Minule – meile – meeldib vesi. Erineval moel, erinevates kohtades, kuid peaasi, et saaks olla vee sees või vee ääres – veega ühes olemise kogemus on oluline. Seega leiab meid sealt, kus on vaba vesi kõigile. Kuna õues kõnnib ringi sügis ja järele proovides selgus, et mina ei olegi sellisest puust tehtud, kel ei ole vahet, mis kraadides veetemperatuuri mõõdetakse - allapoole +12-t hakkavad jalad, külmatundest, valutama ja seega külastame nüüd, suviste saunade asemel, erinevaid ujulaid ja spaasid.
Üleeelmisel nädalal käisime ühes, eelmisel nädalal teises ja viimatisel kolmandas spaas. Kahes esimeses olid liumäed, millest lasti tuubidega alla. Tuubid on need täispuhutud rõngad, mille sisse ennast istutatakse ja siis sõidetakse vuhinal läbi pimeduse või valguse, kuni lennatakse valju plärtsuga, hoogu pidurdavasse, vette. Tuube ei jätku alati kõigile ja sellest tulenevalt on kirjapandud reegel, et kui on järgmisi soovijaid, siis tuleb, alla jõudnul, sõiduvahend edasi anda.
Oligi nii, et meie, mina ja poeg, ootasime neid, kes oma tuubi meile annaksid. Alla sõitsid kaks poissi, vanuses nii 12-13. Basseinist väljudes tahtsid nad meid eirata. Peatasin, sõnadega, ühe poisi, öeldes talle, et oleme järjekorras, sest tahame ka sõita. Poiss vastas, et tema tahab veel. Mina täiendasin, et ootajatele tuleb anda. Poiss ei teinud ühtegi sammu, kuid oli näha, et ta pidas eneses kahekõnet ja oli ehk valmis tuubi ära andma.
Just sel hetkel ütles oma sõna sekka minu poeg – Teie võite minna! – sellega andis ta poisid vabaks. Poisid läksidki. Poeg ütles selgituseks, et tegin poistele liiga, kuna nemad ei saanud aru, mida mina soovisin. Mina ei saanud jälle sellest vaatenurgast aru, et kuidas ometi sain ma liiga teha, kui ma ju ei teinud seda. Kuna üsna kohe jõudsid alla järgmised ja meie saime oma võimaluse, siis suundusime treppide poole, et, üles jõudes, alla lasta.
Hiljem võtsin aja, et pooleli jäänut selgitada – kuidas ja miks nägi poeg, et tegin poistele liiga. Nad ei olevat minust aru saanud, kostus taas vastuseks. Möh. Ütlesin, et see poiss, kellega rääkisin, sai küll aru. Ütlesin, et poeg andis poisid vabaks, kuigi neil oli kohustus pidada järjekorrast kinni ja üks neist oli juba tuubi edasi andmas. Ütlesin, et tegelikult sekkus poeg loo sisse ja tegi minule liiga.
Küsisin vastu, et kas võis lugu olla selles, millisel moel tema kogu situatsiooni, mind ja ennast kõrvalt nägi. Millise tähelepanuga teda võidi vaadata ja millise iseloomustusega hinnata. Kas oli võimalik, et ta ei tahtnud, et teda sellisena nähakse? Ja, miks ta minuga ei arvestanud? Poeg ei andnud selget vastust oma käitumise kohta, kuid ta vabandas, sest ta ei olnud lugu minu poole pealt vaadanud.
Uus nädalavahetus ja uus mägi. Taas tuubidega alla laskmas. Sel korral olin mina esimesena all ja olin tuubi ära pannud ning ootasin, sest see oli olnud kokkuleppeline viimane kord. Poeg jõudis alla ja minu juurde astudes ütles, et näe see pois seal, seisis üleval tema taga ja togis teda tuubiga nii, et pea sai pihta.
Olin seda naasklit juba kohanud, kui ta meist trepil mööda trügis, et kiiremini ja enne üles jõuda. Sel hetkel, kui ta meist mööda manööverdas, küsisin, et miks sel moel, kui me kõik oleme minemas ühte ja samasse kohta. Too ei teinud siis kuulmagi, vaid lippas edasi.
Peatasin veest välja tuleva poisi ja proovisin selgust saada, mis keeles ta räägib – kohalikus. Ütlesin, et ei tohi trügida ega togida. Soovisin, et ta paluks minu pojalt vabandust, sest kogemus ei olnud hea ja pea sai pihta. Väitsin, et pea on nüüd valus.
Täiesti tõsiselt uskusin nii – panin pojalt kuuldule enese järelduse juurde – arvasin, et, togimise tulemusel, ta lõi pea millegi vastu ära. Enese poolt ettekujutatu oli tulemus, millele vastust soovisin ja vastutuse võtmist ootasin.
Oli vähe segane ja kiire situatsioon – minus oli vajadus tegeleda looga ja seda, et sõnum jõuaks kohale, kuid poiss ootas vabaks saamist. Poiss kuulas, vabandas ja suundus treppide poole. Minu poeg, aga ütles, et olin teinud poisile liiga, sest lugu ei olnud selline olnud – mina ei olnud kuulanud lõpuni, infot jäi puudu ja seega sai olema see, mis sai – millisena ja kuidas väljendusin.
Poeg istus tuubi peal, valmis rohelisele tulele reageerima, kui too teine oma tuubiga togis tema tuubi ja riivas ka pead – see oli ebameeldiv ja ebaturvaline. Alla sõitma hakates kuulis poeg, et poiss alustas allasõitu varem, kui oleks pidanud ja see teadmine kasvatas pojas hirmu, sest ta ei teadnud, kui kiiresti too sõidab, kas nad põrkuvad ja kuidas veest välja tulemine õnnestub. Hirm ja turvatunde puudumine.
Tundsin jahmatust, ärevust, hirmu ja süüd – olingi olnud ülekohtune – olin liialdanud. Olin kogenud oma poja tundeid – enese poolt ettekujutatutena, nägin eneses teadmist, et ei olnud saanud teda kaitsta ja oli olnud süüdlane, kelle tõttu minu poeg ennast halvasti tundis. Olin ema, kes käitus ülereageerivalt ja kaitsvalt.
Hinnates toimunu mõju sellele poisile, et kas oodata ja paluda vabandust, võisin tõdeda, et sellel ei oleks olnud efekti – oli olnud segadus, mis hetkeks segas ning minuga taaskohtumine oleks segadust juba ahistavaks võinud pidada. Mõistsin, et ei olnud peatanud ega puudutanud tema südametunnistust, sest miski ei takistanud teda nahaalse iseendana jätkamast.
Isiklikus plaanis tundsin head meelt, et poeg julges ennast täiesti rahulikult ja selgelt väljendada ning mina ei vihastanudki ega sõdinud, vaid võtsin sellise uudse kogemuse uudishimulikult vastu. Lugu seedinuna jõudsin otsuseni – tulevikus, kui see on võimalik, siis mina ei vahenda, sest lugu ei toimunud minuga – poeg ise teab, kuidas ja mis oli. Tema saab ise võtta vastu otsuse, kas tahab midagi ja kuidagi reageerida või jätab loo sinnapaika. Mina saan olla kõrval ja toeks olemas olemise näol.
Minu samm oli, omal moel, olnud mõlema poisi suhtes ülekohtune, sest poistel oleks tulnud omavahel rääkida – poeg oleks võinud juba üleval öelda, et palun ära tee ja ka allajõudnuna oli tal võimalus anda oma teade edasi. Tema koges ja tema tundis, tema ise oskas infot anda ja järele mõelnuna leidnuks endas teadmise, kuidas ning mida soovida, et lugu tasakaalustada.
Valu ei olnud – oli olnud hirm – teadmatus, mida naaskel teeb ja mida kõike see võib endaga kaasa tuua. Tõsi see oli – too ei oodanud rohelist tuld ega hoidnud oma tuubi eemal – oli hoolimatus, isekus, ettevaatamatus – too ei arvestanud teistega, vaid tahtis kiiremini sõitma saada. Õnneks läks, et läks õnneks – mõlemale.
Oli olnud mõlema poisi vastutus enese tegude ja tegemata jätmiste ees. Teadmine - Kui mina vaikin ega tee ennast kuuldavaks, siis jätkub või sünnib suurem kahju. Välja ütlemine - Kui Sina teed nii, siis mina ... - annab teisele teada, kuidas teda ja tema poolt tehtut kogeti. Poisid on võrdsed - emad on üle ja sageli liiga.
Mina kasvasin ja poeg ka – igal ühel on enese tee kõndida – igal ühel tuleb ise, omal kohal seistes, oma teadmine välja öelda ja teha seda võimalikult selgelt ning toimumise hetkel või vahetult peale seda. See on oluline, et saadakse vabana omi teid jätkata ega hoita ülekohut alles, et tirida kunagi, kui ollakse julgem ja teadlikum, möödunusse tagasi. Või vajuda/ vaibuda enesesse, kui nähakse ennast väärtusetu ohvrina.
Marianne
06.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar