Kaks kuud tagasi sõnastasin enesega toimuva – olen kiusatu – mind vähendatakse. Edastasin selle info teadmiseks ka neile, kes on olnud looga seotud. Kaks kuud olen kõndinud ja tundnud, et hoolimata sellest, mida ja kui palju ma enda sees kaevan ning mõistan ja lugusid lendu lasen, ei ole lahendused veel lahendanud – ikka ei paistnud teekond veel läbi saavat. Ma ei pääsenud välja ega läbi – tundsin enda sees, et lugu jätkub – ikka veel oli kusagil midagi, mida ei olnud üles leidnud – ei leidnud seda õiget vaatenurka, millest kogu loole vaadata.
Kui elasin Eestis, siis oli Valguse ja Teadmiste Maailm rohkem käe ja jala juures, kui siin, Soomes. Seal olid sobivalt lähedal võimalused, et käia abi küsimas ja kohtuda teed juhatavate ning toetavatega. Olid koolitused, teraapiad, massaažid, konstellatsioonid, inimesed jne. Siin olen proovinud ühte ja teist – igast sammust olen saanud abi, kuid mitte miski, mis on tulnud, ei ole jäänud – need on olnud abi ja tugi selleks hetkeks. Olen soovinud ka siin seda kohta, kus oleks ja seda, kelle juures oleks nii nagu kogesin ja tundsin Eestis. Ikka ja jälle on tulnud tõdeda, et siin on selleks maapind ja loodus – kivid, meri, kaljud, mets, puud, vesi, tuul. See kõik on see, mis minule vaja on – lisaks iseendale ja saadavatele kogemustele.
Olen küsinud abi ja juhatust, et leida väljapääs ja saada toetust – lisa Valguse energiat – no ei ole seda oma olnud ega õiget teele astunud. Kuid tuli välja, et polnudki vaja väga kaugele minna – nii nagu tänasele ajale kohaselt, info leidus telefonist – TikTok – see tänase aja võti. Kuna kiusatu tee iseendani on kordadest pikem – kõik kokku kogutud ja ülesehitatud mustrid, uskumused, järeldused, ära keelamised – on tulnud läbi töötada ja kõike ei pruugi hallata ega märgata, siis TikTok tõi lahendused lähedale. Korraga hakkas algoritm tooma ekraanile videoid – mõtteid ja situatsioonide läbimänge, mis aitasid vaadata enese lugu teiste nurkade alt ja ka sõnu, mida olin otsinud, et teekonda jätkata. Leidsin neist ka julgust olla mina ise - enese tõde kuulata ja välja öelda.
Eile jäi kõrvu sõna – projektsioon. Täna võtsin selle sõna ette. Samas lähenesin loole teise nurga alt – ei küsinud, et miks see kõik juhtus, vaid mille jaoks seda vaja on olnud – mis on sõnum, mida tuleb mõista, et saada aru, miks toimus ja miks kestab.
Tõdesin, et enese, kui kiusatu, loo lahendamiseks olin tegelenud Ei ütlemisega – õppinud ütlema Ei – leidnud endas julguse ja näinud õigust, kuid tundnud ka kohustust ning vastutust öelda oma Ei-d välja. Ei ütlemise õppimine on väga oluline ülesanne. Kaks kuud, no tegelikult juba kümneid aastaid – enese algusest alates - olen kõndinud läbi kogemuste, et õppida ütlema EI. Ei ütlemine ei ole häbiasi ega nõrkus või oskamatus või keelatud. Ei on täiesti normaalne sõna – enese poolt pandud piir – pidav ja austav otsus.
Järgmisena vaatasin seda, kelle rollides me päriselt mängisime – kelle lugu me mängisime – mida me teineteisele öelda tahtsime ja miks. Tuli välja, et tegemist ongi olnud ülekandmisega – kui ei ole saadud lahendada halva ja ebaõiglase kohtlemise/ kogemuse põhjust, siis tuli selleks, et ellu jääda, leida lahendus – leida see, kelle peal oma tunded välja elada. Ohutu süüdlane – see, kes ei saa võtta, midagi olulist ära ja kellest saab olla üle.
Selgus, nii nagu ikka, et tuleb tagasi minna algusesse. Leidsin kolmnurga – Ema-Mina-minuÕde - ja siis veel teisegi – Ema-Mees-Lapsed – ning seejärel ka kolmanda - Ema-temaÕde-Lapsed.
Kolmnurgad tähendavad kolme nurka - ühendus, kus ollakse vastas nurkades seisjad. Need kolmnurgad on olnud ühendused, kus näiline tervik ei olnud seda päris elus mitte - osalised ei võtnud vastu vastutust koos olemise ees - kõigile ei olnud kohta ja ega kõigile ei pidanudki olema kohta - nad olid teise rollinimega. Inimesed seisid vastas - nad ei olnud kõrvu ega võrdsed. Neid kõiki kolmnurki lõhuti või taheti lõhkuda nii, et saaks olema kaks osapoolt - kõrvu ja koos olemine. Tähtis oli tähelepanu jagunemine - kindlalt ühendavates rollides olemine.
Ema ühendas kõiki neid lugusid – temal oli halb olla, sest Mees oli öelnud talle EI, kuigi alguses oli tundunud olevat tõenäoline - Jah, siis kui ... - kuid, kui see, kui ... , siis sai olema, siis kõlas ära otsustav EI – lubadust/ uskumust ei täidetud. Selle pettumuse elas Ema oma laste peal välja, sest nemad olid Maailma toodud selle eesmärgiga, et Jah saaks kõlama. Lastel oli halb ja selle elasid nad teineteise peal välja. Ajas sai veel nii, et Ema õe ehk meie Tädi ellu tuli, tema elu, Mees, kes ütles ka ise ühel hetkel Ema-le EI – tõmbas selge piiri ette ja vahele. Ka selle EI tagajärjed jäid laste kogeda ning kanda, sest täiskasvanud oma tegude ja otsuste eest vastutust ei võtnud.
Laste kanda jäid täiskasvanute lood, sest meie olime igas loos osalised. Mõistmine avanes sel hetkel, kui küsisin iseendalt – Miks ei saa, minu, Õde öelda välja ega lubada, et ta enam ei vali mind rünnata avalikes kohtades ega valeta ega levita laimu st ei otsi endale toetajaid, kes nõustuksid temale vajaliku vaatenurgaga – mina, tema Õena, olen vale. Vastus oli – tema ei saa seda enesele lubada, sest tema tahtis jätta enesele alles enesekaitse võimaluse – olla ja väljenduda täpselt nii nagu temale vaja – seal, kus temal on võimalus öelda minule, kui Õele, EI – kõige jõu ja sõnadega, mida ta leiab ja saab kasutada.
Justkui olnuks me kaks koera, kes pandud puuri. Keda, käsi käis toitmas nii, et jäime ellu, kuid ei kasvanud vabaduses ega armastuses – hingele pidet ei antud. Kaks koos ei tähendanud koos olemist, vaid seda teadmist, et teine on konkurent. Kui sai üks, siis jäi teine ilma. Mõlema korduvad kogemused – me ei olnud võrdsed – ühe olemas olemine põhjustas teise negatiivse kogemuse. Kõrval olija oli süüdlane. Üks pidi lahkuma – välja jääma selleks, et teisel oleks parem. Viha kasvas teineteise vastu, sest lapsed ei saanud endale lubada, õigust ega vabadust, tunda viha ema vastu – see olnuks eluohtlik samm.
See tähendas, et hoolimata sellest, et me kasvasime suuremaks ja lahkusime lapsepõlvekodust ning rajasime omaenese kodud ning tegemised, jäime me teatud punktis nendeks samadeks lasteks, kelle ellujäävate lahenduste hulka kuulus ka sõda ressursside nimel ning üksteise, iseenda ja vastutuse eitamine ning turvalisuse nimel teise, turvaliseks nimetatud ühisest, välja jätmine ning olime ikka need samad lapsed, kes kogemas pidevat abivajadust kogetava ülekohtu pärast.
See ongi see mäng, mida Õde on valinud mängida – ta on vajanud mind enda jaoks sobivasse rolli, hoolimata sellest, milline ma parajasti olen olnud või mida tegelikult teinud või mitte. Tema jaoks olen ma alati Vale olnud, sest tema ei ole lahti lasknud oma negatiivsetest tunnetest ega ülekohtustest kogemustest. Ta on maksnud kätte oma tunnetega oma kogemuste eest. Seda tehes on ta lõhkunud ja teostanud ülekohut – ta on valetanud kõigile, et hoida kinni valest iseendale.
Selle jaoks, et ta ei lõhuks teisi ega teiste Maailma, on teda päästetud valede tunnete tundmisest – talle ei ole öeldud EI. Seega ei ole Õde õppinud nägema ega võtma vastutust enese osa eest kogu loos ega ole ta mõistnud, et Ema tegemata töö iseenda ja oma tunnetega, on see põhjus, miks me kasvasime sellises õhkkonnas ja meil, lastena, ei olnud hea ega turvaline olla.
Emal ei olnud hea – tema ei saanud seda, mida vajas – turvatunnet, austust ja vabadust valida ning olla vastu võetud iseendana – öelda EI - tema jaoks valele. Minul ei olnud hea – mina ei saanud seda, mida vajasin – turvatunnet ja tunnustust iseendale sellisena nagu olen ega austust ja vabadust valida – öelda EI - minu jaoks valele. Õel ei olnud hea – tema ei saanud seda, mida vajas – turvatunnet ja olla vastu võetud iseendana ning vabadust valida – öelda Ei – tema jaoks valele. Me võisime oma EI öelda, kuid see ei lugenud, sest meid ei kuulatud ega meie sooviga arvestatud.
Ema ei aidanud meid – ema, Naisena ja ka Inimesena, ei aidatud ega kuulatud – temal tuli leppida tagajärgedega – üksinda. Tema võttis vastutuse ja kasvatas meid, kuid ta ei võtnud vastutust enese osa ees – tema jäi Ohvriks ja keegi pidi olema Süüdlane – Mehe kanda ta tolle osa loos ei andnud – see jäi laste kanda – seega oli meie olemas olemine pidev valu ja ebaõigluse meeldetuletus. Lapsed olid vabaduse võtjad – pommid tema jalgade küljes - keegi neid tahtnud ja tema neid (enam) ei vajanud.
Ema ei valinud, ressursside, oskuste puudumise ja ka jonnimise ning solvumise ja ka haavatud sisemise lapse tõttu, olla Vanem, kes on teadlikult võtnud vastutuse selle eest, et kõigil, kes tema poolt loodud ühises, oleksid olulised füüsilised ja vaimsed vajadused kaetud ning loodud tingimused enamaks – õpetus, et ühine on pluss ja võimalus - ühiselt õppides saada kogemused, kuidas teineteisega austavalt arvestades ühes koos hästi ja vabadena elada.
Ema rääkis sellest, et nii peaks olema ja nii peaks tehtama – tuleb olla teineteise jaoks olemas – omad on ainsad, kes jäävad ja mõistavad. Valede pärast ei tohtinud nutta, ütles ta, kui leinasin hamstrit – seda ainsat, kes oli päriselt minu olnud. Tema rääkis, et see, mis on oma, seda tuleb jagada teistega – kõig nendega, kes omad, kuid ise ta seda ei teinud – tema isiklik elu ja valikud olid tema – ta ei jaganud ennast Inimesena.
Tagasi tulles minu ja minu Õe loo juurde, siis tegelikkuses olime me mõlemad samasugused ennastkaitsvate mehhanismidega kaitsetud lapsed. Meil tuli kõikjal ellujääda – kiusamist kogesime nii koolis, tänaval, kui ka kodus. Ellujäämine ei ole täis kasvamine, vaid erinevad lahendused ellu jäämiseks. Ema oli see, kes oli vastutav – tema poolt tehtud ja tegemata jäetud sammude tagajärg oli põhjuseks, miks ja kuidas laste elud otsustati.
Õde ei ole mõistnud ega aktsepteerinud mind - Inimesena, sest mina ei ole tohtinud olla temast üle ega parem või õigem – ta ei ole näinud mind võrdsena – olen ainult lähisugulususest tulenev kohustus ehk Vale. Seda ka tänases päevas, kus pöördusin tema poole Inimesena ja oma laste Emana. Minu Tädi ei ole mõistnud ega aktsepteerinud mind, sest olen tema jaoks oma ema Laps - lastel ei ole tundeid ja lastega ei tule arvestada. Sellepärast ta ka ei mõistnud, kuidas on minule või minu lastele liiga tehtud. Veel vähem mõistis ta seda, miks peaks tema või keegi teine, oma õigete tegude eest, minu käest vabandust paluma.
Need lood on Ema poolt tegemata jäänud töö – tema lugu – tema on oma laste Vanem suhetes Õega, kellele tema on Õde ning tema on Ema oma kõigile Lastele – lapsed on võrdsed. Seega sai selgeks, et tähelepanu tuli suunata Ema ja minu, kui Lapse, ühisele loole – töö tuli teha emaga.
Pöörasin pilgu enese sisse. Loomikult kohtasin ma enese sees vaikust ja maha maetust - Kuidas ma ütlen emale halvasti? Kuidas ma olen Halb Laps? Halvana olemine tähendas EI ütlemist. Kuidas ma ütlen oma emale – EI! - EI TOHI! Enam ei tohi teha – see või too tuleb lõpetada – minuga tuleb arvestada – mind tuleb austada – minu sõnu – infot enese kohta – tuleb kuulata ja vastu võtta!!!!! Halb Laps on see, kes põhjustab oma Ema halvad tunded, millega too toime ei tule - need tunded elatakse Lapse peal välja.
Piirid – minu omad – ema omad. Ei ole tundunud olevat õige ega näinud ma ka võimalikkust seada ema ette piire. Kuna ei näinud, läbi EI ütlemise, piiride seadmise teostamise võimalust, siis peitusin enese sisse – haiget saanud ja hirmul laps puges endasse varju – vaikisin, kuuletusin nõudmistele, allusin reeglitele – tundsin häbi ja enese väiksust. Ema oli see, kes ütles, et mina ei ole väärt teistsugust kohtlemist – olen Halb Laps. Õde kordas neid sõnu aastaid hiljem – ei ole väärt teistsugust kohtlemist ega austust ega lugupidamist – olen Vale. Olen olnud mõlema jaoks Vale tähendusega, sest minu olemas olemises puudus nende mõlema jaoks väärtus – neile jäi minuga ühes olles vähem.
Lapsena olin olnud segaduses ja ka nüüd, aegu hiljem, olin vaigistanud enda sisemise tõe, sest ema sõnad ja teod ei läinud omavahel kokku – tema teod näitasid ette, kuidas ühist lõhuti, ühes olijaid eirati ja jäeti välja – ahistavad ja piinavad tunded elati endast vähemate peal välja - ei lahendatud, ei kuulatud, ei austatud piire – hoiti küll elus, kuid ei hoolitud vaimsest tervisest. Sama mustrit on korranud õde – sõnades väitis ta hoolivat ja toetavat – tema ei taha halba - kuid tegelikkuses ei hoolinud ega arvestanud ta EI-dega - isiklike ja perekondlike piiridega – ta jätkas ühise lõhkumist, sellest välja jätmist, valetamist.
Sõnade ja tegude vastuolulisus - oligi just see, mis ajas mind segadusse. Ühine oli ühine, kuid kõik ei võtnud vastutust selles toimuva ees – ei võetud vastutust enese osa eest. Tugevatest tunnetest tulenevalt lõhuti tervikut, jäeti teadlikult osad inimesed välja ja laimati ning halvustati neid põhjenduseks. Tundsin paanilist hirmu vastuolude paljastamise ees. Uskusin, et tuleb vaikida sellest, mida tean – EI ütlemine ei ole ehitanud meie peres sildu ega loonud kunagi enamat, vaid selle tagajärjed on tähendanud karistust üleastujale – vähendanud teda – ühinenud on vaadanud teda hukkamõistvalt ja põlgusega.
Uskusin, et see, mis oli minu, pidi olema ka teistele – minu oli minu lapsed, pere, kodu. Need näisid olevat justkui teiste õigus ja vajaduste täitmine – neile sobivatel tingimustel kasutamine. Nad ei saanud aru, et sel moel, nagu nemad valisid, oli see ülekohtu tegemine - kõikide vähendamine.
Enam mina ei peida end, kui väikest ja abitut Last, enese sees – olen Suur – mina saan öelda EI – siin on piir. Mina ütlen välja – EI - vaimsele ja füüsilisele vägivallale ning valetamisele ja vähendamisele. Mina EI anna ega jaga oma – võin seda teha, kuid alles siis, kui teised austavad ja peavad piiridest kinni ning ei tee haiget st ei vähenda minu poolt loodud tervikus olijaid .
Ema – Sinu, kui Naise lugu, on Sinu oma ja Sinu kanda. Ema - Sinu lugu, Emana, on Sinu ja minu, kui Sinu Lapse, vaheline lugu - mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Ema – Sinu lugu, Õena, on Sinu ja sinu Õe vaheline lugu – mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Minu Õde – Sinu lugu, Lapsena, on Sinu ja Ema vaheline lugu – mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Õde – Sinu lugu, minu, Õena, on meie vaheline lugu – meil mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda. Tädi – Sinu lugu, minu Tädina, on meie vaheline lugu – meil mõlemal on oma osa ja vastutus selle eest kanda.
Minu enese lood, Lapsena, Õena ja Õelapsena, on minu omad ja kanda – igas loos võtan vastutuse ainult enese osa eest. Täie teadlikkusega ütlen välja - mina ei päästa teid – Ema, Tädi, Õde - ära teie enese tunnete käest ega kanna teie lugusid, kui enese koormat - kõik see, mis on teie osa ja vastutusega kanda, selle eest maksata teie ise oma hinna.
Marianne
23.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar