Kui alustatakse kusagilt algusest või sõlmitakse mingeid kokkuleppeid, siis nende õnnestumise, töökindluse ja kestmise nurgakiviks saab olema info vahetus ja töötlus. Sellepärast oleks mõistlik anda teada võimalikult täpne info, kuid inimene kardab öelda välja seda, mis on tõde. Selleks, et õnnestuda, tahab inimene kuulda seda, mis on tõde, kuid samas vajab ta valet, sest tõese info vastuvõtmine tähendaks olemas olevaga vastamisi seismist ja see tooks kaasa valed tagajärjed – häirivad tunded ja saamata jäävate tunnete kaotused.
Õigel ajal saadud õige info võib saata inimese hukka, kuid ka tagada talle hea elamise. Info saab inimest madaldada, kuid ka tõsta ning anda võimu teiste üle. Kõik raskestikäsitletavad lood, ehk tundelõksud, taanduvad vajaliku ja asjakohase info kättesaamisele, tõlgendamisele ja vahetuse vabadusele. Oluline on kooskõla sõnade, tegude, nähtava ja tajutava vahel – kas need tajumised on samad st kas igast allikast saadav kinnitab teist.
Kui inimene ei tunne iseennast, kui inimene varjab ise ennast, kui inimene loeb välist ja iseennast läbi tunnete, kui inimene mängib tunnetele ja tunnetega, siis on tegu segadust loova ja keerdkäike tekitava info välja andmisega. Selleks, et inimese elu toimiks ja suhted püsiksid töökorras, on kohustus jagada ning ka vajadus saada infot, mis on otsustamise/ astumise hetkel tõene - kuid igalühel on olemas oma õige tõde.
Vahel lähevad inimesed lukku – nad ei jaga välja seda infot, mis tundub nende meelest ülioluline. Selle välja rääkimine võiks kaasa tuua valed tagajärjed. Seda võidakse ära kasutada. Jagamine tähendaks ühendust selle või millega, keda või mida peetakse vajalikuks vältida. Kuid elav inimene on elus ja suhtleb edasi ega ta ennast väljendusvaeseks tee – ta jagab ikkagi infot, kuid teeb seda taktikaliselt kaalutledes ja endale sobivates vormides ning piirides - Kui ma ei räägi, siis ma ei reeda. Kui teine ei kuule, siis ta ei tea tõde. Kui teine ei näe, siis ta ei tea sisu.
Kõrvalolija jaoks tähendab see seda, et mets ei kaja vastu selliselt, kui sinna hõigatakse - teist ei osata, st ei ole võimalik, tõlkida. Ennast lukustanud inimese otsused ja teod tunduvad mõistetamatud ja segased. Tema sõnad räägivad ühte, kehakeel annab aimu teisest, teod käivad vastu ütlusi ning mina-väljendused vihjavad hoopis muule või ei annagi sealt mitte midagi välja lugeda.
Sellisel moel väljenduva inimesega on väga raske, koos olemise mõistes, edukas olla – väga keeruline on mõista piire, saada aru põhjusest ja tagajärjest ning õnnestuda arvestamisel ja teise vastu õiglasel moel olemisel. Sellisel moel väljendumine toob kaasa vastuolud, vastuseisud ja vastusõja. Enese tegude ja sammude eest tuleb maksta, ka siis, kui nende tegemine või astumine tehti vale info põhjal.
Vastuolud tähendavad, et üles- ja vaheletõusnud teemade lahendamiseks tuleb leida põhjus – saagu selleks süüdlane ja seega saabki süüdlaseks see, kes tegi. Kuid, kuna loos on ebakõla sees, siis selletõttu tundub ainuvõimalik olevat otsus astuda eemale sellest, kes mängib infoga. Ei ole mõistlik asetada ennast olukorda, milles ei õnnestuta ega suudeta valet tulemust ära hoida. Samuti jääks ju sel moel vastutus, suhte toimimise eest, ainult ühe õlgadele.
Ega siis kohe alguses tormata uksi lõplikult sulgema – enne proovitakse ju ikkagi rääkida. Räägitakse sellest, kuidas üks tegi ja mida teine tundis. Tehakse seda ühel ja samal ajal, et enese kannatused ja vaatenurk ikka välja jõutaks öelda. Sel moel jõutakse üsna kiiresti esimeste ustepaugutamisteni, haiget tegevate ja lõhkuvate sõnadeni ning vaikivate kujudega vastamisi seismisteni.
Selleks, et ühes suunas edasi minna, peaks kahel olema ühine eesmärk - ühisele mõistmisele jõudmine – selle jaoks on oluline vajaliku info andmine ja selle kätte saamine, et seejärel otsustada, kuidas, kust ja mil moel edasi. Vaat siin läheb lugu keeruliseks, sest kuidas öelda – avada ennast, kui teine ei võta infot vastu, vaid lükkab seda oma tunnetega ümber ja tagasi. Kuidas olla ja teha samme – kui ei ole vajalikku infot. Suhe ei toimi, kui keeldutakse info jagamisest või jagatakse/ tõlgendatakse seda moonutatult või jagamine/ vastuvõtmine teostub läbi nõudmiste ja vastutasude eest.
Suhted, kus ei jagata olulist infot selle sündimise hetkel või esimesel võimalusel, ei ole head kogeda ega õnnestu, sest selline lähenemine muudab osaliste tee üle kivide ja kändude kulgevaks. Siis, kui oli võimalik teha muutus ja ära hoida ebameeldivad tagajärjed tulevikus, jäeti info andmata. Ei tahetud öelda, sest ei tahetud kohtuda teisega ja ka vastupeegelduva iseendaga – teise reaktsiooniga sõnadele. Päästeti enese nahk, kuid kaotati mäng.
Info varjajal ja moonutajal on suhte toimimise ees vastutus. Alguses öeldakse, et läheme ja teeme –läheme ja oleme – mina/ me tahan/ tahame. Kui tahetakse, siis tähendab, et ollakse otsustanud ja võetakse vastutus. Kuid, kui tehakse/ ollakse ja kohtutakse raskuste ning takistustega, siis tõusevad tunded, et kasutada, erineval moel, iseennast, kui energiat, ettetulnud raskustega toime tulemiseks. Kui valitakse iseennast vähendav tunne, siis ei taheta sellist iseennast kogeda ja sel juhul vajatakse enese tagasi muutjat – teise tähelepanu. Ei öelda välja, et tee mind korda – võta ja muuda mind tagasi. Vaid elatakse ennast välja – Sinu pärast, sest Sina oled süüdi sellises minus – Tee nüüd nii, et ma ei oleks pidanud muutuma.
Kaasteeline loeb sellest välja, et kuna see juhtus temaga ühes olemise ajal, siis on, või võib-olla, tema loo põhjustaja – järelikult ei taha teine temaga koos olla või ei pinguta, et ilma valede tunneteta koos olla. Tõusevad küsimused, mis kõlavad nõudmistena - miks teine ise ennast ei kontrolli, miks ta ennast ei varja, miks ta end ei muuda ega ära paranda. Kaasteelise tunded tõusevad, et aidata temal olukorraga toime tulla - Ma ei taha näha ennast teise selliseks muutjana. Mina ei taha olla süüdlane – mina ei olnud süüdi. Ma ei taha ebameeldiva, ebamugavaga koos olla – tahan ära ja lahku astuda. Kes on kelle tunde autor?
Lugu ei aita lahendada nõudmine – vaigista ennast, kontrolli ennast ehk ära jaga vastukäivat ja töötlemiseks mittesobivat infot. Aitab, hoida ja edasi, selgitava info jagamine – teada andmine, mis toimub enese sees. Saab välja öelda, mida ja miks tuntakse – mitte teise pärast, vaid mis on peidus enese sees – mida ise olemine kaasa toob – need on enese hirmud ja kaotuse uskumused.
Nõrgim lüli – see on hirm, mis sünnib teadmatusest. Miks teine ei jaga vajaminevat infot – mis on tema eesmärk, mis põhjustas sellise otsuse? Mida ta saadud infoga teeb – kas eirab, kasutab enese vajaduste jaoks või aktsepteerib ja annab ühise hüvanguks? Info segadus – naeratavad inimesed, kelle naeratus on pealispind – sisemuses ja tegudest nähtub ükskõiksus või suisa vastupidine olemus. Valetavad inimesed – sõnade taga haigutab tühjus või peituvad seal lõksud. Vaikijad muudavad tulemust, kui ütlevad, alles pärast, välja, et mindi teele valesti – nad on vastutusest eemale hoidjad.
Kunagise traumaatilise kogemuse tagajärjel saab inimesest pingutatult õige kõige võimaliku kontrollija. Pisimagi, ennast või võimalikku ohtu puudutava, info vajadus – kunagise kättesaamise raskus - sunnib inimest kontrollima ja üle kontrollima, sest, kui suudetakse omada, allutada ja käsutada kõike, siis teatakse kõike, mida vaja – ka seda, mis iseennast puudutab. See tagab õnnestumise – vähem valesid kogemusi, vähem ebameeldivaid tundeid, vähem valusaid kaotusi – rahulikum, ohutum, turvalisem elu. Teoorias.
Inimeses on peidus, kunagise kogemuse vältimiseks - enese hoiataja - hirm, et kui ta ei saa, enese sammude - otsuste jaoks vajalikku infot – siis ta ei pääse vajalikule infole ligi – kui seda keeldutakse andmast või tõesena jagamast – siis ta ei saa oma minevikku, ehk katkist ennast, ära parandada ega ära hoida valet, st korduvat, tulemust.
Oluline on olemas oleva info toimiv vahetus ja selle tunneteta tõlgendamine – enese oma ja see, kuhu ning kuidas teine, enese oma, venitab või millega selle täidab – pealispind – lubadused, meelitused - ja siis see, mis tuleb kaasa – varjatud eesmärgid. See toob kaasa segaduse, mis ja kuidas on tõde – puudub ühene selgus – ei ole rahu – info, st õige iseenda, varjamine suureneb ja süveneb – kontroll enese ja Maailma üle – vahe tehakse vahele.
Kui teine mängib tunnetel ja tunnetega, siis sel juhul see ei ole kaasteelise vastutus – ei võeta mängu vastu - ollakse vaba. Kuid, kui ei saada ära minna või ära lõpetada, sest sõltutakse teisest või ollakse seotud, siis selline olukord lõhub ja hävitab iseennast. Siin aitab teadmine - ei võeta kogu vastutust enesele st ei tunta ennast süüdi – ei olda põhjus – olev on tahtliku infopuuduse ja tõlgenduse tagajärg. Öeldakse enese info välja, seatakse piirid ja pannakse paika reeglid – teise valikud on teise otsustada. Loomulikult võivad tulla vastu ja pihta teise tunded, kuid neid ei tule kohata tunnetega – enesele on oma vabadus antud - info on välja öeldud.
Kui kohtutakse oma sõnade tagajärgedega. Kui kohtutakse teise ausa infoga, siis - jah, vahel ollakse kurb, õnnetu, vihane, kade, masendunud, lootusetu – valitakse eneses tundeid, et infoga toime tulla – sellega, mida muuta ei saa. Luba enesel neid tundeid tunda, kuid ära suuna neid info muutmisele. Ega info vastu sõdimine ei muuda asja – selle eest enese sulgemine ei lahenda lugu – võta vastu nii nagu on – ära torma reageerima, muutma, teisiti tahtma, protestima – see lõhub vaid iseennast.
Enese energia suunamine muutustesse, mis ei pruugi tulemust tuua, võtab vabaduse, sest seal ei leidu vaba ega ühes olemise kanalit, kuhu voolata. On vaid takistused, mille vastu põrgatakse ja seinad, millest ei saa ust. Võid proovida anda infot enese kohta ja kui see muudab lugu, siis saab luua ühise põhja. Kuid, kui ei, siis ei ole mõtet peatuda, et maksta selle eest, mida ei ole loonud ega pole mõistlik taltsutada, st enese kontrollile allutada, et vastutust kanda.
Marianne
12.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar