Olin tundnud kergust – olin sõitnud laineharjal – ma olin mõistnud enese lugu ja see oli vabastav olemine. Kuid ega ma sinna jäänud, vaid kukkusin sealt alla – taas sööstsin põhja poole, sest tundsin ennast nurka surutuna ja lõpmatult vähemana – oli teadmine, mis tulenes kogemusest - minust ei piisa – mina ei saa muuta enese elu – vältida seda, mis tuleb.
Siis ma tundsin viha – tundsin üle väga pika aja tõeliselt suurt viha – vajasin jõudu, väga palju jõudu, sest ma tundsin hirmu – mitte miski, mis ma olen teinud, läbi kõndinud ja lendu lasknud – ei ole piisav ega aita – tulemus saab olema sama.
Valasin oma viha sõnadesse – rääkisin, toa tühjuses, pikalt kõigi nendega, kes olid jätnud oma vastutuse võtmata. Rääkisin nendega, kes olid läinud nii nagu nendega, kes veel siin. Ütlesin, et mina üksi ei saa ega pea koristama ühiseid tagajärgi. Nägin ennast üksinda varemetel seismas – mitte kedagi ei olnud kokku tulnud, et lahendada aastaid kestnu. Kedagi ei näinud huvitavat, sest kõik olid ära läinud.
Nii nagu ikka oli vaja ainult natukene valgust õigesse nurka – sõnade ja tunnete kihtide alt paljastuv andis suuna kätte, et toimuks vaatenurga vahetus – seina asemel seisaks tee minu ees - vaja oli vaid selle loo mõistmist, mis mind selle uskumuseni, et minust ei piisa, viis. See oli muster – korduv muster, mis oli, siiamaani, tundunud ainsa teena.
Meie suguvõsas on olnud ajast-aega nii kombeks ja tavaks, et suhteid ei tehta korda ega parandata. Selle asemel jäetakse need pooleli – valed välja ja eraldi - või siiski mingil moel jätkatud – tehtud halva mängu juures hea nägu pähe, et ei ole midagi ega häiri kedagi – tegelikult täiega valetatud endale ja teistele - täpselt sinnamaani, kuni järgmine krahh või plahvatus toimub.
Ikka ja jälle on olnud neid, kes on tundnud ennast ühises halvasti, sest kui on keegi, kelle tunded pole leidnud nime ja ta on need nn süüdlase pihta välja elanud, või on kedagi vaigistatud või vaikimisega karistatud või minema saadetud, siis on seal ka see keegi, kellel on teadmine, et temaga ei arvestata ja temast ei hoolita. See on toonud kaasa sõdu, milles on väljendatud ennast hästi või ka halvasti ning on lõhutud suhteid ja keeratud selg.
Lahenduseks on valitud üks ja see sama muster - natukene aega seistakse eraldi, mõni vaikib, mõni pirtsutab, mõni käib tiiru mujal, mõni jonnib – tegevused, millega protesteeritakse vastu, kuid siis on mindud jälle edasi - tagasi koos olema. Mängu sisust ei räägita, vastutust enese tegude ja sammude eest ei võeta – vaikitakse ja suletakse ebaõiglus enese sisse. Tunded peidetakse ära – vabadus võetakse eneselt ära.
Kuid, kui mina ise valisin sel korral teisiti teha ja ütlesin välja, et vanal moel enam edasi ei saa ning tuleb teha koos tööd, et ühes olemine tähendaks head kõigile, siis selgus, et uued tingimused ei sobinud teistele ja vana mood ei olnud võimalik minule.
Vastuseks, minu Ei-le, kõlas kindel EI – see tähendas, et kohtasin soovimatust lahendada ühist – ei võetud vastutust ega hoolitud – öeldi Ei ühes olemisele. Aktsepteerin seda Ei-d – olgu nii nagu inimesed on endale olemise valinud. See on selge, et selles punktis, siin ja praegu, suhtlust ei toimu ja see on okey. Kuid mina ei ole naiivne ega arva, et Maailm lõppeb siin ja täna, et just sel moel jääbki – me ei kohtu ega pea suhtlema. Seni kaua, kuni samas ilmas ringi kõnnime, võime kokku saada ja tean sedagi, et ega ka teine ilm ära päästa – uues ajas võib taas kokku saada ja edasi põrkuda.
Vuhinal alla kukutas ja masendusse viis teadmine, et kui teis(t)el on edasi anda mingi info või lihtsalt soov katsetada, millised piirid, kuidas peavad ning seetõttu avatakse suhtlus, siis kuidas edasi olla – mida teha. Kui teine kirjutab ja mina vastan sellele, siis see viib ju kuhugi välja, kuid kuhu ja kuidas – teine ei ole ju nõustunud minu tingimustega ega tee seega kooostööd. Kuna siiani on olnud manipuleerimine ja psühholoogiline terror, siis kuidas saan kindel olla, et järgmisel korral on ühendus turvaline ja hooliv.
Suheldes oleksin ju valvel ja ootel, sest minu jaoks puudub kindel – üheselt mõistetav ja pidav alus, mis on koos vastu võetud ja heaks kiidetud. Kujutasin selgelt ette, kuidas see teine siis rõõmsalt ja tormakalt positiivselt loobiks taas oma Tore! ja Tegus! jne, siis need sõnad ei tähenda ju minu jaoks head, sest me ei alusta algusest ega kusagilt uuest otsast, vaid vana lugu läheb edasi – samal moel on kordades mitu olnud ja nad kõik on jõudnud välja sama vana reha otsa – loo teine pool heidab minu pihta, midagi vana ja väljarebitut ning vaikib olulisest ja süüdistab mind selles, kuidas ma oma elu elan seal, kus teda ei ole. Kirsiks tordile on seejuures väide, et mina olen see, kes takistab suhtlust ning olen niiiiiii negatiivne. Ah, kui võluv.
Vaat seda kõike mäletades ma tuleviku peale mõtlesingi. Kuna senist ei ole lahendatud ega tunnetest lahenetud, siis mis saab siis, kui me sellise punktini jõuame ning kuidas mina ennast selles kohas kehtestan ja kaitsen – kuhu ja millal panen piiri – teine ju ei hooli ega soovi mitte midagi korda teha, vaid heita paar, lõbusat ja positiivset ning maha tegevat, fraasi ja minema kõndida. Vaat see tunduski võimatuna ja vastu võetamatuna - kuidas olla eneses kindel ja seista jalad maas – kui mina ei kontrolli olukorda, vaid valiksin teise mänguga kaasa minna.
Suur küsimus, kuidas minna edasi, kui lugu ei lõppenud, vaid katkestati, sest ei räägitud asjast ega konkreetselt, vaid valiti vaikida, eitada ning rünnata ja seejärel minema kõndida. Lugu jäi pooleli, sest kohal olemine katkestati.
Olin vaadanud TikTokki ja neid lugusid seal, mis rääkisid sellest, et lõpeta ära – pane punkt – ära enam suhtle – jäta inimene oma elust välja – ütle EI, mis jääb pidama. See on vastuoluline soovitus, sest see tähendab, et lõpeta suhtlus – ära enam hoia ega vali kontakti. Kuid tegelikkuses tähendab lõpetamine lõpule jõudmist ja punkti panemist – siit edasi minnakse teisel moel.
See on täiesti tehtav, kuid komistuseks saab tegelikkuses jätkamine. Sest iseenda sees võib ju punkti panna ja piiri tõmmata, kuid tegelikus elus tähendab sellest kohast edasi minemine jätkuvaid kohtumisi ja edasisi suhtlemisi, just selle sama partneriga, kes ei valinud enne ega ole ka pärast koos tööd tegemas.
Abielusid võib lahutada, kuid varalised kohustused ja lapsed seovad kokku. Sõbrast võib saada vaenlane, kuid kokku ühendavad kool, töö ja teised sõbrad jäävad. Ka lähisugulased ei kao ära, sest sugulus ühendab edasi - ka läbi teiste.
Konks ongi selles, kuidas minnakse edasi, kui koos olles edasi minna ei saanud. Tahetakse vabaks saada ja nõutakse vabaks andmist, et ära ja eemale minna. Võib ja saab minna, kuid ühendus toob tagasi kokku. Vabaks saamine ja andmine ei tähenda vastutusest vabaks saamist – kui ühist ei ole ühiselt ära koristatud, siis ei tee seda mitte keegi teine, vaid tagajärjed, mis ühiselt tehtud, jäävad tegelikkuses endast vähemate ja kõrval olijate kanda.
Sellest hetkest, kui taastatakse kontakt ja alustatakse suhtlust, ollakse vanas tagasi – samad kivid saavad komistuseks teel – enese tegemata töö. Uued piirid tähendavad uuel moel suhtlust – mitte lihtsalt erinevaid aadresse või olematut kontakti - see on enesekaitse, sest tegelikkuses on ju omavahelises suhtluses kogu see aeg küsimus olnudki.
Tegelikkuses on õige seada piir kohe selles samas kohas – veel enne teemaga ühinemist – kui teine avab suhtluse, siis öelda esimese asjana välja, mis moel see enese poole pealt okey on – need ja need tingimused – võtku või jätku – teistmoodi ei vali ega tee. Tuleb öelda välja ka see, kelle rollis olevana suheldakse ja paluda võtta see info arvesse – ei tohi ühendada sinna teisi rolle ega vana aega – sel moel ei valguta laiali, vaid järgitakse oma teed.
Kui enam ei olda sõbrad ega abikaasad, ega koos elavad jne, siis ollakse suhtluses inimestena, laste vanematena, kooli - või töökaaslastena, vara jagajatena, teistsuguse suguluseastmega jne. Teised rollid on hoopis teise tasapinna ja sisuga – seda, mis varem oli, neis ei ole ja neil on teine eesmärk ühes olles.
Kui valitakse tagasi tulla vanasti ühendanud rollis olevana, siis see tähendab, et mõlemal - ka tagasitulijal, tuleb vastutus võtta koos korda saadetu eest – saab küsida, kas too on selleks, konstruktiivselt ja lahendust otsivalt, valmis. Et, kui jaa, siis saab anda võimaluse proovida, kuid ainult selle hetkeni, kus vana lugu võtab võimust. Kuid, kui teine ei taha, siis tuleb anda teada, et teisel tuleb vahetada oma rolli – väljenduda sellena, mis olevas on kokkutoonud.
Enese jaoks sain selgeks, et ma ei kinnitu selle hüpoteetilise tulevase suhtehetke külge ega karda, et mis saab siis, kui teine ei vali jätkata või ründab või pilkavalt naeratab või vaikib – see on tema valik ja vastutus. Siiamaani ei ole ta ühise eest vastutust võtnud st selle nimel midagi päriselt teinud, et meie vaheline side toimiks ja mõlemal oleks koos hea ning turvaline olla – seega on igal ühel oma vastutus iseenda heaolu eest ja selles kohas, kus suhtlus toimub – esimesest hetkest alates. Esimene hetk on minu piir – annan ennetava info – see on kindel ja turvaline teadmine minule endale – hoolin iseendast ega usu ilusaid ning kõlavaid tühjusi.
Ma ei vali, ühes olles, õe ega õelapse rolli, kui nende rollipaaride vahelise suhtega ei taheta koos tööd teha. Potentsiaalselt saan olla inimesena, oma ema tütrena, oma laste emana, suguvõsa liikmena jne. Igal rollil on omad piirid, eesmärgid ja lahendused. See on teistsugune kontakt ja teistsugused piirid – aus, austav ja lugupidav suhtlemine on põhitingimus selleks, et kontakt kestaks täpselt senikaua, kuni kindlalt valitud rollist tulenev, selles hetkes, seob.
Kelle rollis tuled - mis on Sinu eesmärk?
Kelle rollis olen - mis on minu eesmärk?
Marianne
29.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar