Vahel õpetatakse inimest elama või siis tunneb ta ise, et - seisa nüüd enese eest, ütle välja enese jaoks oluline, pane paikka oma piirid, lõpeta see suhe ära jne. Teoorias on kordades kergem öelda ja mõelda, kui päriselt täide viia – tagajärjed jäävad ju enese kanda. Takistavaks saavad kogemused – enese heaks ja jaoks tehtud otsus keeratakse enese süüks ja veaks – osaks saavad lähedaste ja/ või ümbritsevate hukkamõist ja karistus.
See, kelle ette piirid seatakse. See, kelle tegevust takistatakse. See, kellelt arvestamist oodatakse. See, kellega lähedane suhe lõpetatakse. See inimene tunneb ennast sageli ohvrina – tema jaoks tähendab teise enese kehtestamine, kui Süüdlase poolt teostatava ülekohtu käes kannatamist. Tulemuseks saab see, et ennast Ohvrina kogenu mürgitab õhu ja põletab maa Süüdlase ümber. Sest see, kes ei taha enese tegude ja olemise eest vastutust võtta, viib, kallutatud info sellest, kuidas temale on liiga tehtud, nn omade toetajate ja teda ning Süüdlast tundvate ette.
See tegu tähendab soovi ennast puhtaks pesta - leida enesele õigeks mõistmine ja samas ka tahtmine, et Süüdlane kannataks – astugu kõik teadjad temast eemale ja jätku, hukkamõistva tähelepanu ette seisma. Süüdlasele osaks saav negatiivne tähelepanu saagu olema kordades suurem ja intensiivsemalt võimsam. Selline käänak tagab Ohvrile parema enesetunde, sest siis ei ole, selles loos, tema see, keda laitvalt vaadatakse.
Ja inimesed astuvadki ja hoiavadki valest eemale, sest Ohvri kannatused näivad olevat ehedad ja ebaõiglus tõestatud. Kuid keegi neist ei küsi, et miks otsus tehti ega sea nad jagatavat lugu kahtluse alla. Nad valivad poole, kuigi võisid teada või siis ka mitte, et Ohvri poolt valitud teisel moel väljenduv nägu võis olla pidav põhjus ja nn Süüdlase vastu oli ka astutud vahetuid samme. Nemad ei olnud küll kahe vahelises loos vahetud osalised, kuid nemad olid olnud või neist sai publik, kes plaksutas või vilistas välja – tõstis pöidla või keeras selle alla poole – hukkamisele määratud.
Ohvril on vaja publikut – mida enam ta nn õiget tähelepanu saab seda õigemana ta ennast tunneb ja seda paremini saab tema minevik õigustatud ja seda valemana ning ülekohtusena teise poolset sammu/ tegu/ sõnu saab vaadata. Mida valemana paistab teine seda õigemana saab tema edasi elada. Ta ei pea iseendasse vaatama – enese osa loos vastu võtma.
Piiride seadmine tunduvat olevat karistus ja enese seisukohtade väljaütlemine kuritegu, kui seda kogeb inimene, kes on harjunud ümbritsevat enese Mina-ks lugema/ pidama. Too tunneb ennast kõrvetada saanuna ja häbistatuna – tema ei saa enam olla see, kes ta oli ega kasutada seda, mis tal oli - vanal moel jätkamise ära keelamisega on ta valeks nimetatud.
Ebameeldival moel on tulnud välja, et tema peab arvestama teisega ja austama teise oma, kuid tema ei ole näinud teist eraldi olevana, vaid teist ja teise oma, kui enese omana. Ta kogeb enese tundeid – nähes enese kaotust – oma Mina vähenemist - ei mõista ta teise õigust. Ta ei taha võtta vastutust enese valikute ja olemiste eest, sest temal on ju olnud õigus oma Mina-le ehk kõigele sellele, mida ta on harjunud enese omaks pidama. Temal on olnud vaja seda suurt Mina väljaspool iseennast. See on olnud tema lisa ressurss – võimalus enam omada, vajalikul moel kogeda, kergemini toime tulla, paremini olemas olla. Nüüd tuleb temal oma piire muuta – tagasi tõmbuda – kuid ta ei tea, kuidas ta sel moel toime tuleb – enese toimetuleku teadmatus on hirmutav.
Kohates halvustavat tähelepanu ja hingates mürgitatud õhku kasvavad piiride seadjas süümekad – ta ei tunne ennast õigena, sest ümbritseva tähelepanu on temale suunatud negatiivsena – näe, too tegi ühele Meie seast liiga. Nahutame teda, halvustame teda, et ta kogeks enese vale ja ülekohtusena olemist - Meie-ga ei mängita. Näitame talle, et Meie näeme teda veana - valesti käitununa too ei ole ega saa olla Meie.
Süümepiinad tõstavad pead siis, kui publik ei jää neutraalseks, vaid valib poole - vastas on kollektiivnejõud - ühtekokku kogutud energia ühte punkti suunamine. Süüdlaseks peetav tunneb ennast ebaleva ja ebakindlana – ta ei tea, kui sügavalt hukkamõistvalt ja kui kaua temasse sellisel moel suhtutakse, mida ja kuidas öeldakse, mida, kuidas ja kui palju temale ära keelatakse – kui suur saab olema tema kaotus Meie sees.
Kahtluseuss närib, et, kas tegu oli tõepoolest halb ja ebaõiglane. Kas ei tohtinudki teha? Ehk oleks pidanud teisiti või hoopiski tegemata jättma. Süümepiinad toovad kaasa suurenenud tähelepanu oma sõnadele, sammudele, väljendustele – kontrollitakse üle, mida ja kuidas täpselt kasutati. Vaadeldakse iseennast erinevatest külgedest – mida ja kuidas võis välja lugeda/ tõlgendada. Enese õuduseks avastatakse, et leidub mitmeid võimalusi – üks hullem ja halvem, kui teine ning see näib ära tõestavat, et ollaksegi Süüdlane - see, kes Ohvrile liiga tegi.
Sel moel unustatakse ära ise ennast – oli olemas põhjus, miks tegu teoks tehti. Sõnad öeldi, millegi tulemusel – see oli olemas oleva info töötluse teatavaks tehtud otsus - „Vanal moel edasi minna ei saa – siin ja see olen mina – austa mind!”
Ega otsused tuulest saanud võetud - inimene seab nähtavalt ja selgelt piire, kui on olemas see teine, kes ei tee koostööd ega arvesta inimese omandiga ja õigusega iseendale iseenda moodi - ette on tulnud kokkupõrkeid – piiride seadja varasemalt väljaöeldud ettepanek, keeld või märkus on viinud vaikimiseni, tahtliku eiramiseni või ka vastusõjani – pihta sadavate sõnade ja tegudeni.
Kuid, kui vastumeetmed on olnud tõhusad ning tagajärjed kaotuse suurust kogedes pelutavad, siis tunneb piiride seadja ennast ohvrina – temale tehakse ju liiga. Keegi ei küsi, keegi ei mõista, keegi ei toeta – seega vajab ka tema toetust ja õigeks mõistvat tähelepanu. Ühes ja samas mängus on laval kaks ohvrit – kuid, kelle kanda jääb siis süüdlase roll – seda ei taha keegi enesele. Süüdlaseks peaks saama nimetatud vastane, kuid ka see, kes ei mõista ega toeta ohvrit ning ei nõustu loo teistpoolt süüdlaseks nimetama.
Kollektiivi negatiivse tähelepanu tagajärjel häbenetakse ise ennast – Meie ei võta vea teinut omaks. Kollektiivse jõuga kohtumine näitab enese väiksust ja haprust - seega, tahetakse tagasi minna aega enne enese tegu. Kuna ja kuni ei ole selget Süüdlast, siis jäädakse loo sisse kinni – saadav, pihta suunatud, tähelepanu paneb otsima võimalusi, kuidas ennast ära kaitsta, ära põhjendada. On lootus, et siis, kui kuuldakse, siis mõistetakse, sest info võib muuta vaatamise suunda – otsitakse võimalust ja neid, kellele lugu, enese mätta otsast vaadatuna, ära rääkida ja kui vaja siis ka korduvalt.
Kohtades, kus üks tähendab enamat – üks esindab tervikut, tähendab see seda, et Ohvri ehk nõrgima lüli „õigus” peegeldab välja kollektiivi läbiva meelsuse – see on Meie õigus. Perekondade - suguvõsade – külade - valdade – seltside – sõpruskondade – klasside - riikide jne nn mustad lambad on valeks osutunud endised Meie osad või osaks nimetamata jäetud. Vale tähendab viga – süsteem tahab ennast parandada ja ta tõttab ohvrile appi – selleks, et Ohver, kui süsteem, saaks jätkuvalt õige olla st vanal moel edasi töötada, tuleb Viga vaigistada, välja arvata või selle ees ennast sulgeda.
Neis kohtades ja neis ühendustes, kus kollektiiv tõuseb ühe vastu, on aeg püsinud muutumatuna - tegu on ära olnu kordamisega - möödunu alal hoidmisega. Jooned ja mustrid on seal selgelt väljajoonistatud ja see tähendab, et vanal on õigus ja sellest tulenev kohustus – valgus ja selgus surutakse maha.
Vana valib suruda uue maha, astuda talle ühise jõuga vastu – see siin oleme Meie – Meie teeme, oleme, valime sellisel moel – uus viis, uus olija, uued teod ei ole sobivad, sest Meie ei aktsepteeri neid – need ei sobi Meie-le – Meie peame saama vanal moel edasi olla. Vanad piirid, vanad harjumused, vanad tõekspidamised – nii on olnud ja nii peab edasi olema.
Vana energia sõnad ja tahtmised, mis manavad ja nõuavad kohut ning näevad ette valuraha maksmist - jõuavad tagasi teda ennast puudutama – tähelepanuvalguse kiir osutab pimeduse südamesse ja hajutab selle. Teised vaatenurgad, uued tuuled, muutunud suhted, lisandunud energia toovad kaasa muutuse – muutev samm, valik, sõnad on puudutus, millel on tagajärjed – see puudutus mõjutab kõiki – nähtavaks saanu tähendab uut infot kõigile – muutust olevas – vana enam ei kehti, sest uus on sündinud.
See siin olen Mina – ei Meie, sest kõik see, mis on justnagu Meie ei ole Mina – teised Mina-d valvavad omi piire ja seisavad enese eest – need ei ole Meie ega kuulu teistele Mina-dele – seega ei ole ega saa kõik olla Meie.
Sirge ja selge info aitab tegelikult mõlemat poolt. See annab võimaluse hoida sündiv olevik mõlemaid pooli hoidvana – ei saa olla ega teha seda ja nii, mis ei ole õiglane selle vastu, kellele kuuluvat ja piirides asuvat vabalt võetavaks ja kasutatavaks on peetud. Väljaöeldud sõnad annavad teis(t)ele teada muudatusest – seega on võimalik teha kompromissettepanekuid, kuid tuleb võtta ka muutus arvesse – on asju, mis ei kuulu arvustamisele ega keeldumisele – nii nähakse vastutust – osatakse hinnata tagajärgi ja tasakaalustamise kohustust, kui ei peeta lugu või tahetakse harjunud moel jätkata.
Mitte keegi teine ei ela teise eest ega tema elu – ainult tema ise teeb seda – tema maksab endana elamise tagajärgede eest. Järelikult on temal vastutus ja kohustus iseenda ees ja eest. Selle teadmise täitmiseks saab igaüks anda endale ja teistele infot selle kohta, mis ja kuidas on just temale okey. Peatutakse ja öeldakse välja – see ei ole hea ega õiglane – siin tuleb teha muutus – siia tuleb piir - nii on olemas selgus.
Marianne
14.07.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar