Enese piirid öeldakse sageli välja läbi EI – Sina Ei tohi – enam! Sina Ei saa – enam! Sina Ei või – enam!
Sõna Ei - kõlab ära lõpetavana – korraga ei ole enam seda, mis oli, kuid samas ei ole veel ka seda, mis tuleb pärast. Enne järgmisi samme on, igavikulisena kestev, hetk täis vaikust, teadmatust, segadust, hirmu, välja jäetust – turvalisus on kaotatud.
Sõna Ei - kostub sellele, kellel öeldakse, nii nagu tema enam ei saaks, ei tohiks, ei oleks, ei võiks – mitte kunagi. Sõna Ei - kostub ahistavalt ja ülekohtusena haiget saanud ja/ või solvunud Lapsele, kes on loonud enesele uskumuse – Ei tähendab seda, et tema on Vale. Selline laps on inimene, kes elab ja kõnnib läbi oma elu lapsepõlvetrauma(de) kajadega – tema ülesanne on enesekaitse ja ellujäämine.
Laps, kes on alles väikene laps, on see, kes ei mõista näha ega kuulda teisi – nende tundeid, tahtmisi, soove, vajadusi, mis jäävad sõnade ja olemiste taha. Need ei ole temale olulised – tema ei jää ilma ega välja, kui ta on iseendana. Seega tunneb ta ennast vabalt – tema võib ja saab, sest tema on laps. Kui temale midagi ka keelatakse või temalt ära võetakse, siis ta hakkab jonnima ja/ või solvub või püüab meeldida – need on õpitud reaktsioonid, kuidas Ei põrmustada, pidav piir ümber lükata.
Laps ei näe ega mõtle põhjuse peale, sõnade taga. Tema kuuleb Ei-d, mis takistab ja näeb Ei ütlejat, kes sel moel otsustas olla ebaõiglane. Tundub võimatuna kuuletuda ja lõpetada või anda oma ära või enam mitte saada, kui laps ju tahab edasi. Laps ei nõustu teiste otsusega – tema hakkab vastu, et tema tahtmine jääks peale – tema tahab tagasi seda, mida ja kuidas oli – tema tahab ise otsustada ja valida. Selles kohas tahab laps, et temale antaks järele – tema ei kaota ise ennast, ehk oma Mina, siis, kui piirid, tema eest, kaotatakse.
Seesama laps on kogenud ka teist äärmust – hetki ja kohti, kus talle on samuti öeldud Ei. Kuid need Ei-d on öeldud tema vajadustele ja/ või olulisele soovile. Laps, kes kogeb või kardab kogeda halba, soovib kohest toetust, mõistmist ja lahendust. Kui talle öelda selles hetkes Ei, siis see tundub tema maailma lõpetavana – elu ohtu seadvana. Täiskasvanu seda ei mõista. Sageli ta isegi ei põhjenda oma otsust või ei tee seda ausalt või arusaadavalt või ütleb, et Ei kõlab lapse enda pärast – kannatused on tolle tegude tagajärg. Üsna sageli on Ei, lapse jaoks olulisele, vanemale põhjustatud tunnete tagajärg.
Lapsel on halb, kui tema infot ei kuulata, ei nähta ega võeta tõsiselt. Tema on öelnud ennast välja, kuid temale öeldakse ära – Ei saa! Ei või! Ei tohi! Laps kogeb, et temast ei piisa – tema olemine ei ole oluline. Täiskavanu on üle ja olulisem – too tahab midagi rohkem ja selle saamine tuleb lapse arvelt. Laps maksab oma kogemustega kinni vanema tundevajaduse. Jõudu kasutav täiskasvanu näitab ette, kuidas olukorrad lahendatakse – vähem on valedes tunnetes süüdi – vähema pihta saab oma tunded välja valada.
Vähendatud laps tahab tunda kogemust, et temast sõltub ja tema on oluline – temaga arvestatakse – teda ei eirata. Selline laps võib kasvatada ennast üle kõrguvaks seal, kus see on võimalik ja sellega ühes, kellele ta saab öelda ja teha nii nagu tema tahab – ta ei kuula ega arvesta tolle teise Ei-ga. Ta vaigistab tolle teise samal moel nagu seda tema endaga on tehtud. Seega leiab ta endale koha(d), kus ja need, kellest tema on üle ja tugevam – seal on trumbid tema käes. Seal, kus teda Ei-ga ei takistata, sõidab ta üle teiste piiridest.
Selline laps kahestub - ta õpib vaikima või valetama, enese jaoks, olulisest ja vajalikust ning mängima Hea ning Meeldiva Lapse rolli seal, kus on oht, midagi kaotada ja sellega ühes, kes võib teda jätta olulisest ilma. Need on lahendused, kuidas ellu jääda. Need on omandatud, isiklikest ja pealtnähtud kogemustest tehtud, järeldused, et suuremale vastu astudes ja oma tahmise juurde jäädes, saab ta karistada. Ta õpib, et kuuletudes ja ennast allutades, säilib näiline pealispind. Seega jätab ta oma Ei välja ütlemata, kuid see tähendab ülekohtu kogemist – temaga ei arvestata, tema väärtus langeb tema enese silmis ja ta justkui kaob oma kohalt – temaga ei saa arvestada – ta ei näita enese piire – sel moel ei võta ta vastutust ühises oleva eest – tema näeb ennast üksinda olevana. Tema ise tunneb oma piire – siis kui teised neid ületavad. Kuid tema ise ei näe neid. Teised on tema piiride sees või tema ise on nende piirid ületanud.
Suurt kasvu Lapsed on need täiskasvanud, kes seisavad tundelugude lahendamisel vastamisi oma Ei-dega. Ei arvestata teisega – teise Ei-dest sõidetakse üle. Ei-d öeldakse välja karistamiseks, välja jätmiseks. Suured lapsed ei arvesta üksteise ega ühisega – nemad tahavad, kuid nemad ei võta oma soovide ega saamiste eest vastutust. Nemad tahavad saada oma tahtmise – võtta see, mida tunnetest tulenevalt vajavad – teadmise, et nad saavad oma tahtmise. Nad ei jäta ega anna teistele – Ei-ga kohtudes ei kuulu jagamine ja vastutus nende sõnavara ega tegude hulka.
Igal inimesel on oma tee käia – on ülesanne - jõuda lähemale iseendale. Ennast avastav inimene hakkab seadma enese piire – see on Ei ütlemine – vanal moel edasi enam minna ei saa. See või teine asi, tegu, viis, harjumus jne tuleb lõpetada. Ei on enese sisemine tõde – teadmine sellest, mis ei ole hea, hooliv ega arvestav.
Üsna tõene on, et selline tegevus kohtab kindlasti vastuseisu. See, kes on vaikinud ja valib korraga suu avada, Ei tohi öelda Ei – selleks ei ole tollel õigust. Kõrval olijad nõuavad, et Ei võetaks tagasi, kustutataks ära, sest see Ei on vale – see teeb teised valeks.
Ei näib valena, sest see lõhub ära oleva – toob välja varjus püsinu – ülekohtu tegemised ja vähendamised – inimestel on hirm saada karistada, kaotada oma tahtmise saamine – korraga tuleb saadu eest maksta ja enese sammude tagajärg tasakaalustada.
Kuna keegi ei taha olla vale, siis selletõttu ei nähta Ei-s võimalust, kohta koostööks ja just sellepärast öeldakse Ei-le EI. Solvunud Laps ei taha seda, mida tema ise ei ole valinud ja seega tema Ei anna ennast ega endast sinna ja sel moel nagu sellel hetkel, uuel moel edasi minemiseks, temalt oodatakse.
Ei on normaalne info – see aitab kõigil kasvada täis, omades piirides. Kuid Ei kuulaja ei mõista seda, sest teda on avalikult Valeks nimetatud – temas on hirm ise ennast kaotada ja temas tõuseb protest, Ei, kui takistuse taha jäämisest – laps tahab olla õige – tahab st vajab seda kohe, kuid ta ei saa, sest teise Ei nimetas ta valeks – teine on süüdi selles, et laps tunneb tundeid, millega ta toime ei tule.
Need inimesed, kes ei arvesta teiste Ei-dega ega pea kinni teiste piiridest, on tulnud, koos kõndima, teele, et inimene õpiks, julgelt ja kindlalt, ütlema välja enese Ei-d – seadma enese piire nähtavalt ja selgelt. See protsess toob kaasa mõistmise, et Ei ütlemine tähendab vabadust – vabaduse loomist iseendale ja ka teistele ning seetõttu ei tähenda see karistust ega lõppu, vaid üksteisega arvestavat ja hoolivat, turvaliselt elu jaatavat, jätkamist.
Ei kohad ongi sageli väga rasked kogemused, sest need näivad süüdistamistena – süüdimõistvate kohtadena. Sellised Ei-d on olnud varjul aastaid/ kümneid – pealtnäha on oldud ja on olnud justkui hea, kuigi tegelikkuses on teada, et keegi pole rahul ega rahus, kuid siiski kõik kannatasid, olukorraga leppides. Teisiti ei osatud või ei tahetud, ausalt ja avalikult ei räägitud, sest selleks ei võetud aega ega nähtud kohta. Usuti, et, avanedes ja avades, kaotatakse rohkem, kui olemas olev annab. Seega oli olnud tavaks, et selle kohast infot ei kuulatud, sest see, kes oli proovinud midagi öelda, sest soovis muutust, see hüljati või vaigistati – temale öeldi EI. Hoiatus - keegi ei soovinud sama kogeda.
Info, mis päevavalgele tuuakse – sellele ja sellele ütlen Ei – kõlab uskumatuna – ei saada aru, miks korraga räägitakse ausalt ja avalikult sellest, millest on ühises otsustatud vaikida. On olnud justkui vaikiv kokkulepe - sellest, millest ei räägita, seda ei ole olemas! Just sellepärast kogeb info välja ütleja, et teda ei austata – tema enese tõde nimetatakse valeks, vajaduseks midagi, teiste arvelt, nõuda, tähelepanu lunimiseks. Ühest suust kinnitatakse, et rääkija eksib, sest nii ei ole olnud ega sel moel tehtud.
Vot selles kohas algabki see nn süüdistamise lugu – enese info edastaja toob välja selle, mille alusel ta oma otsused on teinud – justnimelt teis(t)e sammude, sõnade, valikute põhjal. Vot, vaata – siin on see, miks mina ennast halvasti tunnen – sellepärast ei ole minul koos hea. Nendes näidetes tuuakse välja ka suhtedünaamika, privilegeeritud, vähendatud, pikajalisus jne – valusad detailid ja ülevaade jätkuvast ning korduvast tegevusest.
Selle nn süüd üles lugeva osa tõttu, ei kuulata Ei-d – ei võeta infot vastu, et teha koostööd – anda teisele võimalus tunda ennast paremini ja paremana, vaid hakatakse seda inimest, kui Inimest, vähendama – proovitakse teha ta maatasa – kes Sina üldse oled, et nõuad ja tahad – vaata ise ennast ... . Sobivad sõnad ja ettekujutus sõidutavad libedast mäest alla – enese usk ja väärtus kahanevad kolinal.
See, kes Ei-d vastu ei võtnud, sõdib oma lahendustega vastu. Enamasti jätab ta lauale kaks valikut - vaiki, siis võime vanal moel jätkata, kuid kui ei vaiki, siis lõpetame. Need on Suure Lapse tingimused – tegu on olnud teadlikult teostatud teist vähendava suhtega – laps on saanud selles kohas ja selle inimesega oma vajaduse täidetud. See tähendab, et teisel ei ole seda inimest, kui Inimest, vaja ja sellepärast ei olegi ta nõus midagi muutma st ennast ilma jätma võimalusest saada oma tahtmine. Ta lahkub ja lahendab ennast mujal.
Ennast avastava inimese jaoks on see järgmine õppetund – iseenda väärtusetuse kogemine – Olen nii tühine, et minu pärast ei ole vaja muuta ega tehta ega olda! Karm, kuid tõsi - väärtus on vaataja silmades. Tõde on selles, et teine on ehitanud enese päris Maailma üles sel moel, et vähendatu ei jää sealt puudu – teda ei ole selle sees olnudki - seega ta ei olegi oluline. Kuna vähendatu keeldub Suure Lapse sõltuvust täitmast - ta ei anna enam lisa, siis ei ole teda enam vaja – ühine, st mõlema, heaolu ei loe – laps on eraldi – tema on tervik iseenda Minaga – lapsel peab olema hea ja turvaline – seega ta ei olegi olnud koos sellega, kes on ohtlik – kes, eirates lapse tundeid, julgeb öelda lapsele Ei.
Suur Laps ütleb Ei koosolemisele, mis ei vasta tema tingimustele – tema ei pea arvestama teisega, sest tema ei taha seda teha. Tema ei taha ausalt koos "mängida" sellega, kellega on käimas Ei-de lahing – sama ressursi/ tähelepanu eest võitlus. Kuigi loo üks osapool ei mängi selles mängus võib teine osaline jätkata aastakümneid – temale olulist Ei-d ei kuulatud ja nüüd ütleb ta oma Ei välja kõigele, mis teisega seondub. Pole vahet ega oluline, kes vahele jäävad või kui paljud pihta saavad. Ei on Ei.
Selline Suur Laps magab ega ole tänases päevas, vaid on kinnijäänud teatud situatsiooni. Selline Laps ärkab, see tähendab – käivitub siis, kui see, kes on kunagi teda (laps jäi siis alla) ja/või keda tema ise on valinud vähendada, ütleb talle EI – siis on ta taas Laps, kes teeb seda, mida tahab – jonnib, solvub, vihkab, vähendab teise väärtust jne. Kuid siis on ta Suur Laps ehk monstrum, kellel ei ole enese piire – ta on senini olnud kõikjal, kus on leidunud vaba ruumi - ka teiste piiride sees. Korraga on teda puudutatud ja, väljaspool ennast oleva Mina tõttu, tunneb ta, et temale tehakse liiga – temalt võetakse vähemaks. Nüüd on ta suur ja mahtumine enese piiride sisse on raske ja valulik.
Selle jaoks, et väikestest lastest ei kasvaks Suuri Lapsi ehk monstrume, on piiride info eluliselt oluline. See on ka vastutus ja enese teadmine ning tundmine, sest seda infot saab anda ainult inimene ise. Teisetele tähendaks see äraarvamist, oletamist – tõsist tööd – tuleb asetada ennast teise kohale ja saabastesse – tuleb teha järeldusi, mis ei pruugi olla õiged ega olegi seda. Seega on hea ja toimiva suhte aluseks piiride paika panemine – võimalus teisega arvestada ja olla õiglane. Piiride parandus ja kokkulepped on loomulik protsess – kasvamine ja erinevad elu ajajärgud – ülesannetest ja kohtustustest tulenevad muudatused. Oodatud, aktsepteeritud ja mõistetav info.
Enese piiridest vaikimine ja teiste piiriinfo eiramine on ohtlik ning tähendab tulevikus tasumist ehk tasakaalu loomise vajadust. Seega on tõsine väljakutse ja balansseerimine olla lähedalt seotud ja suhelda inimesega, kes ei tea ega pea oma piire. Sellises suhtes on ülekohus garanteeritud ja kokkupõrked ning rahulolematus vältimatud – enese elu kvaliteet kannatab, sest kannatused ja vale seisavad sellel teel.
Ennast avastav inimene mõistab, et temal on vastutus enese osa eest omaenese loos ja sellepärast ütleb ta oma Ei-d välja. Teine osapool võib ju vaielda või põigelda, kuid, kui jah, tema teod, sõnad ja valikud on olnud mittearvestavad – inimene on kogenud vähendamist, välja ja ilma jäämist. Seega tuleb tal aktsepteerida, et selles kohas öeldud Ei tähendab toimuva peatamist, ülekohtu jätkamise lõpetamist selleks, et anda aega mõtestamiseks ja jätkamiseks uute, kõiki osapooli arvestavate, piiridega.
Mina ei nõua – Ei-d välja öeldes teen enese piirid nähtavaks, võtan enese oma tagasi – lõpetan ülekohtu tegemise võimaluse. Mina ei pea saama ega küsima selleks luba ega õigustama oma otsust. Teise tööks jääb teha tööd iseendaga – tegeleda oma tunnetega ja enese, omaenese, piiride sisse mahutamisega.
Marianne
24.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar