Kuigi on tundunud, et teed enam ei olegi, siis tegelikult lahendused leiduvad – tuleb astuda seal, kus tee on – seal, kus minu sammud on võimalikud. Lõpetasin suletud ustele koputamised ja akende taga „kollitamised”. Taas kõndisin endas ja enese sees - nägin enese teed ja samme sellel. On mõistmine, et inimestel on vaja aega kasvamiseks – enese tagajärgedega kohtudes on aeg, leida aega, enese ja toimunu mõistmiseks. On teadmine, et kui vanal moel edasi ei saa ja uuel moel veel ei oska, siis tuleb leida tee, kuidas olla – kuidas tasakaalustada ennast. On aeg lasta vanast lahti, sest siis on uuel koht, kuhu tulla. On aeg lasta oma hirmudest lahti ja julgeda astuda ning proovida elada valedest vabana – olla aus ja teadlik enese tegudest – on vastutuse võtmine enese valikute, sammude ja elu eest.
Jah, olen olnud tormakas ja seganud ning trüginud vahele – ette ja esimeseks ja nähtavale. Siit tulevadki teiste tõdemused - Sina ei kuula. On olnud mälestusse salvestunud kogemus, mis on sundinud tormama ja lükanud vahele hüplema – nagunii/ muidu mind ei kuulata, mind ei vaadata, mind ei nähta ja seetõttu mind ei mõisteta. Seega, kui on olnud koht, milles olen soovinud leida mõistmist, olen näinud vajamineva tähelepanu võimalust, on olnud millegi olulise vajadus, siis olen tahtnud endale ka, et ilma ei jääks ega ilma jäetaks. Eluliselt on olnud oluline, et mind mõistetaks – päriselt ära kuulataks.
Sageli on nii, et teineteist ja ise ennast ei kuulata, sest ei taheta ja ei osata. Nähakse teise tundeid, need on ebamugavad ja neile reageeritakse tunnetena/ tunnetega vastu – põrgatakse eemale, vaikitakse, varjatakse ennast, keeldutakse peegeldamast või surutakse maha. Kogetakse enese tundeid ja kardetakse teise reageeringut neile. Inimesed ei ole õppind kohtama ega käsitlema teise ega enese tundeid. Tunnetele ja tundega inimesele ei anta kohta, sest tunnetes peituv informatsioon on pööratud valeks – see tõlgendatakse tagajärgedeks ja turvalise koosolemise ning koostöö lõpuks, kuid tegelikult on need võimaluseks ja kohad, millegi enama loomiseks.
Inimestel on olemas tahe ennast jagada. Anda teada, et ka ise näha, mis toimus/ toimub enese sees, kui teine ei jäta ruumi või piirab vabadust, kui ise ei seista enese kohal ega öelda ennast välja või kui küll öeldakse, kuid teine ei arvesta sellega või teeb meelega uuesti. On soov anda teada – mõistmise jaoks - et selgineda – tunded on soov teha, enese ja ühise jaoks olulise teadmise nimel, koos tööd. Kui, kuid seda kutset ei nähta ega võeta vastu, vaid – ära tunne, suru oma tunded maha, sel moel ei ole õigust ega põhjust tunda – siis kogetakse piiratust – hingelist ahistust.
Tunded on oluline info. Kuid seda infot ei taheta vastu võtta ega sellesse tõsiselt suhtuda. Tundega inimesed jäävad iseendaga üksinda, sest tunded loetakse isiklikuks ja era asjaks. Kindlalt väidetakse, et need ei ole teiste teemad – seega, tuleb tegeleda iseendaga, vaikselt ja salaja, iseendas. Pelutav ja hirmutav uskumine – tunded on häbi. Ise ennast häbenetakse. Enese häbi tuleb varjata ja ära peita.
Ära peidetud ennast ei tunta, sest ei ole õpitud ennast tundma – enese tundeid ei ole õpitud tundma – ennast, tundeid valinuna, ei ole õpitud tundma. Tundeis peituvat infot varjatakse nii enda, kui ka teiste eest, seega ei osata, selgelt ja lühidalt väljenduda ega eneses toimuvat üheselt mõistetavalt kirjeldada, sest tundeid ei suudeta kontrollida ega hallata. Need ärkavad, ilmuvad, võimutsevad ja kaotavad inimliku poole – inimene kaotab iseenda. Kaob kontakt teisega.
Lahenduse algus on olemas – tunne on olemas – mööda enese lugu tagasi minnes, saab Maailm selgemaks siis, kui valitakse vaadata, ise ennast ja toimunut/ toimuvat, kohal olevana ja mitte tunde tundmisesse kinni jäädes. Saabub selgus - on olemas teadmine millestki, mis või kuidas võiks/ peaks teisiti olema. Selleks, et toimuks muutus, paremuse poole, tuleb see info edastada ka sellele, kelle sammude tagajärg on see, et on olemas inimene, kes tunneb ja näeb ennast vähemana.
Kas öelda? Kuidas öelda? Kuidas sõnade kuulaja reageerib? Mida too teeb? Hirm, teadmatus, ärevus. Kui on olemas tõkestavad kogemused, siis valitakse vaikida – surutakse alla, hoitakse eneses. Kuid see tähendab, et kannatatakse, sest midagi ei muutu, kuidagi paremaks ei lähe – endiselt on halb olla. Kuid, kui enam vanal moel edasi olla ei saa – ei taha, siis leitakse sõnad. Öeldakse – minul on tunne – mina tunnen. Mina tunnen ennast halvasti – palun lahendame mõistatust koos.
Kui teine ei võta ettepanekut vastu – temal ei ole vaja, sest tema ei taha, siis edastatav info muutub raskuseks – on tõrge – edastatavad tunded ei liigu edasi, neist ei saada vabaks. Mina ei taha versus Mina vajan. See, kes vajab, tõestab ja õigustab – see, kes ei taha, põrmustab ja lajatab tagasi. Käib sõda – oli ja on – jätkuvalt kestab, kuid ei ole info vastu võtjat – ei ole kaasvastutuse võtjat.
Selles punktis olin kinni olnud enam, kui paar aastakümmet. Minul olid olnud tunded – olin tundnud ennast halvasti. Uskusin, et info selgem ja täpsem edastus lahendab ja mina saan vabaks. See variant ei töötanud, sest minu mõte lähtust sellest, et kõigil oleks hea olla – ka minul oleks hea. Kogesin, et minu tegevus muutus juba piinlikuks, sest lunisin enesele seda, mida vajasin – austavat kohtlemist, arvestamist, toetust, hoidmist. Olid ju olemas sõnad, mis väitsid nende tõekspidamiste olemas olemist – ainult mina ei kogenud neid – neid ei olnud - mina ei tundnud neid on.
Näitasin ja kulutasin sõnu – tõestuste sadu, et väidetut ei ole. Soovisin tähelepanu ja ära kuulamist, sest ainult mina ise saan öelda, kuidas minuga on. Väljendasin erinevail viisidel - "Palun kuulake – mina soovin, et koos olemine oleks parem – vajan seda, et minul oleks parem. Palun arvestage minuga!" Pidasin selle saavutamist võimalikuks ja vajalikuks, sest kui sellel, kellel on halb, saab olema parem, siis on tegelikult kõigil parem. Mina ei suutnud mõista - Miks ei taheta, et oleks? Miks ei taheta lubada, et oleks samad võimalused ja kogemused?
On teadmine, et igal ühel on enese vastutus. Kui jätame enese jaoks vajaliku info andmata, siis hülgame ise ennast. Kartes väliseid tagajärgi surume ennast alla ja lepime ning kannatame. Mitte keegi ei saa meid kaitsta iseenda eest. Kuid sel moel me tunneme teiste vastu tumedaid tundeid – too on vaba, too teeb seda, mida tahab - ja seega teeb ka liiga, kui tahab. Tahaks ise ka – olla vaba. Kuid ise ei luba, sest kardame kaotada seda, mida ei ole – vabadust olla iseendana. Ja sellepärast proovime teha näo, et kõik on hästi – peab olema hea ja positiivne - see tähendab, et valesid tundeid ei tohi näidata/ omada. See toob enesega kaasa tõdemuse, et ei õnnestuta, sest olemas on vahe – erinevus sisemise ja välise vahel. Üks neist on vale - enese üks Mina on vale.
See, kellele ei öelda EI. See, kellele ei öelda STOP. See, kellele ei näidata kätte piire. See, kes ei kuula, et mõista. See kasvab koletiseks – tema sööb ära hingamiseks vajaliku õhu ja kahandab teise isikliku ruumi. Seda koletist ei nähta heana, sest teda ei kogeta sellisena – enese sees olevad kannatused joonistavad välja varjatud loo piirjooned.
Täna hommikul võtsin lõpuks vastu selle teadmise, mis on olemas olnud kõik need piinavalt piiratud aastakümned - teine ei kahetse midagi. Minus oli olnud tarretav shokk sellest teadmisest, et teades ja nähes, kuidas ja millisena on olnud minu kogemus, siis on olemas lähedased inimesed, kes ei teeks midagi teisiti – nad oleksid samal moel valinud ja valiksid ka tulevikus teha. Neil ei ole olnud põhjust teist moodi valikuks. Nemad ei ole arvestanud minuga – kuidas ja mil moel mina ennast tunnen ja koos olemist kogen. Täie teadlikkusega on tehtud valikud ja astutud sammud ühises – kuid nende ühises mind ei ole olemas.
Olin oodanud mõistmist ja seejärel ausat ning siirast kahetsust – Mina enam ei tee! - välja öelduna selget infot, et kui samas seisame, siis samal moel ei valiks teha. Vabandusi ei tulnud. Mõistmist ei saabunud. Mida ei ole valesti tehtud, seda ei ole tarvis parandada – minuga suhet ei ole vaja olnud parandada, sest nende Maailm on olnud üles ehitatud nii, et mina ei jää kusagilt puudu. Neil on teadmine, et olen olemas, kuid kusagil mujal – ei seal, kus nemad.
Minu vaatenurgad ja teadmised annavad info – on võimalik, sest näen vajadust muuta, kuid seda teed takistab teis(t)e lakooniline info – tema (nemad) ei vali muutuda. Valus, kuid samas ka kergendus – olen vaba.
Kus siis on minu tee – mina olen teadlik – mina valin teisiti teha, kui siis, kui ei julgenud öelda seda, mida tean ja tunnen, kui olin tardunud, sest kartsin teist ja tema tundeid. Mina ei õigusta ennast ega tõesta enda otsuseid ega õpeta teisi elu elama, sest on selge, et ei ole teadmatust – edastatud on kõik vajalik info, kuid teised on oma otsused teinud ja järgivad neid – teisiti ei saada, sest ei taheta. Täie teadlikkusega on sammud astutud – vastutus on nende eest neil – mina ei päästa kedagi kusagilt ära.
Jätkub töö enesega – minus peitunud tunded – mina ei tahtnud vastust päriselt kuulda ega näha, sest see näis lõpliku ja lõpetavana - oli ahastus ja oli hirm - kogesin üksindust ja hüljatust - kartsin taaskordset ülekohtust ja vähendavat hetke. Ei teadnud, millisena on õige olemine - kuidas kohtun ja olen, et ei arvustataks ega hinnataks valeks.
Mina valin olla iseendana - sellistel tingimustel, kui varem, head suhted ei põhine. On ainult hädavajalik ja piiratud kontakt - ei avatust ega "rahus" koos olemist. On mõistmine, et kui kõigile sai nüüd nähtavaks see, mis on kogu aeg olemas olnud, siis ei näidanud see mind halvast küljest vaadatuna ega ühise tee takistajana, vaid nende teiste oskusi, vaateid, prioroteete ja ressursse. Minule sai selgeks, et tegelikult on minul olnud olemas ja on jätkuvalt tahe leida lahendus ühisesse, näen võimalusi, kuidas ja millisena see olemas oleks. Kuid see ei saa tulla minu vähendamise arvelt - kõige olulisem on see, et nüüd tean enese piire ja austan ise ennast – mina olen oluline, sest olen väärtus ja loon enamat.
Marianne
08.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar