Kasvamine on valus XI - Käsi on väraval

 

Vaimne kasvamine tähendab ka sügavat ängi ja kõike haaravat valu – see on selgus, milles ei ole enam varje ega teisti mõistmisi ega ära peitmisi ega teiseks muutmisi ega kergemeelset naiivsust ega lootuse lohutust ega õhinaga uskumist ega ankruna möödunusse jäämist – kõik on täpselt nii nagu on – ausalt ja ehedalt.

Mõistmine tähendab hüvasti jätmist selle iseendaga, kelle jaoks näis olevat võimalik see, mida kunagi ei olnud ega olema saanud. Hääletus on igavene vaikus – enam ei ole ega saa olema – mitte kunagi ei ole enam ühtegi võimalust – see aeg, mil veel oli võimalik, see on möödas – tõde on kohale jõudnud ja paigas.

Enese kasvamine tähendab enese kaotust – Mina pildi muutumist. Kasvamine tähendab möödunu mõtestamist – selles olnu vastu võtmist – enesest on kahju, enese pärast on kurb – Mina elasin ja Mina olin ja Mina nägin ja Mina ise uskusin, seda mida ei olnud – Mina ise elasin nii nagu see oleks olemas olnud. Vastu võtmata olnud tõed ja tegelikkus on haigutav tühjus – põhi ei ole seal, kus Mina kõndisin – tegelik põhi on kaugel ja sügaval, all pool senist pinda.

Kurbus on inimese kaaslane, inimese üksinduses. Inimene valib kurbuse, tõega kohtumistel – selles kohas, selles mõttes, sellel tasandil ei ole kedagi teist, kes oleks sama – ei ole kedagi teist, kes seisaks samade põhi mõtetega ühes ja samade väärtushinnangute eest – ei ole seda teist, kes valiks inimest. Kurbus loob illusiooni ühendusest – ollakse iseenda kaaslane.

Kasvamine tähendab jõudmist sinna, kust osatakse ja valitakse vaadata teisiti - Mina näen ja mõistan inimest – tema teekonda, valikuid, otsuseid, samme. Mõistmine ei tähenda silmade sulgemist ja enese vaigistamist – mõistmine tähendab teise inimese vastutuse suuruse ja sisu paika panemist – enesest eraldamist. See ei ole Mina ega ole Minu – see oled Sina ja on Sinu.

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvamine tähendab valu, sest see teekond toob kaasa karmi tõe - Mina olen see, kes mõistab teisi, kuid Mind ennast, inimesena, ei valita mõista ega näha ega näidata. Välja astumine tähendab, et olnu ja oleva vahele jääb distants – sel moel olime, sel moel enam ei ole – Mind ennast, vanal moel, enam ei ole – Mina ei sobi möödunu järge.

Inimene, kes on võtnud vastu reaalsuse – tema elab sellega ühes ja arvestab oma valikutes – on inimene, kes on rahulolematu siis, kui see reaalsus ei ole tema normaalsus – tema teab ja näeb tegelikkust – tema mõistab vaimse tasandi tegelikku olemust - ühendatust – tema teab, kuidas, ühises, saaks ja võiks olla teisiti, kuid selle jaoks temast endast ei piisa – tema on ja saab osa, kuid tema ei ole oluline – teda ei kuulata ja temaga ei arvestata – tema Maailm on teiste jaoks vale ja ebamugav.

Võimaluste nägemine ja muutuse loomise soov tähendab peatumist – leppimatust ja tegutsemise vajadust – see on vastutuse võtmine – Minu aeg, Minu lugu, Minu sammud – Mina annan oma osa – see ei pea lõppema siia ega jääma selliseks – olevas on võimalik muuta suunda ja lõpetada inimest vähendavatele rollidele keskendumine ja vägivalla loomine.

Peatumisel, enese teekonna peatamisel, on tagajärjed – peatumine toob kaasa lugude detailideks võtmise ja nendele keskendumise. See tähendab komistamist ja vaimsel tasandil tagasi astumist siis, kui inimene jääb kinni oma tunnete seisundisse ja hakkab ennast tunnetena looma - inimene püsib paigal ja näitab, et lugu on suletud – temal ei ole olukorrale lahendust ega ise endale välja pääsu anda – tema vajab teisi, kuid neid teisi ei ole ega ole tulemas.

Kurbus toob kaasa viha – enesele jõu andmise, et üksindust taluda ja selle saatel edasi minna. Nähtav ja tajutav üksindus tähendab teistega ühes ja samas olemist – see on tajutav energeetiline ühendatus, mida ei ole võimalik realiseerida – erinevad tasandid teevad ühes olemise võimatuks/ keeruliseks.

Üksindus tähendab vaimse tasandi ühendatuse mõistmist, nägemist ja tajumist – selgust, et teisi ei ole sealses – Mina olen sama, kuid Mind ei nähta ega kogeta samana – Mina ei ole enam sama ja see tähendab, et Minuga ei olda enam sama – see tähendab, et meil puudub kokkupuutepunkt, kus me oleksime samad.

Üksindus tähendab, et enese avatud loos on olemas teine/ teised, kes ei võta iseenda/ ühise/ ühes olemise eest vastutust. See on faktide ära märkimine – Näe, vaata, mida too teeb ja kuidas mitte! Teisel ei ole õigust. Teine ei peaks. Teine ei arvesta. Teine ei hooli. Teise valikud näitavad teise põhi mõtteid ja väärtushinnanguid – need erinevad enese omadest.

Avatud lugu, mida hoitakse suletuna, toob kaasa enesele informatsiooni andmise, vana malli järgi – Mina ei saa ja Minul ei ole ja Mina pean. Enese kohustamine, eneselt vabaduse võtmine – enesele on antud ülesanne, mida ei ole võimalik teostada – teiste inimeste teadlikkust ega vaimset taset ei ole võimalik muuta – inimene valib endale selle ja jätkab selles, mis on temale vajalik ja omane – tema Mina, sellisena.

Laps läheb lööb vanemat, lõhub midagi ära, teeb iseendale haiget, väljendub tormiliselt – laps valab ise ennast välja, annab endas toimuvast teada, lahendab enese piiratust. Mõni laps jääb sellesse perioodi kinni – inimene ei peatu ega keskendu iseendale – mida ja miks Mina tunnen – mida Mina ise tahan enesele öelda ja seega ta ka ei mõista anda endale vastust, küsimustele – mis on see, mida Mina vajan ja miks Mina seda vajan.

Vaimne piiratus tähendab, et siis, kui inimene on mingil kindlal teekonnal, puntktist A punkti B ja see teekond kestab – punkt B, mis on eluliselt oluline, ei ole kohe saadaval või inimene teab, et sinna ei ole võimalik jõudagi, siis vähese vaimse võimekusega inimene ei talu selle teekonna pikkust ja kestmist – ta ei talu ootust, kui vaikust, tühjust, paigal seisu.

Ootus on vaimne pingutus, mis muutub vaimseks pingeks – mida pikem ootus, mida rohkem informatsiooni, et punkt B ei saabu kunagi – seda rohkem ja kiiremini tahab inimene reageerida – inimene tahab ise ennast füüsilisse liigutusse suunata, et anda endale illusioon, et ta on liikvel – inimene vajab füüsilist väljendust, et anda endale võimalus vaimne pinge maandada – suunata oma tähelepanu teisale, asendada olemine, keskenduda millelegi muule.

Füüsiline kasvamine tähendab, et ajas tunduvad senised käitumise mallid eale enam mitte vastavatena ja osad on ka keelatud või toovad kohale vale tähelepanu, siis õpivad need lapsed, kes ei ole vaimselt täis kasvanud, asendama füüsilise väljenduse vaimsega – seal, kus on pinge, seda tasandit ka kasutatakse – vaimne vägivald ja teise inimese vähendamine.

Koht, kus mõtestada toimuvat, näidata välja ja kogeda inimlikkust – ilma sõnadeta suhtlemist ja teise tajumist – saab vastupidise tähenduse. Vaimset võimekust kasutatakse teise inimese vähendamiseks – see tegevus toob kaasa enese inimlikkuse vähendamise – füüsilise tasandi Mina vajab teise, sellisest iseendast, vähemaks kahandamist – seda tehes kaotatakse teises inimene ja koheldakse teda rollina.

Vaimne piiratus toob kaasa Tugevama, Üle olevama, Parema, Olulisema Minana olemise vajaduse, sellisele Minale väljenduse andmise, sellisele Minale tähelepanu otsimise ja kinnituse saamise vajaduse. Teadlikkus on vähene – kasutusel on muster, kuidas, enese mõistmise alusel, olukord lahendada. Väikene laps, suure inimese kehas, teeb sellest valusa etenduse ja ülekohtuse kogemuse.

Suletud lugu on käsi väraval – see on informatsioon - Kui Mina tulin toime, siis tulevad teised ka. Mõistmine, et teised ei vali muuta ega muutuda, sest vajavad möödunut - tõi kaasa informatsiooni tulva. Informatsiooni töötlemine tähendab selle teadmisega kaasnenud tunnete loomise lõpetamist ja suletud loost välja astumist – Mis on see, mida Mina ise endale öelda tahan?

Tunded on olnud enesele antud informatsiooniga kaasnev energeetiline foon, mis on hoidnud endas ja ähmastanud teadlikkust. Reaalsus – ära kuluta aega – olev ei muutu – tegemist on tasandite erinevusega – saad muuta tähtsust ja suhtumist – saad mõtestada oleva ja sellega arvestada – reaalsus ei jäta kohta unes eksimistele – soovid ja vajadused on olnud inimlikud ja mõistetavad.

Vaimselt täis kasvav inimene elab kahes kohas korraga – enese olevas ja enese möödunus – kuid tema ei saa neid aegu ühendada – tema ei saa jätta nende kahe vahele avatud ust, sest on väga palju sellist, mida ei saa kaasa võtta ja ka sellist, mis ei tule ise kaasa. Teekond on jõudnud punkti, kus möödunu tuleb jätta möödunusse ja uks seljataga sulgeda – mälestused on enesega koos ja iseenda teekond enese sees.

Möödunu tähendab, et see kõik oli. Oli ära ka see, mis on endiselt oluline ja endiselt olemas – inimene tahaks, et see oleks temaga kaasas ja edasi, kuid see on võimatu. See on sama tunne, et möödunu on ära surnud – seda ei ole enam. Veel hullemaks teeb teadmise, et sealses olnud on endiselt olemas, kuid nad ei vali sama. Inimese kasvamine tähendab võimet olla ise – eraldi olevana ühendatud – olla see, kes ise ühendab erinevad ajad – kõik muu on kaduv ja ajutine.

Peatus on pingil istumine ja informatsiooniga kohanemine – iseenda otsuse vastu võtmine – sellega nõustmine - Mina olen võimeline enamaks – senine ei ole koht, kus saaksin realiseerida ennast – senine ei ole koht, kus saaksin anda oma parima. Senine on koht, kus peaksin olema vähem ja enese informatsiooniga mitte kooskõlas. Senine on koht, kus rollid, vägivald ja vähendamine on normaalsus ja vajalikud valikud – olijad teisiti ei oska/ teisiti ei taha/ teisiti ei tea – nende valik oli ja jääb samaks.

Vägivaldse keskkonna pärand – elavad räägivad möödunus ja olevas aset leidnust, möödunus ja olevas olijatest, suunatult – ühine informatsioon on valikuline – kollektiivset mälu on eesmärgipäraselt töödeldud ja muudetud – selles ei ole kõike ja see kõik, mis on, ei ole olnud nii nagu „mäletatakse” ja suuliselt edasi antakse.

Kollektiivne mälu jagab möödunus ja olevas olnud kaheks ja jätab inimeste vahele vahed – on Ohvrid ja on Süüdlased. Ohvrite teekond erineb Süüdlaste omast - Ohvrid on kannatanud ja ülekohut kogenud – nemad ise on olnud õiged, head, süütud.

Süüdlaseks nimetatud on elanud ja olnud samas – nende osaks on saanud sama, kuid nende kannatused ja kogemused on jäänud ühisest välja – nende teekonda ei nähta ja sellel aset leidnut edasi ei anta. Võidakse rääkida sellest, mis on nende osaks saanud kusagil mujal ja kellegi teise poolt – kuid omade poolt tehtust vaikitakse – seda ei ole olnud, see ei ole nii olnud, see on põhjusega olnud.

Ohver on kannatusi kogenud inimene, kes on enese kogemuste tõlgenduse alusel antud rolli nimetuse all olnud vägivaldne, ülekohtune, vähendav – olnud täpselt sama, mida tema endaga on tehtud, kuid kuna, Ohvri rollis olevana, enese osa eest vastutust ei võeta, siis jäävad vägivaldsed sammud teiste kanda – need jäetakse Süüdlase kanda.

Süüdlane on vähendatud teadlikkusega inimene, kes kogeb enesehäbi – Mina, sellisena. See Minapilt annab teada ülesandest – Mina talun seda, mis saab Minu osaks – Minuga teisiti ei saa, sest Mina olen ja jään selliseks. Vägivaldne keskkond manipuleerib inimese teadlikkusega – Meie näeme, Meie teame – selle alusel Meie kohtleme – oled Meie sees, siis saab Sinu osaks – kui ei taha, siis mine ära – Meie Sind kinni ei hoia - Meile ei ole Sind, valena, vaja.

Vägivalla kasutamise jätkumine tähendab, et ühine on tasakaalust välja viidud ja sel moel hoitud – ühise vähendamine puudutab kõiki selles olijaid. Vaimselt kasvanud inimese valu – see on Minu aeg ja Minu võimalus – Mina saan valida oma raja ja astuda oma sammud sellel – selles põlvkonnas ja selles ajas olen üksinda – meie oleme, kuid Meie ei ole. Meie oleme inimesed, igaüks erineval teekonnal ja erineva mõistmisega.

Süüdlane on valguse sisse tõstmata jäetud vägivalla Ohver. Enesehäbi taga on valu - kollektiivne mälu jätab Minule osaks saanu ühisest loost välja ja muudab selle teiseks - kollektiivne mälu jätab Minu tegeliku osa välja ja muudab selle teiseks - Mina, inimesena, kaon - Mina rollina jään. See on rolliMina, kellest räägitakse ja kelle kohta informatsiooni edasi antakse. Mina elasin ja Mina olin, kuid Mind, minu endana, ei mäletata, sest ei valita mäletada.

Teadlikkus - vägivaldses keskkonnas on Ohver roll, millega kaasnevad võimalused, mida inimene tahab omada. Mõtestamine - ohvrina olemine tähendab kogemusele antud nimetust - olin vähem, ise ei saanud ennast aidata, kogesin ülekohut, valu, vähendamist. Vaimne kasvamine - Mina olen inimene, kelle elus olid sellised kogemused, kuid need ei tee Minust Ohvrit ega Erilist ega Tähtsat. 

Eriline olemine ja Tähtis olemine on vajadused, et tuua oma kogemus esile keskkonnas, mis peab vägivalda normaalseks ja õigustatuks. Inimene, kes käib Maailmas ringi ja vajab mõistmist, mida temale ei anta - tema kogemus osutatakse tema enda valikuks, süüks, ära hoidmatuks - see on informatsioon, et sel moel pidi olema, sel moel pidi olema saama - see annab loogilise järelduse - Mina olen selline, kelle osaks pidi saama - Mina ei ole tähtis ega eriline ega oluline ega väärtus ega vajalik - Minuga võib ja Minuga saab ja Minuga peab. 

See on mõistetamatu Miks?!?! - miks Mina, mis on Minus sellist, et Minuga võis ja tohtis. See on vägivaldses keskkonnas käibel olev suunatud informatsioon, mis annab teada, et inimesel ei ole õigust enesele osaks saanut vaidlustada. 

See annab teada, et inimese elus ei ole mitte kedagi, kes oleks vägivalla ära hoidnud ega ole seda, kes oleks vägivallale vastu astunud ega ole ka seda, kes oleks vägivalda õige nimega nimetanud. See on ankru puudumine - kõik olid nõus, et osaks sai = kõik on endiselt nõus - korduse korral kordub sama - enesega ühes ei ole mitte kedagi, kes muud moodi valiks.

Mina olen Ohver on enesele antud teadmine ja enese kogemuse tähtsaks tegemine. Süüdlane on roll sellesamas loos, kus loo teine osaline ei võtnud enda osa eest vastutust - Sina oled süüdi, Minuga seonduvas. Korva möödunu - kinnita Minu kogemust - tõesta Minu Mina olemas olemist. 

Vaimne teadlikkus - vägivaldses keskkonnas on vägivald normaalsus - see on lubatud ja õigustatud lahendus. Vägivallast päästab ja säästab Olulise isiku roll - teised ei pääse ja teisi ei säästeta. Vaimne kasvamine - inimese mõistmine ja inimese tasand - Mina mõistan, miks teine tegi, valis, oli - Mina saan temast aru. 

Enese selgus tähendab enesele antud informatsiooni - vägivald ei ole lubatud ega õigustatud. Vägivald on jõudu kasutanud inimese valik - valu ja vähendatus on teise valikuga kaasnevad - vahel tahtmatult, kuid üsna sageli tahtlikult.

Aru saamine tähendab, et Mina ei vali sama ega jätka samal moel - Mina ei näe ennast Ohvrina ega teist Süüdlasena - Mina näen Meid mõlemaid inimestena - mõlemal on oma valikud ja oma teekond. 

Inimese valik teeb nähtavaks tema taseme, mõistmise ja ülesanded - tema võimalus oma elu elada ja iseendana kõndida. Inimesele tuleb tema valik jätta - vastutus selle eest on tema kanda. 

Vahetu hetk on millegi tagajärg - midagi on olnud enne, et on saanud olema pärast. Süüdlaseks nimetatu on olnud kaaslane, vahel ka kujutluses, sellel teekonnal - Süüdlaseks nimetatuga on kaasnenud midagi, mis on teinud teise, sellisena olemise, võimalikuks ja vajalikuks.

Süüdlase ja Ohvri loost aitab välja, ühises oldust ja tehtust, isikliku vastutuse eraldamine ja selle eest vastutuse võtmine - Minu sammud, Minu valikud, Minu teekond - iseenda mõtestamine ja mõistmine - Mina ei tulnud tühjast - Minu loos on teiste sammud sees ja näha, kuid Mina ise tegin enese omad. 

Enese sammude nähtavaks tegemine ja nende juurde seismine näitavad ette inimese teekonna - see on inimesena kasvamine ja enese muutunud teadlikkuse alusel tehtud sammude/ valikute/ väljenduste/ otsuste muutumine. Inimese kasvamine on näha ja see jääb tema aega, teda tähistama - seda ka siis, kui seal ei ole teisi, kes valiksid teda mõista ja teda, iseendana, nähtavaks teha.

Marianne

23.12.2025.a

Kasvamine on valus X - Mineviku pantvang

 

Vaimne vägivald muudab inimese aju keemiat, info vastu võtmise ja töötlemise võimet ning järelduste tegemise põhi mõtteid. Vaimse vägivalla tagajärjel peab inimene normaalseks seda, mis seda tegelikkuses ei ole. Inimene näeb nii nagu teda on suunatud nägema – inimene vaatab avasilmi, kuid on pime – enese kõrgem teadlikkus on väljalülitatud – inimene näeb, kuuleb, tõlgendab madalamate tasemetega – hirm, häbi, surm.

Usaldus ja kord – inimene lähtub rollidest ja nende kohta teada olevast. Minu Ema/ Isa on Minu, kui Lapse, jaoks ja pärast olemas. Seega ei mahu sellesse pilti füüsiliselt haiget tegev ja sarkastiliselt välja naerev inimene. See on võimetus ja ka tahtmatus panna kokku kaks erinevat infot, ühe ja sama inimese kohta – laps valib ühe ja jätab teise – laps lähtub enese informatsioonist – Mina ja Minu Isa/ Minu Ema – Meie kaks oleme koos.

Põhjuseks ka see, et välja jäetud poole tõeseks tunnistamine annab enese kohta käiva informatsiooni – Mina olen selline, kelle vastu sel moel ollakse ja tehakse – Minus endas on põhjus – järelikult on kõik õige ja paika pidav. Enese kaitse – Mina tahan olla see, keda vanem armastab ja hoiab – seega jätab laps vägivaldse poole välja ja keskendub teisele – laps hoiab rollide ühendust, ajal, mil suur inimene sedasama ühendust lõhub ja tühiseks nimetab.

Põhjuseks ka see, et suur inimene põhjendab oma kehva tundehügieeni, viletsat enese tundmist ja isikliku vastutuse võtmata jätmist – lapsega, kes sunnib teda sel moel käituma – lapsega, kes ise põhjustab endale osaks saava – lapsega, kellel ei ole õigust mitte midagi nõuda ega teisiti tahta – vanem on kõik endast andnud ja õige olnud. Vanemat peab tänama, et lapse alles jättis ja last, ainsana, taluma nõustub – laps peab vägivaldse kohtlemise eest tänulik olema.

Vaimne vägivald on füüsiliseks muudetud informatsioon, millega inimene ei oska toime tulla, sest see mõjutab teda väga erinevatel tasanditel. Inimesel ei ole sellise kogemuse käsitlemiseks elutervet lahendust – ta ei oska, ise, ennast sellest ära lahutada ega seda enese jaoks, reaalsusele vastavalt, filtreerida. Inimesel puudub põhi, millele toetuda – tal ei ole sõnavara, mõisteid, lahendusi, mis aitaksid iseendaks jääda ja iseendana vägivaldsest kohtlemisest väljuda.

Vaimse vägivallaga nõustumise taga on Mina pilt – iseenda kohta käiv informatsioon – kellegi/ millegi võrdluses vähendatud identiteet - Mina olen selline, sest Mina olen teinud seda ja teist, sest Mina olen käitunud sel ja teisel moel, sest Minu välimus on selline, sest Mina ei oska seda ja teist, sest Minul ei ole seda ja teist, jne.

Vähendav võrdlus tähendab, et inimesel on olemas mõõdupuu, mille alusel teda on hinnatud ja keegi teine, kellega teda on kõrvutatud – sõnad on saanud reaalsuse kinnituse – see jääb inimesele meelde – ta näeb ja teab üheaegselt.

Kõik see annab inimesele teada, et - Minuga on õigus sel moel käituda – Mina ei saa ega tohi, teise valikuid, ära keelata – Minu jaoks ei ole teistsugust Maailma ega võimalusi – Mina olen ja jään muutumatuks.

Vaimse vägivallaga kohtumine ja harjumine viivad kriitilise mõtlemise ja eluterve analüüsivõime välja lülitumiseni – sellel hetkel, kui aset leiab, on inimene tahtetu ja abitu – ta on nagu jänes, autotulede vihus, kes ei mõista teelt ära minna, vaid jääb jooksma auto ette. Inimene on hüpnotiseeritud – tema iseolemise tahe ja vabadus on välja lülitatud – see on vaimne halvatus.

On tavaline, et vaimne vägivald tähendab vastandlikku informatsiooni – inimene on nagu kits kahe heinakuhja vahel – tema tahab ühte, kuid samas on seal teine – seda, mida nähtavaks ja teatavaks tehakse, ei saa üheks tervikuks teha – info ei käi sel moel kokku – millegi peab valeks tunnistama.

Inimene näib teadvat, mis on vale või vähemalt kaheldav, kuid vägivalda kasutav nimetab inimese info valeks – teine ei nõustu inimese informatsiooniga – see ei ole nii, seda ei ole olnud, inimene mõtleb välja, inimene tahab paha, inimene süüdistab. Inimene ise ei saa aru, sest on vaimselt ebastabiilne/ ebanormaalne/ puudega.

Selle jaoks, et inimene saaks iseendana kohal olla ja ise oma sammud teha, tuleks tal olla keskendunud ja teadlik toimuvast – tema ise teab, mis ja kuidas on pildil valesti ja ta ei oota, et vaimset vägivalda teostav tema teadmist kinnitaks. Teise valikud ja väljendused ei muuda inimese mõistmist ega juhi teda kõrvale.

Vaimset vägivalda kasutav keskkond ei lase inimest konksu otsast lahti – informatsioon ei muutu, sest seda ei muudeta – käibel olev infobaas kinnitab vägivalla õigeks ja normaalseks ning seda teisiti nägeva ja tõlgendava valeks.

Füüsiline vägivald on valus, kuid see on üle elatav – palju hullem on kogeda naeratust, mis ütleb välja haiget tegevaid sõnu, pilkab, halvustab, vähendab. Naeratuse tähendus ei ole kooskõlas tegelikkusega – väline ei vasta sisule – see on põhjus, miks vaimselt piiratud inimese aju läheb lühisesse siis, kui teda hoiab kinni naeratus, mis teeb temale endale haiget.

Inimene, kelle jaoks olev on ainus võimalus, tahab selles ellu jääda ja oma vajadustele täidetust saada. Seega võtab tähelepanust sõltuvuses olev ja tähelepanu vajav inimene vastu iga tähelepanu, mis temale pööratakse ja kui on olemas, siis ka selle naeratuse, mis temale suunatakse. Seega ei reageeri inimene vaimsele vägivallale/ manipulatsioonile adekvaatselt ega kaitse ennast ega lõpetata ebatervet kontakti.

Naeratava tähelepanuga ühendumine, kuid vägivalla ja vähendamisega kohtumine, toob kaasa vajaduse viia vastu võetud kontakt endaga samale ja endale vajaminevale, kuid ka teise poolt välja näidatud tasemele.

Sellest ka info andmine - enese tõestamine, õigustamine, ära seletamine – Mina olen, Mina vajan – ole Minuga, Minu moodi – ole Minule lubatud moel. Sellest ka kontakti hoidmine ja selle juurde tagasi pöördumine – Minu jaoks on ju olemas, see on Minu võimalus. Sellest ka jõuetus, valu, häiritus, ärevus, viha, mõistmatus – inimene ei saa aru, milles on põhjus, miks ei ole püsivat ühte ja sama, vaid on erinevus.

Tegelikkus – vägivalda ja manipuleerimist kasutav teine, kes on passiivselt agressiivne, on leidnud endale väljenduse vormi. Tema poolt valitud väljendusel on varjatud eesmärk – sõnumi edastamine, iseenda kinnitamine - pealmine pind on nägu, millega see täide viiakse. Tule ja astu lõksu – Mina olen selline, olen rahulik ja naeratav – Sina oled ärritunud ja vale – Mina olen normaalne, Sina mitte.

Vaimne vägivald – eesmärk ei ole olla sõber ja sõbralik, ega lähedust luua ja ühist hoida. Eesmärk on, sellist sõnumit kasutades, teist ohutuks teha – et seejärel teda vähendada ja talle haiget teha – oma sõnum kohale viia. Seega ei sõlmita sõprust ega süvendata ühist, vaid tegutsetakse enese nimel.

Naeratus ei kohta seda, kellele see on pööratud – see, vägivaldne ja vähendav, naeratus on õõvastav, sest see näitab enesega rahul olevat inimest – inimene rõõmustab iseenda üle – Mina, sellisena. Naeratav inimene ei näe, ei mõista ega mõtesta oma tegusid, vaid tema ise naudib ennast – võimalust ennast nähtavaks teha ja sellisena ise ennast kogeda – tema lava ja tema etendus.

Vaimne halvatus on informatsiooni vastu võtmise ja töötlemise häire – inimene ei tea, millisele sagedusele, vaimse vägivallaga kohtudes, ennast lülitada – kas olla lähedal või astuda kaugele – roll annab teada, et ollakse lähedal – käitumine annab teada, et peaks astuma kaugemale või üldse ära minema. 

Siis, kui inimene püsib otsustamatuse seisundis hingetuna, siis ta on ennast tasa lülitanud – vaimne pinge on osutunud talumatuks. Siis, kui vaimne surve on veel talutav, siis kogeb inimene häiritust ja ärevust – sisemine tasakaal on paigast ära – kompass on suuna näitamise lõpetanud. 

Sisemine häiritus ja ebamäärasest hirmust teada andev ärevus kaob siis, kui inimene on lahendanud mõistatuse ja eneses selguse leidnud – väline on eksitav, sest sisu on teine – rollide ühendus ei loe ega pea. Vaadata tuli teise inimese rolli ja sõnade taha ning tegude sisse - siis sai selgeks, milline tase ja lähedus endale valida.

Välja naermine, üle naermine, mõnitavalt naermine, pilkavalt naermine, sarkastiliselt naermine, kuid ka heatahtlikult naermine - see inimene, kes ei saa tõsielu faktide ja enese sees aset leidva vastu – see inimene läheb isiklikuks, tema toob esile moraalsed põhjused ja teise isiku omadused - tema annab teise tegudele/ välimusele/ valikutele oma hinnangu - naeratades, naerdes, head soovivalt, rahulikult, hüpnotiseerivalt, vaikselt rääkides.

See on tegevus, millega ta viib tähelepanu teisale ja teisele tasandile – suunab, enese pealt ja enesele mitte soodsalt, teisale - viib sinna, kus tema oskab toime tulla. Vaimset vägivalda ja vähendamist kasutav loob, endast ja ka teisest, Mina pildid ning hakkab nende kohaselt käituma ja teist kohtlema – sel moel muudab ta reaalsuse etenduseks ja väidab, et tema poolt näidatu on tõene ja teostatu on õige.

Enesega seonduva muutmiseks võtab ta kasutusele rollid ja teostab võrdluse – Sina oled/ Mina olen – vaata ennast - vaata Mind. Enese poolt valitu õnnestumiseks otsib ta kaasa mõtlejaid ja samal moel vaatajaid. Tähelepanu suunamine, selle intensiivsus ja reaalsete faktide kasutamine teevad tema mängust tõelise elu, millele on raske vastu saada.

Vähendatu oleks nagu uude reaalsusesse astunud – tema sees ja teadmistes on see endine, kuid tema ümber on Maailm muutunud – temasse suhtutakse teisiti, teda kirjeldatakse ja koheldakse teisiti, teda nimetatakse teisiti – see ei lõppe ära, seda ei saa ära lõpetada – see kestab ja kestab. Temaga ühes ei ole, kedagi, kes teda vanal moel vaataks ja näitaks ja kohtleks. Kuhu Mina kadusin – Miks Mind enam ei ole?

Häiritud psüühika tähendab, et on olemas vägivald, mida inimene talub, sest temal on selle jaoks lahendus olemas. Samas on olemas vägivald, mida inimene ei talu – ta ei tule sellega toime – temal ei ole selle jaoks lahendust. Vaimselt väärkoheldud inimene ei talu teise inimesega kontakti kaotust - see mõjub tema jaoks halvavalt ja teadlikkust välja lülitavalt – jääb järele vajadus, mis on loo sees peidus olnud – primaarne on ühendus teisega.

Vaimne vägivald tähendab muudetud reaalsust – vägivalda kasutav vahetab tasandit ja põhi mõtteid – temast saab teine – teda, senisel kujul, enam ei ole, kuigi ta on olemas. Häiritud psüühikaga inimene ei tule sellise ümberlülitusega toime – tema kaotab iseenda – teda nagu ei olekski siis, kui teine on rolli vahetanud või rollist loobudes, inimesena väljendumas.

Väikese lapse mõistmine ei oska seda ümberlülitust ära tõlkida ega endale selgust anda – jääb põhivajadus – selleks, et elus püsida, tuleb kontakt taastada selle inimesega, kes on enesega seotud. Vaimne vägivald, mis viib ka suure inimese lühisesse, tähendab, et inimene ei ole tervik ega teadlik iseendast – tema teadlikkus on rolli oma – selles rollis olija jaoks oluline on side kindla teisega – ei inimesega, vaid side selle teise rolliga – kahte kokku ühendava põhi rolliga.

Inimene on ennast nii ise, kui ka teist, kindla rolliga samastanud – seega ei ole tema jaoks olemas elu ilma teiseta. Tema sõltub teisest - inimene mõistab, et tema olemas olemine sõltub teisest. Selle taga on võimetus olla ja näha ennast eraldi – iseseisvat Mina ei ole veel olemas. Traumaatiline sündmus, kui suletud lugu, leidis aset selles vanuses, mil inimene oli teisega üks ja sama, kuid see teine ei arvestanud lapsega, vaid valis enese, kui inimese lahenduse - rollide seotus ei lugenud.

Vaimset täis kasvamist märgib mõistmisele jõudmine - kogu suhe, vägivalda kasutava teisega, tuleb ümber mõtestada – see informatsioon, mis on, vägivalla kasutamise hetkel, teatavaks tehtud – see tuleb kasutusele võtta. See annab teada rollis oleva teise põhjast, valikutest, vajadustest – vägivalla moodus ja selle sügavus annab teada reaalsusest, mida tavaliselt varjatakse ja moonutatakse.

Laps vaatab ja teab rollide nimesid ja toetub nendele – rollide nimed on põhjus, miks teine inimene enese elus on. Mõistmine – Mina ei tähenda rolli ja Mina ei kao ära, kui Minule võimalikule rollile ei ole rollipartnerit. Mina olen teisest eraldi seisev inimene – Mina on enese kohta kasutatav nimetus, mis saab sisaldada erinevat – Mina on enese teadlikkus ja infokogumik.

Vaimne vägivald mõjub halvavalt ja vabadust võtvalt siis, kui nähakse ennast teisega füüsiliselt ja vaimselt ühendatuna – teine on enesega samas ja justkui enese sees. Enesega sama ja enesega samas tähendab, et väga raske on muuta enese osaks saavat, sest inimene lõhestub – on vajadus olla kaugemal, on vajadus olla lähedal.

Vaimselt väärkoheldud inimene jääb – vajadus, olla lähedal ja hoida ühendust, võidab. See tähendab, et sel moel valiva inimese minevikus on koht, kus tema jaoks oluline inimene lõpetas nende suhte – väärkoheldud inimene sai enda kasutusse informatsiooni, milles ta tajus/ nägi/ kuulis teise tegelikkust.

See oli mõistmine – siis, kui Mina tahan, et Minul oleks, siis tuleb Minul seda ühendust hoida – teine ei tee seda – siis, kui Mina ise astun teisest eemale, siis teine Minu juurde ei astu – siis saab see teine teha oma tegelikkuse teoks. Inimene ohverdab enda, et säilitada endale see, millele asendust ei ole.

Muutunud suhe/ suhte muutmine tähendab vaimset kasvu ja teadlikku inimest. On vaimselt ja füüsiliselt väga raske näha, teisest ära lahutatud inimesel, teist enesest eraldi olevana – teine ei mõtle Minule, teine ei arvesta Minuga – teine ei pea Minu huve silmas – teine saab otsustada ja teha neile vastupidiselt. Teine ei ole enam Meie. Teine on võõras.

See informatsioon teeb inimese abituks ja vihaseks, sest see on kogetav ülekohtu ja hülgamisena – see on kogetav kogu Maailma ja Mina muutumisena – Mina enam ei ole, Minul enam ei ole, Mina enam ei saa – Mina olen selline, selle pärast.

Võimetus, kontakti taastada, võimetus viia see enesele harjumuspärasele/ turvatunnet taastavale tasandile, lõhub inimest – enesehaletsus, enesesüü, enesehäbi, kuid ka solvumine, teisele süü osutamine ja viha pidamine. Viha vajadus annab teada raskusest olukorraga nõustuda ja sellega arvestavalt edasi elada.

Tegelikkus – inimesel tuleb vaimselt kasvada – olime rollides olevatena, lähedaselt, seotud – see tähendab, et teine arvestas rollidega ja rollidest tulenevaga. Jääme rollidega seotuks, kuid ei enam lähedaseks – teine arvestab rolliga teisel tasandil või ei arvesta enam üldse. Ühendus oli rollide tasandil – see ei jõudnud inimeste omale. Või ta oli seal, ühe poole pealt vaadatuna, kuid ei teise omalt. Või ta oli seal ja seesama Oma inimene tegi lahku astuva otsuse.

Teadlikkus – Mina olen ja Mina olin seotud inimesega – inimesega jään seotuks siis, kui tema seda valib ja sellisel tasandil, mille tema endale valib. See on informatsioon, mille alusel Mina ise enda kauguse, teisest ja ühendatuse mõtte, teisega, endale valin.

See tähendab, et siis, kui teine kasutab vaimset vägivalda, siis ta teeb nähtavaks selle, millisel kaugusel ta Minust, inimesena, asub ja milline on tema jaoks ühendatuse tasand. See tähendab, et tuleb keskenduda inimesele ja jätta rollid kõrvale. Teadlik inimene ei vali või minimeerib rollide ühenduse sellega, kes inimest, enese kõrval, ei näe ega sinna vali – põhi roll ja sellele omistatud tähtsus ei ole primaarsed – see on võimalus, mida saab kasutada siis, kui see on enesele okey.

Vaimselt täis kasvanud inimest iseloomustab inimeste tasandi valimine – see tähendab, et teise inimesega seotuse märkimisest kaob sõnade paar - Minu Oma – selle asemel on - tema on inimene, kellega olen sugulane – tema on inimene, kelle sünnitasin – tema on inimene, kellega elan ühel tänaval – tema on inimene, kellega elasin ühes – tema on inimene, kellega kohtusin seal ja siis.

See tähendab, et ei ole ühendatust rollide alusel/ rollide tasemel ega ole tähtsustatud enesega seotust, vaid on osutatud sellele, mil moel teise inimesega kohtuti, mille põhjal koos oldi. Teine on ja jääb enesest eraldi ega ole samas. Samas saab teine olla siis, kui see on inimeste Meie – teadlik ja teostatud valik.

Füüsiline samas olemine ei tee sellest ühendatust, vaid ühes ja samas kohas, ühes ja samal ajal olemist – selle saab lõpetada, sellest saab ära minna, sellele saab Ei öelda, sellele saab tingimusi seada - see ei tähenda kaotust ega enese ilma jätmist – see tähendab reaalsusega kooskõlas olemist.

Mineviku pantvang - Mina pean Sinuga seotud olema - Mina pean Sinu jaoks rollis olema - ajal, mil Mina, Sind, inimesena ei vali. Reaalsuse vastu võtmine - tegelikkusega kohanemine. Teise inimese vabastamine - rollid ei saa kokku siduda seda, mida inimene lõhub. 

Enese müümine ja enese vabaduse kaotamine - seda siis, kui Mina, rollina, on olnud tähtsam ja olulisem, kui Mina, inimesena. Möödunu vajadus ei ole lasknud üles ärgata ja enese väärkohtlemisele Ei öelda. Mina ei vaja teist, rollina - mina olen vajanud inimese valikut - teistsugust valikut - seda mõistmata olen sundinud inimest rolli, et teda enese elus alles hoida - hoolimata sellest, et olen teadnud tema valikut.

Vaimselt väärkoheldud inimene ei ole enese loos üksinda vastutav - Mis on pildil valesti? - teine inimene on, haiget tehes, vähendades ja välja naerdes, kinnitanud seotust ja öelnud, et on olemas, kuid samas on teinud seda ühendust lõhkuvalt ja ühes olijat mitte austavalt. Kuula Minu sõnu, kuid ära vaata Minu tegusid - on tavaline manipuleerimise võte. Täis kasvava inimese vastutus on jätta sõnad kõrvale ja vaadata otsa tegudele - need näitavad tegelikkuse ette.

Marianne

20.12.2025.a

Kasvamine on valus IX - Diplomaatiline puutumatus

 

Inimesele on omane alustada algusest – Minu elu ja Maailm algab Minust – Mina olen esimene. See vaatenurk on osaliselt tõene ja osaliselt väär. Enese elus on inimene esimene ja viimane – kedagi teist ei ole ega saa olla. Teisal on inimese algus kauges möödunus – tema on järg eelnenutele ja eelkäija järgnevatele. See tähendab, et inimene ei ole esimene ega ka viimane.

Inimesele on omane eraldada ennast sellest, mis temale ei sobi ega ole tema – tema ei pea osa võtma ja tema ei vastuta. On raske ja mõistetamatu näha enese vastutust seal, kus teised on puusse pannud ja jätnud enesest maha energeetilise segaduse. Miks Mina – see ei ole Minu poolt tehtud!?! Inimese jaoks ei ole argument ka see, et on tehtud temaga ühes ja on olema saanud tema osavõtul.

Inimesed tõttavad kohale ja teevad, mida iganes, et saada endale kõik või osa füüsilisest Maailmast – kellegi poolt maha jäetud maine vara kutsub kokku ja sunnib sirutama kätt. Kuid inimesed ütlevad üksteisest lahti siis, kui tegemist on suguvõsa/ perekonna vaimse pärandusega – see ei ole Mina ega ole see Minu – see on teise ja on teiste oma – Mina seda ei taha – Minule see ei kuulu.

Suguvõsa/ perekonna vaimse pärandi üle võtmine saab olla väga valus ja halb kogemus – kasvamine ja elamine vägivaldses keskkonnas on see, mida tahetakse ära unustada ja enesele kompenseerida – Minu elu ei oleks pidanud sel moel kulgema – Minu Elu võimalus oleks pidanud olema parem. Keegi peaks nagu vabandama ja kahetsema ja tasakaalu taastama – inimese näpp näitab kasvatajate ja kasteeliste poole.

Isiklik puudutus tagab isiklikult võtmise ja see toob kaasa keeldumise eelnevast – eelkäijate teekonnast. Haiget saanud ja ka solvunud, pettunud, haavunud inimene teeb otsuse – Mina ehitan ise enda elu – Mina alustan algusest ja teen paremini ja teistest õigemini.

Inimene arvab, et keeldumine, katkestamine ja eraldamine tähendavad vale lõppemist ja vägivalla lõpetamist – siis ju enam ei ole – siis inimese vastu ei tehta – siis inimene enam ei koge. Tegelikkus – vägivald kestab edasi, sest lohe peade maha raiumine ei ole kasvamise teekond. Suguvõsa ja perekonna moodustavad inimesed – seega on pärandist osa saamisel ja sellele oma lisamisel tegemist inimese kasvamise teekonnaga läbi erinevate aegade – selle tee üles kaevamine ei ole täis kasvanud inimese lahendus.

Vägivaldsel moel toimivas keskkonnas kasutusel oleva muutmise jaoks on vaja avaramat vaatenurka, vaimselt kõrgemat tasandit ja uut informatsiooni. Uue info olema saamine vajab olnu ja aset leidnu mõtestamist – möödunusse ja olevasse valguse toomist, et oleks võimalus selgust luua – mida on valitud ja miks seda on tehtud.

Senise muutmiseks on vaja vaimset arengut – teadlikku ja suunatut. Oluline on ühine teadvus – sama mõistmine ja sama eesmärk – meie oleme Meie – kõik omavahel ühendatud on Meie – iga, suguvõsa ja perekonna liikme, samm mõjutab ühist ja seega ka teisi – teistele kaasneb ja endale kaasneb. Kõikide vaimne tasand on seotud ja mõjutab kõikide füüsilist tasandit.

Ajas sõnastatakse sõnu ümber ja oleva aja kohaselt täpsemaks. Hilisem ei muuda algust – seda põhjust, miks sõna kasutusele võeti ja mida see tähistab. Sõna tähendab energiat, mis hakkab valesti tööle, kui seda ei kasutata õigesti. Kasutades sõna ja täites selle oma energiaga, see, kas tähendab vabadust, voolamist ja enama loomist või seisakut, kaost, lõhkumist ja vähendamist.

On iga inimese vastutus öelda – Mina ei tule tühjast – See olen Mina, sest see kõik on Minu sees - Minu sees on eelnevate poolt valitu, teoks tehtu ja edasi antu – on Minu vastutus, mida Mina sellega teen ja kuidas selle edasi annan – käes on Minu aeg ja selles jätan Mina enda jälje.

Inimesed, kes on kogenud vägivalda, kas õpivad sellest ja suunduvad vägivallavaba Maailma poole – otsides teed, senisest välja ja edasi, et mitte enam korrata. Teadlikult on loodud vaimne põhi, millele toetutakse ja kust allapoole enam ei astuta. Enese peal kogetut ei taheta luua ega edasi viia – ei taheta teha teisele seda, millest seni on osa oldud.

Vaimse vägivalla ohvrid tavaliselt õpivad oma kogemusest ja jäävad seda ise kordama – nad võtavad üle mustrid ja lahendused, mida on pealt näinud ja ise kogenud. Nad jäävad iseenda, kuid ka eelnevate, loo sisse kinni ega võta enese/ perekonna/ suguvõsa kogemust vastu – nende psüühika on haiget saanud ja peab vägivalda normaalseks – seda on luba teha, kui on põhjus olemas.

Kauaaegne viibimine vägivaldses keskkonnas ähmastab meeli ja inimene ei saa arugi, et kasutab ise vägivalda ja, et see ei ole lubatud käitumine ega täis kasvanud inimese lahendus. Inimene mõistab enda vägivaldset käitumist, kui põhjusega sooritatud vabadust – Minu Mina õigus – teised ka, teen enne, kui Minu vastu tehakse – Mina ei pea ennast kontrollima ega nööri mööda astuma.

Vägivalda kasutavale inimesele tundub teisega arvestamine teise tahtmise järgi tegemist – see on ülekohus, sest teisele allumine ja iseenda, teisele, allutamine tähendavad enese vähendamist – Minule tehakse liiga, Mind sunnitakse – teine ei ole Minust parem – Miks Mina pean olema teisest halvem – teine saab olla üle - Tähtsam, Olulisem!?!

Samasuguse kogemuse põhjal on valitud erinevad teed, sest tegemist on vaimsete tasandite erinevusega – ühel kõnnib inimene, teiste inimestega ühes – teisel kõnnib inimene rollina, teiste rollidega ühes. Ühel juhul on tegemist tervikuga – teisal valitud osadega. Tervik näeb ja mõistab inimest – roll näeb ja mõistab rolli – kui teise roll on vähem või teise saab suruda rolli, siis selle teisega arvestama ei pea - siis on vabadus elada Mina Ise.

Vaimne stagnatsioon toob perekonnas ja suguvõsas kaasa ümberkorraldused, et inimene saaks ise ennast säästa ja päästa ning olla Mina Ise. Sellised ümberkorraldused tähendavad lõhkumist – ühise energia valjastamist enese huvides – Mina ja Minu – Mina ei vali seda, mida ja keda MINA ei taha – Mina valin ISE endale selle, keda ja mida Mina tahan – Mind ei tohi takistada ja Minule ei tohi keelata.

On kordades lihtsam ehitada uus maja, nullist üles – kõik on kohe õigesti ja enesele meelepärane – no vähemalt peaks see nii olema. Palju raskem on renoveerida vana maja – teha korda see maja, mida ei ole armastatud ega hoitud, sest seda on ära kasutatud ja põlatud ja vähendatud – see on vale ja ebamugav olnud ning seda ei ole endale vaja olnud – selle maja elanikud on pidanud selle maja sees olema ja seal olles oma kohustust täitma. See on olnud vale kogemus ja ülekohus.

Vana maja puhul tuleb kraamida laga ja maha jäetu, tuleb lammutada aegade jooksul juurde ehitatu nii, et Maja jääks alles ja seejärel ehitada see, alguse põhi mõtteid väärtustades, inimeste koduks. Vana maja korrastamine nõuab kordades rohkem teadmisi, kannatust, järjekindlust ja vana aja austust, kui uue maja ehitamine.

Perekondade ja suguvõsadega on sama lugu – raske on harutada lahti mustreid, et vabastada suletud hirmud ja sisse jäetud valu - nii, et ise jäädaks alles ja ühine kestaks edasi. Inimesed proovivad luua selgust, kuid nad lähenevad loole enese teadlikkuse järgi – vaimne piiratus ilmutab ennast füüsilises keeles – vägi ja jõud valjastatakse ennast segava/ piirava ära lõhkumiseks ja enese jaoks vale välja lükkamiseks. Ebamugavaks nimetatu pühitakse vaiba alla ja vale lükatakse ukse taha.

Vaimne suutmatus ja oskamatus toovad kaasa enese mõistmise piires leitud lahenduse - inimesed, kes kogesid ja kellega kaasnes, heidavad koristusvahendid nurka ja ehitavad uue Meie ja seejärel järgmise ja järgmise. See on see info, mida nemad edasi annavad – tee vanaga, mida tahad – Sina ei pea seda hoidma – Sina saad sellest lahti öelda – siis, kui Sinule enam ei sobi, siis jäta senine seljataha ja vali endale uus koht ning vaata ise, kuhu, mida ja kuidas ehitad. Sinul on nimi ja sõna – kasuta seda, et anda teada – Mina olen – kuid Sina ise alustad ja lood – endale ja enda poolt valitutele – seda, keda ei taha, see ei ole oluline – leia põhjus, miks teda ei taha – seega annad endale võimaluse, kuidas seda Maja, milles Sina elad, korrastada.

Suguvõsa ja perekond, mida keegi ei taha, on vana, kopitanud ja selle katus laseb läbi - see on ohtlik – mitte keegi ei taha sobrada möödunus ega koristada olnut – mitte keegi ei taha avada minevikku valgusele ja tunnistada teod tehtuteks – seista tähelepanuvalguses ja öelda - See olin Mina ja need jäljed on Minu.

Innukaid koristajaid ei ole, sest selle informatsiooniga, mis tuleb päevavalgele, ei ole midagi peale hakata ja see saab olla ohtlik, sest vägivaldne keskkond hoiab alles infobaase – suguvõsa/ perekonna pärimuste sees, kedagi vähendatakse ja kedagi tõstetakse – mäng infoga on suunatud ja vägivaldsele keskkonnale vajalik.

Vägivaldne keskkond õpetab inimest isiklikku vastutust vältima – ollakse kohustatud, kuna peab – seda seni, kuni ei ole leitud võimalust, kuidas sundusest vabaneda. Harry Potteris sai Dobby isandalt „kingituseks” soki, mis tähendas, et ta oli vaba oma südame järgi valima. Vägivaldses keskkonnas vajab inimene rolli, mis annab temale vabaduse valida iseenda tahtmise järgi.

Mina ei vastuta – keegi teine vastutab – Minule ei ole vaja – Mina ei küsinud – Mina ei pea maksma – Mind sunniti – Minu vastu tehti – Mina olen kannatanud - need on Üürniku ja Ohvri vaatenurgad.

Ühist Maja lõhutakse ja seda lagastatakse siis, kui segase ja vägivaldse mineviku tagajärjel ja oleviku kestmisel ühinevad Ohvrid. Ei ole ühisele Majale midagi halvemat, kui Ohvrid – need on inimesed, kes võtavad kasutusele vaimse vägivalla ja viivad ühise energia vaimsel allakäigutrepil alla poole.

Ohver ei pea midagi ega kuidagi – tema kannatused õilistavad teda – tema ees ollakse süüdi – on süüdlase asi teha lood korda. Ohver, kui Agressor, on julm, küüniline, väiklane – see on inimene, kes ei kasva ise ega lase ka teistel, enesega ühes olijatel, seda teha. Häbi tunde kasvatamisega ja hirmu külvamisega takistab Ohver inimese kasvamist – vähendatu aitab alles hoida Ohvri Mina – vähendatu aitab Ohvril seista kõigist üle ja tähtsamana.

See on ühise kasutamine, isiklikel eesmärkidel – enesega ühes olijate vähendamine tähendab inimese rolli surumist, et teda saaks vahendina kasutada. Mida kõrgemale tõstetakse kedagi kindlat, seda madalamale astutakse – selle ühe kõrgustesse tõstmine vajab teiste tööd – ühine kasutab informatsiooni pendli töös hoidmiseks – omad vähendavad oma, et oma kõrgemale tõsta. Sama madalale, kui vähendatakse - samal tasemel või veel madalamal ise seistakse.

Vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et vastukäimised, eksimused ja segadused ei leia lahendust – ei leia lugu lahendavat lahendust – see tähendab, et ei looda, ei taastata, ei hoita tasakaalu tervikus. Tuleb täpsustada, et vägivaldses keskkonnas elavate/ toimetavate inimeste lugu on ja jääb tasakaalust välja, kuid rollides olijate loos taastatakse balanss. 

Vägivaldse keskkonna lood ei lahene, sest on olemas teatud informatsioon, mis jääb muutumatuks - ei loe, kuidas oli ja, kes oli, täpselt - loeb see, mida kirjutab ette konkreetse keskkonna stsenaarium - see ütleb, mida keegi tegi ja, mida see tähendab. Selle "piibli" alusel ei ole Ohver vastutav - tema vastu tehti ja tema pidi üle elama ja kogema. Sama ettekirjutuse alusel on Süüdlane ise süüdi, kui temal paha on - tema andis põhjuse ja tema vastu pidi jõudu kasutama - Ohver oli sunnitud.

Vaimse piiratusega inimene, kes teab ja näeb ennast rollina, ei vastuta enesega seonduva eest – ta võib arveid maksta, ise söögi ja riided osta, kuid ta ei tee sama vaimsel tasandil – tema vaatenurk on rollide oma, tema teadlikkus on rolli oma. Tema jaoks on lood tasakaalus siis, kui tema omab oma rolliMina ja sellele on kinnitus olemas. 

Rollide Maailmas on lugudel teistsugune sisu ja teistsugused tähendused - põhirollid ei loe ja põhi õigusi ei ole. Inimesele osaks saavas ja temaga seonduvas loeb ja määrab rollile antud liide/ teine roll - ettekirjutused sellest, kuidas peab ja mida ei tohi - kelle vastu ei tohi vägivaldne olla - kelles ei tohi esile kutsuda tundeid, millega too toime ei tule - kellele ja kuidas tuleb ennast kasutada anda, et too saaks oma tunneteenergiat välja elada ja maha laadida.

Inimeste tasandil saab tasakaal olema siis, kui kõik võtavad enese osa eest vastutuse ja seisavad enese kohal, teise inimese kõrval, inimesena. Ühine Meie on seda tugevam ja tõesem, kui ühine minevik liidab, mitte ei lõhu – inimeste teod ja valikud on nähtavaks tehtud – need ei too kaasa viha ega põlgust ega hülgamist. Inimest valitakse mõista – inimesele antakse ja luuakse võimalus kasvada inimesena – õppida ühisest kogemusest, mõtestada ühist kogemust, tunnustada ühes olijate teekondi – Meie – Mina olen teistega sama.

Siis, kui leidsin sõna Vähendamine ja mõistsin selle sisu, siis hakkasin nagu raamatus Suur Maalritöö - möödunu lugudele värve andma – see oli vähendamine, see oli vähendamine, see oli seda.

Siis oli hetk, kui minu enda käest küsiti, kas see, mida ise olin teinud, oli vähendamine – vaikisin ja seejärel ütlesin, et Ei. Vastus tundus aus, kuid nagu ei olnud ka. Läks mõni aeg, kui mõistsin enese ebaluse põhjust – mina ei tahtnud olla sama – mina ei tahtnud olla sama sellega, kes oli teisiti, sügavamalt ja kauem minule haiget teinud.

Raske on olla sama – see nõuab kasvamist, et seista iseendana – Jah, mina ise tegin ja ise olin ja ise valisin ja teisele kaasnes sellega. Ohvril on raske lasta lahti oma rollist ja seista, inimesena, teise inimese kõrvale – Mina olen sama. See on vägivaldse keskkonna argipäev – kõik kasutavad vägivalda ja seega on nad teisega samad – neil on ühesugused harjumused, sõltuvused ja lahendused – Meie, sellistena.

Tänases on vähendamise mõiste täpsustunud – see on inimese vastu suunatud ja jõuga teostatud vaimne vägivald, millele lisanduvad füüsilised lahendused. Konkreetne situatsioon, mille kohta minult küsiti, ei olnud vähendamine, vaid hoolimatus – oli olemas informatsioon, kuid ma ei arvestanud sellega.

Vägivaldse keskkonna üleminek, inimeste keskkonnaks, saab alguse tõese informatsiooni kasutusse võtmisest – inimesed kasvavad vaimsel tasandil – nad õpivad olemas olevat informatsiooni avama, koguma ja kasutusele võtma – nad loovad põhja sellest, mida ei muudeta ja, mis ei muutu – see on inimeste põhi. See tähendab, et informatsioon ei ole muudetav, kellegi huvides – seda ei pöörata ümber ega tehta teiseks. See tähendab, et info on tervik – selle sees on kõik olema saanu ja olema tehtu – nii nagu see oli.

Vägivaldses keskkonnas aset leidnu kõige suurem ankur, mis takistab inimest, iseendana olemast, on Häbi – Mina, sellisena. Muutumatu Mina, mida vägivalda kasutav alles hoiab – see on põhjus, miks ja kuidas kohelda valitud moel. Häbistamine toob kaasa harjumuse – peituda, kahelda, vabandada, paluda, süüdi tunda, vaikida, taanduda – inimene ei taha ennast näha sellisena nagu teda luuakse.

See ei ole Mina ega ole see info Minu kohta käiv – see on vägivalda kasutava teise harjumus ja sõltuvus. Täis kasvava inimese tunnus on julgeda seista ja võtta vastutus enese astutud sammuga kaasneva eest. See tähendab vaimse tasandi avatust, informatsiooni vastu võtmist ja töötlemist – kontsentreeritust tasakaalu taastavale lahendusele.

See on punkt, mis valmistab Ohvrile raskusi – Ohvri mõistes taastub tasakaal siis, kui tema roll kuulub temale – teda on nähtud, näidatud ja koheldud Ohvrina. Ohvri rolliga samastunud inimene ei ole nõus kaotama ega teisele inimesele enese kõrval kohta andma ega samasugust tähelepanu võimaldama. Ohvri mõistes on tema Ohver ja teine Süüdlane – mõlemad ei saa samad olla.

Samana nägemine ja samana mõistmine on inimese oskus – mõlema teekonna valgusele avamine – mõlemad on inimesed, kes ei tule tühjusest – mõlema kogemustes on eelnevate sammud ja valikud sees – mõlemad on osa ühisest pärandusest – üks sai teha, sest oli olemas see, kelle vastu teha – ka see, kelle vastu tehti, andis loo sisse oma osa – oma reageeringu enne, samal ajal, pärast – tema sõna, sammu, valikuga kaasnes midagi – tema energia tegi võimalikuks.

Olemas on vahetu vastutus ja on olemas kaasnev vastutus. Vahetu on tegu ja sõna, mida inimene on reaalselt teinud ja öelnud – see on inimese teekond. Kaasnev on olemas olemisest tulenev – inimene oli teise inimese kõrval ja temaga samas – enese sammud ühisel teel – Minu osa tervikust – see oli Minu puudutus, sõna, tegu – millele teine reageeris – Mina aitasin sellel olema saada.

Ohvriks nimetatu poolt astutud sammud on justkui võõras riigis resideeruva saadiku tehtud – temal on diplomaatiline puutumatus. Ohver aitab vägivalda elus hoida – tema hoiab ühises lugusid sellisel tasandil, kus inimesi nimetatakse rollidesse ja neid koheldakse rollide järgi – kõik alguse vigurid on laual, kuid nende vahel ei ole võrdseks näitavat märki – keegi on tõstetud ukse taha, keegi on jäetud välja. 

Igas sugupõlves on keegi, kes kinnitab suguvõsa/ perekonna Ohvreid rolli - iga sugupõlv valib endale oma Süüdlase või võtab eelnenute oma üle. Samaga jätkav muster - omad vähendavad oma, et olla vastutusest vabad ja Ohvrina tunnustatud. Rollide keeles ära seletatud lugu, kuidas olla Mina, kellega arvestatakse, kelle vastu vägivalda ei kasutata. 

Vaimselt piiratud inimene kogeb inimesena kasvamist vägivallana - roll ei pea võtma vastutust selle eest, mis ei ole Minu ega ole Oma - ei ole Oma ega Minu see, kus on sees see, kes on haiget teinud ja ülekohtune olnud - Minu on see, kus seda inimest sees ei ole. 

See on energeetiline otsus, mis mõjutab tervikut - justkui laseriga lõigates ühendab inimene, kellegi enese kõrvalt lahti ja näeb ennast muutunud Maailmas - temaga on need, kes sobivad ja, kelle kohta saab Oma öelda. 

Tegelikkuses lõikas see inimene ise ennast suguvõsa puust lahti ja ehitas endale oma maja, kuid vägivaldsele keskkonnale on iseloomulik, et reaalsust mõistetakse ja väljendatakse - vale jäetakse eneste hulgast välja - tollel enam ei ole ja too enam ei saa. 

See kogemus mõjub lahti ühendatule haiget tegevalt ja lahendust leidmata - Minul ei ole ja Mina ei saa - Mind hüljati. Tegelikkus - teised läksid ära ja hülgasid enese alguse - see ei läinud nendega kaasa - see jäi sinna, millest lahti öeldi. Harjumused ja sõltuvused võeti kaasa - vägivalda kasutati uues majas edasi,

Luuakse ja lõhutakse kooslusi – sama kodu territooriumile ehitatakse uusi tube, kus olla koos nendega/ sellega, kes on ise endale valitud – kui järjekordsete lahendamata lugude energia on väljakannatamatu, siis ehitatakse uus. Siis, kui Mina Ise on üleelusuuruse mõõtme võtnud, siis minnakse mujale – minnakse laia Maailma ja elatakse oma elu seal.

Inimesed käivad koos ja istuvad ühise laua taga, sobivatega – käiakse surnuaial ja põletatakse küünlaid – tähistatakse pulmi ja mälestatakse peielauas ja usutakse, et ollakse suguvõsa ja perekond – raamid on paigas, tegevus tõene – tegelikkuses ei olda aus ega ühes – vägivald ja vähendamine seisavad samas.

Inimese kohta, kes tõuseb peielauas püsti, et öelda lahkunule järele oma sõnad – öeldakse, et tema tegi vale teo – tema ei oleks tohtinud seda teha – lahkunu vihkas teda ega tahtnud teda 40 aastat näha. Inimene, kes tõusis ja rääkis, mäletab oma teo tõttu ennast häbina ja häbistatuna – teda saatis häbisse see, kes andis temale mõtte – Kas Sa ütleksid midagi oma õe saateks – oled vanim ja oled õde.

Õige, kõigi pilgud pöörati sellele, kes andis mõtte, mida teine inimene, ise, kasutas ja, mille kohta teine inimene, ise, hinnangu andis – süüdlane .... . Igal ühel oma mätas ja vaatenurk – erinevad väärtushinnangud ja põhi mõtted – kellel inimese oma, kellel rolli oma ... .

Saja aastane sõda - viha põhjuseks toimetulematus Mina kaotusega - Mina oli saavutatud võrdluse tulemusel - Mina olen, Minul on - korraga oli teisel, midagi enamat ja Mina omavale kättesaamatuks jäänut. Mina ei olnud enam Mina - senise Mina kinnituseks ei olnud enam materjali. Aset leidis rollide vahetus, et uus Mina saaks sündida - inimesest sai Ohver, kellele tehti liiga - teisest sai süüdlane. 

Viha ja eraldatus kaasnesid loomulikult - viha andis jõudu, et tõestada enesele tehtud ülekohut - eraldamine andis teada enese otsusest ja rollist kinni pidamisest. Kohtumine, koos olemine, uus informatsioon oleksid võinud muuta mängu - Mina ei saanud olla, kui ka Ohver ei oleks saanud olla, siis kellena oleks see võimalik olnud. Parema enesetunde jaoks oli vaja teisest erineda, eralduda ja parem olla.

Vaimselt piiratud inimene ei mõistnud, mida oli tegemas - laps vajas vastutajat, enese vastu tehtus ja lohutust, enese poolt kogetus - siis, kui lapsevanemat, suure inimesena, ei olnud oma koha peal - siis sai selleks teine laps, keda oli võimalik selleks otstarbeks kasutada - rollide ümber mängimine, et olla ainus, kes tunnistatakse Ohvriks ja, keda koheldakse Ohvrina - kõik selleks, et kogeda siirast kaastunnet - nähakse kogetud teekonna ülejõukäivat raskust - Mina ei olnud selles süüdi - Minule sai osaks, sest Minuga ja Minule kaasnes.

Ajas peituv muster - oleva aja lapse kõrvalt puudus täiskasvanud Ema/ Isa - lapsega ühes oli või oli olnud Ohver - see oli inimene, kellele laps toetuda ei saanud - laps ei saanud olla abitu, õrn, haiget saanu, kuid ka solvunu, pettunu, vihane - see kutsus esile kriisi ja tasakaalu taastamise, vägivalda kasutades - vanem tõestas ja taastas enese Mina - Mina olen Ohver - Sina tegid ja teed Minule liiga - Sina oled Süüdlane. 

Põlvkond, põlvkonna järel, Ohvreid - mitte, kellegi jaoks ei ole olnud inimest, kes mõistaks teisele inimesele osaks saanut - pooleli jäänud kasvamised - inimese puudutuse puudus, inimesena nägemise oskamatus - rollina kohtlemine ja rolliga samastumine - kestev Mina kriis. Tõese informatsiooni puudus ja vale info üleküllus.

Mina, mille inimene kaotas, loodi valusas minevikus - küüditatud laps andis endale Minapildi, keskkonnas, kus tema oli vähendatu - ta vähendas endast vähemaks selle, kes oli temaga sama. Teisest parem oli põhjendus, mis aitas kasvatada identiteeti - õigus paremaks kohtlemiseks - paremaks enese tundeks - enese häbi vähendamiseks - enesele mõtte andmiseks.

Keegi, kusagil otsustas, kuidas saada see, mida ise ei omata. Keegi, kusagil otsustas anda endale lahendus, kui kasutas võimalust - andis üles nimed, keda kulakuks võidaks tunnistada. Keegi teostas otsuse. Keegi jättis päästva sõna viimata - keegi tundis häbi ja andis teada, et ei ole seotud - Mina ei ole, nendega, sama.

Vanemad kadusid laste radarilt - lapsed olid üksinda - Mina pildi muutus - identideedi kriis. Osaks saavad koledused - mõistmatus - abitus. Ei ole ühtegi Minu Oma inimest - õde eraldas ennast õest - kasutas teist vahendina, et tõsta ja tõestada ise ennast - vähendas ühist, kui enesele vajamineva saavutas enesega sama arvelt. Vastutuse võtmata jätmine - inimesena kasvamise vältimine.

Inimesed, inimeste vastu - inimestele selga keeramas - ise ennast aitamas - vägivald võtab inimsuse - see suunab inimesed üksteise vastu - manipuleerija nipsutab sõrmi ja tema tahe viiakse ellu - tema jääb puhtaks ja õigeks. Inimesed eraldavad, ise, ennast ühisest ja eraldavad teise ühisest - vahed ja lõhed ja takistused. 

Teine kaotab Minu Mina - teine ei tunnista Minu Mina õigusi - teine saab Minu oma endale - teine teeb Minule liiga - ütleb see, kes näeb ennast Ohvrina ja lahenduseks lööb teist rusikaga või põrmustab halvustavate sõnade saatel, et tõestada enese õigust oma rolliMinale. Mina ei ole Süüdlane = Mina ei pea vastutama = Mina olen Laps.

Marianne

18.12.2025.a

Kasvamine on valus VIII - Kelle peegeldusse vaadata tahetakse?

 

Kuidas sai teine, Minule/ Minu vastu, sel moel teha? Kuidas sai teine Minule nii teha? Väärkoheldud laps vaatab enese möödunusse tagasi ja näeb, et lood olid seal valesti. Lapsel oli valus, lapsel oli halb – lapsel on mälestused, mis toovad möödunu tagasi ning tal on jälle valus ja jälle halb olla.

Siis, kui mööda läinud aja laps vaatab tagasi, siis ta näeb seal rolle ja hindab rollide täitmist, rollidele vastavust. Inimene vaatab tagasi lapsena, kes näeb möödunus Last ja Ema/ Isa. Laps hindab seda, kas tema sai olla oma rollile vastav – kas teda koheldi rolli kohaselt – kas vanem(ad) vastas(id) oma rollile.

Vägivaldne minevik annab lapsele teada, et ei vastanud – osa jäi ära, osa oli valesti, osa oli tingimustega. Sellest ka hinnang – Minu jaoks ei olnud ja Mina ei saanud. Seda otsust aitavad teha võrdluse võimalused ja enese tõekspidamised ja enese sees olevad vajadused – seda kõike ja neid kõike ei oleks olnud siis, kui oleks olnud teisiti.

Laps ei vaata tagasi ega ava inimest – laps teab rolli. Tõde – lapsel oli(d) vanem(ad) olemas – põhitöö tehti ära – laps jäi ellu ja kasvas suureks – laps kasvatati üles. Seda küll, et traumadega, sest aset leidnu ja osaks saanu jättis lapse sisse jäljed, kuid peamine sai ju tehtud – seega on küsimus kvaliteedis ja sobivuses.

Rollile mittevastavus lähtub kasvatamise metoodikast ja olulistest puudujääkidest – osaks saanu ja võimalik ei olnud konkreetse lapse olemusele ja vajadustele vastav – see sundis last, ise, otsima lahendusi ja korvama seda, mida oli temale vaja. Lapse vaimne tasand ei olnud vaimselt küps, et mõista toimuvat ja teha eluterveid otsuseid. Seega sai tema enda panus, iseenda loosse, tema enda võimetele kohane ja sageli tegi see asjad hullemaks, kui paremaks.

On tõsi, et laste mänguasjad on ealiste piirangutega – on üheselt selge, et lapsele ei osteta ega anta mängimiseks neid asju, millega tema ei oska midagi peale hakata, mida tema saab, rumalusest, ära lõhkuda, mis on tema jaoks ohtlikud. Iga asi omal ajal – alles siis, kui laps selleks valmis on.

Inimeste Maailm tähendab, et sageli saab inimene lapse veel enne, kui tema teise inimese kasvatamiseks valmis on. Tema ise ei tea veel ennastki, mis siis rääkida teise inimese mõistmisest. Seega kohandub lapse vanem olukorraga ja ta teeb seda enese võimete ja teadlikkusega.

Seda, mida inimene veel ei oska, kuid peab, seda hakkab inimene õppima – kuid sageli teeb ta seda valest otsast. Inimesel on ülesanne, mida tema peab tegema, kuid tema ei tea, kuidas see temal välja tuleb. Temal on roll, mis tähendab jooniseid ja juhiseid – seega loob tema ise endale pildi, iseendast, ja seejärel ta proovib sellisena olla. Konflikt, tegeliku ja välja joonistatud Mina vahel, on kindlustatud.

See, milleni inimene ei ole kasvanud, see ei ole tema teadlikkus – siis, kui rolliMina välja ei tule või sellele ei anta vabadust/ siis, kui rollides olevate inimeste vahel on vastukäimisi – siis tuleb nähtavale inimese põhi – see tegelikkus, millele tema toetub ja milliseid teadmisi kasutab.

Vähese eneseteadlikkusega inimene kogeb enese vaimset piiratust häiritud olekuna – olemise takistusena – teda ei lasta olla – teda piiratakse, suunatakse, allutatakse, käsutatakse – tema peab vastu enese tahtmist – tema peab seda, mis temal välja ei tule – tema peab iseenda kaotama – tema peab olema teisiti, kuid see teisiti ei ole enesele hea.

Vähene eneseteadlikkus tähendab, et inimene kogeb enese vajadusi ja otsib/ teab/ kasutab neile lahendusi, kuid ta ei saa aru, kust need pärit on - ta ei tea ega näe, mida need temaga teevad ja, et lahendused on midagi kompenseerivad aseained ja midagi ära muutvad – vaimselt piiratud inimene ei saa aru, et kõige selle taga on tema enda võimetus, võtta vastu tema enda reaalsust.

Vähene eneseteadlikkus tähendab, et inimene omab Mina, mille kohta ta teab, et see mitte kunagi ei muutu – selle Mina kohta on olemas infobaas, mis kinnitab kindlat suurust. See Mina on ka, kellegi teise tähelepanuga üle kinnitatud ja selle teise kasutuses on selle Mina kohta käiv informatsioon, mida too teine ise haldab – see info ei sõltu inimesest – inimesel puudub ligipääs ja ära muutmise võimalus.

Senikaua, kuni teine, enese kasutuses ja käsutuses olevat, inimese Mina ei muuda – inimene ei muutu. See tähendab, et senikaua teda nähakse sellisena, teda koheldakse sellisena, teda näidatakse sellisena, temaga suheldakse sellisena. Vähene vaimne teadlikkus tähendab, et inimene ei ole sõnastanud sõna vägivald mõistet – see, mil moel teda koheldakse, on avalik vaimne vägivald ja manipulatsioon – see on tema kohta kasutusele võetud informatsioon ja tema ümber loodud halo, mida kasutatakse kindlal eesmärgil – selline tegevus on suunatud just sellesama konkreetse inimese vähendamiseks.

Elades, vägivaldses keskkonnas ja omades muutumatu Mina, on inimese ülejäänud reaalsus üles ehitatud seda Mina välja jättes, ära peites, ära kustutades, ära muutes. Inimene on kasutanud vägivaldses keskkonnas ainuvõimalikku lahendust – ta on valinud omadused, võimalused, väljendused, mis näitavad teda teisiti ja suunavad teda teistmoodi kohtlema.

Seega ongi nii, et inimene kõnnib vägivaldses keskkonnas ringi ja valib enese samme, väljendusi, lahendusi, et enese esindus Mina õigustada, tõestada, väljendada. Ta ei saa aru, et mõlemad on tema enda lõhenenud isiksuse osad – lahus hoidmine tähendab iseenda vastu võtmise võimetust. Inimene ei suuda ega taha ega oska integreerida, enese osaks, seda informatsiooni, mis puudutab tema muutumatut Mina.

Selle suutmatuse taga peitub väärkoheldud psüühika ja manipulatiivne käsitlemine – inimene kardab, et tema ongi selline nagu temast räägitakse ja teda koheldakse – tema ise on põhjustanud osaks saava ja see ei muutu, sest tema on ikka tema – tema teod ja valikud jäävad temaga igavesti. Inimene ei saa aru, et osaks saav on valitud vaatenurk – tema samme saab vaadata ka teisiti, kuid teda ümbritsevas ei ole neid, kes seda VALIKSID teha.

Enese sees takistuse kogemine osutab inimesena kasvamise kohta – siia tuleb oma tähelepanu suunata. Inimene, kelle vaimne kasv ei tähenda sisemist haritust ega iseenda mõistmist – suunab oma pilgu sinna, mis/ kes inimest takistab – too on see, kes sunnib teistmoodi olema – too takistab inimese edasi liikumist ja rahus olemist – too muudab inimesega seonduvat - too tahab, et inimene ennast halvasti tunneks.

Selle asemel, et vaadata enese sisse ja küsida, iseendalt, et miks Mina sel moel reageerin – vaatab inimene välja ja näeb seal teist, kes teda häirib ja ärritab – see teine peaks oma käitumist ja olemist ja väljendusi muutma – teises on põhjus – kui seda teist ei oleks, siis inimese sees ei oleks ja siis inimene ei tunneks. Põhjus - teise sammu tagajärjel muutus ja sai olema.

Tegelikkus – inimesel puuduvad, tema ees seisva ja teda puudutava mõistmiseks ja lahendamiseks, vajaminevad oskused, teadmised, ressursid – täis kasvamata jäänud inimese kasutuses on tema, kui väikese lapse lahendused, võimalused, kuid ennekõike infobaas, mis on piiratud. Täis kasvamata inimene ei saa jõuda teise tulemuseni, kui temas sisalduv – temal ei ole teed teistsuguse olemiseni, sest temal ei ole teistsugust iseennast.

Enese elu vaimse vägivallana kogev ei otsi enese kasvamise teed – tal ei ole selleks aega, ressursse ega ole see tema ülesanne. Kuna tema peab taluma ja temal ei ole väljapääsu ega teist lahendust – siis seega keskendub ta ellu jäämisele ja adapteerumisele.

Ellu jäämist ja enese kaitset teostav inimene püsib paigal – ta kardab vägivalda, ootamatusi, häireid, ärritusi. Kuna ta on krampis ja valvel, siis ta ei tule toime kiiresti muutuvate olude ja vahelduva informatsiooniga - tema tahab püsivust ja turvatunnet – temas on vajadus minna tagasi sündimisele eelnenud aega, sest seal oli see, mida ei olnud sellele järgnenus.

Lapsel ei ole võimekust mõista ennast kasvatava inimese vaimset taset ega näha seoseid inimese kujunemise ja oleva hetke vahel ega oskust eristada rolli inimesest. Laps vajab ja tahab valmis produkti – Ema/ Isa parimal võimalikul moel. Laps on see, kes alles kujuneb ja avastab – laps vajab kõrvale muutumatust ja põhjalikkust – seda põhja, mis lapse jaoks ei muutu – lapse tähendus, Ema/ Isa jaoks, püsib ühena ja ühesena.

Laps ei tea, et lapse sünd ja kasvatamine tähendavad vanema jaoks samasugust seni käimata teed ja seni avastamata olevat. Vaimselt täis kasvamata inimene on samasugune laps, ainult suurema numbrina, kui väike seda on – seega ei saa sellises faasis vanem olla lapse jaoks see, keda laps vajab.

Seega on konfliktid tagatud ja välistamatud – vanema isiksuse kasv läbib samasuguseid etappe, aga aastaid hiljem – vanema Mina teeb samal moel endale ruumi ja tõestab enese õigusi, iseendale ning ka tema eesmärk on sama – võidelda vabaks ja pürgida sõltumatuks – olla Mina Ise. 

Olla, teise jaoks ja pärast, veel enne, kui olla Mina Ise või kui see Mina Ise on kestnud vähe aega või selles on, midagi sellist, mida inimene taga igatseb/ endale tahab, siis oma tunded - kaotuse pärast, üleelamiste pärast - suunab inimene sellele, kes vabaduse võtab ja kohal olema kohustab. Inimene unustab ära, et laps sai olema inimese valiku tagajärjel - see samm oli enne - seega on järgnev tema enda vastutus. Laps ja lapsega seonduv on enese sammuga kaasnev lugu - inimesel tuleks vaadata peeglisse.

Vägivaldses keskkonnas lapse tähendus muutub – laps kohtub informatsiooniga, mis annab talle teada, et teda ei taheta, tema ei tohi olla iseendana, temale tehakse haiget, tema ei ole oluline ega väärtuslik, tema on oma olemas olemise eest võlgu jne. Seega puudub lapsel kindel põhi – ta ei ole oma Emaga/ Isaga ühendatud, sest too tahab temast lahti saada, teda maha jätta – vanem saab elada oma elu ilma lapseta ja see on tollele okey – „paremal” juhul vanem juba ootab seda.

Lapse traumad on seda sügavamad, mida vähem on tal inimliku kontakti võimalusi. Loeb see, milline on teda kasvatava inimese Maailmapilt – kas lapsega elab ja on koos roll või inimene – kas inimene teab ennast lapsega ühes olevat või tema elu on, siis ja seal, kui ja kus last ei ole. See valik on nende kahe suhte põhi.

Rollina olija lähtub sellest, mida ja kuidas tema täitma peab – rolliMinana olemise sundus – laps peab tagama sellele Minale vajaliku – olema sellele Minale õige rollipartner. Laps peab ära hoidma selle, mis kutsuks vanemas esile tunded, millega too toime ei tule – mitte rolli ei tule toime ega saa oma kohta täita, vaid inimene ei tule, isiklike teemade tõttu, oma rolli täitmisega toime – inimene ei vali seda teha, sest tema vahetab kesta – tema võtab kasutusele teise rolli ja kohustab last tegema sama.

Hea Laps, Kuulekas Laps, Vaikne Laps, Probleemideta Laps, Isetu Laps – kõik see tähendab õiget tähelepanu ja õigel moel enese kogemist - see on vanema tasu, tehtud töö eest. Siis, kui vajamineval moel ei ole ja vajaminevat ei saa, siis suunab vanem last õige käitumise poole – vanema poolt paika pandud Lapse rollile vastama.

Rollis olemine tähendab, et inimene kasvab, kuid rollide Maailmas – tema ei kasva inimeste omas – lapse, kui eraldi seisva isiksusega seonduvat ei ole vanemale vaja. Inimene ei näe ega mõista, et see – lapsega ühes olemine - on tema enda elu ja enese teekond – see ei ole peatunud ega ootel, vaid jätkub. Lapsega seotud elu nimetamine, enese elu mitte elamiseks, tähendab, et vaimselt piiratud inimene ei ole võtnud vastutust, vaid täidab oma kohustust – seda, siis ja seni, kuni tema peab.

Vaimne piiratus väljendub füüsilisel tasapinnal – valitud lahendused, vajadused, väljendused annavad teada inimese vaimsest tasemest – inimesena kasvamisest või selle tee pidurdumisest, teisale keeramisest. Kasutusel on algelised, vägivaldsed, manipuleerivad, kompenseerivad suhtlemis stiilid ja vahendid, mõistmised ja oskused, mida ei ole kaasajastatud. Füüsiline vanus ja oleva aja ülesanded ei vasta vaimse tasandi vanusele.

Lastetoast välja kasvamine tähendab mõistmist – Mind kasvatanud inimene oli selles konkreetses lapseks olemise aja kasvufaasis kinni. Selles vanuses lapse oskused ja tema lahendused – tema komistused ja tema puudused. Tõde – Minule, kui lapsele, osaks saanu kaasnes vanema valikutega – vägivaldne ja vähendav suhtlemine ja eneseregulatsioon – lapse vaimne küpsematus.

See, mida inimene endale valib ja enese õiguseks peab, seda tema kasutab ja teostab. Vägivalda kasutav inimene vajab füüsilist jõudu ja füüsilisi lahendusi, et oma Maailma korras hoida ja enesele osaks saavat takistada/ ära muuta – see lähtub lihtsast tõigast, et enne peab olema väljas, siis saab olla sees.

See inimene, kes on kogenud, et teiste teed ja valikud puudutavad teda – see inimene on kogenud tagajärgi, mis kaasnevad kellegagi seotuna olemisel. Vägivaldse ja vähendava kohtlemise tulemuseks on, et see inimene eraldab endast ja eraldub teisest – see on vale vältimine ja enese kaitsmine. Elus näeb see välja nii, et rollina ollakse koos, kuid inimesena ollakse mujal.

See tähendab, et täis kasvamata vanem hoiab last enesest eraldi – Mina ei ole temaga seotud = Mina ei ole tema. Seda, lootuses, et siis tema ei koge ega pea – tema osaks ei saa. Lapse vanemaks olemine tähendab lapsega seonduva eest vastutamist – see tähendab ka ebameeldivad hetki ja häirivaid üleelamisi. Lapse ja vanema vahele pannakse = märk. Vanemat koheldakse lapse olemas olemise, tegude, isiku omaduste, oskuste, teemade pärast halvasti – see ei olnud Minu ega ole see Mina, kuid Mina pean. Vanemaga on mindud isiklikuks – vanemaga on oldud vägivaldsed ja vähendavad.

Inimene, kes peab, ei ole sama, kui see, kes vastutab. Inimene, kes peab, tahaks ebameeldiva osa ära anda ja teistmoodi lahendust – see toob kaasa selle, et lapsele toeks olemise asemel, lükkab vanem last üksinda seisma ja ise vastutama – ka vanema tunnete eest, mis aktiveeruvad lapsega kaasneva tagajärjel. Vanem võtab osaks saavat isiklikult.

Vastutav vanem teadvustab, et see on tema rolli juurde kuuluv – laps alles kasvab, seega saab ühte ja teist ette tulla – vanema ülesanne ongi olla, sellistel hetkedel, lapsega seotud ja anda tollele teada, et seljatagune on olemas – suhelda, suurte tasandil, lapse huve kaitstes ja ka eakaaslastega seoses.

See on väga suur samm, kui inimene jõuab mõistmiseni – Minuga kaasneb – Mina põhjustan – midagi olema saav, kuidagi aset leidev, on Minu sammu, valiku, otsuse, väljenduse tagajärg. Mina olen see, kes astub vette ja lainetus lükkab pinnal olnud putuka ümber. Mina olen see, kes teeb kolmele kärbsele „leebelt pai” ja ühel linnul on vähem süüa. Mina olen olemas ja teise elu on sellepärast halvem.

Suur raskus ja sügavus – enesega seonduva mõistmine – enese eest vastutuse võtmine – Minu osa kõigest, mida olen puudutanud. Enese nähtavaks tegemine tähendab Maailma valu kogemist – hirm ja õudus ja kurbus – isikliku vastutuse koorem. Mina olin see, kes põhjustas teisele kogemused – Mina panin inimese ette valikud – Mina kohustasin inimest – Mina olen osa teise loos.

Vaimselt piiratud inimene ei võta ühistes lugudes enese eest vastutust – tema ei näe ennast teise loos osalisena – tema ei saa aru, et tema midagi põhjustaks - tema näeb ise ennast tagajärgedega kohtununa – tema samm algas teisest – teine tegi temale – Kuidas teine julges? Mida teine endale õige lubas? Kuidas sai Laps Minule - Oma Emale nii teha? Kuidas sai Ema Minule - oma Lapsega sel moe käituda?

Tegelikkus – teise inimese samm on suhtlemine, vastus ja algus millelegi. Täis kasvanud inimene saab öelda – see on tõsi, et Mina olen osa, kuid on teise inimene vastutus, kuidas teine oma sammu teeb. On teise inimese vastutus mõista ennast, kellena tema ise ennast kogeb ja näeb, mida tema öelda tahab, miks tema sellise lahenduse valib. Valiku ja valiku olemuse põhjus on temas – tema teeb ise ennast nähtavaks.

Rollid ei tähenda oma olemuselt tervikut, sest rolle saab vahetada – see on võimalus muuta olevat ja osaks saavat. See tähendab, et põhirollid toovad kokku ja hoiavad inimesi koos, kuid rollid lahutavad neid – inimesed valivad rolle ja on neis nii nagu see oleks päris Maailm ja kokkusiduv alus.

Valitud roll ja selle kinnitaja/ kinnitamise moodus muudab süsteemi ja selle põhi mõtet – sel moel on võimalik välja jätta see, keda endaga ühte ei taheta ja liita süsteemi see, kes sinna ei kuulu ja muuta enese asendit selliseks, mis tähendab piiride ületust ja kohalt lahkumist.

Inimesed tähendavad, valiku teinuna ja vastutuse võtnuna, ühist – teadliku valiku teinud inimene hoiab algse põhi mõtte alles, kasvab sellega ühes ja viib seda edasi – see tähendab, et tema ei lõhu – tema otsib ja kasutab lahendusi, kuidas mõista ja näha, mis sakib, et seejärel leida konkreetset teemat lahendav samm.

Möödunud aja laps seisatub, vaatab tagasi ja näeb seal inimesi - need võisid ja said olla, minevikus, Sinu valikud, kuid Mina ei pidanud neid kogema – Mina ei saanud neid ära hoida, sest need kaasnesid selle eluga, mis oli siis ja seal. Need võivad ja saavad olla, olevikus, Sinu valikuid, kuid Mina ei pea neid kogema – Mina ei võta vastutust Sinu teekonna eest.

Vägivaldse keskonnas on tavaline, et inimesed ei oska muuta enesega seonduvat nii, et algne põhi mõte jääks alles ja püsiks tähtsana - ühise eesmärgina. Ei saa koos hoida ühist, mida inimesed, rollide taga, ei vali – alguse teel kõndijaid ei ole – inimesed on muutnud oma elu, neile võimalikul moel - seega elavad nad mujal ja hoiavad alles seda, mille on ise endale valinud ja ehitanud - see ei ole ühendatud algusega - see on sellest eraldi. 

Sellest tulenebki, et alguse põhiroll on kohustus – see on kutse lavale – peab olema ja oma osa etendama, mustreid kordama ja kedagi taluma. Lavale tuleb astuda ja seal olla ka siis, kui ise ei tahaks. See on enese elu, kui kohustus, mitte vastutus. See on vägivalla edasi kandmine - enese algus tähendab vägivalda ja seda hoitakse muutumatuna - see, mida sõna - suguvõsa, perekond - reaalsuses sisaldab ja, kuidas välja näeb - see seda ka on.

Mina ei ole olnud kingitus, vaid õnnetus ja karistus - minuga kaasnev ei ole olnud hea, vaid halva põhjustamine. Sel moel minuga seonduvat nägevaga ühes, ei ole see koht, kus olla ja see ei ole inimene, kellega olla – Minu energia ei pea aitama luua vähemat – rollide Maailmas, eraldatuna olles, kasutatakse seda valesti – Mina ei anna selleks luba. 

Teadlik mõtestamine – Minu lugu ei ole suletud, Minul - inimesena - on muutuse ja muutmise võimalus – seega, töötlen olemas olevat informatsiooni – sel moel selgub, mis on võimalik, mis mitte – sellele järgneb valiku tegemine ja otsuse ellu viimine.

Marianne

14.12.2025.a

Kasvamine on valus VII - Iseendana, see tähendab normaalsena

 

On sage, et vaimselt väärkoheldud inimene kogeb ennast häbina – inimene teab ja näeb, et tema ise on ennast häbistanud – midagi on olnud ja inimene on kuidagi teinud ja peale seda on tema sees paha maitse – inimene häbeneb ise ennast – inimene on häiritud – tema ei tahaks enesena ja enesega koos olla – on midagi, mida ta tahaks ära unustada, välja jätta, teiseks teha, enesest ära lahutada, kuid ta ei saa seda teha – see samm, see tegu, see valik jääb temaga, sest tema ise tegi selle teoks.

Väärkoheldud inimese enesehäbi, ja vahel ka enese vastu pööratud põlguse, põhjuseks on mõte sellest teisest, kes on inimesega ja/ või sama looga seotud – see teine koges vahetult või nägi pealt või kuulis edasi räägitut või teab möödunust. Häbi tundev inimene näib teadvat, mida ja kuidas temast mõeldakse – millisena tema, teisele/ teistele, paistab.

Inimene kogeb ennast selle Minana, kes on selline, millisena temast mõeldakse – see ei ole hea kogemus. Tegelikus elus näeb see enese nägemine välja nii, et siis, kui ollakse koos, siis teine ei küsi, et miks või kuidas, vaid lajatab otse – Sina tegid = Sina oled. Siis, kui ei olda koos, siis inimene kujutab teise reaktsiooni ise enesele ette.

Olgu see siis ühine hetk või enese ettekujutus, kuid see teine ju ei tea, miks inimene oma teo tegi või otsuse valis. Inimene teab, et seega otsib teine ise põhjuse – teine seletab loo iseendale ära ja peab seda õigeks. Selle välja valitud vastuse alusel mõtleb ta inimesest teatud moel ja kohtleb teda nii nagu see, tema enda poolt välja mõeldu, oleks tõsi. Teine saab sellist informatsiooni ka edasi jagada, siis on teadjaid ja vaatajaid juba rohkem - Mina on tõesem.

Hirm, teise poolt valitud vaatenurga ees ja häbistatu tunne, on vägivaldse ja inimest vähendava keskkonna tavalisus – inimese käest seletust ei küsita, inimese seletust ei usuta – enese poolt, enese mõistmise ja enesele sobiva alusel usutakse välja otsitud põhjus tõeks – tegid, olid, valisid – järelikult oled, sest Sina oled selline`.

Häbi toonud iseendast saab halvasti lõhnav mälestus – kuigi see ei ole enese tegelikkus, vaid teise mätas ja ettekujutus – siis on see teadmine, vale ja muutmatu Mina olemas olemisest, abituks tegev – see on olemine sellena, kellest mõeldakse halvasti, kelle kohta räägitakese vähendavalt, keda endaga ühte ei taheta, keda koheldakse halvustavalt, keda pilgatakse, keda võidakse lüüa ja karistada jne. Kõik ikka selleks, et inimene ise kogeks ja näeks ja teaks, milline tema on ja kui paha teis(t)el sellepärast on.

Vägivaldse keskkonna ja vähendava käsitlemise tulemus – inimene ei pea ise ennast normaalseks – tema seletus, enesele, on kellegi teise oma - see on karm ja vähendav, see ei ole inimest toetav ega mõistev – kellegi teise seletus mõistab inimese hukka ja nimetab ta valeks, väärtusetuks, halvaks, häbiks jne.

Inimene häbeneb seda ennast, kes on teise poolt välja toodud ja ette näidatud – Mina, sellisena. Mis siis, et sellise Mina juurde ei vii enese teed – ikkagi on selline Mina olemas. Sellise Mina olemas olemine sõltub hinnangu andnud teisest – inimene ise ei saa seda Mina teiseks teha ega ära kustutada. Inimene saab proovida teisiti olla ja loota, et teine, ühel heal päeval, ta ära muudab – teda teisiti näeb ja teda teistmoodi seletab ja seejärel teda teistmoodi ka kohtleb.

On vägivaldse Maailma tegelikkus, et inimese „ära seletanud” teine jääb enese poolt loodud inimese Mina juurde ka aegu hiljem. Selline Mina tuuakse korduvalt välja, sest selle Mina kohta kogutakse informatsiooni, mis hoitakse alles – seda infobaasi ei muudeta. Inimest koheldakse selle Mina alusel – inimest ümbritsev peab seda Mina tõeliseks.

Selline, suunatud ja sihipärane, käitumine on vaimse ja füüsilise vägivalla tunnusmärk – tegeliku inimese ümber luuakse halo ja elusat inimest koheldakse sellisena nagu tema ei ole, kuid tehakse seda nii veenvalt, et ka tema, enesele pööratud tähelepanu ja enese kohta välja toodud informatsiooni alusel, ise hakkab sellisesse iseendasse uskuma. See tähendab, et manipuleeriv käsitlemine on õnnestunud – manipuleerija käte vili on kasvama läinud – manipuleerija saab endale vajamineva vahendi, keda kasutada.

Iga inimese, iga teo ja iga valiku jaoks on olemas seletus – see on teekond, kuidas tema sinna jõudis – enese informatsioon, iseenda mõistmine ja enese vajadusele otsitud lahendus juhatasid inimese sinnamaani. See ei pruugi olla parim ega väljast vaadatuna õige või kellegi teise jaoks hea kogeda, kuid see on selle inimese reaalsus. Tema sammud ja tema tulemus.

Vägivaldsele keskkonnale ja vähendavale kasvatusele on omane, et ei vaadata ega avata inimese teekonda – ei küsita ega otsita, miks ja kuidas inimene sellise valiku/ teo juurde jõudis. Vägivaldne keskkonad mõistab „eksinud” inimese hukka – vägivalda kasutav inimene ei anna teisele inimesele toetust ega mõistmist, et teo/ valiku teinu on normaalne inimene ja, et tema saab paremini valida/ paremini teha – inimeses on potentsiaal olemas – inimene ei ole võrduv oma valikuga.

Vägivaldses keskkonnas ei küsita, mida inimesel, parema tulemuse jaoks, vaja läheb – millest on temal puudu, kuidas temale toetust on vaja. Iga inimese teekonna avamine tähendab vaimse tasandi võimekust, mida vägivaldses keskkonnas ei ole – see tähendaks kõigi osaliste teekondade avamist ja selle tõeks tunnistamist, kust inimene tuli ja millele inimene vastas – mis teda ajendas, millega ta oli seotud, kelle sammud teda mõjutasid, milline vajadus aktiivne oli, millised olid oskused, mil moel oli toetus, teistsuguseks lahenduseks, võimalik.

Inimene ei tule tühjast – teda ümbritsev on tema sammudes, ja tegudes, näha ja kogeda. Suured inimesed tulevad lapsepõlvest - nende inimeste, kes ei ole täis kasvanud, mõistmised on pärit lastetoa aegadest. Selle toa ust ei ole lõpuni avatud ja sellest toast ei ole tervenisti välja astutud.

Selle jaoks, et laps saaks, lapsena, kasvada – läbida oma eale vastavaid arengujärke, õiges järjekorras ja täis kasvanud inimese saatel, on vaja selleks sobivaid tingimusi – last ei kohustata enesest suurem ja tugevam olema – abi vajavat last ei jäeta üksinda - last ei sunnita kompenseerima seda, millest teda ilma jäetakse – lapsele antakse, kasutamiseks, aus, konstruktiivne ja toetav informatsioon – last ei sunnita, ise, ennast vähendama – lapsele antakse teada, mis on vägivald – nii tema enda tegudes, kui ka tema vastu tehtus – last suunatakse, reaalse iseenda eest vastutust võttes, vägivallavaba koos olemise poole.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapse teekond on täis samme, mida on nimetatud valedeks ja mille põhjal on lapsele antud hinnang – Sina oled selline ja selline ning seejärel on teda koheldud nii nagu on tema kohta öeldud. Infoväli – laps saab mitmekordse enese üle kinnituse ja selline tema jääb temaga kokku – teda, teistsugusena, ei ole olemas.

Lapse nö valed lahendused tulevad, ümbritsevas infoväljas olemas oleva alusel, ealise enese mõistmise järel tehtud otsusest – Mina olen üksinda – lapsel ei ole vajaminevat toetust – ta ei saa pöörduda – tal ei ole Minu Oma inimest, teda ei võeta kuulda, teda mõistetakse tahtlikult valesti.

Valed sammud on katsetused, avastamised, kellegi teise manipulatsioon, kuid ka eheda elu tagajärjed - laps on mõistnud, et tema peab olema ise – siis, kui lapsel on vajadus, millele temal endal lahendust ei ole, siis ta otsib ja kasutab seda lahendust, mis on tema jaoks võimalik ja näib aitavat – ta maandab ennast, ta otsib asenduse.

Laps, kellel on eluline vajadus – on laps, kes ei saa seda, mis on temale lubatud/ mis on tema õigus/ mis on tema kõrval olemas/ mida tema vajab, konkreetsel hetkel- konkreetses teemas, oma eluga toime tulemiseks. Vajadusega seonduv on informatsioon, mis toob kaasa vaimse tasapinna häirituse, mille laps suunab füüsilisse vormi – füüsiline samm on, millegi tagajärg – selle algus ei ole laps – laps on vastus millelegi ja sõnum kellelegi.

Vägivaldne keskkond tähendab vastutust mitte võtvaid inimesi – lapse sammus ja valikus ei nähta, kellegi teise samme – lapse väljendusi nähakse lapses algavat ja kedagi teist puudutavat. Laps teeb, midagi katki, tegeleb iseendaga, lapsel on „veidrad” vajadused/ harjumused, laps teeb kellelegi haiget või on kellelegi häbiks - laps on seestunud, häbenemist väärt – laps ongi selline, temast ei ole midagi paremat tahta – lapsest pole kasu, laps on kõlbmatu, hukka läinud.

Vägivaldse keskkonna lahendus - valesti käitunud ja valena olnud last tuleb karistada, õigele teele suunata, karmilt kohelda, minema saata – lapselt tuleb oluline ja oma ära võtta – lapsele tuleb vabadus ja privileegid ära keelata - häbenegu, kahetsegu, tundku hirmu, mõelgu oma tegude üle järgi, siis enam ei tee – siis laps palub vabandust ja käitub korralikult.

See on rolli suunamine ja rollile vastavaks kasvatamine – Sina ei ole selline – Sina oled selline – Sina pead olema selline. Rollile vastavust õpetav inimene nõuab, et tehtaks tema sõnade järgi, mitte tema tegude järgi. Lapse eluline vajadus on seotud vahetu keskkonnaga ja teda kasvatava inimesega – tolle reaalsete tegudega – käsutavate, kontrollivate, allutavate sõnadega seda ära ei lahenda ja teiseks ei tee.

Karistatud, rolli suunatud ja vääriti mõistetud laps ei mõista paremini enesest aru saada ega oska paremat/ elutervemat/ teis(t)ega arvestavamat lahendust enesele anda. Vägivaldses keskkonnas elava lapse vajadus ei kao ja see tähendab, et tema vajab, endiselt, enesele lahendust.

Vääriti tõlgendatud ja väärkoheldud laps läheb nn maa alla peitu – ta häbeneb ise ennast – ta häbeneb, et tema on ebanormaalne – ta otsib lahenduse, mida on võimeline varjama, mis näib normaalsemana jne. Laps püüab ennast piirata ja keelata, kuid ebaõnnestub – see toob kaasa eneseviha – Mina oleksin ju, kuid Mina ise vean ennast alt.

Laps, kes vajab ja kasutab lahendust, mis on valeks nimetatud ja hukka mõistetud, elab enesehäbis ja põleb ennast süüdistades - temal ei ole anda endale informatsiooni, et tema oleks, sellisena nagu ta on, normaalne – ümbritsev, ja teda ära seletavad teised, teda normaalsena ei näe, ei näita ega kohtle.

Inimene saab mõista inimest – inimene on see, kes on enese teekonna, teadlikult, vastu võtnud – inimene näeb enese kasvamise teekonda. Tema mõistab iseenda kujunemist ja valikuid – tema näeb, kuidas ta kuhugi jõudis ja sealt edasi kõndis – inimene näeb edasi kasvavat ja muutuvat ennast. Inimene näeb enese valikute tagamaad – seda, kuidas kellegi teise valik teda puudutas ja tema ise enesega seonduva lahendas – ta näeb ka seda, kuidas mõistmise avardumine ja informatsiooni kogumise/ selekteerimise/ töötlemise parem oskus tal paremini ise ennast mõista, väljendada ja samme valida aitas.

Vaimne tasand - selle avatus ja avarus. Vaimsus annab aluse teise inimese mõistmisele – teine kõnnib samal moel, enese arusaamade, vajaduste ja võimaluste järgi. Teisel inimesel on oma infobaas, mida ta kasutab ja Mina, kellena ta Maailmaga suhtleb ning Mina, keda ta enese sees peidab ning Mina, kellena ta olla tahab.

Vägivaldse keskkonna kasvandiku põhiMina tähendab suletud infobaasi – vaimse väärkohtlemise osaliseks saanud inimene hoiab iseenda Mina kohta käivat infokogumikku kiivalt suletuna – ta ei ole nõus seda teiste ees avama ega välises olevat informatsiooni enese sisse integreerima – tema näeb ja kogeb seda ohuna – teda vähendava vägivallana.

Rollide Maailmas elades ja seda ainsaks tõeks pidades, ei tee inimene vahet informatsioonil, mis antakse, temale, rolli suunamiseks ja temalt rolli ära võtmiseks – ta ei erista seda informatsioonist, mis antakse temale, kui inimesele – vaata enese reaalsust, enese sammudega kaasnevat ja võta selle eest vastutus.

Rollide Maailmas on ka Inimene roll – sealses Maailmas on Inimene vähem ja tühine, sest lihtsalt inimeseks olemine ei tee inimesest paremat, üle olevamat, tähtsamat – ta on tavaline ja teistega sama – inimesel peab olema midagi sellist, mis teeb temast erilisema või siis eristab teda vähemana, et tema kõrval olija teaks, kuidas peab temasse suhtuma/ kuidas saab temasse suhtuda – roll on käitumisjuhis selle kohta, mis on selle konkreetse inimese puhul lubatud ja, mis on välistatud.

Inimese poolt kasutusele võetud lahenduste ja teoks tehtud sammude kohal on oluline see, kas inimene liigub edasi oma vajadusi alles hoides või neile vastuseid otsides – kas Mina vajan on pendel = Mina tahan/ Mina ei tohi seda lahendust kasutada või on vastutuse võtmine ja vastuste otsimine – Mina teadvustan oma vajaduse – Mina otsin vastused, kuidas vajadus sündis, miks see alles püsib.

Vajaduste lahendused sünnivad kriisisituatsioonides – vaimne pinge on kasvanud talumatuks, inimene vajab teistsugust/ kohest füüsilist väljendust – tema ise sunnib ja suunab ennast tegutsema - mida Mina ise saan endale anda – mis on Minu võimuses – mis Minu puhul ja jaoks töötab – inimene kasutab seda, mis tundub täitvat tema eesmärki – tema füüsiline tegu on vastus, sõnum, väljendus, vallandus, maandus.

Ebateadliku inimese vajadused pimestavad teda – inimese vaimsus on hämardunud olekus. Inimene, kellel puudub enese teadliku Minaga kontakt, on tagasi pöördunud X vanuses lapse aega. Ärritus - Mina -lahenduse vajadus.

See inimene, kes, kogedes ärritust, alustas teekonda punktist A - vajab oma lahendust, kui punkti B-d – olgu see maha tehtud ja valeks nimetatud ja ära keelatud ja ennast häbistav – inimene kasutab seda, sest tema vajab selle läbi saadavat – pinge langust, kogemust, tunnet, Mina.

Reageeriva inimese mineviku vanus annab teada, kui lühike on punkti B jõudmise ootuse aeg, mida inimene suudab taluda. Mida väiksem vanus, seda kiiremini ta oma lahenduse kasutusele võtab ja seda „näljasem” ta selle järgi on, kui see ei ole kohe võimalik. Ootuse talumatus tähendab, et inimene käivitub enne, kui ta peatub ja järele mõtleb - seega tema ise ei anna endale aega, et enesega aset leidvast aru saada. 

Piiratud mõistmine ja mitte teadlikkus on vaimselt piiratud inimese tunnus – vähendava käsitlemise tulemus – inimene ise on jätkanud enese vähendamist ja häbiks pidamist. See tähendab, et inimese kasutuses on endiselt seesama infobaas, mis tema möödunus – see on tema enda poolt kokku pandud, kuid seda on aidatud teha – last kasvatavad suured on kallanud tema sisse teadmisi, mida laps on õppinud oluliseks pidama – need on aidanud tal ellu jääda, toime tulla ja õigena olla. See on vägivaldses keskkonnas elamise käsiraamat – millisena Mina pean olema, millisena Mind peab saama kogeda, mida ja kuidas Mina ei tohi.

Enese kasutuses olev infobaas on, kellegi konkreetse kohta käiv – see on vägivaldse keskkonna poolt vähendatud Mina jaoks kokku pandud. See - Sina oled - mis käib halona inimesega kaasas – on inimese, Mina olen selline`, teadlikkus – inimese ära tõestatud põhi – see on see, mis tema puhul ei muutu – ei ole inimese võimuses ise ennast ära muuta – seega peab inimene vastama temalt oodatud väljendustele ja tema puhul eeldatud nõudmistele – inimene ise peab ennast kontrollima, et tema oleks õige – mitte iseenda järgi, vaid väliste vajaduste ja eeskirjade järgi.

Nõudmine – ole teine/ piira ennast/ kuuletu/ allu/ vaiki/ vaigista/ peida ära/ saa ise – tähendab, et inimesel ei aidata kasvada ega anta talle enese mõistmise jaoks vajaminevat informatsiooni. Inimene peab olema, X suurusena, enne, kui ta on ise ennast mõistnud ja tasakaalustanud – teatud kindlal moel olema kohustatud inimene ei ole ise endale põhja ladunud – temal puudub kontakt sellise iseendaga – seega saab ta olla pinna peal, sisemuses leiavad aset segadust tekitavad protsessid. Vägivaldses keskkonnas olev inimene peab olema see, kes ta ei ole – selleks, et vältida välises vastuolusid, tuleb inimesel olla konfliktis iseendaga.

Vähendava ja vägivaldse keskkonna paradoks – vähendatu peab olema see, keda on õigus vägivaldselt kohelda – tema teod, väljendused, olemised, oskused, välimus jne annavad selleks põhjuse – tema on selline, keda peab, kui soov ja vajadus tuleb, vägivaldselt kohtlema - see on ära tõestatud argument. See informatsioon võtab vähendatult õigused – inimese tasandilt vähendatu ise teab, et temal ei ole õigust teistsuguse kohtlemise osaliseks saada. 

Vägivaldse keskkonna dünaamika - see inimene, kes on kogenud enese isiksuse vähendamist ja, kes üsna tõenäolist, elab/ suhtleb vägivaldses keskkonnas – see inimene vajab väärtuste hierarhiat ja selle järgimist – see on see, mida vanem õpetab lapsele – Mina olen, meist kahest, tähtsam, väärtuslikum, olulisem – Sina mitte – Sinus ei ole väärtus – Sind ei ole Minule vaja.

Kaks erinevat tasandit lähevad selles kohas risti – laps, tehes nähtavaks enese isiku ja seistes enese eest – ei tee seda eesmärgiga vanemat, kui inimest vähendada – laps annab teada, et rollid on väline - inimene on põhi. Inimesel, hoolimata oma rollist, tuleb teise inimesega arvestada. Roll ei tee inimesest paremat ega väärtuslikku – roll annab võimaluse, mida inimene saab kasutada, enese väärtushinnangutele ja põhi mõtetele toetudes, kuid roll annab ka vastutuse – olla ja jääda inimeseks. Rollide Maailmas tuleb roll enne ja see kaotab/ muudab/ varjab inimese ära.

Inimene, kes on olnud vale, häbi ja allasurutud, kelle põhiMina on jäänud selleks, muutumatuks, nagu teda on kirjeldatud ja koheldud, ei kannata survet – vähendamist selle poolt, kes on temast vähem või sama. See on koht, kus tema ei nõustu alla jääma – seega on see koht, kus tema Mina tõstab pead ja annab teada – Mina olen oluline – Minuga sel moel ei tohi – Sina pead ennast muutma – Sina pead ennast Minust vähemaks vähendama - Mina pean olema tähtsam.

Inimene, kes teab ennast Minana, kes ei muutu – kasutab ise enese kohta käivat informatsiooni siis, kui eluline situatsioon annab talle teada – milline tema on. Ta on endiselt häbi, vale, ebaõnnestunu, väärakas, vähem jne. Tema elu on selline - temaga leiab aset, teda koheldakse, teda vähendatakse, tema ise ei saa, tema peab – tema enda muutumatu Mina on kõige selle põhjus. Inimene on enese sees lõksus.

Enese Mina lõksus olevad inimesed kasutavad – üllatus, üllatus – vaimset ja füüsilist vägivalda – nad elavad ise ennast välja, nad näitavad ise ennast välja, kuid nad ka vaigistavad enda – nad tahavad ära kaotada enese kohta käivad halvad mälestused – enese paha maitse suus. Vägivald on suunatud välja või pööratud enese vastu – see oleneb enese sisse suletud lapse vanusest, oskustest ja võimalustest. Keda näeb laps takistusena, keda on võimalik muutuma panna.

Kui möödunus oli olemas Oluline teine, kes pidi lapsega seonduva eest vastutama, kuid ei teinud seda, kuid lapsel on olemas mõistmine, et lapsel peab selline inimene olema, siis laps leiab sellise teise, kellele oma sõnumit edastada. Kui Olulist teist, lapse jaoks, olemas ei olnud, siis leiab laps selle, keda enesest vähemaks vähendada, et see läbi, teisega võrdluses, ennast paremini tunda. Kui lapsel puudus Olulise teise mõiste või ta jäi sellisest inimesest ilma – olemas on teadmine, et Minu jaoks ei ole – siis laps piirdub ja piirneb iseendaga – laps sumbub enese sisse.

Rolle kasvatav keskkond ei kasvata enese eest vastutust võtvat inimest – inimene ei pea enese sisse vaatama ega taha ta mõista ennast – mida on tal mõista, kui tema on sama ja jääb samaks – õpetuste järgi käitudes ta vahetab rolli ja sellega muudab enesele osaks saavat – teda koheldakse paremini, temast räägitakse paremini, tema teab ennast paremana.

Seda kõike rollidele kirjutatud näitelaval, kuid ei prožektori valguses peesitavate nägude taga – seal on, üsna tõenäoliselt, tema kohta teistsugune informatsioon kasutusel, kuid huvitaval kombel see, alati ja kõiges, ei loe – loeb väline – loeb roll, mis on aktiivne ja millele on kinnitus olemas.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et inimesed ei ole võimelised ega valmis enese tegelikke mõtteid nähtavale tooma – nad ei julge neid eneselegi tunnistada, veel vähem on nad valmis, kellegi teise kuuldes, tõtt rääkima – nende sees olev ei lähe kokku välises väljenduvaga.

Inimene, kes kasutab endale antud lahendust, ei mõtle selle peale, mida see, sellele, kes sellesse on haaratud ja/ või keda vahendina kasutatakse, teisele teeb või teise jaoks tähendab – lahendus on eneseabi, oluline on see, mida, seda kasutades, kogetakse, omada saadakse. Eesmärk pühitseb abinõu.

Vägivaldses keskkonnas on tavaline, et tervik on lõhestatud kaheks või enamaks osaks. Seega on tavaline, et osa olijatel tuleb pool valida ja, kellegi vastu olla – olles oma, olla selle oma vastu, kes on vaenlaseks nimetatud. Seega on tavaline, et keegi jäetakse, kusagilt, välja - keegi on kellegi jaoks vale – keegi on üle. Kõik kõigiga ei sobi ja kõik kõikjale ei mahu.

Vägivaldse keskkonna huvitav fenomen – algne tervik on olemas ja selles osalejad omade rollinimedega väljakul – kuid selle jaoks, et muuta enesega seonduvat ja tagada enesele vajaminev roll ja sellega kaasnev – leiab aset terviku osadeks jaotamine. On olemas, keegi, kes peab ennast ühise omanikuks ja tema nimetab selle, mille alusel enesega ühte võtab ja enesega koos olla lubab.

Selle inimese põhivajadus määrab tervikus aset leidva ja taseme, millel ühist teostatakse. Vaimne ja füüsiline vägivald tähendab seda, et kõik osalejad on olemas ja samas, kuid ühe ees on piirid ja temale on seatud reeglid, mida teistel ei ole. Eraldatu on, kuid teda ei ole – tema ei ole teistega sama ega saa seda olla – teised, öeldes Meie – nii eraldatuna, kuid ka temaga koos olles, on tema vastu – seda ka siis, kui nad naeratavad ja on vägivalla, näiliselt, kõrvale jätnud.

Ühise omanik vajab enese rollile kinnitust – mida vähemana tema ennast tunneb ja näeb, seda vähemaks ta eraldatut käsitleb. Lahendus, harjumus, sõltuvus. See on vaimse tasandi surve – informatsioon, mis tuleb vastu võtta ja söödavaks teha – hästi kasvatatud laps usub enda kohta räägitu tõeks ja enese kohtlemise õigeks – Mina olen selline`.

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et üks on tipus ja tähtis – teised on vähemad, kes on temaga või tema vastu – tema esitleb neid vastu olijatena – see annab põhjuse ja õigustuse enese valikutele. Pere/ suguvõsa peaks olema ühine ja sama kõigile – peaks, kuid sageli ei ole seda. See tähendab, et see, mis peaks olema vaba ja loomulik, on tingimustega – saab olla, kuid ei pea olema.

Lapsele on oluline suhe enese jaoks Olulise Teisega – see on see, kes peaks olema lapse laiendatud Mina. Lapse mõistes on laiendatud Mina see, kes on lapsega sama – see on inimene, kes mõistab ja toetab teda. Vägivaldses keskkonnas ollakse lapse jaoks olemas ja teda toetatakse ka, kuid seda saadab vaimne vägivald – antut ja oldut ei nimetata loomulikuks eluks, vaid kohustuseks, mida ise endale ei valitaks - seda nimetatakse võlaks, mis kohustab olema andjale meelepärane.

Inimese vähendamine on seda valusam, mida enam on neid teisi, kes on sellest haaratud ja, kes aitavad sellele kaasa – iga lisanduja teeb üksindust suuremaks – laps kogeb seda nii, et tema kõrvalt lahkutakse ja teda jäetakse üksinda – laps tajub ja näeb enese üksindust – teised on samas, kuid ei temaga.

Laps ei mõista seda muud moodi tõlkida, ka vaimne vägivald aitab siin kaasa – põhjus olen Mina – Mina olen selline´. Laps ei mõista, et tema ümber olijad on enese vajadusest sõltuvad inimesed – need on inimesed, kes ei muutu, kuid nad suudavad enese elu ja enesele osaks saavat muuta – nad vajavad rolli, nad vajavad tähelepanu – seega nad nõustuvad tingimuste ja mängureeglitega.

Vajadusega inimene on valmis hülgama, lõhkuma, valetama jne, et teda parema valguse sisse tõstetaks ja teda ühise omanikule lojaalsena nähakse – see on tema eesmärk. See, et tema kellestki lahti ütleb, kellegi vastu on, eraldunud grupi põhi mõtetega ühineb ja neid ellu viib, teda ennast ei häiri – need on võimalused ja lahendused, et saavutada enesele vajalik tulemus.

Oma vajadusest sõltuvuses olev inimene teeb ja valib olla, sest tema tahab sel moel teha ja sellisena olla – ta ei küsi, miks Mina tahan sel moel/ miks Mina valin sel moel – mis on selle taga – kas see on parim lahendus – kas see teeb Minust parema inimese või ei. Ta ei küsi ega vaata, mida Minu vajadus teeb Mind ümbritsevatega – mida Mina neile teen.

Vajadusest sõltuva lähedal olija/ lähedal olnu ei saa aru – Kuidas võis teine, Minule, nii teha – kas tema siis Minust ei hooli – kas tema ei mõelnud Minu peale. Tõde – ei hooli, sellisel tasemel, et mõista tegelikkust – ei, ta ei mõelnud – teine ei teinud Minule – teine kasutas Mind, vahendina. Teine ei mõelnud, et kuidas teda kogeda on, vaid enesele vajalikule – sellele, mis kaasnes tegemise/ valikuga.

Tegemine oli tulemuseks vajalik – kellelegi teisele osaks saav oli sellega kaasnev – tegijal ja kogejal on erinevad vaatenurgad. Enesele olulise võtmine, loomine, tagamine – selle nähtavaks tegemine annab teada, kui sügavale inimene oma vaimse allakäigutrepil on astunud – milleks tema võimeline on, millal ta peatub ja millisena ta oma oma lahendust kasutab – häbenedes, õigust nähes, nautides.

Vägivaldse keskkonna omadus – vägivalda teostav nimetab oma tegevust õigeks, vältimatuks, õiguseks – tema teisiti ei saa – tema peab, sest tema saab ja tahab. Vajadus – inimene ei mõista, et vajaduse lahendus ei ole see, mida tema peab saama teostada – tema vajab tulemust – inimese vaimne piiratus annab teada, et tema ei oska enese vajadust ise endale sõnastada ega enesele teistmoodi lahendust anda – ta on suletud tsüklis – ajas sisse tallutud rada süveneb ja lahendus saab Mina osaks.

Vaimne vägivald jätab haavad, mida on väga raske parandada – neid ei saa enese seest välja võtta ega olematuks teha. Kõigepealt tuleb need üles leida - tuleb aru saada vägivalla olemusest ja sõnastada selle teoks tegemise viisid – tuleb teha selge vahe vägivalla ja vägivallast vaba Maailma vahele – see tuleb tõeks tunnistada ka enese sees.

Enese sisemusega ongi kõige raskemad lood – vägivald kinnitas inimese halo olemas olemist. Vägivaldne keskkond ei kinnita inimesena olemas olemist – tegelikult kinnitab küll – ta hakkab inimest vähendama, valeks nimetama, eraldama, karistama, rolli suunama – vägivald on suunatud inimese isiksuse vastu selleks, et teha temast kuulekat ja magavat vahendit.

Inimese kasvamine, vanast välja, on raske, sest vägivaldsest keskkonnast lahkumine tähendab enese vastu teostatud vägivalda – Mina ise, jätan iseenda ilma – Minul enam ei ole – Mina enam ei saa – Mind enam ei ole. See on harjunud tegevus – Mina sellisena` nägemine, ühise Meie sisse uskumine ja ise enda vähendamine – kui ei ole teed, siis ei ole ka kuhugi kõndida.

Vägivald on tähelepanu, millega inimene on ära harjunud – ta on sõltuv selle tsüklitest, mis annavad talle teada, mis on ja mis tuleb. Inimene on sõltuv oma vajadusest uskuda, et tema saab sellest kohast selle, mida tema jaoks sealses ei ole – on, kuid Mina ei saa – on, Mina võin saada - Minul on lootus. See tähendab, et vaimne vägivald on jätnud jäljed – inimene talub vägivalda, sest see käib tema elu juurde.

Väikese lapse valu – Oluline teine tegi teo, valis lahenduse, teostas väljenduse, mis ei käinud kokku tema rolliga. Laps, kellel puudub mõiste – inimene – ei oska eristada rolli ja inimest – laps on kinnitunud rolli külge ja seega seda kandva inimese külge – Mina olen – Minul on. See tähendab, et laps ei tea ega näe teisi võimalusi – seega neid temal ei ole.

Ehmatus – Kuidas Minu Ema/ Isa sai Mind lüüa – toob kaasa vastuseta küsimuse - Kas Ema/ Isa siis Mind ei armastagi? Kestev vägivald ei kaota seda küsimust ära – laps ise ei anna sellele vastust, mis on temal olemas – inimene saab armastada, kuid inimene saab ka lüüa – reaktsioon oleneb sellest, kes, millises vanuses ja millise eesmärgiga lapsega suhtleb.

On tavaline, et vägivalla tagajärjel norgu jäänud laps kaotab olemas olemise mõtte – tema on, kuid teda ei ole – see on vaimne ülesanne, millega tema toime ei tule. Laps käib Ema/ Isa juurde – Lapsel on (peaks olema) Ema/ Isa olemas – kui on, siis on laps normaalne. Vaimselt väärkoheldu jaoks on rolliseotus eluliselt oluline, kuid tema ise ei ole rollipartneri jaoks õige ega oluline – laps ei tea, mida selle informatsiooniga peale hakata.

Kuidas sai teine, Minule, sel moel teha – kuidas sai teine, rollis olles, Minule, rollis olevana, sel moel teha!?!?! Vastus – see, et teine tegi, on fakt ja ka see on tõsi, et teise poolt nähtavaks tehtud informatsioon haavab – teine nägi halo, kuid ei näinud inimest – haloga suhelnu komistas inimese otsa ja oli nii nagu tema isiklik harjumus teda juhatas.

Vägivald on vähese vaimsusega inimese lahendus – see on piiratud mõistmine. Vägivalda kasutanu jaoks ei ole vahet, kelle vastu – ainult temast üle olev roll peatab ja annab teise suunise – sama ja vähem olija annab vabaduse, enesele vajamineva, väljenduseks. Just a buisness – ei midagi isiklikku ega ole, midagi, armastusega pistmist – vägivald, kui hammaste pesu – loomulik ja vajalik.

Ära võta vägivalda isiklikult – see on raske ülesanne ja vahel tundub, et seda on võimatu teostada. See oskus nõuab inimesena olemise teadlikkust – reaalne Mina ja inimõigused – muudetamatud ja püsivad. See oskus vajab distantseerumist, rollidest, ja keskendumist inimestele – Mina, inimesena – teine, inimesena. 

Inimene ise valib, kas inimesest, kes teda sünnitas või temale osa andis või temast osa on või kes talle sugulane on - tuleb ja saab tema rollile partner või ta jääb inimeste vahelise suhtluse juurde - ühtesiduv roll on lähedus, milles teisega kokku ei saada - vägivalda kasutav teine ei austa partnerit ega suhtu võimalusse lugupidavalt. See on inimese õigus valida enese ellu ja kaaslaseks see, kelle jaoks on tema oluline - mitte vähendatuna, vaid just sellisena nagu tema seda on.

Marianne

11.12.2025.a