Teelahkmele jõudes või ennast sealt avastades on inimese ees valik - milline roll ja mille jaoks endale valida - kellena ja millisena olemine valida. Kui seal, kus ta on ja see, kellena ta on valinud olla, talle ei meeldi või ei sobi või ta enam ei saa sellisena olla – see on olnud tema jaoks paha ja vale, tal puudub enda rollile (sobiv ja vajalik) partner, temalt oodatakse midagi ja kuidagi muud – siis tuleb temal endal teha midagi – valida oma olemine – teha teadlik olemise muutus.
Iseenda tegelikku vanusesse ja aega kohale jõudmine on teadmine - Minu pärast ja jaoks ei pea mitte keegi mitte midagi – mina ei ole enam Laps – elu ei ole eluohtlik koht ja aeg. See mõistmine tähendab, et käsil on täis kasvamine. Vajaliku läheduse ja tunde puudumine, olevas, ei sea inimese elu ohtu – puudujääv või teistsugune tähelepanu ei kaota iseennast ära – inimene ei kao, ilma olulise teiseta, ära – tema on ja jääb alles.
Täiskasvanu aeg tähendab, et olemas olemine ei ole eluohtlik seisund – ise oma elu elamine on vastustus ja võimaluste vabadus. Täiskasvanuna olemine, elamine ja valimine tähendavad vastutuse võtnud inimese vaatenurka ja tegusid. Elu ja olemisi pealesunnitud kohustustena nägemine ja kogemine on lapse tee ja valik – keegi teine on juba või peaks seal olema see, kes täidab esile tõusvaid soove ja teeb korda, tagab ressursid ja vastutab tagajärgede ning ühise, sealhulgas ka Lapse, heaolu eest.
Inimesed, kes kannavad iseennast, kui kohustust, ei võta vastutust eneses ega enesega toimuva eest – iseenda välja elamise mooduste, lahenduste ja tagajärgede eest. Need on Solvunud Lapsed, kes on tahtnud jätkata samal moel nagu varem - elada lapse aja lapsena ja proovida, kogeda ja omada elu erinevaid maitseid sel moel, et keegi teine peab neile selleks vajaliku andma, et keegi teine peab selleks vajalikuna olema, et keegi teine peab tagajärgedega tegelema - just nii saab Laps olemas olla.
Täis kasvamise teel selgub, et seda teist ei leidu - enese poolt loodu oligi oma ja seda peab haldama ja valdama. Kui suur, Lapsena, proovis ja ei tahtnud. Kui suur, Lapsena, koges ja ei tahtnud, siis ei kadunud nn vale ära – tema tegude tagajärjed jäid tema enese kanda. Tema ise oli see, kes tegi oma valikud ning siis selgus, et tema ise ei saanud neid olematuks teha.
Veel selgus, et lapse aja lahendused ei tööta, sest suurel ei ole seda, kellele protesteerida, kelle vastu ennast suunata või kelle jaoks Õige ja Hea Laps olla nii, et too oleks Täiskasvanurollis ja võtaks suure Lapse ning tollega seonduva enese kanda. Laps, kes peab elama täiskasvanu elu, võtab enese elu kohustusena – tema peab seda senikaua kandma, kuni tuleb täiskasvanu ja teeb oma tööd edasi – võtab vastutuse ja Laps saab oma rolli tagasi võtta.
Laps, kes ei saa olla Laps enese vajaduste ja mõõdupuu järgi, solvub, et peatada, enda jaoks, "vale" aeg. Selline Laps valib endale toeks viha, sest see tunne aitab kanda, tema jaoks, liigset raskust – korduvat kogemust, et enese jaoks vale olemist ja sellega seonduvat elu, ei saa, kellegi teise õlgadele panna ega lihtsalt ära anda – oma elust ei saa loobuda - ka valest ja ülekohtusest mitte.
Selline Solvunud Laps, valis siis, kui keegi tuli tema juurde tagasi või möödaminnes küsis – et, kuidas läheb või tahtis jagada oma elamise kergust ja näitas head ning toredust ka Lapse elus – sai tormi osaliseks. Too inimene kohtas seletamatut ja mitte asjakohast reaktsiooni, sest Laps valis reageerida vihase ja raevununa – Solvunud Laps valas ennast välja.
Sel hetkel, kui leidus teine inimene, kes pööras tähelepanu suurele inimesele enese kõrval, sai too, hoopiski, kontakti Solvunud Lapsega. Võimaluse avanedes ja/ või vajalike sõnade kõlades lõpetas Solvunud Laps ootuse ja temast vallandusid, kui väikese lapse sisemusest – hirm, pinge ja ärevus – Laps näitas välja selle, mida ja kuidas talle oli ülekohut tehtud – tema oli kogu see aeg kannatanud, sest oluline teine ei olnud seisnud oma koha peal – Laps pidi tolle asemel ise olema ja ise tegema.
Sõnad kõlasid ja tunded voolasid välja - tormlev paha meel või kurblik kaeblemine kestis, sest Laps ei saanud aru, miks keegi teine ei võtnud vastutust enda poolt tegemata jäetu eest – kus too, vajalik Täiskasvanu, oli nii kaua olnud – Laps ei oleks pidanud neid samme ise tegema - üksinda olema ega üksinda vastutust kandma – ise oma elu elama.
Iseennast ja oma elu kohustusena võttev inimene ei ole võtnud vastutust enese osa eest – tema on pidanud kohal olema ja kõike tegema, kellegi teise pärast ja jaoks – selle teise pärast, kes pidi andma lapsele vajaliku ja olema lapse jaoks vajalikuna sel moel, et laps saanuks olla Laps – see Laps, kellena ta soovis/ vajas ennast kogeda.
Kohustuse kandmine on tähendanud, et Laps on teinud kõike seda, mida tema ise on valinud teha, teiselt saadava Õige tähelepanu pärast ja teiselt saadava Vale tähelepanu vältimiseks. Inimene laseb iseendast, kui oma kohustusest lahti, kui ta enam ei jaksa/ saa maksta iseendaga – tal ei ole selleks piisavalt ressurssi – vastu saadav ja/ või temal endal olemas olev ei täida teda.
Oma tundevajadusest sõltuv olemine tähendab, et inimene on võtnud oma elu ja selles toimuvat kohustusena – tema ise ei ole saanud iseennast aidata ega täita – see ei ole tema, kui Lapse rollis olija, võimete kohane lahendus. Laps ise ei ole piisav - tema ressursid saavad otsa, sest need tulevad läbi teiste. Seega on need piiratud ja neid tuleb alles hoida, sest neist sõltub Lapse ellujäämine. Just sellepärast on, kordades, lapsest olulisem see täiskasvanu läbi kelle peaks vajaminev temani tulema.
Solvunud Laps tuleb enese aja seest – kunagi on olnud hetk, mille kogemine tähendas mõistmist – on enne ja on pärast – sellest kohast enam tagasiteed ei ole. Kuna Laps kohtas seda hetke ettevalmistamatult, siis jäi tema sisse enese valusast ehmatusest jälg – trauma. Selline traumaatiline kogemus tähendas täis kasvamise peatumist – Laps ei ole teinud oma sammu omaenese tunde sisse ja sellest välja – hoolimata sellest, et aega on kulunud ja laps on füüsiliselt kasvanud, ei ole ta astunud oma teel edasi - vaimne tervis vajab hoolt.
Komistuskiviks saanud hetk tähendas kogemust, milles Laps pidi olema suurem ja tublim ja tugevam sellest iseendast, kes ta veel ei olnud – tema ei olnud ise sellise iseendani kasvanud. Kellegi teise poolse otsuse/ teo ning nime andmine oli kui transformatsioon – ühe hetkega terve elu ümberkujundamine – see oli olemas oleva Lapse muundamine – tähelepanu suurus, kvaliteet, suund ja tähendus muutusid ja muutsid teda vältimatult teiseks – vana olemine – see, mis ja kuidas tegelikult oli alles - ei kehtinud enam.
Kuna Laps ei teadnud, toimumise hetkel - Kes Mina Ise, ilma olulise täiskavanuta, Olen – siis ei osanud ta olla ka see Kes ta olema pidi. Järelikult ta ei teadnud, millisena ja kuidas väljenduda – tuli välja, et tagajärjed õpetasid, teis(t)e reeglid ja käsud allutasid teda olema, karistused keelasid „vale” ära. See ei olnud vaba ja loomulik ning toetatud kasvamine – laps pidi olema kohe valmis ja teise poolt kehtestatud/ esitatud tingimustele vastama. Jõud oli teises ja võim oli teisel.
Selleks, et veel huvitavam oleks, on sageli nii, et ega üks kogemus jää ilma teise või ka kolmandata - sellised, ehmatavad ja vägivaldsed, väljastpoolt tulevad muutused tähendavad pidevat stressi ja ärevust - sõnumit, et elu on ohus - Mind tahetakse ära kaotada! Minul ei ole õigust iseendale! - selliste kogemustega Laps, ka suurena, tegeleb ellujäämisega ning tal ei ole liigset aega ega ülejäävaid ressursse, et avades, ise ennast, avastada iseennast.
Transformatsioon – laps tõsteti sinna, kuhu tal tuli kõndima hakata. See ei olnud transurfing – täis kasvamise teekond ei olnud põnev ega avastamist vääriv, vaid peale sunnitud ja kohustuslik. Enese elust sai kohustus sellele lapsele, kes vajab tagasi minemist ja mahajäetud iseendaga kohtumist, et ise oma elu iseendale valida.
Selline mõistematu ja segadusi tekitav seisund on tegelikult kriis – kogu, Solvunud Lapse poolt, peatatud aja kestnud kriis – Kes ja Milline Mina Ise – enese Minana - Olen? Identiteedikriis on psühholoogilise trauma, mille lahendamise jaoks ei olnud ressursse ega oskusi ega õigeaegset ja just sellele inimesele sobivat toetust – tema teekonda ei toetatud - tagajärg. Seega on selline Suur Laps iseenda justkui ära kaotanud ning kogeb, elab läbi ja lahendab, teatud olukordi, enda jaoks teadvustamatult, Lapsena.
Täis kasvamine tähendab vastutuse võtmist – Mis on minus – see on minu. See, mille olen loonud olema, on minu. Mitte keegi ei tule selja tagant või kõrvalt ega, minu saabastesse astudes, tee mind ja minu elu korda – ei lahenda minu elu ega mind ära. See, milline valin olla – välja poole ja ka enese sees – olengi Mina Ise.
Marianne
30.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar