Oh seda tunnete pillerkaari – tulede virrvarri – ennast kaotanud ohvreid, kes solvunutena seismas ja oma aega ootamas – lava vabanemist ja õiget tähelepanuvalgust enese jaoks vajamas. Solvumine on enese tasa lülitamine ja suletuna hoidmine – see on ehmatava ja/ või vägivaldse enesekaotuse üle elanu omandatud lahendus – korduv ja ajas süvenev reaktsioon – enese jaoks vajaminevat rolli ei ole – enne ei ei lubata/ anta/ taastata ennast lavale, kui saadakse vajaminev ja/ või õige stiimul – tähelepanu sellele rollile, kellena olemine sobib/ on vajalik.
Solvunu sees elavad mälestused – seal kohas kaotasin iseenda, sellega koos ei saanud iseendana olla, seal ei lubatud iseendana väljenduda, seal karistati iseendana olemise eest. Olid reeglid, mis ei lubanud. Olid asjalood, mis ei soosinud. Olid kaardid, mis võitu ei taganud. Oli keegi, kes keelas. Oli keegi, kes vaigistas. Oli keegi, kes takistas. Oli keegi, kes eemale tõukas ja lava ainult endale haaras.
Solvumine – on jahmatus ja on kaotus ja on kurbus ja on ka kadedus ning viha – KUIDAS sai teine sel moel teha – too ei valinud olla minu poolt valitud/ vajaminevale rollile partneriks – too ei valinud mind endale rollipartneriks – too valis minu rolli endale – too sundis mind olema teine, kui tema tegu, olemine, sõnad takistasid mind olemast soovitu – too ei näinud mind sellisena nagu teadsin end olevat/ tahtsin end tunda!!!!
KUIDAS sai, kellegi teise otsus ja väljendus inimese poolt valitud rolli kaotada või teda, tema enda poolt soovitud, rolli valimast takistada – KUIDAS sai teine, inimesel, iseendana olemise ära keelata? Ei saanudki – teine ei kaotanud inimest ära – inimene ise valis endale teise rolli – inimene ise vahetas enda olemise ära – inimene ise lasi iseendast lahti.
Kui teine astus ühisele lavale või lahkus sealt või heitis, seal olles, endalt seljas olnud rüü – oli sellisena nagu tema valis olla – siis ei olnud see märguanne ega kohustus olla, teise poolt valitud rollile, vastaspartneriks või inimesele ettenäidatud rollis mängida või lavale astunu rolli endale tahta või laval tarduda ja olla seal lihtsalt olemas või ka lavalt lahkuda – justkui, kohata jäetuna, minema löödult.
Laval ei pea olema teineteise jaoks partnerid ega valitsema seal harmoonia ega tehtama koostööd – konkreetsesse hetke ega lavale ei pea üldse mängima jääma. Inimene, iseendana, ei ole kadunud ega kao – ta on endiselt olemas – sellena, kellena valis ja valib olla, ka siis, kui teine ka ei vali olla selle rolli partneriks, ei vali seda rolli näha ja tunnustada või tahab, oma tegevusega, inimest, seda muutma sundida.
Sellised hetked on enese proovile panemise kohad– enese selguse ja teadlikuse koht – mida ja kuidas inimene teeb, kui teine valib endale, inimesele/ inimesega, mitte sobivas rollis mängida. Kui, teise poolt valitud roll, ei ole enesega sama sagedus – on vähendav, tume ja lõhkuv, milles ei ole kohta selgusele, valgusele ega mõlemale, siis see ei ole teadliku inimese hetk ega lava – ennast ei pea madaldama ega lõhkuma ega valima energiat, mis ei ole enese Mina.
Kui on suhte selgitamise koht – mõlemale tasakaalu ja ühise tasapinna otsimine, siis on võimalus teha vahe rahu – astuda lavale varjus olnud rollides – jagades nendena oma lugu ja kuulates teise omi - kes me olime, kes me oleme, kes me teineteise jaoks oleme, kellena ei soovi olla, kellega ei soovi koos olla ja kellena me valime edaspidisises olla – iseendana ja teineteise jaoks – ausalt ja tõeliselt panustades.
Kuid, kui teine turmleb ega jää paigale – vaid vahetab ja heidab rolle – väljendab lõhkuvaid tundeid ja teostab enesekaitset, siis ei ole kohta rahule – ilma rollideta rahule, siis on lahenduseks enese rolli selgus – kindlad piirid, eesmärk ja teostus – kokkupuutumine ja koos olemine ainult selles teadlikkuses siis, kui teine valib sõja ja vähendamise.
Laps kaotab enese piirid, kui talle õpetatakse drillitud viisakust ja käituma Hea Lapsena – olema sõnakuulelik, järgima reegleid ja kontrollima ise ennast. Hea Laps ei vali tunda tundeid, mis segavad teisi – tema on õige. See on roll, mis arvestab teistega – seab teised ja nende tahtmise esikohale. Hea Lapse roll ei aita iseennast. Hea Laps, kes arvestab teistega ja on teiste jaoks õige, kaotab kõige sagedamini ise ennast – teised ei ole temaga head. Elu ei ole õiglane. Hea Laps võib ja saab olla väga hea solvuja – tema ei saa ega ka tohi olla vale, halva, eksiva, ebaõiglase, ülekohtuse inimese rollis.
Ei ole vaja lavale õiget teist, et olla see Kes ollakse/ valitakse olla. Igal teisel on oma põhjus, eesmärk ja ülesanne, miks ja kuidas ta valib olla. Teda ei pea enesele sobivaks ega õigeks muutma või kohandama või lavale kohale tooma ega sinna seisma panema ja teda seal kinni hoidma - „õiges” rollis olijana mängima sundima – õige isana, õige emana, õige õena, õige lapsena, õige inimesena, õige mehena, õige naisena, õige sõbrana jne.
Teekond iseendani on, läbi erinevate rollide, enese tundmaõppimine – see on teada saamine, kes ja milline ollakse või ei olda – valitud olemised on edasi kasvamine, uued teed/ kogemused/ inimesed. Teiste muutumine, muuta proovimine, tagasi ootamine on paigal seismine – oli uskumine, et solvumine aitab teostada enese tagasi või enesele vajamineva olemise saamist – sellist lahendust ei ole vaja – keegi teine ei saa inimest muuta, minevikust tagasi tuua ega õigeks luua – selline uskumine on tähendanud tähelepanu sõltuvust. Enesest mitteteadlik olemine tähendas iseenda, kui mingi kindla rolliga, samastumist ja seega, oli iseendana olemine, valest ning loomulikult ka õigest ja vajalikust, tähelepanust sõltuvaks tehtud.
Marianne
04.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar