Väsinud meelele ja huugavatele kõrvadele ei ole midagi paremat, kui vaikus enese ümber – see on puhkus ja rahu – iseendaga olemise hetk. Turvatunde puuduses lapsele ei ole midagi hullemat, kui vaikus enese ümber siis, kui tema ei ole üksinda – tema on teisega koos, kuid see teine ei reageeri lapsele.
Vaikus tähendab vaimset pinget, mida laps ei talu – laps vajab reaktsiooni – last nähtavaks tegevat reaktsiooni. Laps, keda vaikusega kõrvetatakse, püüab jõuda teiseni – püüab jõuda teisega kontaktini. Laps, keda vaikusega koheldakse, püüab ulatuda teiseni – püüab ulatuda mõistmiseni – last on nähtud ja mõistetud.
Laps, kellele ei reageerita, ei talu nähtamatust – vaimset ülepinget kogev laps otsib endale füüsilist väljundit – kanalit, kuhu füüsilisena voolata ja ise ennast olemas olevaks teha. Laps saab minna vägivaldseks – minna vaikijale/ kellelegi teisele kallale. Laps saab lõhkuda ja karjuda. Laps saab iseendale haiget teha – ka meeletusi teha – laps saab afektiseisundis iseendale ohtlik olla. Laps saab letargiasse vaibuda – laps ei ela, sest teda ei ole.
Sellised lahendused annavad teada vaimsest piiratusest ja väsimusest – vaikusega koheldu seisund on väljakannatamatu – tal ei ole anda endale informatsiooni, mis teda rahustaks ja pidava tee jalge alla annaks. Vaimselt häiritud inimese eesmärk on lõpetada seisundit tekitav olukord – kaotada informatsioon, millega tema toime ei tule – teine inimene vaikib ega reageeri, kas üldse või ei vajamineval moel.
Vaikus on ka see, kui lapse üle naerdakse/ teda pilgatakse/ lapsele olulisest teemast mööda räägitakse/ lapse kõrval, teda välja jättes, temast või teistest/ millestki muust räägitakse – laps on soovinud ennast mõistetavaks ja nähtavaks teha, kuid seda informatsiooni eiratakse – seda nagu ei oleks olnudki – teised on, kuid last nagu ei olekski.
Vajadus, mis näitab kätte ülesande – Mina pean jõudma teiseni - on alguse saanud möödunust. Selle vajaduse algus on selles hetkes, kus Olulise teise tähelepanu äratamine/ Olulise teiseni enese sõnumi viimine oli eluliselt oluline – midagi oli juhtunud/ midagi oli juhtumas – laps vajas tuge ja tegu – laps vajas informatsiooni, et tema on oluline ja temaga arvestatakse – temale kohe osaks saav hoitakse ära.
Vajadus sai alguse, kuna lapsele reageeriti viibega, last koheldi vägivaldselt, lapse informatsiooni eirati, lapsele sai osaks. Laps pidas ennast vastutavaks – tema ei teinud ennast kuuldavaks ega nähtavaks – tema ebaõnnestus. Laps mõistis, et temale on temaga sobivat tulemust vaja – seega ta üritab edasi.
Õiged mõtted ja õige lahendus, kuid laps ei näe, ei vaata ega mõista tervikut – ta ei jõua teiseni, sest teine ei võta teda vastu – tema ei ole teisele mõistetav, sest teine ei vali mõista – temaga ei arvestata, sest teine ei vali seda teha. Laps on võtnud enese osa eest vastutuse, kuid temaga koos olija, iseenda osa eest, mitte – too ei vali vastutust võtta – tollel on oma soovid ja vajadused ja isiklikud huvid mängus – sellest tulenevalt kasutab ta vägivalda ja eiramise taktikat.
Lapse jaoks on oluline, et tema ühendus, Olulise teisega, oleks töökindel ja kvaliteetne. Laps, kes on kogenud kehva ühendust – on tundnud hüljatust, ebakindlust, surmahirmu, abivajadust – on mõistnud enese suutmatust, abitust, väiksust. Temast ei piisa – tema üksinda ja ise ei saa – tema sõltub.
Selliste kogemustega laps on kaotanud turvatunde – teda ümbritsev ei ole teda hoidev. Selline laps soovib ja vajab kinnitust, et kehv ja töötamast tõrkunud ühendus on parandatud või seda ollakse parandamas – laps vajab turvatunnet tagasi – enne peab olema väljas, siis saab olla sees – väline on lapsega sama ja üks – see on laiendatud Mina.
Ilma töötava ühenduseta ei ole lapsel ametiühingut ega Super Man`i ega Vanaema õunapuu otsas – tema Mina piirdub ainult tema endaga – ainult iseenda Minana on lapse võimalused väiksemad ja teda ennast hätta jätvad – lapsel on vaja Minu Oma inimest. Laps ei tule tühjast – temal on Ema ja/ või Isa olemas, on teised sugulased olemas – see on informatsioon, et laps ei ole üksinda – nemad peaksid olema lapse Minu Oma inimesed – peaksid, kuid vägivald, sellele kaasa aitamine ja sellega nõustumine annavad teada, et ei ole.
Vägivaldne keskkond tagab enese olemas olemise ja nähtavaks tegemise vajaduse jätkumise – see on sellise keskkonna moodustavate inimeste tavaline käitumisemudel – vaikus lõpetab kontakti, mida ei taheta/ ei taluta/ ei osata lahendada – vaikus teeb kuulekaks ja sunnib juhiseid järgima – vaikus toob kaasa tähelepanu tulva – lapse tähelepanu on 100% teda vaikusega kohtleval teisel – too saab sõnumi – Mina olen oluline.
Vaikus on vaimne vägivald, mis on vägivalda kasutama suunava tahte ja kindla eesmärgiga valitud. Vaimse vägivalla tagajärjel on vägivallaga koheldud lapse psüühika paigast ära – see väljendub teatud pingete talumatusega. Vaimselt väärkoheldud inimene ei talu vähendamist – rolli surumist ja tema, kui inimese, mõnitamist. Veelgi enam ei talu vaimselt väärkoheldud inimene vaikust – vastuseta ootust.
Vaikus on suur hulk teadmatust – vaikus on olemas oleva informatsioon varjamine/ varjatuna hoidmine - see on vaimse pinge kruvimine, mis on ärevaks tegev ja hirmutav. Teadmatus avaldub varjatud või avatud paanikana – see on vaimse tasandi füüsiline väljendus.
Inimene ootab enese jaoks olulist sõnumit. Vägivaldsest keskkonnast tuleva inimese teadmatuse taga on vajamineva info puudus – vaikus annab teada, et - Mina tegin, midagi valesti. Seega järgnevad küsimused - Mis see on, mida Mina tegin valesti? Mis Minust nüüd saab?
Pinges oleval inimesel on teadmine, et temal pääsu ei ole – tema on teise vaikuse põhjus – kuid ta ei tea, mis see oli, miks teine vaikima hakkas ja jäi. Inimene tahaks ennast kohe aidata ja enesega seonduvat kohe muuta – tema ei suuda oodata – ta ei suuda taluda olukorda, kus teine ei reageeri. Inimene vajab elusat kontakti – tema vajab, et teine võtab kontakti vastu - nad on Meie - inimene ei ole üksinda.
Turvatundeta inimene vajab ärevuse vaigistamiseks esmast informatsiooni - ükskõik, mida tema tegi või kuidas tema oli - teda ei jäeta, teda ei hüljata. Selle info saanuna on ta võimeline tegelema sellega, mis ja kuidas oli. Kuid vägivaldse keskonna lahendus on hirmutamine hülgamisega ja üksinda jätmine - see, mida inimene kardab, see tema osaks saab.
Mõistmiseks - mida Mina tegin ehk enese olukorra lahendamiseks, on vaja informatsiooni – esimesel võimalusel edasi antavat ning ausat ja paigas püsivat. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et informatsioon ei ole vaba ja tõde ei ole lubatud, valed ja moonutused on kasutusel nii nagu need oleksid tõesed ja ainsad. Samuti on tavaline, et informatsiooni hoitakse kinni ja seda keeldutakse välja andmast – seda öeldakse tagantjärele, siis kui ei ole enam võimalik, midagi muuta ja seda kasutatakse relvana – Sina tegid -Sina oled selline.
Saladuste, salatsemiste, erineva, vastukäiva ja tegelikkust teiseks muutva informatsiooni olemas olemine viibki psüühika paigast ära – see on vaimne segadus ja häiritus – mitte midagi ei saa tõeks uskuda – kõik saab olla ja üsna suure tõenäosusega ongi kõik vale ning olulise ja vajalikuni ei ulatuta – seda ei jagata, seda ei tehta nähtavaks.
Aktiivse ja kasvava vaimse pinge, mis väljendub füüsilisel tasandil, põhjuseks on seni veel vastuseta jäävad küsimused. Selline pinge märgib inimest, kes teab, et oma tuleviku eest ei ole temal pääsu. Ärevus annab teada, et inimene ise on teinud, midagi sellist või olnud sellisena või öelnud, midagi sellist, mis tähendab eksimust, selles kohas ja keskkonnas, kus ta on.
Siis, kui aju edastab, vägivaldses keskkonnas elavale inimesele, punaselt plinkiva informatsiooni – Mina ..., siis on see ahastama panev ehmatus – inimene ise on teinud, midagi sellist, mis tema elu muudab/ mõjutab, kuid tema ei saa seda enam olematuks teha – see samm, see tegu, see valik, see sõna jääb temaga – jääb alatiseks.
Põhjatu hirm, enese sammuga seoses, tähendab, et inimene tuleb minevikust, kus tema ei saanud enam midagi muuta – tema tegu/ olemas olemine/ valik/ sõna/ väljendus tõi kaasa otsused ja teod - Sina oled selline`, määratud ja teoks tehtud karistuse, täiendatud kuriteguderegisteri, avaliku naeruvääristamise, vaikuse sisse jätmise, hülgamise jne. Vaimne pinge on talumatu, sest selles hetkes ei sõltu enese elu iseendast - see on, kellegi teise kätes ja teha.
Vägivaldne keskkond tähendab, et siis, kui tegelikult juhtus või kellegi Mina sai kannatada - siis tegeletakse süüdistamise, tunnete välja valamise, karistuse määramise, nimetamise, vaimse ja füüsilise vägivallaga, kuid mitte keegi ei küsi ega püüa mõista ega tunne kaasa – keegi ei näita ega anna teada, et eksimine on normaalne ja edasi kasvamine on võimalik – inimene ei jää paigale ega samaks.
Tegu ei määra inimest – oluline on see, mida teeb inimene siis, kui ta on saanud info, enese sammu tagajärje kohta ja mõistnud seda, mis pani teda ennast valitud moel tegema, väljenduma, olema. Inimene saab ise ennast mõista, kui lugu lahendatakse inimeste tasandil, kuid vägivaldses keskkonnas lahendatakse seda rollide tasandil ja vägivalda kasutades. Seega ei saa inimene ausat informatsiooni – ta ei saa seda teadmist, mille abil kasvada – ta saab info, millega ei ole tal, midagi peale hakata – see ei aita kasvada – see sunnib teda ise ennast vähendama, et kellegi teise Mina püsiks vääramatuna.
Vägivaldses keskkonnas tehtud eksimused ei ole positiivsed ja vabastavad kogemused, vaid surmaga võrduvad. See on teadmine, et – Mina olen teinud midagi sellist, mida nimetatakse valeks. Sellest aru saamine tähendab üle elu suurust pinget, mis toob kaasa lühise. Ärev seisund tähendab pinge talumatust – inimene ei ole maandatud – tema põhi tähendab vähendamist ja vägivalda. Inimesel puudub inimese põhi – inimese ja inimeseks olemise mõistmine – ühes olevate teiste poolne vastutuse võtmine ja inimesest lähtuv lahendus.
Vägivaldne keskkond nõuab rolli vastutust ja vastavust ning kellegi, puudutust tundnud, rolliMinale vajaminevat lahendust. Teo teinud inimesele antav info määrab ja nimetab teda rolli – rolli nimetus annab inimesele teada, milline tema oli ja on, mida temalt oodatakse, mida tema ei tohi, millisena on teda õigus kohelda. Rollil ei ole inimõigusi – rollis olija teab oma kohta ega vaidlusta kaasnevat.
Lapse jaoks on kõige raskem koorem, kui Ema/ Isa annab temale teada – Sinu pärast Mina ei saanud oma elu elada – Sina rikkusid Minu elu ära – Sinu pärast ei olnud ega ole Minul seda ja teist – ilma Sinuta oleks Minu elu palju parem.
See on informatsioon, mis on, nagu pall, veeretatud lapse poolse väljaku peale, et laps võtaks info arvesse ja teeks oma sammu – selle info alusel peaks laps ära minema ja vanemale kahjutasu maksma ja enese poolt ära kasutatu eest võla tasuma. Info annab teada, et laps justkui tahtiski nii ja laps teisiti ei oska ega taha – laps on selline – laps ei muutu – laps tahtis ja tahab oma Emale/ Isale halba.
Situatsioonist kaugenemine – vägivaldses keskkonnas on enese filtreerimine, kedagi teist kasutades, tavaline – inimese sees on informatsioon, mida tema loob nähtavaks – suunaga teisele, kelle pärast, inimene oma tundesegadusest tingitud vaimset häiritust ja ärritust kogeb. Sellistel hetkedel nähtavale toodus on alati tõtt, kuid ka vajaminevat sees – inimene loob endast Mina, kellena tema ise ennast kogeb/ kellena tema ise olla tahab – lapse tähelepanu on see, mis võimaldab vanemale vajamineva muutuse/ väljenduse.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimene kardab kaotusi – kõige enam kardab ta oma rolliMina kaotamist – siis tema enam ei saa, siis temal enam ei ole, siis tema peab ise. Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et inimene kardab muutusi – muutused toovad kaasa senisest halvemaks minemise – veel sügavamale ulatuva ja veel valusamini töötava inimese vastase vägivalla.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et sealses olijate osaks on saanud rolliMina-de kaotused, mis on inimese ja inimesega seonduva muutuste tagajärg. Oli enne ja sai olema pärast, muutust ära hoida ei saanud, seda teiseks teha ei saanud ja ka selle tagajärge ei saanud olematuks teha – see jäi kestma. Vähendav ja vägivaldne käitumine on uue Mina alusel õigustatud, eelmist Mina, mis võimaldas teistsugust kohtlemist ja suhtumist, enam tagasi ei saa, enese elu teiseks ei ole võimalik muuta – uus Mina, uus roll, seda ei võimalda. Igavene kaotus – Mina ei saa olla Mina.
Möödunu ja ka oleva aja suletud lugude põhi kandub üle pealmistesse kihtidesse – tavalisse argipäeva – on huvitav, et inimene usub, tõemeeli, et see häiriv ja ahistav ja hirmutav, mis ja kuidas saab tema osaks, on pahim võimalik – see on vale ja ebaõiglane, sest kusagil mujal ja kellelgi teisel oli parem ja on teisiti – see teine võttis inimese võimaluse ära, see teine kasutas inimene võimaluse ära – inimesele paremat ei jäänud ja inimene ise teisiti ei saa.
On tavaline, et inimene jagab oma teekonna kaotusteks ja võitudeks. See on pendel – saab olla nii ja saab olla naa – mõlemat korraga olla ei saa. Selline pendel tähendab, et mõlemad variandid on võimalikud ja mõlemad saavad osaks – see tähendab, et inimene ei saa kaotusi ära hoida – tema saab eksida, tema saab komistada, tema ise saab endale tagajärgi kaasa tuua.
Vägivaldses keskkonnas elavale on seda teadmist raske taluda, sest inimene teab, mida see tähendab ja endaga kaasa toob – seega peab tal olema roll, mis osutab, et tema on see, keda ei tohi eksinuna kohelda – sellest ka rollide vahetus ja vajadus – kui olemas olev ei tööta, siis tuleb teine roll kasutusele võtta - kui olemas olev ei taga, siis tuleb, kedagi teist mingi kindla rolli vastaspartneriks sundida ja siis leiab lugu vajamineva lahenduse – inimene ei kaota, inimene on võitnud – tema Mina on teisest üle.
Enese elus mängides, nii nagu igas teises mängus mängides, saab kaotada ja võita, kuid saab ka öelda – mina mängisin, meie mängisime – mäng, koos olemine, suhtlemine, hallide ajurakkude kasutamine – kõik see oli ja on võimalus oma olemas olemist ja ühes olemist luua ja kogeda. Olla selle hetke enese elava väljenduse parim võimalik ja osa saada teiste omadest.
Kaotus ja võit käivad iga mängu juurde – Uunos jääb ühele vähem, teisele rohkem kaarte kätte. Tulemusse suhtumine oleneb vaatenurgast – saab vaadata ka nii, et võitja jäi kaartidest ilma – tema skoor on 0 – teisele jäi rohkem.
Vägivaldses keskkonnas selline tulemuse ümberpööramine ei loe - sealses peab üks osaline kaotama, et teine saaks võita – tunded, võimalused, väljendused, tähelepanu on erinevad – mõlemad peavad täitma oma rolli – kaotaja peab andma teisele ruumi, et võitja saaks oma võitu nautida – olla ainus, kelle osaks, rolli tõestav, tõstev ja tähelepanuga tunnustav kohtlemine saab.
Vägivaldse keskkonna võitja on Ohver, kes on elu mängus kaotanud – see on inimene, kes suudab ära tõestada, vägivaldseid ja vähendavaid lahendusi kasutades, et tema on see, kellele on kõige rohkem liiga tehtud – temal on olnud kõige valusam ja halvem ja ebaõiglasem elu. Ka temaga koos olijad on tema vastu seda ja teist teinud ja temaga ülekohtuselt käitunud – temal on tõestusmaterjal olemas.
Enese rolliMina ära tõestanult on Ohver see, kes saab toetava tähelepanu, mis jätab tema enda teod varju ja muudab need kehtetuks – temal oli õigus neid teha – temal oli põhjus neid teha, sest keegi teine andis nendeks põhjuse – Sinu pärast, Sina ei jätnud Minule teist võimalust.
See on isiklikust vastutusest vabanemine ja enese sammude, kellelegi teisele osutamine – ise on tehtud, kuid ise on õigeks jäädud. See on vägivaldses keskkonnas oleva inimese võimalus, kuidas muuta seda, mida muidu ei ole võimalik muuta, mida muidu ei unustata, mille eest on õigus karistada. Tähelepanu suunamine muudab enese poolt tehtut – annab sellele teistsuguse hinnangu ja värvingu. Inimene, kes sellist lahendust kasutab, ei kasva inimesena – ta ei mõista ega ava enese tegelikke motiive ja päästikuid – tema päästab, ise, ennast vägivaldse keskkonna vältimatusest.
Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et selles osalejal/ elaval on vajadus võita – olla see, kes ei kaota tõstvat tähelepanu, kellele osaks saav tähelepanu ei muutu – seda ei muudeta. Võita tahtjast saab tulla nuhtlus – teiste osataja, maha tegija, vaenaja – kaotajana on tal olemas see, keda enesele osaks saanus süüdistada – Sinu pärast Mina kaotasin – võitjana on tal olemas see, keda vähemana näidata – Mina olen ..., Sina oled ... - vaata ennast! Mõlemal juhul saab ta vaimse tasandi piiratuse ja ärevuse maandada teise peal ja teisele osutades.
Mängu valinute keskkonnas käib võit ja kaotus loo juurde – nende väljaselgitamine annab teada, et see konkreetne mäng sai punkti. Nüüd saab alustada järgmisega – rõhk on sellel, et meie saame mängida ja koos olla – meie tähendab turvalist keskkonda, kus kõik toetuvad ühisele põhjale – Meie valime koos olla – Meie oleme andnud sellest üksteisele teada – Meie ei muuda oma tähelepanu ega suhtumist – ei ole vahet, kes võitis või kaotas – see ei muuda temasse suhtumist.
Enesele võitu tahtja tahab ja vajab eraldatust – Minana olemist – teised on oht ja konkurendid – teised saavad temale vajamineva ära võtta – teised saavad kokku mängida ja talle kambaka teha – teised saavad alatud olla ja teda välja naerda, teda halvustada, teda välja jätta.
Hirm ja kahtlus suunavad üksinda olema ja ise ennast kaitsma – Minana olema, et mitte ära kaduda – ühes olemine saab tähendada enesele kuuluvast tähelepanust ilma jäämist. Inimene ei oska ennast kogeda ilma vajamineva tähelepanuta - siis, kui teda eraldi välja ei tooda ja kedagi teist vähemana ei teata, siis inimene ei tunne oma võidust rõõmu - tema ei saa olla Mina, enesele vajamineval moel. Enne peab inimene olema väljas, siis saab ta olla, sellisena, enese sees.
Võita tahtja lugu on vägivaldse keskkonna tegelikkus - inimesel puudub väärtus ja tähtsus - tema ei ole oluline. Informatsioon, mis tema kohta kasutusel on, annab teada vähemana olemisest, välja jätmisest, üle olemisest, kasutuna olemisest, valena olemisest, ära kasutajana olemisest jne. Võit on võimalus, kuidas tõestada enese erilisust - võiduga kaasnev tähelepanu toidab vajadust, mis ära ei kao - võit ei jää püsima - Mina ise võin oma mängu ära rikkuda, siis Mina ei ole eriline.
Siis, kui inimene on senisest edasi kasvanud ja mõistnud senise olemust – sõnastanud vägivalla ja vähendamise mõisted – on teadlik inimese õigustest ja kokku liitva rolli põhi mõttest - siis ta on otsustanud senist enam mitte valida – tema tahab ühist teisiti luua ja ühes olemist teisiti kogeda.
Ühises üksinda teisiti olemine tähendab suurenenud vägivalda ja võimendunud vähendamist – rolli suunamist, suuruse kahandamist, inimeseks olemise õigusi kohatuteks nõudmisteks nimetamist. Muuta tahtja muutuse soov suurendab vägivalda – valikuid on kaks – vaiki, talu ja ole sama või mine ära.
Eilse ja uue vahele jääv maa tundub ääretu – inimene loob suletud situatsiooni ega taha oma sammu teoks teha – see muudab jäädavalt. Vägivaldsest keskkonnast välja astumine tähendab tühjust, kaotust – need, kellele vägivald on omane ja vajalik, ei lase oma harjumusest lahti – nad ei tule kaasa, neist ei saa endaga sama ja nad ei ole enam omad, nemad jäävad teisale ja vägivalda oma mängudes kasutama.
Üksildus ja kaotus – see on raske aeg – see on kasvamise valu – senine on väikseks jäänud, kuid inimene tahaks mahutada ennast möödunu sisse – ta ei taha sündida – ta ei taha muutust – vana aja harjumus ja vahetus elus aset leidev näitab seda kaotusena – enese Mina kaotusena – see on see kõik, mida inimene ise enam ei vali ja ka see, mida temale enam ei võimaldata.
On loomulik, et inimesena kasvamine ei tundu vägivaldses keskkonnas kasvanule loomulik, vaid vale ja ebamugav – see on see ise olemine, mille eest sai karistada ja mis tõi kaasa valusad tagajärjed ning vaimse vähendamise. Tagasi tõmbamise, kokku surumise, madalamale astmele viimise – vaimsust vähendades oli võimalik inimest allutada ja temale osaks saavat õigeks nimetada – vähendatu pidas seda õigeks ja vajalikuks – teine ei saanud temaga teisiti.
Tõde – teine ei saanud teisiti, sest teine ei valinud teisiti – teine ei valinud teisiti enese sees toimuvat lahendada – teine oli vaimselt piiratud ja häiritud inimene, kes ei kasvanud edasi – teine elas suletud lugude tunnetes ja kasutas suletud lugude lahendusi.
Selle asemel, et kasvada edasi – pidurdas teine ise ennast ja sõi elusalt seda, kelle pärast tema pidi taluma, kogema, tegema, andma – kõik see oli see, mida temale endale ei olnud vaja. Ei olnud vaja, sest see teine oli Mina, kes ei loonud ega hoidnud ühist – teine mängis, sest tahtis võita, kuid koges kaotust – tema ei saanud olla Mina olen selline` – tema ei saanud enese elu elada – kellegi teisega koos olles ei kuulunud see temale – see tähendab, et keegi teine sai tema elu endale.
Tegelikult on kasvamine vabadus ja võimalused – enam ei pea vägivalda ja vähendamist taluma, hirmu tundes, et siis leiab aset hülgamine. Vägivaldses keskkonnas on hülgamine õpetus, et allutada ja kuulekaks teha – hüljatu ja üksinda jäetu saab teada, mis saab siis, kui ta ei allu ega kuuletu – siis ta näeb ja tunneb ennast eraldi olevana ja siis tema tahab tagasi – ta peab paluma ja vabandama ja lubama ja küsima - alles siis vaadatakse, kas teda võetakse või ei võeta tagasi – kas teda võetakse tagasi perekonda ja suguvõssa, kuhu ta kuulub ja kust teda mitte keegi välja arvata ei saa. Kuid elu näitab, et vägivaldse keskkonna teine/ teised saavad jätta inimese välja ja mitte olla temaga koos – saavad temaga vaikida ja teda vaikusega eraldada – Sind ei ole Meie jaoks olemas – Sind ei ole Meile vaja.
Vägivaldse keskkonna õpetus ja harjumus - Sinu pärast – tegelikkuses tähendab see teisele osutamine enese kasutuses olevat informatsiooni – see on see info, mille alusel inimene ise oma sammu teeb – see on see suurus, mille inimene arvesse võtab.
Sinu pärast` väljend on käibel, sest enesega koos oleva teise samm ei ole enesega kooskõlas, teise samm muudab, teise samm kaotab, teise samm sunnib teistmoodi tegema, teise samm toob kaasa muutuse tegemise vajaduse. Sinu pärast` on soov, et teine arvestaks – see on soov, et teine ei lõhuks ega sunniks ega takistaks, vaid hoiaks ühist.
Sinu pärast` on teise osa nägemine enese loos. See on sõnum - võta enese osa eest vastutus. Sinu pärast` on vägivaldse keskkonna informatsioon ja seda kasutab vaimse täis kasvamise teekonnale pidama jäänu. Siis, kui Sinu pärast´ tuleb keelele ja istub mõtetes, siis see on inimesena kasvamise koht – oluline on mõista, mille eest teine vastutab ja mille eest mitte – tundehügieen on inimese isiklik vastutus – teine ei ole inimese tunde autor – iga tunne on sõnum iseendale – inimene räägib iseendaga – kirjeldab endale osaks saavat ja enese ümber aset leidvat – see on väga väikese lapse tajumine – energeetiline infovahetus, mida ei ole kaasajastatud.
Inimene, kes ei taha kaotada, vaid vajab Mina ja võitu, istub suletud loos sees ja hoiab informatsiooni samana - Sinu pärast on Minuga nii, Sinu pärast on Minu elu selline. Vägivaldses keskkonnas on kõik osalejada selliste suletud lugudega, mida nad ei taha avada – Sinu pärast on iga osalise põhjus – selle asemel, et vaadata enese osa, enese loos ja ühises ning astuda enesele vajalikud sammud ise ja muuta sellega enese Maailma ja elu – selle asemel teatakse suurepäraselt, mida keegi teine valesti tegi ja teeb – too teine on seega põhjus, miks elu ei ole õige ega oma.
Iseteadvuse kasv, vägivaldses keskkonnas, tähendab Mina kasvu – Minana olemist, keda ei suudeta allutada ega kontrollida, kes ise dikteerib ja valib, mida ja kuidas – tegemist on suure lapsega, kes valib endale sobiva ja jätab kõrvale vale, kui mitte vajaliku ja ülekohut tegeva.
Sellel lapsel puudub vastutuse tunne ja eneseselgus – inimesena nägemise teadlikkus. Üle piiride kasvanud inimesel on olemas see, kelle pärast on tema elus valed kogemused ja valed tunded – see on see, kellele ta saab osutada - Sinu pärast – on see ja on see. Mida suurem on üle enese piiride minev Mina – seda rohkem on temas energiat – tema rolli vastaspartner on oma töö hästi teinud – teda on saadud kasutada. Mida suurem on Mina, seda suurem on seda inimest toetav õukond – nemad kinnitavad tema staatust ja näevad Maailma sama moodi - teda Minana, selle sees.
Vägivaldses Maailmas on olemas ka need, kellel ei ole seda, kellele osutada – nende elus on valesti, sest nemad ise on eksinud, on saamatud, on väärtusetud, nemad ei saa enese elu muuta, nende jaoks ei olda olemas, neid ei taheta. Nad on Ohvrid, kes kaotavad, hoolimata sellest, et ka nende elus on samasugused kogemused, kui sellel, kes on tõestatud Ohver.
Nad on häiritud vaimsusega inimesed, kes ei saa aru, et nad on üle piiride kasvanud Mina energeetiline söök – nemad kasvatavad teda, sest vajavad toda – nemad sõltuvad temast. Sõltumise põhjuseks on see, et neil ei ole informatsiooni, et nendes endas on väge ja nemad saavad ise.
Kuid sõltumise põhjus on ka selles, et nad tahavad seda, mida rollide Maailmas ei ole – nad on inimesed, kes vajavad inimlikku toetust ja inimese mõistmist, kuid neid suunatakse ja sunnitakse rolli, mis kohustab neid olema õiged – neid ei jäeta ja nende jaoks ollakse olemas siis, kui nad kannavad rolle – kui nad on inimestena ja räägivad tegelikkusest ja soovivad ausat ühes olemist, siis neid jäetakse – ühendav põhiroll ei loe – loeb see, millise üle piiride mineva inimese rolli kinnitajaks nad on ja kui kvaliteetselt nad seda teevad.
Vägivaldse keskkonna kasvandiku vajadus on olla Meie – olla selle Meie liige, kus üksteist hoitakse ja teineteisega arvestatakse. See vajadus annab endast märku kohas, kus ollakse koos, osalejatel on ühendav nimetaja, kuid see ei loe – ühist ei ole, ühisesse ei kuuluta. Enese kõrval on need, kes on eraldi ja selle eraldi oleva sisse ei lubata, sinna ei võeta, sealt on välja jäetud. Enesega ühes on see, kellega on oldud lähedased, kuid see teine on muutnud on käitumist ja lõhkunud ühise.
Lapsed, kes on olnud ja elanud läheduse puuduses, vajavad Meie-t, mille sisse kuuluda ja mida neilt ära ei võeta ja milles olemise tingimusi ei muudeta. Hilisemas elus tähendab see alateadlikku automaatsust – inimene otsib ümbritsevas keskkonnas üles selle, mille alusel saab olla Meie – inimene loob energeetilise sideme, sest temal on teisega ühendav nimetaja – see on tema informatsioon, iseendale – Mina olen osa, Mind ei saa välja heita, Minuga tuleb arvestada.
Kohas, kus inimene toob välja Meie ja rõhub selle olemas olemisele ning enese õigustele, on rong juba läinud – see on tagajärg ja muutuse soovimine – Meie on väline, see ei ole seda põhi olemuselt – seal on inimene eraldi. Väikese lapse vajadus – Mina olen olemas, Mina kuulun, Mina vajan – see ei ole oleva aja reaalsus – sellest unest tuleb üles ärgata – enese suletud loost tuleb välja kasvada.
Meie on inimeste ühendus, kes jagavad midagi sama – nad on energeetiline ühendus. On tavaline, et inimgruppide sees on pisemad grupid, kuhu kõiki ei võeta ega lubata. Saab olla ka ühe inimese gruppe – Mina ja Minu Mina. Neid Meie-sid hoitakse suletutena ja nendesse pääsu reguleeritakse vähendavate väidete ja manipuleerivate näidetega – Sinu pärast! - siis, kui oled selline või teed seda – inimesele antakse põhjus, mis sunnib teda peatuma ja mitte tahtma – inimesele antakse lahendus, mille tema saab endale eesmärgiks seada.
On raske olla ühes ning näha ja kogeda enese välja jäetust – see on vägivaldne ja inimesega mängiv keskkond – keegi selle sees genereerib ja vajab sellist lahendust, ühinenud järgivad. Sellist argist elu elanud laps tahtis ulatuda teis(t)eni ja vajas selle teise/ nende teiste mõistmist – laps andis teada, mida tema koges ja üle elama pidi - seda selleks, et teine/ teised lõpetaksid sellise tegevuse ega tagaks lapsele kannatusi.
Vajaliku vastuse ootus tähendas vaikust, mis oli talumatu - näha pealt, et valu ja igatsus ei lähe korda, on Mina surm - Mind ei ole vaja, Mina ei ole oluline. Mina olen kaotanud – Mina ei mahu, Minule ei ole kohta – ei ole seal, kus olen. Vägivaldne süsteem sülitab välja nii need, kes rikuvad mängu ära, kui ka need, keda kasutatakse hüljatud moel. Need on need, kes jäävad äärealale ja hoiavad energeetilist sidet – toidavad ise seda süsteemi.
Inimesena kasvamine tähendab enese reaalusest lähtumist ja oma tunnetesõnumite sisu vastu võtmist. Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese teadlik Mina on väsinud - kui kaua Mina pean ise endale korrutama – Sind ei taheta, Sinule ei ole laua taha kohta kaetud – ära mine, ära taha olla ühes – see ei ole Meie, kuhu Sina kuuluksid. Hoolimata ühisest nimetajast ei ole see see tervik, kuhu Sina kuulud – see on osa tervikust, see on grupp, kes sobib kokku ja valib koos olla.
Laps, kes on kasvanud vägivaldses keskkonnas ja on enese teel edasi kasvanud – see laps vajab muutust enese möödunusse – ta vajab, et seda Mina, kes ta seal oli, muudetaks – ta vajab, et see saaks inimlikud mõõtmed ja inimese teekonna. See vajadus on põhjus, miks ta jääb möödunuga seotuks – laps vajab, et teda nähakse ja koheldakse teisiti – tema möödunu ei oleks enam tema olevik.
Vägivaldne keskkond ei anna vabaks – see jääb rollide juurde – see jääb kuriteoregistrite juurde – neid infobaase on vaja, et tagada, kellegi võite – vältida isiklikke vastutusi ja pidada enese harjumuslikke sõltuvusi õigeteks. Seega ei anna see keskkond inimesele vajaminevat vabadust ja kergust – vägivaldne keskkond ei näe inimese teekonda ega pühitse inimest – see keskkond kaotab inimese ja inimsuse.
Selle jaoks, et vägivalda mitte kasutav inimene oleks enesega kooskõlas, tuleb tal anda iseendale informatsioon – enne ühendavat rolli tuleb inimene. Mina vaatan inimest – kuidas tema valib ja mida tema teeb – siis, kui inimene kasutab vaimset ja füüsilist vägivalda ning peab seda õigustatuks ja normaalseks, siis ei loe teise roll ega meid ühendavad rollid – mina teen oma otsuse inimeste tasandi järgi.
Teadlik inimene eraldab ennast teise loost ega võta vastutust, mis ei kuulu temale - Jah, Mina olen osa, kuid ei selles, kuidas keegi teine enese loo sisse ja enesele osaks saavasse suhtub. Mina ise töötlen enesele teada olevat informatsiooni ja teen selle põhjal otsuse. Mina ise valin, kas ma jätan ennast kinni ega vali edasi astuda või annan enesele teada, et Minu valik on olla vaba ja elada oma elu ise. Mina olen vaba – Mina ei sunni ennast minema kohtadesse ega olema ühises, kus võisin olla või kuhu võiksin minna, kuid mis ei tähenda kõigi jaoks ühist ega head ühes olemist.
Väikese lapse keeles ja mõistes – vägivalda valivad teised ei ole Minu laiendatud Mina – nad ei ole Minuga samad. Täis kasvanud inimese mõistmine – vägivalda kasutav inimene on teisel tasandil – tema ei mõista enese reaalsust ega minu valiku põhjust. Inimese sisemine kompass on see, mis annab teada, millistel alustel valib inimene, teis(t)ega koos olles, olla Meie või olla Mina.
Marianne
06.12.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar