Kui lõppude lõpuks,
siis ise jäin seisma
ja lõin peatuse ajas -
enam ei lohisenud kaasa,
enam ei tassinud kaasa,
enam ei lükanud edasi
ega olnud
enam ka asjaolude ohver,
siis kõik selginema hakkas,
sest enesepettuse udu hajus.
Otsustav tegu
ja teada antud sõnum
tunnetesügavuses
olemise lõpetas -
olin teinud sammu
ja ahmisin õhku,
proovisin pinnale pääseda,
et iseseisvalt
saaksin mina hingata.
Peksin kättega vastu vett -
soovisin
pidavat pinda,
vajasin
selgust ja soojust -
vesi oli märg ja külm,
midagi ei jäänud pihku,
midagi ei toetanud.
Olin paanikas -
hüüdsin appi,
et köis visataks,
et käsi ulatataks -
ise endasse
ei uskunud,
ise endasse
ei lootnud -
ise enda piire
ja jõudu ei tundnud.
Hüüdsin neile,
kes seisid samas,
hüüdsin neile,
kes olnud kaasas -
iseendale küsisin toetust.
Laiali lendava
vee pritsmed
tegid teisi märjaks -
see ei meeldinud neile -
märg särk paljastas -
all oleva välja näitas.
Sai selgeks,
et valida on,
kas tunnete sisse
uppuda ära
või neist ujuda välja -
mina ise olin põhjus,
miks, mina ise, olin põhjas.
Lõpetasin hüüdmise -
endale tähelepanu püüdmise
ja väljast poolt
abi ootamise -
vait jäin
ja vaiki olin -
selginenuna -
selginenud põhja vaatasin -
teerada,
sealt välja,
märkasin -
tuli ujuda põhja
ja ise,
sealt,
välja kõndida.
Marianne
17.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar