harjumuspärasele/ turvatunnet taastavale tasandile, lõhub inimest – enesehaletsus, enesesüü, enesehäbi, kuid ka solvumine, teisele süü osutamine ja viha pidamine. Viha vajadus annab teada raskusest olukorraga nõustuda ja sellega arvestavalt edasi elada.
Tegelikkus – inimesel tuleb vaimselt kasvada – olime rollides olevatena, lähedaselt, seotud – see tähendab, et teine arvestas rollidega ja rollidest tulenevaga. Jääme rollidega seotuks, kuid ei enam lähedaseks – teine arvestab rolliga teisel tasandil või ei arvesta enam üldse. Ühendus oli rollide tasandil – see ei jõudnud inimeste omale. Või ta oli seal, ühe poole pealt vaadatuna, kuid ei teise omalt. Või ta oli seal ja seesama Oma inimene tegi lahku astuva otsuse.
Teadlikkus – Mina olen ja Mina olin seotud inimesega – inimesega jään seotuks siis, kui tema seda valib ja sellisel tasandil, mille tema endale valib. See on informatsioon, mille alusel Mina ise enda kauguse, teisest ja ühendatuse mõtte, teisega, endale valin.
See tähendab, et siis, kui teine kasutab vaimset vägivalda, siis ta teeb nähtavaks selle, millisel kaugusel ta Minust, inimesena, asub ja milline on tema jaoks ühendatuse tasand. See tähendab, et tuleb keskenduda inimesele ja jätta rollid kõrvale. Teadlik inimene ei vali või minimeerib rollide ühenduse sellega, kes inimest, enese kõrval, ei näe ega sinna vali – põhi roll ja sellele omistatud tähtsus ei ole primaarsed – see on võimalus, mida saab kasutada siis, kui see on enesele okey.
Vaimselt täis kasvanud inimest iseloomustab inimeste tasandi valimine – see tähendab, et teise inimesega seotuse märkimisest kaob sõnade paar - Minu Oma – selle asemel on - tema on inimene, kellega olen sugulane – tema on inimene, kelle sünnitasin – tema on inimene, kellega elan ühel tänaval – tema on inimene, kellega elasin ühes – tema on inimene, kellega kohtusin seal ja siis.
See tähendab, et ei ole ühendatust rollide alusel/ rollide tasemel ega ole tähtsustatud enesega seotust, vaid on osutatud sellele, mil moel teise inimesega kohtuti, mille põhjal koos oldi. Teine on ja jääb enesest eraldi ega ole samas. Samas saab teine olla siis, kui see on inimeste Meie – teadlik ja teostatud valik.
Füüsiline samas olemine ei tee sellest ühendatust, vaid ühes ja samas kohas, ühes ja samal ajal olemist – selle saab lõpetada, sellest saab ära minna, sellele saab Ei öelda, sellele saab tingimusi seada - see ei tähenda kaotust ega enese ilma jätmist – see tähendab reaalsusega kooskõlas olemist.
Mineviku pantvang - Mina pean Sinuga seotud olema - Mina pean Sinu jaoks rollis olema - ajal, mil Mina, Sind, inimesena ei vali. Reaalsuse vastu võtmine - tegelikkusega kohanemine. Teise inimese vabastamine - rollid ei saa kokku siduda seda, mida inimene lõhub.
Enese müümine ja enese vabaduse kaotamine - seda siis, kui Mina, rollina, on olnud tähtsam ja olulisem, kui Mina, inimesena. Möödunu vajadus ei ole lasknud üles ärgata ja enese väärkohtlemisele Ei öelda. Mina ei vaja teist, rollina - mina olen vajanud inimese valikut - teistsugust valikut - seda mõistmata olen sundinud inimest rolli, et teda enese elus alles hoida - hoolimata sellest, et olen teadnud tema valikut.
Vaimselt väärkoheldud inimene ei ole enese loos üksinda vastutav - Mis on pildil valesti? - teine inimene on, haiget tehes, vähendades ja välja naerdes, kinnitanud seotust ja öelnud, et on olemas, kuid samas on teinud seda ühendust lõhkuvalt ja ühes olijat mitte austavalt. Kuula Minu sõnu, kuid ära vaata Minu tegusid - on tavaline manipuleerimise võte. Täis kasvava inimese vastutus on jätta sõnad kõrvale ja vaadata otsa tegudele - need näitavad tegelikkuse ette.
Marianne
20.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar