Poeg on olnud sel sügisel õnnetu. On olnud kurb sellepärast, et tal ei ole koolis sõpra – seda päris oma sõpra, kes ei vahetaks nägu ja väljendust. Vaid oleks temaga ja jagaks temaga ning temale saaks jagada. Poeg on öelnud, et klassis ei ole hea olla – kaaslased ei ole head. Nad ei olevat ka seda väärt, et neid sünnipäevapeole kutsuda. Seega jäi see pidu ära.
Selline valik tundus raske otsusena ja kindlasti veel raskemana kogeda. Austasime tema otsust, kuid seda oli keeruline päris lõpuni mõista, sest koos olemisel ja tegemisel on erinevaid vorme ja vaatenurki. On olemas mitmed võimalused ja ka see, et täna olemas olevast kasvab välja midagi paremat ja oma. See, mis on, ei pea jääma ega pruugigi jääda samaks, kui astuda ka ise samme.
Eelmisel nädalal kuulsin poja käest info, mille põhjal mõistan ma tema sõnu – ei ole väärt. Tema sisemine tõde, mille ta julges meile välja öelda, on olnud aus ja ehe. Tema on näinud sõnade taha ja nägude sisse – näinud varjus hoitud tegelikkust ja mõistnud teha vahet valel ja tõel.
Paar kuud tagasi, kui poeg, vältimaks enese, tema jaoks oluliste poiste seltskonnast, väljajätmist, võttis üle samade klassivendade käitumismustri ja hakkas seda ühte, kes vähendamiseks väljavalitud, ka ise kiusama. Hirm, mis oli kasvamas paanikaks, tähendas seda, et poeg keeldus koostööst ja normaalsest suhtlusest. Selle asemel käitus ebaviisakalt ja eemale tõukavalt – võimendas nähtut. Tegevuse eesmärk oli näidata, utreeritult, et tema, mitte mingil moel, ei suhtle ega ole seotud selle, nn vale, poisiga.
Ellujäämine – iseenda päästmine – teist võimalust ei paistnud olevat, sest poeg ei näinud enese olukorrast teistsugust väljapääsu – samad klassivennad ei kuulanud seda, mida temal neile öelda oli – Sel moel ei ole hea koos olla – palun ärge mängige minuga!
Nägin olukorra tõsidust ja, et vältida võimalikke negatiivseid tagajärgi, nii pojale endale, kui ka kiusatule, siis otsustasin olukorrast teada anda, et need täiskasvanud, kes koolis vastutavad, oleksid toimuvast teadlikud ja lõpetaksid kiusamise. Enne õpetajale kirjutamist kohtasin poes selle poisi, keda kiusati enamuse poolt, ema ja rääkisin talle sellest, mida teadsin. Edastasin vajaliku info ka klassiõpetajale - sellele järgnes kohtuistungite jada, et ära otsustada, kes kiusaja, kes ohver ja seejärel lugeda lood lõppenuks.
Enese sammudega soovisin, et asjad saaksid lahendatud ja looga tegelemine kergendaks kõikide koolis käimist ja ühes olemist. Pärast väitiski poeg, et teda enam ei kiusata. Lasin teemal olla – kui enam ei tehta, siis on ju hea. Elasin oma uskumuses, kuni eelmise nädalani, mil selgus, et koolis mängitakse – teineteisega – tõugeldakse – tõugatakse. Poega tõugati – õnneks ta ei kukkunud, kuid vahetusjalatsitest üks läks katki. Selleks, et selgitada lugu, küsisin infot lisaks, sest selline mäng on minu jaoks ohtlik – tagajärjed on ettearvamatud.
Selgus, et poeg on ka ise lükanud. Selgus, et seda tehakse aeg-ajalt. Keegi polevat veel tõsiselt haiget saanud. Kuid sellest hoolimata tahtsin õpetajale teada anda, et too looga tegeleks – temal on võimalus ja vastutus. Küsisin – kas kirjutan ise või räägib poeg. Poeg ütles, et tema ei räägi. Sellest ei olevat abi. Siis selguski, et teised võtsid ta ette siis, kui oli see eelmine kord, kui pidasin vajalikuks sekkuda. Teised kasutasid sõnu ja liigutusi, mis teavitasid poega, et kituda ei tohi – minu sammu tagajärjed oli olnud tema jaoks ebameeldivad kogeda.
See sisemine tõde ja selgus, millest alustasin, oligi see info, mida poeg meile edastas. Kutsuda klassivennad sünnipäevale tähendas tema mõistes premeerida neid, kes ei valinud olla head kaaslased. Tema oleks selle teoga vähendanud ise ennast ja valetanud endale ning ka teistele, sest tegelikkuses tähendab see sõnum – Ära kitu!, et klassis on pojal kaaslased, kes tema poolt edasi antavat olulist infot ise ei kuula ja abi küsimist heaks ei kiida. Nende teod on kantud sõnumist - Ära räägi sellest, mida ja kuidas tunned! Lepi sellega, kuidas valitakse kohelda!
Raske on olla ema, kui ei saa olla lapse kõrval seal, kus tal on raske. Raske on olla ema, kui tean, et mina ei saa teda päästa. Veel raskem on teadmine, et seda püüdes võin teha loo veel hullemaks – temal tuleb nende teistega ühes olla ja ellu jääda.
Kõike ei saa teha ega lahendada, kuid palusin poega, et tema ise enam ei tõukaks. Sellise teo tagajärg võib olla vastutuse võtmist vajav – tema ju ei taha, et keegi kannataks või midagi kinni maksta tuleks. Andsin loo kulgemise temale vastutada – leida enese seest julgus, et öelda välja enese sõnad – Palun ära tee – see ja sel moel ei ole minule hea!
Marianne
21.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar