Alati oli üks tool vähem

 

Mäletan neid aegu ja hetki, mida oli valus kogeda. Valus oli olnud siis, kui seisin haigutava tühjuse ees – silda ei olnud, mis viinuks mind teisega kokku. Valus oli olnud, kui seisin kohas, kus minule öeldi EI – Sa ei sobi. Sina ei ole õige. Mina ei vali Sind. Valus oli olnud, kui mõistsin, et koos olla ei valitud minu, kui minu pärast, vaid, et saada see, mida minul oli anda – jäeti välja ja kõrvale siis, kui enam ei vajatud või kui soovisin enesega arvestamist.

Need ja mõned teisedki hetked on, olnud, kui valuhelmed – valusate aegade kee, mida näperdasin, kui mõni neist mälestusest avanes. Sageli oli nii, et ühest astusin teise ja sealt kolmandasse ning vahel vajusin veel sügavamale. Olin taas valu – minu mälestused olid valusad – need tegid mulle haiget. Ma ei saanud neist vabaks, sest mina ise ei lasknud neist lahti – mina vajasin neid seni, kuni ma ei mõistnud ise ennast.

Kuna tundsin valu – olin ju haiget saanud, siis nägin ennast ohvrina – mina ei saanud tulemust muuta ega seda ära hoida. Seda ei olnud võimalik ära parandada – mina ei saanud ise ennast aidata. Sel moel võibki ju jääda enese kaotusi leinama – enese kaotatud võimalusi taga nutma – mina ei saa seda, mida ma ei saanud. Ega ei saagi saama – minevik on ära olnud.

Lähenesin enese lugudele teise vaatenurga alt - valusad kogemused ei tee minust ohvrit. See, et kogesin, kellegagi ühes olles, vastukäimisi, vastu tundeid, ei-ütlemisi, lahku astumisi – oli kogemuste kogemine. Kogemus tähendab kogutud infofaili. Valus mälestus tähendab, aga vigast faili – ülesannet iseendale – see tuleb ümber teha.

Iga kord, kui mõni mälestus avanes, mul oli selleks võimalus, kuid siis ma ei valinud lahendada lugu, vaid hoida haavatu lugu alles – ujusin, haavununa, enese tunnetes – minul oli endast kahju, et, just mina, just sellise kogemuse osaliseks sain. Enese hoidmise vajadust suurendas see, et selliseid kogemusi ei olnud üks, vaid palju palju - kordades enam. Kuid ega tee, iseendani, olegi kerge, sest ei ole lihtne näha enese sisse – ulatuda pealispinnalt enese sügavusteni – loo alguseni - miks.

Neid lugusid ilmestas üks ja sama joon - ma ei ulatunud teiseni – mina olin, tema oli, kuid me ei kohtunud – me ei mõistnud teineteist – ise olemine sai olulisemaks, kui ühes olemine – üks või teine meist, või ka mõlemad, ei tahtnud või saanud olla need KES me koos olles olime/ pidanuks olema ning täiesti tõsiselt tundus, et ühes olles, mina, teine või mõlemad, ka kellegi teisena olla ei saanud – oli rollide segadus, kommunikatsioonihäired ja enese otsingud. 

Igal korral, kui lugu veel kestis, st püsis kontakt teisega, siis proovisin ju erinevaid lahendusi, et kuidas saaks edasi ja kui tõesti enam ei jaksanud, tahtnud, osanud, suutnud, siis valisin ühenduse lõpetamise, eemale astumise, kuid siiski vahel ka jäämise ja enese müümise. 

Valusa hetke lahendus oli valiku tegemine – määravaks sai see, mis oli selles hetkes enese, edasi kestmise, jaoks olulisem – enese eraldamine valest või valega seotud olemise jätkamine – valitud sai see viis, mis pidi tagama eluliselt vajaliku. Eraldamine tähendas enese päästmist – ära ja eemale, solvumist - soovi, et teine tuleks ja teeks loo korda, eitamist – kui ei tea ega näe, siis ei ole, peitu põgenemist - et lakkuda haavu ja/ või sõjaplaanide pidamist, et näidata enese võimu ja jõudu ning kättemaksta. Jäämine tähendas, et lugu ei muutunud – teisiti ei saanud olema, rohkem ega paremini ei saanud olema – maksin enese kannatustega – pideva kaotuse ja ilmajäämise kogemisega.

Valus hetk ehk info paljastamine/ paljastumine – see suhe on selline – siin kehtivad sellised reeglid ja on seatud sellised piirid – siin saab ja on sel moel – teisiti ei saa ega ole. Mida ja kuidas teed edasi? Avalikuks tulnud info tähendas võimalust - lasta lahti enese soovidest ja jääda või siis valida - lasta lahti ühes olemisest, enese tähenduses, et anda enesele vabadus olla mina, enese moel.

Huvitav on tõdeda, et mõlemad võimalused tähendasid hülgamise kogemist – esimesel juhul iseenda poolt, teisel juhul teise poolt. Hülgamise kogemine tähendas, et mind ei võetud või mina ise ei võtnud ennast vastu. Hüljati, sest mingil põhjusel ma ei sobinud – hülgasin, sest tuli olla teine, et sobinuks.

Hülgamise hirm on üks suuremaid ja võimsamaid tundeid. Hülgamise hirm kannab eneses surma märki – uskumust - et kui mind hüljatakse, siis mind ei ole. See on tõsi – ei olegi. Ei ole olemas sellel moel, millele öeldi EI. Just nimelt, inimene kogeb oma elu jooksul üsna mitmeid kordi, et temale öeldakse EI. Sellist vastust saades ta kogeb, et teda ei võeta vastu – teda ei väärtustata, ei vajata, ei kiideta heaks. Kuid tegu ei ole ei-ütlemisega inimesele, kui inimesele, vaid rolliühenduse loomisest/ alles hoidmisest keeldumisega. Inimesega ei taheta luua või hoida sidet kindlas rollis olevana. Mõni muu roll võib sobida ja toimida, kuid on ka neid, mida ei taheta just selle inimesega ühtesiduvana kanda. Põhjuseid on erinevaid – ressursside puudus, isiklik sobivus, vajadused, uskumused ja eelnev ühine ajalugu.

Marianne

20.07.2023.a