On teada, et muinasjutud algavad lausega – Elasid kord ... . Inimeste vahelistel suhetel võivad olla muinasjutulised algused, kuid nende ühine teekond võib kujuneda samuti muinasjuttudest võetud tsitaadiks – „ Kui lähed paremale, siis kohtad ... . Kui lähed vasakule, siis saab osaks ... . Kui lähed otse, siis jõuad ... .” Ristteedel tuleb teha valik – info, mille põhjal, on olemas, kuid teekond tuleb enesel läbida ja seega on tulemus ettearvamatu. Pole vahet, mille alusel ja milline valik langetatakse, enese eest ei põgene – teel toimub kohtumine iseendaga.
Inimelusid sõlme siduvad segadused – info huvitavad tõlgendused - saavad alguse siis, kui ühel on edasi anda oluline sõnum – info selle kohta, kuidas ta ennast tunneb või mida teab endaga seonduva kohta. Sageli on selle sõnumi edastamise mõtteks soov parandada olemist ühises. On keegi, kes tunneb ennast vähemana, sest on keegi, kes ei arvesta ega hooli, kas teadmatusest või tahtlikust hoolimatusest ning on võimalik, et ei osatagi näha või küll teatakse, kuid ei taheta näha. Tasakaal ühises on rikutud, kuid seda ei taheta taastada.
Enese jaoks olulise info omamine tähendab ristteel seismist – Kui vaikin, siis ... . Kui kõnelen, siis ... . Kui valetan, siis ... . Milline teekond valida? See on väga suur küsimus iseendale. Milleks ollakse valmis? Kuidas läheb? Mida võidetakse, kuid veel olulisem on – mida sellel teel kaotatakse? Kas lahing on saadavat kogemust ja tulemust väärt?
See on risttee enese sees, sest on olemas teadmine – reaalsed kogemused – edastatavat infot ei võeta sugugi rõõmuga vastu, et näe kui tore, anna siia, vaatame üle ja lahendame ära. Oi ei, sel moel ei tehta. See oleks ju liiga kerge tee valimine – inimene tahab lahinguid – tema vajab kohta, kus ja seda, kellega sõdida – tundeenergiaga pahuksis olevad inimesed vajavad energiate tulemängu.
Sõnade kõlades algabki mäng – kindlate rollide täitmine – esimestena tõusevad lavale tõestaja ja eitaja. Seejärel vahetatakse need rollid süüdistaja/ kohtumõistja ja süüdlase vastu. Seega leiab lavalt ohvri ja süüdlase. Siis vahetatakse rolle – üks võtab üle teise ohvrirolli ja teine peab leppima sellega, mis temale jäi – olema süüdlane. Siis tulevad lagedale järgmised ja järgmised rollinäod – tunded. Inimese inimlikkus kaob, kui tunded kõnelevad.
Kui on teele mindud, siis on saanud alguse teekond – liikumine teel. Infole reageerimise muster on kaasas enese algusest - ülevõetud vanematelt ja/ või omandatud teel käies. Üsna tõenäoliselt tähendab see seda, et tuleb sõda, sest see, kellele info edastati, reageerib vastu – koostööst keelduvalt. Tema reageerib, sest talle ei meeldi see, kes ütles, see, kuidas öeldi, see, mida öeldi ega see, mida temalt nüüd oodatakse. Seega saadab tema oma fraasid teele - ta võib ja saab kinnitada, et info on vale – seda ei saa sel moel olemas olla. Saab öelda, et info on mõeldud välja, et teema tõstatada. Saab süüdistada ühes ja teises. Saab saada vihaseks, sest ei näe õigust ega põhjust, miks tema looga seotud peab olema, sest see kõik, mis on väljaütleja sees, on tolle isiklik teema – seda ei tohi teise süüks ega õlgadele panna.
Selline vastasseis tähendab olukorda, kus üks tahab, kuid ei saa, sest teine ei taha ja teine tahab, kuid ei saa, sest esimene enam ei taha. Seega tahavad mõlemad, kuid ei saa. Käib võimuvõitlus – kumma tahe jääb peale. Selle käigus öeldakse ja tehakse ühte koma teist, kuid peamine, mida inimesed oskavad teha, on see, et nad teevad teineteisele haiget – sõja kestel muutub frustratsioonist tulenev jõuetus ja võimetus nii suureks, et tahetakse teisele haiget teha. Väga suur valu ehk lõpetab olukorra – peatab sõjategevuse ja teine annab alla või jätab järele.
Selleks, et edukalt sõdida ja saavutada soovitud tulemus, keeratakse tähelepanu suund teisale – alguse infolt ära inimes(t)e isikule. Info andjat hakatakse inimesena maha tegema, naeruvääristama, hirmutama, vähendama, vaigistama. Infost keelduja tahab teha teisele veel hullemini seda, mida ta nägi ja kuulis enda kohta öeldavat ning millisena näidatavat. Kahjuks ta ei kuulanud sõnumit, vaid enese mustri kõminat, mis, pimestades meeled, sulges teise info ees kõrvad, silmad ja südame.
Infot edastavale inimesele vastu hakkamine tuleneb lapsepõlvest. See on hirm saada karistada. See on korduv kogemus, et ollakse taas valeks nimetatud. Rõhuv mõte, et seda olemist ei saa ära muuta – parandamine ei ole võimalik – vale jääb valeks. Seega tähendab vastu reageerimine enesekaitset, mis teostatakse automaatselt ja ilma läbi mõtlemata. Esimese sammuna reageeritakse vastu, sest ollakse täiskasvanu ja saadakse olla üle, kuid, kelle sees on endiselt seesama väike laps, keda ähvardab karistus. Vaba Maailm oleks justnagu otsa lõppenud, sest vana aeg jõudis taas järele – on uskumine, et ei ole vabaks saadud/ antud.
Tegelikkuses tähendab see seda, et, hoolimata oma vanusest, ei ole õpitud arvestama teis(t)ega – see tähendab, et ei ole õpitud võtma vastutust enese sammude tagajärgede ega ühises toimuva ega ühes olemise kvaliteedi eest. On teada, et lapse puhul teeb seda keegi teine – selle on võtnud enesele see, kes on täiskasvanu – too, kes tunneb ennast suurena või on rollinimega kinnitatud. Tolle ülesanne ongi, korda teha see, mis ja kuidas on valesti – olla õiglane ja lahendada olevik sel moel, et kõigil oleks hea olla. Temal tuleb kaotada ebaõiglus ja lõpetada ülekohus - laps ei pea kannatama st vastutama.
On tõeliselt raske seista teadmisega, et ollakse laps, kellele täiskasvanu teeb liiga. Kogetakse enda vähemana olemist – suutmatust seista enese eest. Ükskõik, kui tõsine ja enese jaoks eluliselt oluline info on edastada, täiskasvanu ei kuula ega arvesta, vaid keelab, käsib ja vaigistab. Laps ei ole võrdne ega justkui inimene – tema tunnetega ei arvestata – laps on vanematele kuulekas ega põhjusta oma „tujudega” väljakannatamatuid hetki. Laps saab karistada, kui ta on vale olnud – tema kogemine on vale tulemuse põhjustanud.
Kui on koos selline huvitav seltskond, kus mitte keegi ei võta vastutust, sest kõik tahavad, kuid loomulikult tahavad kohe ja kindlasti erinevat, siis ei sünni ühtset. Kuid, kui on üks, kes võtab vastutuse, kuid ta ei ole autoriteet, siis teevad teised talle kambaka – soovivad vähendada teda olematuks - lapsed on võimul. Täiskasvanust laps kordab pealtnähtud mustrit – enese tunnetega ei tegeleta, need elatakse välja teise peal, sest too on süüdi. Ülekäte kasvanud laps keeldub võtmast vastutust enesega toimuva eest – tema õigus ei käsi tal seda teha.
Täiskasvanuks sirgunud katkised lapsed ei mõista, et edastatav info on võimalus – võimalus, mis antud, et peatuda, mõelda, mõtestada ja teha seejärel teadlik valik. Info on kingitus, et teha kingitus. Kui ühel on halb, siis on tegelikult kõigil halb, kuid last ei huvita teised – tema ei jaga oma, vaid hoiab oma endale – ta ei anna ennast ega endast ühisesse, sest see oleks andmine teisele. Sel moel jääks andjale vähem ja saajale rohkem.
On olemas perekonnad ja suguvõsad, kus toimib ja toimitakse kindlaks määratud mudeli järgi – selle inimese, kellest sõltub/ sõltutakse ja just selletõttu on keegi või ka ühiselt otsustatud, et teda tuleb päästa tunnete käest, selle inimese tunded määravad perekonna/ suguvõsa jõujooned – ühes kulgemised, kellegi välja jätmised, kontaktide sügavused/ pinnapealsused, intensiivsuse ja intervalli ja ka selle, kellele millist ühist tähelepanu suunatakse. Sellistes kooslustes ei ole hea ühes olla – kodu ei ole turvaline, kui kõik on kohal. Keegi peab eraldi olema, välja jääma. Üksteisega arvestatakse, ühes olles, sunnitud piirides – enese vaba elu on mujal.
Seda, keda on õpitud tunnetest päästma. See, kes on sundinud, lähedasi, ennast tunnetest päästma. Keeldub võtmast vastutust enese tegude, sammude, sõnade ja olemise eest. See perekond, suguvõsa, kokkupandud kooslus on tema Maailm, milles tema on keskpunktis – kõigil tuleb olla tema jaoks sobivalt ja anda enda panus, et tema olemine püsiks õigena. Vaikitakse, valetatakse, hüljatakse – kõigil, kes sõltuvad, on põhjus hoida seda inimest tunnetest eemal. Kontroll, enese vaigistamine, enese muutmine, allumine, kuuletumine, alandlikkus. Keegi ei ole täiskasvanu ega vastuta – kõik on selles koosluses haiget saanud ja ennast kaitsvad lapsed, kes ei paranda ühist – nad ei saa, sest nemad on lapsed. Nemad päästavad, et säästa ise ennast.
Kui vanal moel enam edasi minna ei saanud, siis oli ühel vaja võtta vastutus – õppida, mõtestada olnut ja olevat, tehtut ja tegemata jäetut. Koguda see info kokku ja vaadata otsa olevas olevale tegelikkusele – kus ollakse, kuhu on võimalus jõuda – oli olemas lahendus, kuidas seda teha.
Vot ja kui olin, siis selle teadmiseni jõudnud ja soovinud muuta, et paremaks muutuks, siis andsin osalistele info – kuidas on, kuidas võiks olla ja kutse koostööle – teha koos ühises, ühisele, head. Seejärel paljastus kõik see, mis oli varjatuna ja peidetuna olemas. Algas selle inimese, kellest sõltuti, päästmine tunnete käest ja tolle teise, kes vale, vähendamine, et see vaigistada ja pildilt kaotada.
Seisin üksinda – kõik olid kusagil mujal – kõndinud ära nelja tuule poole. Ema on surnud, isa on surnud, õde rebis end vabaks, vend pole lavale astunud, tädi puges urgu. Kuidas edasi? Kas üldse? Mis ja kuidas on minu jaoks võimalik? Mõtlesin selle peale, mida mina saan teha, kui see, mis on päritolu perekond, näeb välja elamiskõlbmatuna – ilma uste ja akendeta kaos, kus ei ole kedagi, sest ei ole midagi järel. Kõik elavad mujal ja koos olemine tähendabki vastumeelsust ja ebamugavust, sest selle keskel, mis järele jäänud, ei ole mitte kellelgi hea olla. Selle juurde ei ole hea ega turvaline tagasi tulla.
Mõistsin, et tuleb visualiseerida kodu – kodumaja koos kõige selle vajalikuga, mis teeb majast kodu. Kõige sellega, mis sümboliseerib ühtsust, turvalisust, hubasust, hoidmist, austust, armastust, soojust, head tähelepanu, toetust, tunnustust ja ühes kasvamist. Selleks tuleb anda kõigile, kes selles perekonnas olemas, koht selles ruumis ja lubada endal tunda, selles kohas ja nende inimestega ühes, turvaliselt – kodus olevana.
Selgus, et soov on üks asi, kuid tegelikkuses tuleb alustada enese algusest – iseendast. Sain aru, et sellise energeetilise pildini jõudmine võtab aega, sest esimesena tuleb luua iseendale koht ja aeg, kus olla laps. Selleks tuleb küsida enese käest – mida ja kuidas on selleks vaja. Tuleb luua ruum enese vajaduste ja soovide ning huvide kohaselt ning alles seejärel luua järgnev – samm sammult ühendades juurde ruume ja võimalusi ning tegevusi, jõudes sobival hetkel inimesteni – toimiva ja turvalise kontaktini – teha seda omas tempos ja üks haaval. Enese jaoks olen mina võti - mina olen - alguse allikas.
Marianne
14.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar