Tunnetes sündinud otsused toovad sageli kaasa kahetsuse ja üha järgmised tunded, sest tundeenergias tehtud otsuseid tehes ei arvestata oma sammude ja valikute tagajärgedega – peale tundeid - hetk(ed) hiljem - tahetakse oma samme olematuks või teistsuguseks muuta, et jõuda välja teistsuguse tulemuseni. Tunnetetormi hind osutub sageli, kordades, kõrgemaks, kui soovitakse maksta.
Mõistes ise ennast, töödeldes erinevat olemas olevat infot ja tehes oma samme teoks teadlikult, on tagajärgedega arvestatud – need võetakse vastu sellistena nagu need saavad olema – need ei ole tulemus, vaid need kaasnevad sellega, mida sooviti – seega on see pelgalt info, mida ei võeta liiga isiklikult.
Tunnetes tehtud otsus tähendab, et tundejõuga lahendatakse tunnet – teadvustamata või teadlik vajadus saab lugu määravaks. Selguses tehtud samm tähendab, et arvestatakse võimalusega, et tunded kaasnevad ja ollakse valmis nendega tegelema vajaduse ilmnedes, kuid need ei väära otsust.
Vajadus on millegi puudus konkreetses hetkes. Vajadus on millegi pikaajaline puudus. Info, et minul on vajadus, ilmnes mingil konkreetsel hetkel – millegi konkreetse peale. Info, et minul on vajadus, ilmnes tasapisi – vargsi hiilides – olin asendanud, eiranud, peitnud ja petnud – ajas kasvas see vajadus kordades suuremaks, et seda märkaksin ja sellega tegeleksin.
Sageli tundub tõesena, et vajadus on teise inimese puudutuse jälg – vale puudutuse pistehaav. Minul on vajadus – ei tähenda, et see tuleneb, ainult ja tingimata, sellest, et teine oli või ei olnud. Lahenduseks tahaks öelda teisele, et - Anna! Tee! Ole! Korva! - eks on saanudki öeldud ja on nõutud ning ka palutud ja tähelepanu juhitud.
Vajadus on olemas selletõttu, et minul oli ja on teema, millega mina ei ole tegelenud – see on info, et mina ei ole ise ennast mõistnud/ tõsiselt võtnud. Vajadus tähendab, et millelegi minus on täpsemat ja enamat tähelepanu vaja – on õiget tähelepanu vaja. Vajadus tähendab, et millelegi minust on vähem ja olemata jäävat tähelepanu vaja – on vaja tähelepanematust. Tähelepanu valguse murdumisepunkt peab täpne olema.
Vajadus on tagajärg – see on selgeks saamine, et midagi on jäänud puudu, on midagi, mida ei saanud, on midagi, mida ei kogenud. Olen vajanud tähelepanu, mis tõestaks, et olen hoitud. Seega, ma ei ole tahtnud tähelepanu, teise või ka enese oma, mis näitaks ära, et minust ei hoolita. Tähelepanu suuruse, kvaliteedi ja sihtpunkti kohta tehtud järeldus, mis tõestas, minu jaoks, et minust ei hoolita, kinnitas uskumust, et olin väärtusetu.
Seega vajasin tähelepanu, mis tõestanuks minu väärtust. Seega vajasin tunnustust sellele osale endast, mis teeb minust minu. Seega ei ole toitnud mind tähelepanu, mis on suunatud sellele, mida teevad või teeksid ka teised. Seega ei ole tõstnud minu väärtust, nii enese, kui ka teiste silmis, kui teen seda, mida teised ise ei taha teha ega selle tegijaid tunnusta.
See muster on tähendanud, et minu Mina ei ole seisnud kindlal alusel – baastasemel on olnud pikaajaline turvatunde puudus – on olnud vajadus teadmise ja kogemuse järele, et minuga valitakse koos olla just minu enda pärast – mitte sellepärast, et see on paratamatus või kohustus. Selle vajaduse täidetusest on saanud tingimus, et tunda ennast turvaliselt hoituna – uskumine, et siis mind ei hüljata ega jäeta välja, teistest eraldi seisma – minule ei öelda EI.
Teadmine, et olen paratamatus ja pealesunnitud kohustus, on toonud kaasa hirmu enda pärast. See hirm on sundinud olema, olulise teise jaoks, õige ja vajalik – ülesanne iseendale – MINA PEAN olema piisavalt väärtuslik, et maksta kinni, iseendaga, koos olemise/ elamise. Enese müümine - minu eesmärk ei ole olnud minu oma - Mina olen - on olnud teiste eesmärk
Läheduse kaugus – pikaajaline koos elamine ja olemine inimestega, kes olid lähedal, kuid tegelikkuses, südame ja hinge läheduse mõistes, sajandite kaugustes. Selline aeg jättis oma sügavad jäljed. Mina ise ei näinud ega vaadanud enese väärtust, sest vaatasin ennast nende teiste silmadega – kuid teiste silmad ei olnud puhtad ega selged – nende tunded värvisid nende otsuseid, sõnu ja valikuid – oma tunnetormides tunneldes nemad ei näinud mind – seda, mis teeb minust minu – inimesena.
Selguse saabumine tähendas, et oli aeg asetada loo tegelased omadele kohtadele - asetasin kauged lähedased sellele kaugusele, mille nemad ise enesele valinud olid - vahele jääv maa andis edasi info, mis ja kuidas oli ning tänases on.
Olin vabastanud iseenda - nägin enese teed - mina ise olen sellel oma sammud astunud. Minu elu ja valikud ei ole millegi või kellelegi tõstamine - need olen mina ise, sest mina ise soovin kogeda, astuda ja maitsta enese elu elamist - iseendana.
Marianne
11.01.2024.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar