Olin kogenud ühisel teel takistusi – oli olnud võimetus olla soovitu ehk ühte oodatu - teis(t)e ootustele vastav – energeetilised tasapinnad olid erinevad, sest ühes olijatel olid erinevad eesmärgid ja ülesanded, olemised ja tõekspidamised, mis pidid justkui, ühist ja/ või ise ennast, edasi aitama, olnut selgitama ja enda valikuid õigustama – enda õigena olemist ära tõestama – endale vajaliku olemise tagama.
Kogesin tagasi tirimist, maha tallamist, kõrvale lükkamist, vaigistamist, olemas oleva ja tehtu eitamist – oli olnud, pikaajaline, edasi mineku takistamine – paigal hoidmine. Ei oldud valmis muutusteks, ei tahetud muuta ega muutuda – välditi enese otsa ja sisse vaatamist. Oli olnud ühine, et teema pidi olema teises – tolle vale olemine oli põhjuseks, miks ei tahetud/ saadud, iseendana, olla samas.
Koos teis(t)ega ei saadud või ei osatud ausa ja eheda iseendana olla - kuid see tähendab, et tegelikult ei valitud sellisena olla, kuna midagi oli tähtsamat – keegi teine oli palju olulisem. Oli olnud vajaliku tunde vajadus – kindla rolli kogemise soov – kui Mina olen KES, siis mina saan selle, mida vajan – kuid selleks, et saada olla, see enese jaoks vajalik Kes, pidi enne seda, kellegi teise jaoks, õigena olema – pidi teisele, vajaliku tunde jaoks, vajalikus rollis olemas olema. Ühesolijate vajadused olid samad ja ka erinevad, kuid üks oli kõigil ühine – selles, teise jaoks vajalikus rollis mängimine tähendanuks iseenda vähendamist – teine sai olla olemas st tõusta kõrgemale, kui ise ennast madaltati.
Lõpuks sai selgeks, et ei olnud mõtet kedagi teist, olevast ja olemisest, ära päästa – viia endaga kaasa ja hoida kergemas, kui ise ei tahetud või veel ei saadud. Oli olnud, enesele liiga tegev, ponnistus, hoida kedagi teist seal, kuhu too ei olnud ise veel kõndinud ega kuhu maani kasvanud – see kõik oli tulnud enese arvelt – see ei olnud koos töö, vaid teise eest ja enese jaoks töö tegemine ajal, mil teine tahtis midagi muud, kellegi teisena ja kusagil mujal olla.
Sai selgeks, et see seal, selliselt valinud teisega koos, ei olnud minu koht – mina ei saanud olla seal see, kes ma olen ja valin olla – minul tulnuks, jätkuvalt, ennast kontrollida, et mitte rikkuda teise poolt kehtestatud reegleid – teise tunde piire. Jah, need, mis teist ümbritsesid, ei olnud tema Mina piirid, vaid tema TundeMina piirid, mis muutusid vastavalt tolle teise tujudele ja vajadustele. See tähendas, et minul tulnuks nö sõjata rahus olevas seotuses olemiseks, olla, sobiva ja õigena, teise poolt loodud raamides ja mängida teise poolt loodud etenduses, teisele vajalikes rollides.
Oli huvitav seik, et eraldi olles, kõnniti kõrgemas ja helgemas energias – kuid koos olles madaldati ja madaltuti. Mis tähendas tegelikkuses, et vähendades, ise ennast, vähendati teist ja ka vastupidi – vähendades teist vähendati iseennast. Oli tahtlikult tekitatud kestev kaos – ei tunnistatud iseenda ega teise kohta – olemas olemist ühises – vaba ja võrdsena – arvestavana ja hoidvana – vastutust võtnuna. Käis võimuvõitlus ja toimus võistlus Mina-de pärast ja TundeMina-de eest.
Kaos oli tähendanud kokkuleppeliste reegliteta ühises koos olemist – igaüks oli valinud taktika ja elluviidud lahendused enese väärtushinnangute alusel ning iseenda ja/ või olulise teise vajadustest lähtuvalt – meeskonnas olijad mängisid teineteise vastu – oldi väljas enese eest.
See oli toonud kaasa olukorra, et teine ei tohtinud endale saada ja/ või iseendal ei lubatud kasutada võimalust olla teisega sama või üle. Oli olnud hirm ja tegelikkus, et teine kasutanuks enese nn vaba olemise võimalust ära, et astuda vastu ja/ või vähendada. Oli olnud kogemuste jada, et enda sama või justkui üle olemine oli kaasa toonud vähendamise, sest teine ei tahtnud (ei talunud kogemust) olla võrdne. Teise jaoks oli laual kaks varianti – kaotus või võit – endale vajaliku rolli kaotus või iseendana ehk TundeMinana olemise võimalus.
Sellest tulenevalt oli pidev valmidus sõjaks – kui enda jaoks valet ühendust lõhkuja TundeMina sai puudutatud ja vähendatuks määratu/ nimetatu ei vähendanud ise ennast, siis andis lõhkuja lahingu, et, suurelt, vähendatule näidata ja kõigile ümbritsevatele demonstreerida kumb on üle, kumma sõna ja tahe jääb peale – jõuga selgeks tehtud, et tema dikteerib tingimused ja koos olemise reeglid. Vähendatule tähendas see kohustust osaleda, võimaluste kohaselt, lahingus, et tagada iseenda allesjäämine, jõudmaks hetkeni, mil teine enam ei vali sõdida.
Oli olnud enda tasa lülitamine – ennast alal hoidev instinkt – möödunud aja mustrid. Oli olnud kogemus, et ühes kasvamine oli ohtlik ja võimatu – erinevus mustritest ja ise olemise pea tõstmine suruti maha, seda halvustati ja naeruvääristati ning näidati valedena – seda ei võetud ühise tugevusena, vaid vale olemisena – suhteomanik tundis ennast ohustatuna – tema jaoks ei olnud võrdsust, vaid enda kõrval oleva kasv tähendas enda vähenemist – enese vähendav hinnang iseendale. Kohustusega kantud koos olemine pidi alluma suhteomaniku kontrollile ja suhte seotusest tulenev rollipartner tema jõule ja võimule - Kui Mina valin, siis oled olemas, kui ei vali, siis Sind ei ole!
Olin püsinud paigal ja paigas – olnud kuulekas ja järgiv. Olin tahtnud kasvada iseendani – olla parem sellest, kellena mind nähti ja näidati. Olin soovinud olla see, kellena teadsin ja aimasin end olevat. Oli selge, et ühes seda ei saanud, kuid olnust välja kasvamine tähendas teadmatust – teistest eraldi astumist – ära olnud aja, kui iseenda, maha jätmist – ees ootavat üksindust.
Hirmu tõttu hoidsin ise ennast samas – vaigistasin, keelasin, kaotasin. Oli olnud uskumus, et üksinda olemine tähendab karistust – teiste poolt määratud hülgamist – tegelikkuses ju selle sama kogemist, mida teised tegid, kui koos olime. Koos olin justkui olnud siiski koos – eraldi seistes pidin olema täiesti eraldi - uskusin, et sel moel valinuna viisin teiste otsuse ise täide - justkui kinnitanuna nende poolt tehtud otsuse põhjuste õigsust.
Ühel hetkel otsustasin ära, et enam ma ei vali jääda ja vanas edasi olla - oli aeg vaadata otsa teadmisele - Kes olin Mina – iseendana – erinevate rollide sees ja taga. Ja siis sellele, millises rollis olime, teis(t)ega, laval kokku saanud. Teha endale selgeks, kes ja kas üldse valis ühendava(te) rolli(de) erinevaid külgi ja võimalusi – teineteisega, kui rollipaaris olevatena – koos olles ja ühes edasi kasvades või ei valitud, kuna tegelikkuses välditi koos ja rahus olemist.
Selgus, et oldi olnud kunagi ja mingil ajal, mingil põhjusel – kuid see aeg oli saanud läbi, et teha ruumi uutele valikutele ja uuele olemisele. Selgus, et koos kasvamist ei olnud – koos kasvada ei soovitud. Seega, oli aeg lasta lahti – lasta teisest, kui olulisest iseendast, lahti – mõista, et ühendav rollinimi jääb ja mingil tasemel seotus ka, kuid see ei ole enam põhiroll ega peamine – eluline eesmärk. Eraldi olemine – enese teel kõndimine – on hea ja õige valik iseenda jaoks.
Sai selgeks suhtemuster – kui teine tahtis, endale vajalikul põhjusel mind, vanasse ja ära olnud aega tagasi viia või enda tunnetega, tunnete väljaelamiseks, tirida tunnetelahingusse või ühisest välja lükata – siis seni olin selle tõlgendanud ohtlikuks. Ohtlik tähendas hirmu – enese pärast. Hirm tõi kaasa tõiga, et puudus eneses selgus – Kes mina olen - milline Mina, teisega koos mängivas rollis olevana, olen. Valides osaleda, teadvustamatult, teise poolt lavastatud etenduses, oli teine olnud see, kes nimetas mind olema – teine oli valinud minule rolli. Teine valis endale sobiva rolli ja esitas oma sõnad ja suunas energia, et mina teeksin sammud kaasa – olin nõustunud – teise eesmärkidega.
Mustrist teadlikuna on võimalus valida - kas lähen mänguga kaasa või seisan jalad maas. Teine võib olla ja võib valida olla või valida mitte olla – kuid on selge, et mina olen Mina ka siis, kui teine ei näe ega taha näha mind, minu, minana. Ongi eneseteadlikkuse proov ja enese selguse eksam olla mina ise ka siis, kui on olemas keegi teine, kes valib mind nö peegeldada valena – et justnagu oleksingi nimetus see või too - on hinnangud ja arvustused, et - Näe vaata, milline Sina oled! Stop - enesest teadlik olemine – teise tunnetepeeglis ei ole nähtaval mina, vaid teise vajadusest, olla enese jaoks oluline Kes, lähtuv valik.
Seni, kuni suhteseotus oli eluliselt oluline olnud, kogesin, et mina olen küll Mina, kuid teisega koos ma ei olnud seda – koos olles oli enesekaotus – sellest tulenevalt oli hirm teise ees – too teeb midagi, too valib olla kuidagi ja see kaotab mind ära. Kuna teine ei püsinud – ta pendeldas, enesele teada olevatel põhjustel või alateadlikult, erinevat rollide ja sageduste vahel. Ta tegi seda ettehoiatamata ja ootamatult – minu jaoks ärevust tekitavalt, sest olev, st partner meid siduvale rollile, kadus ja taastus kaootiliselt - minu kontrollile allumatult ja minuga arvestamatult.
Oli olemas kogemus, et teine võis kaduda ja enam mitte valida taastuda, kui ta ei tahtnud hoida seotust. Sündis uskumus, et teine oli suhte omanik - temast sõltus minu olemas olemine. Valusa mälestuse energeetiline jälg - valinuna teistsuguse rolli ja lahenduse osutusin mina üle olevaks – minule ei olnud kohta ja mina ei saanud tähelepanu. Kuna olin olnud osaline teise etenduses, siis olingi, ilma rollipartnerita, ära "kadunud", kuna oli puudunud enese selgus – Kes Mina olen – et olla iseendana olemas ka siis, kui teine teeb, mida iganes ja valib seda, mida tahab.
Mida enam püüti, ise ennast või teisi, enda jaoks valest ja enese teed takistavast ühisest lahti ühendada, et iseenda tähelepanu saaks mujale koondatud ja oleks võimalus endale sobivates rollides, endale sobivate rollipartneritega, endale sobivaid mänge mängida, seda rohkem hakati teis(t)e tegemistele ja olemistele tähelepanu pühendama. Näiliselt kokku olid jäänud inimesed, kel polnud ausust öelda välja, et - Mina ei taha ega vali tegeleda enda sammude tagajärgede korda tegemisega.
Sellepärast tuli nimetada ühine Vale – kelle pärast ei saa – too ei tee ega ole õigesti ja sellepärast teised ei saa – pidav põhjus, miks ise ei pea midagi tegema. Lapsed liivakastis – koristamise ja korda tegemise kohustuse saab kellegi teise kanda jätta – sellele, kellele ei jätkunud (st ei pandud) tooli või kes ei suutnud tõestada enda süütust, sest otsus oli juba ära tehtud.
Minus oli olnud hirm, jätta seljataha see, mis kunagi oli olnud olemas – sest ma ei teadnud, kas saan tagasi minna, et vanas rollis olemist, kui iseenda olemas olemist kogeda, kui eesolev ei peaks osutuma õigeks, sobivaks, heaks - minu minaks. Samas ma ei teadnud, kuhu, edasi, tulnuks vaadata – seega vaatasin sinna, kus minust oli juba ammu lahti lastud – kust mind jätkuvalt lahti tõugati.
Olin suunanud oma tähelepanu ja andnud oma energia, et muuta see koht, kust ise ennast lahti ühendasin, endale sobivaks, kui ilmnenuks põhjus, et on vaja tagasi minna. Ühes olemine oli olnud eluliselt oluline – sest olles üksinda ja saamata seda, mida vajasin, näis kordades suurema kaotusena, kui iseendana olemisest ja valimisest kinni hoida, sest siis ei saanuks ma enam osa sellest, mis teis(t)el olemas ja anda oli. Uskusin, et ise olin vähem ja väärtusetu - teised olid mind loonud ja minule andnud.
Oli kogemus, et eraldi seisvana, jäävad enese vajadused rahuldamata – oli olnud tundevajadus – olin vajanud toetust sellele iseendale, kellena end tundsin ja nägin. Olin seisnud, karistust kandvana, nurgas ja näinud pealt, kuidas teised olid ühes olevatena rahus ja rahul - nende jaoks ei olnud ilma minuta olemine kaotus. Olin kõrval, kuid ei saanud osa sellest, mida minuga ei jagatud.
See, et ma ei tahtnud seda kogemust uuesti kogeda – sama näha – ise ennast eraldi ja ohus olevana näha – sundis mind olema suhteomanike jaoks „õige” ja ütlema Ei iseendale. Minust sai tundesõltlane ja, teisele tundesõltlasele, kaassõltlane. Tänases annan au iseendale – taastan enese sõnad ja seisan iseendana – see, et ma ei jäta kõrvale enese vajadusi ega tunnista valeks enda tundeid – ei muuda mind halvaks.
Tolles ajas tähendas Hea Lapsena olemine valetamist ja iseenda hülgamist. Teise valik ei olnud olnud minu valik. Teise valiku tagajärgede kogemine ei olnud minu jaoks hea – minule jäi, olnust, alles vähem, kuna teisel ei jätkunud ressurssi minu jaoks – sel moel sündisid minus vajadused või süvenesid juba olemas olevad, mida mina ise, tolle ajas, ei saanud lahendada. Seal ja siis olin ma väikene laps – kes oli samas olevaga võrdne, mis siis, et see ei olnud igas asjas samasugune võrdsus. Seal ja siis oli minu, kui lapse, heaolu ja vaimne tervis vanema vastutus ja hool – mina ei oleks pidanud oma tundeid üksinda lahendama ega karistuse või nimetamiste hirmus neid varjama ega kandes kohustust, kinnitades enda jaoks valet, olema tundesõltlase ohver. Minu vajadustel ja tunnetel oli ja on õigus olemas olla – tõde on, et tolle ajas tuli teis(t)e heaolu minu arvelt.
Marianne
19.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar