Need inimesed, keda päästetakse või need, kes päästavad ise ennast või siis teisi, valede tunnete küüsist - loovad ise endale/ teisele või just nende jaoks luuakse maailm, mis erineb olemas olevast – see on pehmem, turvalisem, õigem, sirgem, takistusteta, kergem. Selline maailm luuakse teistele või iseendale, kui vajatakse tundeid, mis asendavad enesele allumatud tunded enese jaoks sobilikega.
Kaitske mind minu tunnete eest!!! - hüüab laps, kui ta jonnib, trambib, kisab, lõhub või lööb. Ta ei tule enesega toime – see, mis on tema sees, on temast palju suurem. Laps, vajades abi ja tuge, väljendab ennast suurelt ja võimsalt – ka ümbritsevatele liiga tegevalt, teistelt vähemaks võtvalt ja teisi tegutsema sundivalt. Lapse halb enesetunne peab olema kohese tähelepanu ja eesmärgipärase tegevuse keskmes – laps teab, et lahendus tuleb läbi teiste – teised on olulised – teiste, just nimelt õige, tähelepanu tuleb püüda enesele – kui laps on ohus, siis kõik suunduvad teda päästma.
Raske on hoida piire selle ees ja jaoks, kes lõhub olevat, et taastada enese vabadus ja demonstratiivselt keeldub, enda jaoks, valedest kogemustest ja mitte vajalikest kohustustest. Raske on hoida kontrollivat ja püsivat tähelepanu, et kinnistuks soovitud ja eakohane vastutuse võtmine. Kordades veelgi raskem on saada, ise, pingsa, ebameeldiva, vastupunniva, teisiti tegema sundiva ja halvaks nimetava tähelepanu osaliseks. See paneb tundma süümepiinu, et kuidas ja miks tehakse liiga, kui veel ei pea võtma lapselt ära lapseks olemise õigust – vabadust jätta kohustused, vastutus ja tegude tagajärjed teiste kanda. Sageli näib kergem olevat järgi anda, ise vaikida ja ära teha, möllaja rahustada, vaigistades tolle tundenälga või siis minna ära – astuda välja ja eemale.
Jonnivale ja pahurdavale lapsele antakse kommi, tehakse pai, makstakse raha, ostetakse mänguasju, lõpetatakse nõudmised - antakse järele ja vabastatakse vastutusest – seega antakse talle soovitu või kätte see, mis juhib tähelepanu ebasoovitavalt kõrvale – saagu olema rahu. Piiride panija päästab lapse, et päästa ise ennast mõlema tunnete turmtulest.
Sellisel moel kasvanud ja kasvatatud lapsed õpivad, et teised on need, kes peavad tema jaoks olemas olema – tegelema sellega, et tema ei tunneks – ei tunneks ennast valesti. Teistel tuleb, temaga koos, tema jaoks ja tema pärast, olla sobivalt, kuulata sõna ning täita tahtmisi. Need lapsed ei õpi enese soovide ja tahtmiste eest vastutama, sest neil puuduvad kogemused ja info, mida enese sammud lähevad maksma, mida need tähendavad teistele – milline hind ja mõju on tema tahtmistel ja tegemata jätmistel. Selline laps on, kui õrn, päästmist ja hoolitsust vajav lilleke, kellest ajas võib saada monstrum.
Kuid, kui see, kes peab kohal ning kõrval olema ja andma - kui see, kes on valinud päästa - kaotab korraga ennast – teda ju ei päästeta – tema vajadused on ju täitmata – siis tõusevad tema tunded pinnale ja need leiavad sihtmärgi - siis antakse olemas olevale, nõudvale või vajadusi rõhutavale lapsele vitsa, teda karistatakse, pannakse nurka, jäetakse ilma, tema peale karjutakse, teda lüüakse ja vähendatakse – sel moel kasvatatakse teda kuulekaks – teise tunnetele alluvaks. Jõud ja ressursside käsutamise õigus määrab tunneteseõltlasteahela hierarhia – isiksust vähendav vägivald näitab kätte, kes on tähtsam – kelle vajadused on üle ja kelle jaoks on tagajärjed valusamad kogeda.
Sellisel moel kasvanud ja kasvatatud lapsed õpivad, et teised on need, kes tulevad enne teda – teiste tahtmised loevad, teiste vajadused saavad täidetud – lapsel tuleb alluda ja võtta vastu see, mis talle on määratud. Ta õpib võtma enese jaoks olulise teise tundeid enese kohustusena – ta õpib ette vaatama, mõtlema, kaaluma – ennast kontrollima ja kõike jälgima ning vale tunde võimaliku ilmnemisi ennetavaid olulisi detaile tähele panema. Laps võtab kanda teise tee ja koorma, kui sellest teisest sõltub tema väärtus ja/ või olemas olemine.
Kui päästetava tundeid kustutakse, siis see tähendab, et keegi peab kõike seda, mida laps ise ei taha – keegi teine maksab kinni ja kõrvaldab või loob olema – tolle teise vahendid ja tolle teise ressursid saavad kasutatud. Päästja sünnib sellest, kes ei jaksa, ei saa, ei tea või ei oska iseenda piire hoida. Päästja saab sündida sellest, kes päästab ise ennast – ta teeb seda vabatahtlikult või peale sunnitult – enese elu päästmiseks ja oma rahu tagasi saamise eesmärgil. Päästja võib valida päästmise, kui ta tunneb kohustust ise teise vastutust, kui enese oma, kanda. Päästja võib teist päästa ka süütundest, kui tema ise on midagi teinud või kuidagi olnud või endale saanud – enda ja/ või teis(t)e meelest valesti, ebaõiglaselt. Päästja võib sündida, kui langetakse lõksu – manipuleeriva lapse lõksu – temast saab võimalus, mida kasutatakse ära.
Kui need, kes päästavad ära, parajasti ei jaksa, sest vajavad hoopis iseenda päästmist või enam ei taha, sest vajavad, ise ennast, iseendale, siis nad lõpetavad oma senise tegevuse – õigena olemise, vajamineva andmise, enesest vaikimise, löökide või raskuste enda kanda võtmise. Kõik see, mis on eemale hoitud ja mida on vähendatud või olematuks moondatud – langeb korraga lapse õlgadele – korraga jääb kõik tema enese vastutada.
Kuid see koorem on kordades enesest suurem – seal on koos kõik see, mida enne tegid teised, kõik need sammud, mida astusid teised, kõik need maksmata arved, mida tasusid teised – lisaks veel teiste vaev, välja elamata tunded ja elamise väsimus – enesele kaotatud aeg – tasuta ära antud võimalused – tagasi saamata jäänu – tuntav puudus ja nähtavad augud – väsinud vahendid ja ära kasutatud päästjad, kes tunnevad ennast näruselt, võtavad oma ressursid ära ja dividendid peale selle.
Päästjad ja päästetav on teineteisega seotud – nad vajavad teineteist – üks annab teisele, enese arvelt, selle olulise, mida päästetav vajab, kuid ise ei usu end saavat - ka väärtuse või kuuluvuse tunde. Loo alguses vajas laps päästmist, kui ta koges, et selles süsteemis, kus ta elas, olid piiratud ressursid – kõike ei jätkunud kõigile. Oli olnud ehmatav kogemus - laps jäi ootamatult ilma sellest, mis ja kuidas tal oli olnud või tema kõrval sai keegi seda või selle, mida lapsele ei olnud kunagi antud – hirm – enese kaotuse hirm - tal ei saa olemas seda, mida temal ei ole.
Üks kord ei jää teiseta – korduv kogemus kinnitab tõsiasja – kõigile kõike ei jätku ega jagata. Tuleb leida lahendus, kuidas saada see, mida vajatakse. Sünnib ülekontrollimise vajadus – korduv testimine, kas ja mille peale vajaminev antakse. Enesele ära tõestamine – saan/ ei saa.
Keeruliseks teeb loo, et see, mida vajatakse, tuleb, Lapse Maailmas, läbi teise – kuid, kui teine ise ei anna ega nõustu andma, siis on võimalus, et tuleb ennast jõuga kehtestada – allajäänu annab ära selle, mida omab, sellele, kes seda "vajab". On teinegi võimalus, et kui seistakse hierarhias allpool, siis püütakse sellele, kes endast kõrgemal, meeldida, tolle jaoks õige olla ja ennast väärtuslikuks teha – teist, justkui ära päästes, ise ennast ära päästa.
Lapsed ei jää kasvu poolest väikeseks, kuid nad võivad ja saavad jääda lasteks – täis kasvamine - enese elu ja sammude tagajärgede eest vastutuse võtjaks - on jäänud millalgi-kusagil pooleli. Suured lapsed, kes ootavad ja vajavad päästmist, kontrollivad ja kindlustavad, enese jaoks vajaminevate, päästjate ja ressursside olemas olemist. Olulised ja mittevajalikud inimesed jagunevad selle järgi – saab või ei saa – kas arvestatakse lapse vajadustega või mitte.
Ega sellist mustrit kõikjal pea ilmnema – enamasti leiab see aset kohtades, kus on alguse jõujooned sees – kordub seesama, millest lugu alguse sai. Laps, kes tunneb hirmu enese pärast, mäletab, et piiratud ressurss jaguneb selle järgi, kellele selles kohas, sellel hetkel on seda rohkem vaja või nii, kuidas ressursi omanik otsustab. Laps, kaotuse hetkel, kaalus enda võimalusi ja otsustas, et temast, endale vajamineva jaoks, ei piisa – selles hetkes oli see tõsi – hiljem enam mitte.
Alateadlikud otsused ja enda kanda võetud kohustused tähendavad mustrisse kinnijäänud inimesi – päästjaid ja päästetavaid ning, et eriti huvitav saaks olema, siis tegelikkuses - olles üks – ollakse ka teine. Segadust, kui palju – millised sabad ja kelle sarved.
Selleks, et vabaneda olnust ja vabastada ennast, tuleb kohtuda enese teise poolega – päästja saab võimaluse mõista enese lugu, kui tema ise, teadlikult, võtab vastutuse enda eest iseendale – see tähendab, et ta lõpetab enda, kui päästjana väljendamise ja esitlemise ning teiste päästmise. Päästetav saab võimaluse mõista enese lugu, kui tema, teadlikult, võtab vastutuse enda eest iseendale – see tähendab, et ta lõpetab enda, kui päästetavana esitlemise ja teise, kui ressursi, enda jaoks kasutada andmise nõudmise, ootamise ja vastu võtmise.
Kui nii päästja, kui ka päästetav mõistavad, et koos olemise lugu on, millegipärast vale, kuid ei saada täpselt aru, milles on asi, et jõuda, koos olles, teistsuguste rollideni, siis sageli on peamiseks lahenduseks eraldi olemine – iseenda piiride kehtestamine tähendab turvas olemist. Iseenda piire mõistetakse sel puhul nii, et teist ei tohi enam kõrvale lubada – ise endas ei olda kindlad. Kui peabki koos olema, siis rünnatakse, eiratakse või tehakse midagi muud sellist, mis hoiab ühe teisest eemal.
Lahenduseks oleks koos töö tegemine - koos kasvamine – ühes olles enese piiridesse kasvamine. Kuid see tundub võimatuna, kui näib, et selleks, et loole vinti peale keerata, päästja ei võta enese osa eest loos vastutust – tema jätkab, huvitaval moel, enese vabaks päästmist. Ta tahab panna seda, keda ise kunagi valis päästa, kinni maksma kunagised saamised – on olemas võlg ja võlgu olemine kestab ajas edasi.
Tundesõltlane vajab kaassõltlast – liikvele lükkab soov allutada teine enesele – elada oma, seni mahasalatute ja mõistetamatute tunnete asemele valitud tunded, tolle peale välja – too, valena, on nende autor. Tunnetesõltlastele tähendab vajalike tunnete puudus ja valede tunnete ülekaal halba olemist – halba enesetunnet – vajadus on saada vajaminev, et kustutada, ära peita, ülekirjutada, ära unustada see, millega ei taheta tegeleda.
Vajatakse õiget tähelepanu – seda, mis aitab näha ja tunda ennast õigena – endale vajalikuna. Päästja missioon on päästa tunneteohvrit, kuid ka karistada seda, kelle käest ja eest tuleb kedagi ära päästa – päästja päästab, ära olnud ajast, ise ennast ja ta viib täide karistusi kunagiste kannatuste eest. Enese, kui ära päästetava poole jaoks, vajab ta süüdlast, kes seisaks paigal – kuuletuks ja alluks tema võimule - see on, enese pärast hirmu tundva, lapse lahendus.
Ega keegi ei olegi öelnud, et täis kasvamise teekond on kerge – on suur töö teha, et õppida järgi ja ära need õppetunnid, mis on jäänud tegemata – kohtumine, selle iseendaga, kes ja millisena on oldud, ei ole kogemus nõrkadele – see võib sügavale põhja vajutada.
Ära olnut ja ajas tehtut ei saa olematuks muuta – edasi aitab teadmine – samal moel enam ei tehta - teadlikult ei valita teha – on mõistetud enese valikuid ja teed – on ise ennast vastu võetud. Jah - nii see, keda on enese tunnete küüsist päästetud ja vastutuse võtmisest säästetud, kui ka see, kes on teisi nende tunnete ja õppetundide eest päästnud, maksavad oma valikute tagajärgede eest – nende osaks saavad kogemused, mis ei ole kergete killast, kuid nende eesmärk on üks – need aitavad edasi kasvada – inimesena täis kasvada.
Marianne
09.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar