S.O.S. - hullumeelne merereis

 

Kas ma üldse mõtlesin,

st mõtlema vaevusin,

et kuidas saab olema -

kas ma siis enne

üldse läbi mõtlesin,

et kuidas olema saab päriselt?

Ei,

tuleb ausalt üles tunnistada,

et vastus on EI!!!!!

Paljud ju mere peal sõidavad

ja kõrvalt vaadates näib,

et ka hakkama saavad -

mis seal keerulist,

siis olla saab!

Mõtlesin vaid,

et astun sisse

ja sõidan,

sinetaval veel

üle laiuva avaruse,

silmapiiri poole.

Tuli karmilt välja tõde,

et mere pealne reis

ei osutunudki

üldse nii lihtsaks

ega uinutavalt mõnusaks -

kriis ja kaos -

ennast ära ehmatanud tunded,

kui kokku sain tõelisusega.

Puudusid tuttavad märgid,

kindla suunaga teed

kindel ja pidav pind jalge all -

no see ju oli,

kuid varieeruvas sügavuses

ning ka vahetus kogemuses -

päris pinna lähedal.

Kui mere peal tahta sõita,

st elusalt ja tervelt

ühes tükis kohale jõuda,

siis on seal poid

ja kardinalimärgid,

oluliseks saavad ilmakaared

ja pelutavalt tugevad tuuled,

mis ei anna armu.

Selgus,

et paberkaart on ülioluline

ja varjupugemine

tähendab vastutusest loobumist -

tuleb rahu hoida,

selgelt mõelda ja

vastavalt plaanile tegutseda -

tuleb plaan kohapeal

kohe välja mõelda.

Alguses ei olnud kindlust

ega polnud selgust -

üks ehmatavam kogemus,

kui lämmatav laine,

teisele järgnes -

veel ei olnud olemas mälestust,

kuidas on ja mida teha,

kui tuul puhub tormina,

paat jääb külglainele ette

ja kivi paadi peatab -

enese haprust

ja loodusstiihia armutust

täiega adusin.

Kui lõppude lõpuks,

siis kai äärde jõudsime

ja seal, nööri otsast

kinni hoidsin

ja korraga mõistsin,

et mina ei oska

paati õigesti

kinni siduda,

siis jäi üle vaid hoida

ise paati kinni -

mina enam kogeda ei jaksanud.

Kui teele läksime,

siis naiivselt mõtlesime,

et mis see vahemaa -

nii umbes 110 kilomeetrit,

siis ära sõita ei ole -

ainult 6 tundi

näitas kaart ette.

Kuid teel sai selgeks,

et kõike võõrast

sai kokku väga palju -

tuli tugev tuul,

mis varju otsima sundis

ja suurte laevade tee,

nii meile kui ka paadile,

liiga suureks väljakutseks osutus

ja kui kaardilt siis märgid kadusid,

siis loomulikult

selle ainsa kivimüraka,

akvatooriumist,

me üles leidsime,

ja kui mööduva paadi

päästev lainetus

meid kergitas

ja vabaks saime,

siis lahtine juhe

tähendas vaikivat mootorit

ja silmaga nähtavat võimalust,

lainega ühes,

kivile päriselt pihta kanduda.

Seda kõike

oli liiga palju kogeda -

enese rumalus,

teadmatus,

väiksus

ning haprus

tõi kaasa shoki -

Peatage Maailm mina astun siin maha!

kuid kuhu Sa astud,

kui ümber on vesi,

kuhu põgened,

kui paat vajab kinnitamist,

kuhu ära jooksed -

ise ju valisid,

et tahad,

paadiga kaasnevaid võimalusi,

päriselt kogeda.

Paadi jätsime sadamasse

ja bussidega koju reisisime,

et tuule vaibumist oodata,

rahunedes julgust koguda,

et siis tagasi minna

ja oma kodusadamasse

teekonda jätkata.

Marianne

19.07.2023.a